Politsei- ja Piirivalveameti taotlus XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Taotluse esitaja: Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Julia Novodevitšenski von Jung Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist: XX (sündinud xx xx xxxx)
Kohtuistungi toimumise aeg
20.11.2020
Asja läbivaatamise viis
Lihtmenetlus
Muud selgitused
Sekretäril saata määrus XX ning Piirivalveametile (esindaja kaudu).
Politsei-
ja
RESOLUTSIOON
Jätta Politsei- ja Piirivalveameti taotlus XX kinnipidamiseks ning kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5 ja § 204 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 20.11.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 alusel.
Ukraina kodanik XX sisenes 12.03.2020 Läti Vabariigi kaudu Schengeni viisaruumi. 1(5)
-
-
Harju Maakohtu 11.11.2020 otsusega kriminaalasjas nr xxxxxxx mõisteti XX karistusseadustiku § 1332 lg 1 (kupeldamine) alusel süüdi ning teda karistati 1 aasta pikkuse vangistusega, millest kohe ärakandmisele kuulus 5 kuud. Karistuse alguseks loeti 19.06.2020 ning lõpuks 19.11.2020. Karistusseadustiku § 54 alusel määrati isikule lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga viieks aastaks. XX vabastati Tallinna Vanglast 19.11.2020. Samal päeval kell 10.30 pidas PPA isiku 48-ks tunniks VSS § 15 lg 2 punkti 1 alusel kinni. Isik toimetati PPA kinnipidamiskeskusesse ning talle koostati lahkumiskohustuse sundtäitmise protokoll. 3. PPA on seisukohal, et XX kinnipidamiskeskusesse paigutamine on proportsionaalne, kohane ja vajalik meede, kuna on alust arvata, et isik võib väljasaatmismenetlusest kõrvale hoida. Isik viibib Eesti Vabariigis seadusliku aluseta ning kuulub väljasaatmisele.
4.PPA hinnangul esineb XX suhtes põgenemisoht VSS § 68 lg 4 tähenduses, kuna ta on toime pannud kuriteo, mille eest on mõistetud karistuseks vangistus. Ta viibib Eestis ebaseaduslikult ning talle on lisakaristuseks määratud Eesti Vabariigist väljasaatmine koos 5 aasta pikkuse sissesõidukeeluga. VSS § 14 lg 21 sätestab, et välismaalane, kellele kohus on lisakaristusena mõistnud väljasaatmise või kelle lahkumiskohustus on kohtulahendiga pööratud sundtäitmisele, saadetakse riigist välja ilma lahkumisettekirjutust tegemata. Seega tuleb avaliku korra kaitsmise eesmärgil pärast isiku vanglast vabanemist lahkumiskohustus sundtäita, et oleks välistatud isiku poolt uute süütegude toimepanemine. Vastavalt VSS § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 saadetakse välismaalane Eesti Vabariigist välja Ukrainasse. PPA on seisukohal, et XX puhul ei ole võimalik kohaldada VSS §-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid.
5.Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et isik peab läbima COVID-19 teste, nende puudumisel ei võta Ukraina isikuid vastu ning rahvusvaheline lennuühendus on praegusel ajal ebastabiilne (otselennud Ukrainasse puuduvad ja väljasaatmine toimub Saksamaa kaudu), taotleb PPA Tallinna Halduskohtult luba XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks.
6.Kohtuistungil selgitas PPA, et me viime väljasaatmise lõpule niipea, kui võimalik, kuid kahjuks hetkel ei tea täpselt, millal. Nimelt läheb isikuga kaasa saatja, kuid nädalavahetusel on keeruline seda kõike tagada. Samuti selgitas PPA, et isik on ohtlik avalikule korrale, mida tõendab maakohtu poolt määratud lisakaristus. PPA-le pole pädevust lisakaristust ümber vaadata. PPA-l polnud võimalus küsida vanglalt isiku kohta iseloomustus, arvestades karistuse vähest kestust.
7.XX selgitas kohtuistungil, et soovib koju minna. Ta on nõus andma oma reisidokumendi PPA-le hoiule, käima PPA-s ennast registreerimas ega kavatse põgeneda. Isik kahetses puhtsüdamlikult oma tegu ning kinnitas, et soovib koju minna. Samuti on isik nõus omal kulul koju sõitma või ka Venemaale minema, kuivõrd Venemaal elab tal ema.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et PPA taotlus XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab seda järgmiselt.
2(5)
9.VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus ning välismaalase Eestis viibimine ilma seadusliku aluseta on keelatud. Vastavalt välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg-le 1 peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Sama paragrahv sätestab ka välismaalase ajutise Eestis viibimise seaduslikud alused.
Harju Maakohtu 11.11.2020 otsusega kriminaalasjas nr xxxxxxx kohaldati XX suhtes lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga tähtajaga viis aastat. Välismaalasel, kelle suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu, ei ole lubatud Eestis viibida ning tema Eestis viibimine on ebaseaduslik, sõltumata viibimisaluse omamisest (VSS § 28 lg 3).
11.VSS § 18 lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. XX peeti kinni 19.11.2020 ning samal päeval koostas PPA isikule lahkumiskohustuse sundtäitmise protokolli.
12.Kohus nõustub PPA hinnanguga, et isiku väljasaatmine 48 tunni jooksul võimalik ei ole.
13.VSS § 15 lg 1 sätestab, et välismaalast võib kinni pidada VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel, kui samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 p-de 1–3 alusel võib isikut kinni pidada eelkõige siis, kui esineb välismaalase põgenemise oht; välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Kõik eeltoodud alused ei pea esinema üheaegselt, isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmiseks piisab ühe eelnimetatud aluse ilmnemisest. Praegusel juhul taotleb PPA isiku kinnipidamist VSS § 15 lg 2 punkti 1 alusel. 14. PPA on taotluses VSS § 15 lg 2 p-s 1 märgitud põgenemise ohtu sisustanud VSS § 68 punkti 4 kaudu. VSS § 68 punkti 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. Riigikohus selgitas 31.05.2017 määruse nr 3-3-1-93-16 punktis 13, et kuigi VSS § 68 teine lause (sh selle p 4) on sõnastatud jäigalt, tuleb seda kohaldada koos VSS § 6 esimese lausega; see lause kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama; VSS § 68 kehtestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid; põgenemisohu jäik sidumine VSS §-s 68 loetletud asjaoludega ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1, samuti direktiivi 2013/33/EL art 8 lg-ga 2; nende sätete kohaselt tuleb liikmesriigil kinnipidamist kaaluda konkreetsel juhul ehk igat juhtumit eraldi hinnates, kui leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/15, p 61).
15.Vaidlust ei ole selles, et XX on kriminaalkorras karistatud (vt taotlusele lisatud Harju Maakohtu 11.11.2020 otsus kriminaalasjas nr xxxxxx) ning talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust, millest kohe ärakandmisele kuulus 5 kuud. Seejuures määrati isikule lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga tähtajaga 5 aastat (Kars § 54 lg 1).
3(5)
16.Riigikohus on selgitanud, et väljasaatmine on olemuselt preventiivse eesmärgiga lisakaristus, mille võib mõista kuriteo eest lisaks põhikaristusele, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemist välisriigi kodaniku poolt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.03.2019 otsus nr 1-17-9941, p 12). Seetõttu saab vanglakaristuse (sh lisakaristuse) määramisest järeldada, et isik võib kujutada ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule, kuid tegemist ei ole asjaoluga, mis tõsikindlalt annaks aluse järeldada, et isik soovib hoiduda kõrvale tema väljasaatmisest. Võimalus pidada isikut kinni avaliku korra ja julgeolekuga seonduvatel põhjustel ei saa rajaneda direktiivil 2008/115/EÜ (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-357/09, p 70). Sellist alust ei ole sätestatud ka VVS §-s 68.
17.Üksnes asjaolu, et isik on toime pannud kuriteo ning talle on selle eest määratud vanglakaristus (sh KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristus), ei tähenda, et isiku suhtes esineks põgenemise oht. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkus on juba oma olemuselt omadus, mis võib olla ajas muutuv (Riigikohtu halduskolleegiumi 04.04.2003 otsus nr 3-3-1-14-03, p 51). Seetõttu ei saa ainuüksi asjaolust, et isik on toime pannud kuriteo järeldada, et ka edaspidi isik õiguskorda ei järgiks. Käesoleval juhul pole kohtule esitatud andmeid isiku käitumise kohta viibimise ajal vanglas (nt vangla koostatud iseloomustus isiku kohta), mis annaks alust selliseks järelduseks. Kohus möönab, et põgenemisohu hindamise näol on tegemist prognoosotsusega, siiski ei anna praegusel juhul isikuga seotud asjaolud alust järelduseks, et põgenemise oht oleks reaalne. 18. Kohtuistungil selgitas XX, et ta on nõus vajadusel andma oma reisidokumendi politseile hoiule, käima ennast politseis registreerimas ja viibima kuni väljasaatmiseni sõbra juures (aadressil xxxxxxxxxxx). Isik kinnitas, et ta soovib koju minna ega kavatse põgeneda (20.11.2020 kohtuistungi protokoll 14:42:11). Lisaks ei ole väljasaatmise viibimine tingitud isiku enese käitumisest, vaid sellest, et praegusel ajal on lennuliiklus vähene ning Ukrainasse lendamine raskendatud. Seega on käesoleval juhul isikuga seotud asjaoludest lähtuvalt vähetõenäoline, et ta asuks end Eestis varjama või põgeneks mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki. Isiku kasuks räägib muu hulgas ka asjaolu, et Eestisse saabus ta seaduslikult (viisa alusel).
19.Ka leebemate järelevalvemeetmete mittekohaldamist on PPA põhjendanud üksnes asjaoluga, et isiku suhtes esineb põgenemisoht ning on alust arvata, et ta võib asuda väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma. Kohtuistungil on PPA selgitanud, et PPA hindas selle süüteo spetsiifikat, isiku käitumist Eesti territooriumil ja asjaolu, et kriminaalkohus on juba põgenemisohtu hinnanud. Kui poleks seda hinnatud, poleks talle lisakaristusena väljasaatmist määratud. Praktikas on kujunenud nii, et kui määratakse lisakaristusena väljasaatmine, siis tähendab see, et kriminaalkohtu hinnangul on oht, et isik ei lahku vabatahtlikult. Kui kriminaalkohus leiab, et isik lahkub vabatahtlikult, siis seda lisakaristust ei rakendata, materjalid saadetakse PPA-le ja PPA-l on kaalutlusruum otsustada, kas on piisav avaliku korra ja julgeoleku oht. Käesoleval juhul on määratud karistuse täitmine kohustuslik, selle muutmine või asendamine ei ole PPA pädevuses.
20.Kohus märgib, et PPA taotluse lahendamisel ei hinnata määratud kuriteo kvalifikatsiooni, sh asjaolu, kas KarS § 54 lg 1 alusel määratud lisakaristus on põhjendatud või mitte. Kohus saab anda hinnangu üksnes sellele, kas esinevad VSS § 15 lg 2 punktis 1 ja VSS § 68 punktis 4 loetletud asjaolud, mis annaksid alust isiku kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse.
4(5)
Kuigi õiguskorra mittejärgmine ning kuriteo toimepanemine saavad olla isiku usaldusväärsust vähendavaks teguriks, ei saa automaatselt maakohtu poolt KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristuse määramine tähendada, et väljasaatmismenetluse tagamiseks on ainuke tõhus vahend liikumisvabaduse piiramine. PPA on möönnud, et neil ei ole esitada nt isiku iseloomustust kinnipidamisasutuses viibitud aja osas. PPA on kinnipidamise vajadust põhjendanud ka sellega, et enne Ukrainasse saatmist tuleb isikule teha COVID-19 test, kuna vastasel juhul ei võta Ukraina isikut vastu. Samas on PPA istungil selgitanud, et testi tegemine iseenesest kaua aega ei võta, vaid asjaolusid kogumis arvestades, võib väljasaatmine viibida (nt tingituna saatjate ja konvoide vähesusest ja lennutranspordist). Eeltoodu viitab sellele, et väljasaatmismenetluse lõpule viimine võib olla ka vääramatust jõust või haldusorgani töökorraldusest tingitult komplitseeritud. Sellised kaalutlused ei ole asjakohased hindamaks, kas esineb alus isiku kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse. Kohtu hinnangul on praegusel juhul võimalik rakendada ka leebemaid järelevalvemeetmeid. Ennekõike saab asjakohaseks pidada näiteks VSS § 10 lg 2 punkti 2 alusel PPA-sse registreerimisele ilmumise (nt igapäevaselt) kohaldamist või punkti 6 alusel välisriigi reisidokumendi PPA-le hoiule andmist. Seda enam, et isikul on Eestis viibimiskoht, ta on nõustunud andma oma dokumendi hoiule ning käima regulaarselt PPA-s registreerimisel (20.11.2020 kohtuistungi protokoll 14:42:11). Kuigi kohtupraktikas on leitud, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et nende kohaldamine oleks objektiivselt võimalik, vaid järelevalvemeetmete kohaldamine peab olema ka tõhus ehk tagama tulemuslikult lahkumiskohustuse täitmise (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.03.2020 määrus nr 3-20-274 p 9), siiski ei ole PPA välja toonud, et sellised leebemad järelevalvemeetmed tõhusad ei oleks.
21.Kõiki asjaolusid kogumis arvestades leiab kohus, et XX kinnipidamise ning kinnipidamiskeskusesse paigutamise eeldused ei ole täidetud. PPA soovitava eesmärgi saavutamiseks on võimalik rakendada leebemaid järelevalvemeetmeid. Seetõttu ei ole XX kinnipidamine vajalik ja proportsionaalne abinõu.
22.Eeltoodud põhjendustel jätab kohus PPA 20.11.2020 taotluse rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt) Anu Maria Brenner kohtunik
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.