XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.11.2019 otsustuse nr 15.7-9/384-1 tühistamiseks ning 17.10.2019 avalduse uuesti läbivaatamise kohustamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – XX; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ursula Tropp
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 28.10.2020. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 17.12.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks võimaldama kaebajale kinnipidamiskeskuses pikaajalisi kohtumisi. Lisaks oli kaebaja taotlenud lühiajalistel kokkusaamistel füüsilise kontakti keelu kaotamist.
2.Tallinna Halduskohtu 16.01.2020 määrusega jäeti kaebus käiguta. Kaebajal tuli kaebuse juurde kindlaksjäämise korral tasuda 15 euro suurune riigilõiv ning teatada, kas tema sisuliseks eesmärgiks on Politsei- ja Piirivalveameti ametniku 12.11.2019 otsustuse nr 15.7-9/384-2 (Politsei- ja Piirivalveameti 27.04.2020 vastuses kaebusele on vastava märkusena selgitatud, et eelnimetatud otsustuse number on tegelikult 15.7-9/384-1 ja numbriga 15.7-9/384-2 oli vormistatud tõlge) vaidlustamine ja kas sellele peaks lisanduma ka 17.10.2019 avalduse uuesti läbivaatamise kohustamise nõue.
3.Kaebaja vastas kohtumäärusele 11.02.2020, paludes kohtul kohustada keskuse töötajaid lõpetama sekkumist peresuhetesse ja füüsilisse kontakti (suudlused ja embused mõistlikkuse piires)
lühiajalistel kohtumistel ning võimaldama pikaajalisi kohtumisi. Samuti esitas kaebaja 13.02.2020 vastava maksekorralduse kaebuselt 15 euro suuruse riigilõivu tasumise kohta.
4.Tallinna Halduskohtu 18.02.2020 määrusega jäeti kaebus veel kord käiguta. Kaebaja oli kohtule küll vastanud ja riigilõiv oli samuti tema eest ära tasutud, kuid nõue oli endiselt täpsustamata. Kohtule tagastatud väljastusteatelt nähtus, et kaebaja oli eelnimetatud määruse 03.03.2020 kätte saanud, kuid sellele ei vastatud.
5.Tallinna Halduskohtu 27.03.2020 määrusega võeti kaebus menetlusse, sest riigilõiv oli tasutud ning seega üheselt mõistetavat alust kaebuse tagastamiseks ka ei olnud. Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 27.04.2020.
6.Tallinna Halduskohtu 31.08.2020 määrusega määrati haldusasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
7.XX esitas 21.09.2020 ja 20.10.2020 täiendavad seisukohad.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
8.Kaebaja leiab, et kinnipidamiskeskuses rikutakse tema õigusi, sest seal ei võimaldada pikaajalisi kohtumisi. Samuti on lühiajalistel kohtumistel füüsiline kontakt lähedaste ja kallite inimestega keelatud, sest seda keelab sisekorraeeskiri. Kaebaja selgituste kohaselt on enamik kinnipidamiskeskuses olevatest isikutest oma karistusaja täielikult ära kandnud, olles sisuliselt vabad välisriigi kodanikud, kellele samuti laieneb Eesti Vabariigi põhiseadus. Kaebaja ei istu keskuses enda süül vaid Politsei- ja Piirivalveamet on jätnud teda ilma elamisloast, sundides sellega ebaseaduslikku Eestis viibimist käsitleva paragrahvi alla. Kaebaja on sündinud, elanud ja töötanud kogu elu Eestis ja Venemaaga seob teda ainult pass. Kaebaja selgitab, et on väsinud kirjavahetusest kinnipidamiskeskuse ametnikega ja püüab saavutada oma era- ja perekonnaelu austamist, kusjuures lühiajaliste kohtumiste käigus ei ole ta sündsuse piiridest väljunud. Eesti Vabariigi põhiseaduses on samuti säte pereelu ja eraelu puutumatuse kohta. Jääb arusaamatuks, miks on välismaalaste kinnipidamise eeskirjadesse võetud punkt füüsilise kontakti keelamisest, kui see on vastuolus põhiseadusega. Kaebaja märgib, et nad on teise riigi vabad kodanikud ja istuvad immigrantide keskuses vastu tahtmist ning lisaks sellele keelatakse neile veel ka embused ja suudlused lähedaste ja armastatud inimestega. Põhiseaduslikud õigused laienevad ka nendele ning ka neil on õigus riigi kaitsele. Kõik sisekorra eeskirjad peaks kehtestama Eesti Vabariigi põhiseadusest lähtuvalt.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
9.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb täies ulatuses sellele vastu.
10.Vastustaja taotleb esmalt kaebuse läbivaatamata jätmist HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 ja 2 alusel. Vastustaja selgituste kohaselt kohaldub kinnipidamiskeskuses väljasaadetavana viibiva kaebaja suhtes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus, mille § 2610 sätestab kokkusaamiste võimaldamise. Sama paragrahvi lõigete 2 ja 4 kohaselt kinnipidamiskeskuse juhi loal võib väljasaadetav kokku saada isiklikes huvides, seejuures toimub kokkusaamine järelevalve all kestusega kuni 3 tundi. Kokkusaamiste kord, aeg ja ruum sätestatakse kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirjas või selle alusel antud PPA peadirektori käskkirjas. Siseministri 16.10.2014 määrusega nr
kehtestatud „Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskiri“ pikaajalisi
kohtumisi/kokkusaamisi ette ei näe. Kokkusaamine toimub kinnipidamiskeskuse ametniku järelevalve all ning kokkusaamisel võivad välismaalane ja kokkusaaja olla eraldatud klaasist või võrgust vaheseinaga (sisekorraeeskirja § 17 lõiked 2, 3). PPA peadirektori 27.12.2017 käskkirjaga on kinnitatud kinnipidamiskeskuse kodukord, mis täpsustab kinnipidamiskeskusesse paigutatud välismaalase kinnipidamise tingimusi ja korraldust. Kodukord ei näe ette välismaalase ja kokkusaava isiku pikaajalisi kohtumisi. Kuna õigusnormid näevad ette kinnipidamiskeskuses kokkusaamise maksimaalse aja, siis puudub õiguslik alus seda ületava aja osas kokkusaamiste võimaldamiseks. Samuti on õigusaktidest tulenev otsene keelunorm kokkusaamistel kehalise kontakti osas, mistõttu ei ole vastustaja pädevuses õigusaktidega etteantud piire laiendada. Kuivõrd kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et kinnipidamiskeskus lubaks kokkusaamisel kehalist kontakti või võimaldaks üle 3 tunni kestvaid kokkusaamisi, siis ei ole kehalise kontakti keelamise ega pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise puhul tegemist kaebaja õiguste rikkumisega.
11.Vastustaja märgib, et kinnipidamiskeskus on kaebajale selgitanud 09.10.2019 kirjas nr 15.79/372-2, et erinevalt vangistusseadusest, kinnipidamiskeskuses viibivale välismaalasele kohalduv VSS pikaajalist kokkusaamist ette ei näe. Kinnipidamiskeskusele on seadusega pandud kohustus tagada järelevalve kokkusaamisel toimuva üle. Kuna õigusnormist tuleneb sõnaselgelt mistahes kehalise kontakti keeld, siis puudub vastustajal kaalutlusruum, mis võimaldaks otsustada teistsuguse sisuga toimingu kasuks, mis antud juhul seisneks kehalise kontakti lubamises. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et kinnipidamiskeskus lubaks kokkusaamisel kehalist kontakti (käest kinni hoidmine, embused, suudlused) või võimaldaks pikaajalisi (üle 3 tunni kestvaid) kohtumisi.
12.Käesoleval juhul on kaebus ajendatud PPA 12.11.2019 vastusest kaebajale, mis sisuliselt on toiming (selgitus kokkusaamiste korralduse õiguslike asjaolude kohta). Toimingu vaidlustamisel saaks taotleda üksnes selle õigusvastasuse tuvastamist, mitte tühistamist. Asjaolu, et PPA poolt kaebajale antud selgitused ei vasta kaebaja ootustele või nõudmistele, ei anna alust väiteks, et PPA 12.11.2019 toiming (selgitus õiguslike asjaolude kohta) oli õigusvastane. Küsimuses, kas kinnipidamiskeskuse kodukorra p 74 võib olla vastuolus põhiseadusega ja rikkuda õigust isiku perekonnaelu ja eraelu puutumatusele, on kohtud juba oma seisukoha haldusasja 3-18-1769 raames andnud. Eelnimetatud lahendis on käsitletud VSS § 2610, (selle alusel on antud kodukorra punkt 74) võimalikku vastuolu põhiseadusega ning leitud, et vastuolu puudub.
KOHTU PÕHJENDUSED
13.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 12.11.2019 otsustust (vastus) nr 15.7-9/384-1 ja taotletud selle tühistamist ning 17.10.2019 avalduse uuesti läbivaatamise kohustamist. Selliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 27.03.2020 määrusega menetlusse võetud. Politsei- ja Piirivalveamet märgib, et vaidlustatav vastus peaks olema käsitatav toiminguna, mille puhul saab taotleda selle õigusvastasuse tuvastamist aga mitte tühistamist. Nimetatud vastus on küll peamiselt selgitava sisu- ja tähendusega, kuid samas sisaldub selles kaebaja jaoks otsustus, mille kohaselt on välismaalase ja kokkusaamist sooviva isiku vaheline kehaline kontakt keelatud ehk et seda ei võimaldata. Seega on otsustusel ka haldusaktile omaseid tunnuseid. Kokkuvõttes see aga siiski väga tähenduslik ei ole, sest ei takista vaidluse lahendamist. Kaebaja jaoks keelduva otsustusena tõlgendatava vastuse sisu õiguspärasuse küsimust on võimalik hinnata olenemata sellest ka tegemist on haldusaktiga, eelhaldusaktiga või toiminguga.
14.Vastustaja on taotlenud ka kaebuse läbi vaatamata jätmist halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 151 lg 2 p 1 alusel, sest pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamiseks ja
kehalise kontakti lubamiseks ei ole õiguslikku alust, mistõttu ei saa kaebajal olla ka subjektiivset nõudeõigust ning kaebus on perspektiivitu. Vastustaja küsimusepüstitus kaebuse läbi vaatamata jätmisest on iseenesest asjakohane, kuid mis puutub kaebuse läbi vaatamata jätmisesse HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel viitega halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 2 punktidele 1 ja 2 ning seda seetõttu, et kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus või et kaebusega ei ole võimalik eesmärki saavutada, siis ei ole see kohustuslik. HKMS § 151 lg 2 p 1 sõnastuse kohaselt võib kohus jätta taolistes olukordades kaebuse läbi vaatamata, kuid ei pea seda ilmtingimata tegema. Kohtupraktikas on eelistatud sellistes situatsioonides pigem kaebuste sisulist lahendamist. Kaebuse läbi vaatamata jätmine viitega kaebeõiguse ilmselgele puudumisele võiks osutuda ka vaieldavaks, vähemalt mingil määral, sest teatav puutumus kaebaja õigustega on keeldumisel olemas. Vaatamata eelnimetatule ei saa aga kaebust rahuldada kui vastustaja tegevus ja otsustus on vastavate õigusaktidega kooskõlas. Seega vastustaja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamisele ei kuulu, kuid arvestades asjaolu, et see on esitatud alternatiivses tähenduses ja ei ole vastustaja jaoks oluline kui kaebus peaks jääma rahuldamata, siis kohus seda käesoleva lahendi resolutsioonis eraldi ei kajasta.
15.Lähtuvalt eeltoodust tuleb kohtul hinnata Politsei- ja Piirivalveameti 12.11.2019 otsustuse (vastus) nr 15.7-9/384-1 sisulist tähendust ja seda olenemata sellest kas see peaks olema tõlgendatav keelduva haldusaktina, eelhaldusaktina või selgitava toiminguna, millest pidi kaebaja jaoks järelduma, et lähtuvalt sellekohasest õiguslikust regulatsioonist kaebajale kokkusaamiste käigus kokkusaamisele tulnud isikuga nagunii kehalist kontakti ei võimaldata.
16.Antud juhul jääb kaebus rahuldamata. Kokkusaamiste võimaldamist kinnipidamiskeskuses viibivale väljasaadetavale reguleerib väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi ka VSS) § 2610. VSS § 2610 lõikes 1 on sätestatud, et väljasaadetaval võimaldatakse kokkusaamine kodakondsusjärgse riigi konsulaartöötajaga, kaitsjaga, vaimulikuga ning pädevate riigiasutuste, rahvusvaheliste või valitsusväliste organisatsioonide esindajatega. Sama paragrahvi teise ja neljanda lõikega täpsustatakse, et esimeses lõikes nimetamata isikutega võib väljasaadetav kinnipidamiskeskuse juhataja loal kokku saada lühiajaliselt ning järelevalve all ka isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida väljasaadetav ei saa teostada kolmandate isikute kaudu ja kui kohtumised ei takista väljasaatmise täideviimist, kuid kokkusaamise kestus võib olla kuni kolme tunni ulatuses. Siseministri 16.10.2014 määrusega nr 44 (edaspidi ka määrus nr 44) kehtestatud kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirja § 17 lõigete 3 ja 4 kohaselt toimub kokkusaamine kinnipidamiskeskuse ametniku järelevalve all ning välismaalane ja kokkusaaja võivad olla eraldatud klaasist või traatvõrgust vaheseinaga. Seega ei ole pikaajalisi kokkusaamisi kinnipidamiskeskuses viibivate väljasaadetavate puhul ette nähtud ja kokkusaamise kestus on piiratud maksimaalselt 3 tunniga. Määruse nr 44 teise paragrahvi lõikes 1 on sätestatud, et kinnipidamiskeskuse kodukorra kinnitab Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor (vastava) käskkirjaga. Seonduvalt kehalise kontakti võimaldamisega kokkusaamiste käigus on vastustaja viidanud kodukorra vastavale punktile, mille kohaselt on välismaalase ja kokkusaamist sooviva isiku vaheline kehaline kontakt kokkusaamisel keelatud. See on Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori käskkirjaga tehtud täpsustus, sest kehalise kontakti keeld järeldub tegelikult ka väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 2610 lõike 2 ning määruse nr 44 paragrahvi 17 lõigete 3 ja 4 sõnastusest. Põhiseadusega vastuolus see ei ole. Vastustaja on viidanud seoses eelnimetatuga Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2019 lahendile haldusasjas nr 3-18-1769, milles on nimetatud küsimust analüüsitud ning leitud, et pikaajalise kokkusaamise piiramine kinnipidamiskeskuses ei olnud ebaproportsionaalne ning kaebaja vastav kahjunõue oleks tulnud jätta rahuldamata ka sel juhul kui kinnipidamiskeskuse ametnikele oleks jäetud seadusega kaalutlusruum pikaajalise kokkusaamise võimaldamise otsustamisel. Pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata ka seetõttu, et vältida keelatud esemete üleandmist ja et ei takistataks menetlust. Sama eesmärki täidab ka see kui lühiajalistel kokkusaamised toimuvad järelevalve all ja kokkusaamistel ei võimaldata kehalist kontakti. Haldusasjas nr 3-18-1769 tehtud Tallinna
Ringkonnakohtu 20.12.2019 lahendi seisukohad kohalduvad ka käesoleva kaasuse suhtes. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebuse rahuldamiseks alust. Vastustaja tegevus ja selgitused on olnud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusega ning selle seaduse alusel antud õigusaktide nõuetega kooskõlas.
17.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.