Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.10.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1982
Haldusasi Menetlusosalised
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.10.2019 otsuse nr 15.3-3.4/735-2 tühistamiseks Kaebaja – XX, esindaja adv Aldo Vassar Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Triinu Moora
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17.03.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 08.09.2020
RESOLUTSIOON
Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 17.03.2020 otsus osas, milles kohus jättis Politsei- ja Piirivalveameti 11.10.2019 otsuse nr 15.3-3.4/735-2 tühistamata lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas. Teha selles osas uus otsus, millega rahuldada XX kaebus osaliselt ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 11.10.2019 otsus nr 15.3-3.4/7352 lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas. Pikaajalise elaniku elamisluba ja menetluskulu puudutavas osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
Jätta XX apellatsiooniastme menetluskulud riigi kanda.
4.Asendada arvutivõrgus avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga ja muud andmed käesoleva otsuse põhjenduste p-s 30 toodud kujul.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.11.2020. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-19-1982 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX (kaebaja) on Venemaa Föderatsiooni (Venemaa) kodanik, kes sündis XX.XX.XXXX Eestis. 2000. a-l sai kaebaja Eestis alalise elamisloa, mis 01.06.2006 muutus pikaajalise elaniku elamisloaks. Kaebaja viibib alates 11.10.2016 kinnipidamisasutuses ning tema karistusaja lõpp on 11.04.2021. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud viiel korral (millest kaks on kehtivad): neljal korral oli karistuseks tingimisi vangistus (avaliku korra rikkumine, erinevad varavastased süüteod, millest osa pandi toime isikute grupis tegutsedes) ning ühel korral reaalne vangistus. Kaebaja viimane kuritegu, mille ta pani toime katseajal, oli narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine, mille eest Viru Maakohus mõistis kaebajale XX.XX.XXXX otsusega vangistuse 4 aastat ja 6 kuud (liitkaristusena – 4 aasta pikkust karistust suurendati varem tingimisi määratud 6 kuu pikkuse kandmata karistuse võrra). Lisaks on kaebajal 10 kehtivat väärteokaristust (koos arhiveeritud karistustega kokku 15), sh viis karistust narkootilise aine tarvitamise eest. Kaebaja omandas põhihariduse YYY, mille järel asus õppima CCC X erialal, kuid jättis kooli pooleli. Kaebaja on iseseisvalt omandanud eesti keele A1 tasemel. Vanglas on kaebaja osalenud eesti keele A2 taseme kursustel, mille esmakordselt läbis mitterahuldava tulemusega (55% 100st). Vabaduses viibides on kaebaja ametlikult töötanud kuus kuud tekstiilitöödel. Alates 09.08.2018 töötab kaebaja AS-s E. Kaebaja on vanglas omandanud õmbleja eriala ning läbinud mh sotsiaalprogrammid „Eluviisitreening“ ja „Võida“ ning sõltuvusrehabilitatsiooniprogrammi „12 sammu“. Eestis elab kaebaja Venemaa kodanikust ema YY. Enne vangistust elas kaebaja koos elukaaslase QQ-ga, kellega koos pani toime narkokuriteo, mille eest kaebaja praegu vanglakaristust kannab. Kaebajal on kaheksa last, kelle kõigi suhtes on temalt vanemlikud õigused ära võetud. Kaebaja on HIV-positiivne.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 11.10.2019 otsusega nr 15.3-3.4/735-2 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 11.10.2019; tegi ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega Venemaale, kõrvaltingimusega, et ettekirjutus tuleb sundtäita isiku kinnipidamisasutusest vabanemisel; ning kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu neljaks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Tallinna Vanglas tehtud riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikkusele ohtlikuks. Oht seisneb selles, et kui kaebaja jätkab narkootikumide kuritarvitamist ja on majanduslikes raskustes, võib ta toime panna rahvatervise- ja varavastaseid kuritegusid, millega võib kaasneda füüsiline vägivald. Kaebaja teod on muutunud järjest ühiskonnaohtlikumaks. Madal haridustase ning vähene töökogemus võivad olla riskiks uue kuriteo sooritamisel. Kaebajal puudub Eestis pereelu ning temalt on ära võetud vanemlikud õigused kõigi tema laste suhtes. Kaebaja Venemaa kodanikust emal on võimalik teda väljasaatmise järel külastada. Vahemikus 15.04.2009–15.03.2011 külastas kaebaja Venemaad 64 korral. Järelikult on Venemaa talle 2(11)
3-19-1982 tuttav. Asjaolusid arvestades on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine proportsionaalne ja vajalik avaliku korra ning julgeoleku kaitseks. Kuna pärast vanglast vabanemist puudub kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks ning ta kujutab endast reaalset ja jätkuvat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tuleb talle teha ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kuivõrd kaebaja kujutab ka pärast vanglast vabanemist reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, tuleb talle kohaldada sissesõidukeeldu neljaks aastaks.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 11.10.2019 otsuse tühistamiseks.
4.Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.
5.Tallinna Halduskohus jättis 17.03.2020 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. 1) PPA on analüüsinud kaebaja karistusotsuseid (sh arhiveerituid) ja võtnud arvesse ka väärteokaristused, mis on küll väikesema kaaluga kui kuriteod, kuid näitavad samuti isiku käitumismustrit ja õiguskuulekust. Korduv karistatus (kriminaalkorras 5 korda (sh 2 kehtivat karistust) ja väärteokorras 15 korda (sh 10 kehtivat karistust)) ning viimasena narkootikumidega seotud raske kuritegu on käsitatavad vähemalt ohuna avalikule korrale. Vastustaja on analüüsinud kaebaja toime pandud õigusrikkumiste laadi, raskust, olemust, dünaamikat ning varasemat käitumist (karistustest järelduste mittetegemine vaatamata korduvale katseaja kohaldamisele, kriminaalhoolduse ajal kontrollnõuete rikkumine (sh narkootikumide tarvitamine), sh viidanud kahe viimase kuriteo toimepanemisele katseajal) ning põhjendatult leidnud, et kaebajal on välja kujunenud kriminogeenne käitumisviis. Kaebaja on kuritegusid toime pannud rahalise kasu saamiseks ja see on kujunenud kaebaja eluviisiks ning ei nähtu, et ta oleks püüdnud seda muuta. Kaebaja täisealisena elatud elus puuduvad pikemad õiguskuulekalt elatud perioodid; kaebaja töökogemus vabaduses viibitud ajal on vähene (kohtuistungil selgitatu kohaselt koos mitteametliku töötamisega ca kolm aastat); kutsehariduse (õmbleja erialal) omandas alles vanglas; alkoholi ja narkootikumide tarvitamine kestis üle 8 aasta, kaebajal on diagnoositud sõltuvus muudest stimulaatoritest ning ka vanglas viibib ta sõltuvusrehabilitatsiooni osakonnas; kaebaja sõnul polnud tal viimase 10 aasta jooksul vabaduses kindlat elukohta ning tema suhtlusringkond koosnes kriminogeense taustaga isikutest; vaatamata sellele, et kaebaja tarvitas alkoholi ja narkootikume, sünnitas ta kaheksa last, kelle kõigi suhtes on temalt vanemlikud õigused ära võetud. Eelnev näitab ilmselgelt ükskõikset suhtumist õiguskorda ja teistesse inimestesse, sh oma bioloogilistesse lastesse ning vähendab usku kaebaja võimalikku muutumisse. 2) Ohu hindamine on prognoosotsus, kuid kohtutel on lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel kohustus hinnata ka neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ning mis mõjutavad isikust lähtuva ohu määra (Riigikohtu otsus asjas nr 3-17-1545 ja seal viidatud Euroopa Kohtu lahend asjas nr C-371/08). PPA poolt kaevatavate otsuste tegemine piisavalt varakult võimaldab kaebajal valmistuda kodakondsusjärgsesse riiki elama asumiseks. Kaebajal on võimalik enne vabanemist esitada tähtajalise elamisloa taotlus, mille menetlemisel tuleb arvesse võtta kõiki selleks hetkeks teada olevaid tähtsust omavaid asjaolusid. 3) Harju Maakohus jättis kaebaja ennetähtaegse vabastamise taotluse rahuldamata, kuivõrd puudub veendumus selles, et kaebaja pärast vabanemist õiguskuulekalt käitub. Kaebaja oli enne vangistust kriminaalhoolduse all ning läbis sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“, kuid need meetmed pole teda pannud loobuma narkootikumidest ega kuritegevusest, mistõttu pole alust pidada tõenäoliseks, et vangla selles osas tõhusamalt mõjub. Seega esineb piisav tõenäosus, et kaebaja paneb vabanemisel toime uusi kuritegusid, sh narkootikumidega seotud kuritegusid. 4) Asjas ei ole ilmnenud täiendavaid asjaolusid, mis annaks alust järelduseks, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule oleks vähenenud reaalsest ja piisavalt tõsisest 3(11)
3-19-1982 sellise lävendini, mis välistaks väljasaatmise. Samsonnikovi asjas leidis Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), et pikaajalise sisserändaja sotsiaalsed sidemed ühiskonnaga, kus ta elab, on eraeluna kaitstavad, kuid need ei pruugi kõigil sisserändajatel olla võrdselt tugevad. Kaebajal puudub Eestis perekonnaelu; kohtuistungil antud selgituste kohaselt ei suhtle kaebaja juba vähemalt pool aastat oma endise elukaaslasega (QQ), kellega koos ta sooritas viimase kuriteo ja kes samuti viibib kinnipidamisasutuses. Seega pole vaja hinnata, kas kaebaja väljasaatmine kahjustaks selle kooselu jätkamist. 5) Kaebaja kui täisealise isiku pereliikmeks ei ole tema ema, kellelt võeti kaebaja suhtes vanemlikud õigused ära ning kellega kaebaja alustas suhtlemist (kirja ja telefoni teel) alles vanglas. Kaebajal puudub elamispind, kus ta saaks koos emaga elada ning tema eest hoolitseda. Kaebaja ema eest kannab hoolt kohalik omavalitsus, kellele kuuluval elamispinnal ta elab. Seega pole võimalik järeldada kaebaja ja tema ema vahel erilist lähedus- ja sõltuvussuhet ning ema abivajadust, mida keegi teine täita ei saa. Tegemist pole kaebaja pereliikmega, kuid suhe emaga on käsitatav eraeluna. Arvestades, et kaebaja emal on samuti Venemaa kodakondsus, saab kaebaja ema asuda tema juurde Venemaale elama. 6) Kaebaja pereliikmeteks pole ka lapsed, kelle suhtes on kaebajalt võetud ära vanemlikud õigused. Kaebajalt laste hooldusõiguse asjades tehtud kohtulahenditest nähtub, et kaebajal on olnud lõdvad elukombed ning ta on elanud erinevate meeste juures, kes parasjagu on talle peavarju pakkunud; kaebaja on tarvitanud aastaid alkoholi ja narkootikume. Lahendites käsitletud elamistingimused olid lastele sobimatud, nad olid kasimata ja näljas ning nende elu ja tervis oli kaebajaga koos elades ohus. Kaebaja teada on kõik lapsed lapsendatud, v.a XXXX. a-l sündinud poeg R, kes on oma isapoolse vanaema eestkostetav. Kaebaja väitis, et soovib taastada oma vanemlikud õigused RR suhtes, kuid on temaga väga vähe suhelnud. Kaebaja ei oma hooldusõigust ühegi oma lapse suhtes ning ei saa pidada realistlikuks ka selle õiguse taastamist, arvestades nii hooldusõiguse äravõtmise asjaolusid, kaebaja minevikku, tõenäolisi toimetulekuraskusi vabanemisel kui ka lapse paremaid huve. 7) PPA otsus riivab kaebaja eraelu seoses sellega, et ta on Eestis sündinud, elanud ja omandanud hariduse (põhi- ja kutseharidus) ning tal on siin mõned tuttavad, kellega ta on suhelnud vangistuse ajal. Venemaal kaebajal väidetavalt sidemeid ei ole, kuigi ta on korduvalt Venemaal käinud. Vaatamata Eestis elamisele on kaebaja eesti keele oskuse tase A1, mis on omandatud iseseisvalt. Kaebaja pole astunud samme Eesti kodakondsuse saamiseks. Need asjaolud ei viita kaebaja heale integreerumisele Eesti ühiskonda. Kaebaja emakeel on vene keel, mistõttu keeloskuse tõttu ei oleks tal Venemaal probleeme hakkama saamisel ja töö leidmisel. Vanglas omandatud eriala (õmbleja) võimaldab kaebajal leida tööd ka Venemaal. Isiku puhul, kes räägib vene keelt emakeelena, omab Venemaa kodakondsust, kelle sotsiaalne võrgustik koosneb peamiselt vene päritolu inimestest, pole alust järeldada ületamatuid raskusi Venemaale elama asumisel. Seega pole põhjust eeldada, et Venemaal oleks kaebajal oluliselt keerulisem vabaduses elu alustada kui Eestis. Ka kaebaja vanus ei takista elukoha vahetust. 8) Asjaolu, et kaebaja on HIV-positiivne, ei ole takistuseks kodakondsusjärgsesse riiki elama asumisel. Vastustaja on välja toonud, et Venemaal on võimalik saada selle haiguse ravi ja vajalikku toetust. Kaebaja haigus ei ole sedavõrd raske, et väljasaatmine tooks talle kaasa tõsised tagajärjed. 9) PPA on piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ka pärast vanglast vabanemist ning on põhjendatult leidnud, et see kaalub üles isiku õiguse säilitada pikaajaline elamisluba koos õigusega jääda Eestisse. Kuivõrd kaebajal puudub Eestis perekonnaelu, on ka sissesõidukeelu kohaldamine proportsionaalne ja õiguspärane.
6.XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Kaebaja elamisloa tühistamine, tema lahkuma sundimine ja sissesõidukeelu kohaldamine on väga koormavad meetmed ning tema puhul põhjendamatud, sest ta sündis Eestis ning on siin elanud terve elu ja omandanud koolihariduse; tema ema ja tuttavad elavad Eestis; kaebaja koduriigiks on Eesti. Kaebajal puuduvad sidemed Venemaaga – ta ei ole seal kunagi elanud ning kaebajal puuduvad seal pere- või sõprussidemed, töökogemus ja kontaktid. Kaebajat saab pidada integreerunud välismaalaseks, kes on Eestiga seotud sama püsivalt kui Eesti kodanikud. 2) Direktiivi 2004/38/EÜ art 27 lg 2 kohaselt peavad isiku suhtes avaliku korra või julgeoleku tagamise huvides võetud meetmed põhinema isiku käitumisel, mis peab endast kujutama tõelist ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnda ühiskonna või asjaomase liikmesriigi põhihuvi; kõnealuste meetmete rakendamist ei saa põhjendada eelnevate süüdimõistvate kohtuotsuste olemasoluga. 3) Pikaajalise elaniku elamisloa kaotanud välismaalane ei saa riigi julgeoleku ohustamise tõttu enam oma Eestis viibimist tähtajalise elamisloa omamise kaudu seadustada ehk see toob igal juhul kaasa kaebaja väljasaatmise. Väljasaatmine kui üks raskemaid ja põhiõigusi enim riivavaid meetmeid mõjub kaebajale ja tema emale laastavalt. Kaebaja ema on tema ainus lähedane isik, nad on emotsionaalselt seotud ja halduskohus pidanuks välja selgitama väljasaatmise mõju kaebaja emale. 4) Halduskohus on seisukoha kaebajast lähtuva ohu kohta rajanud vaid kaebaja eelnevale kriminaalsele taustale ja jätnud arvestamata kaebaja hea käitumise vanglas viibimise ajal. Kaebaja on üritanud oma minevikku heastada ning vangistus on täitnud oma eesmärgi suunata kaebaja õiguskuulekale käitumisele. Sellest tulenevalt on oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kadunud. PPA tegi otsuse kolm aastat enne kaebaja vanglast vabanemist, kuid prognoosotsuse tegemine oleks õigem paar kuud enne vabanemist, et oleks võimalik arvesse võtta kõiki asjaolusid, sh käitumist vanglas ja programmides osalemist. 5) Riigikohus selgitas asjas nr 3-17-1545, et lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamiseks tuleb tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht, aga ainult elamisloa tühistamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Seega on väljasaatmist võimaldavad õiguslikud alused rangemad kui elamisloa tühistamisel. PPA otsus on ebaproportsionaalne.
7.Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Halduskohus on selgitanud välja asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud ning andnud kogumis neile põhjendatud ja õiglase hinnangu. Ainuüksi elamine riigis, keeleoskuse ja eriala omandamine, sotsiaalprogrammide läbimine vangistuses olles ei loo automaatselt selliseid sidemeid, mida tuleks pidada nii tähtsaks ja kaitsmist väärivaks, et need kaaluks üles apellandist lähtuva ohu Eesti riigile ning Eestis elavatele inimestele. 2) Apellatsioonkaebuses viidatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ kohaldub ainult Euroopa Liidu kodanikele ja nende pereliikmetele, kelleks kaebaja ei ole. 3) Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale. Narkosüüteod ei mõjuta üksnes apellandi tervist, vaid kogu ühiskonna julgeolekut ja heaolu. Narkosüütegusid peetakse rahvatervise vastasteks süütegudeks, mis ei ole üksnes riigisisene, vaid rahvusvaheline õigushüve. EIK on raskemateks kuritegudeks hinnanud uimastikuriteod ja röövimise. Apellandi toime pandud süüteod on sellised, mis kinnitavad temast lähtuvat tegelikku (tõenäosus) ja piisavalt tõsist (kahjuliku tagajärje olulisus) 5(11)
3-19-1982 ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Apellandi viimane süütegu on seotud narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemisega. 4) Apellandi süütegudest nähtub retsidiivsus, mistõttu on tõenäoline, et vabaduses jätkab ta süütegude toimepanemist. Apellandi käitumisest vanglas ei saa järeldada, et temast lähtuv oht oleks vähenenud, sest apellanti on distsiplinaarkorras korduvalt karistatud. See tähendab, et apellandil puudub tahtmine ka kinnises asutuses oma käitumist kontrollida ning alluda seaduslikele korraldustele. Maakohus jättis apellandi tingimisi enne tähtaega vabastamata. Apellant on varasemalt rikkunud katseaja nõudeid, pannes toime uue kuriteo. Apellant on püüdnud muutuda ka varasemate karistuste kandmise ajal ning läbinud sotsiaalprogrammi, et sõltuvusest vabaneda, kuid on sellest hoolimata taas kuritegusid toime pannud. Apellanti positiivselt iseloomustav käitumine vangistuse jooksul ei peegelda tema tegelikku ellusuhtumise muutust, arvestades, et vangistuses viibides ei saa isik käituda samal moel nagu ta vabaduses käituks. 5) Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise vältimatuks eelduseks ei ole sugulaste või hõimlaste olemasolu välisriigis. Vastasel juhul ei oleks sellise välismaalase, kellel pole kodakondsusjärgses riigis lähedasi, elamisluba üldse võimalik kehtetuks tunnistada, mis ei ühtiks aga VMS § 241 eesmärgiga. Seega ei ole isiku väljasaatmise põhjendatuks tunnistamise eelduseks see, et kodakondsusjärgsesse riiki elama asumiseks oleks talle loodud mugavad tingimused. Asjaolu, et apellant hakkas oma emaga vangistuse ajal kirja teel suhtlema, ei tähenda, et selline suhtlusviis ei võiks jätkuda pärast väljasaatmist. Samuti võib apellandi ema, kellel on Venemaa kodakondsus, teda Venemaal külastada ning soovi korral sinna elama asuda. Apellandil on võimalik enda ema toetada ka Venemaal elades. Halduskohtu istungil selgus, et kuna apellandi ema elab sotsiaalpinnal ning apellandil endal puudub töökoht ja elukoht, siis ei muutu apellandi ema olukord apellandi vabanemisel võrreldes ajaga, mil apellant on viibinud vangistuses. Apellandi ja tema ema vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Apellant ei hoolinud sellest, mis saab tema emast, kui ta pani katseajal toime kuritegusid ning teda ähvardas reaalse vangistuse oht. Apellant soovis vabanedes esialgu minna elama rehabilitatsioonikeskusesse ning seda saab ta teha ka enda kodakondsusjärgses riigis, kelle kohustus on enda abivajavaid liikmeid toetada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus hindab esmalt vaidlustatud otsuse õiguspärasust pikaajalise elaniku elamisloa tühistamise osas, seejärel lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas ning viimaks lahendab apellatsioonkaebuse ja jagab menetluskulud. Pikaajalise elaniku elamisluba
9.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on õiguspärane.
10.PPA tunnistas kaebaja elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel, s.o põhjusel, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine eeldab, et esiteks tehakse kindlaks isikust lähtuv oht ja seejärel langetatakse kaalutlusotsus, kas avalik huvi kaalub üles isiku erahuvi säilitada elamisluba (VMS § 241 lg 1 p 2 ja lg 3; Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p 15). VMS § 241 lg 3 kohaselt kaalutakse pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel muu hulgas põhjusel, et välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale, välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks
6(11)
3-19-1982 tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.
11.Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonkaebuses viidatud direktiiv 2004/38/EÜ ei ole praeguses vaidluses asjakohane, kuivõrd see puudutab Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete vabadust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil. Kaebaja ei ole Euroopa Liidu kodanik ega ka ühegi Euroopa Liidu kodaniku pereliige – kaebajalt on kõigi tema laste suhtes ära võetud vanemlikud õigused ning seega ei saa teda käsitada nende pereliikmena sõltumata laste kodakondsusest. Seetõttu kaebaja suhtes direktiiv 2004/38/EÜ ei kohaldu. Praegusel juhul on asjakohane direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta.
12.Direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 3 järgi võivad liikmesriigid ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu, kuid selline oht ei ole väljasaatmise põhjuseks art 12 tähenduses. Riigikohus selgitas 19.02.2019 otsuses nr 3-171545, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Kui aga PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal nende otsustuste tegemiseks direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt täiendavalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule (otsuse p-d 14– 19).
13.Direktiivi 2003/109/EÜ põhjenduste p 8 kohaselt ei või kolmanda riigi kodanikud, kes soovivad saada ja omada pikaajalise elaniku staatust, kujutada ohtu avalikule korrale või julgeolekule; mõiste "avalik kord" võib hõlmata süüdimõistmist tõsise (raske) kuriteo eest. Kohtupraktika järgi on kuriteo toimepanemise fakt avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks (Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p 17). Viimati karistati kaebajat Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega nelja aasta pikkuse vangistusega KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest isikute grupis, olles varem karistatud sarnase süüteo eest. Kriminaalasja asjaolude järgi käitles kaebaja koos QQ ja BB-ga suures koguses amfetamiini ja metamfetamiini ning marihuaanat, müües narkootilist ainet varalise kasu saamise eesmärgil ning tarvitades seda ka ise. Ehkki kaebajale määratud karistus oli miinimummäära (kolm aastat) lähedane, tuleb arvestada, et narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus ning need süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale (vt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-1-14 (p 20.2) ja nr 3-17-1545 (p 27)). Kirjeldatud süüteole eelnevalt karistati kaebajat Viru Maakohtu YY.YY.YYYY otsusega kuue kuu pikkuse tingimisi vangistusega KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi grupis sissetungimisega toime pandud varguse eest ning KarS § 213 lg 1 alusel arvutikelmuse eest, mis seisnes varastatud pangakaardiga teise isiku arvelt raha väljavõtmises.
14.Kaebajast lähtuva ohu hindamisel on oluline asjaolu, et viimase kuriteo pani kaebaja toime katseajal, mis näitab tema ükskõikset suhtumist kohtuotsusega määratud kohustustesse ning õiguskorda tervikuna. Samuti tuleb arvestada, et kaebaja süüteod on muutunud ohtlikumaks – varavastastelt kuritegudelt on kaebaja läinud üle narkokuritegudele. Korduvad süüteod näitavad isiku kuritegelikku käitumismustrit (vt ka Riigikohtu 03.05.2019 otsus nr 3-19-89, p 18). Eelneva põhjal võib järeldada, et kuritegude toimepanemine on kujunenud kaebaja eluviisiks ja elatise teenimise allikaks.
15.Tallinna Vangla koostatud 30.09.2019 iseloomustuse järgi soodustab kaebaja sõltuvus narkootilistest ainetest süütegude toimepanemist ning ohuteguriteks on ka kindla elu- ja 7(11)
3-19-1982 töökoha puudumine, madal haridustase ning vähene töökogemus. Iseloomustuse kohaselt ei ole kaebaja välja näidanud otseseid kuritegelikke ja vaenulikke hoiakuid, kuid korduvad karistused ja käitumiskontrolli nõuete rikkumine iseloomustavad tema tegelikku suhtumist ühiskonda ning näitavad madalat motivatsiooni käitumist muuta. Vangla hinnangul on kaebaja puhul üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 55% ning vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 36%. Vangla ei toetanud kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamist. Harju Maakohus jättis 18.11.2019 määrusega kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamata, arvestades kaebaja korduvat karistatust, kriminaalhoolduse kontrollinõuete rikkumist ja katseajal uue süüteo toimepanemist. Maakohus leidis, et kaebaja vabastamisel ilma garanteeritud töökohata säilib liiga suur uute kuritegude toimepanemise risk ning parim viis kindlustada kaebaja vabanemist sõltuvusprobleemist on tema edasine vangistuses viibimine. Kõnealune maakohtu määrus on halduskohtus tõendina kasutatav (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4).
16.Süütegude korduvus ning viimati toime pandud kuriteo laad näitavad, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale. Kaebajal puudub Eestis perekonnaelu: kaebaja ei ole abielus, temalt on ära võetud vanemlikud õigused tema laste suhtes ning kaebaja ema ei ole käsitatav tema perekonnaliikmena (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4). Arvestades, et kaebaja hakkas oma emaga suhtlema alles vangistuses viibimise ajal, on ilmne, et nende vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet (vt EIK 23.10.2018 otsuse asjas Levakovic vs Taani, nr 7841/14, p 35 ja seal viidatud kohtupraktika). Ehkki kaebaja on Eestis sündinud ja siin kogu elu elanud, on tema integreerumine Eesti ühiskonda vähene: kaebaja on omandanud vaid eesti keele algteadmised ja on töötanud väga lühikest aega. Venemaaga seob kaebajat kodakondsus ja tema emakeel. Lisaks on PPA toonud otsuses välja asjaolu, et kaebaja külastas vahemikus 15.04.2009–15.03.2011 lühiajaliselt Venemaad 64 korral. Kaebaja vanust ja vene keele oskust arvestades ei tohiks vajadusel Venemaale elama asumine olla kaebaja jaoks ülemäära keeruline. Kokkuvõttes ei kaalu kaebaja huvi säilitada pikaajalise elaniku elamisluba üles temast lähtuvat ohtu avalikule korrale. Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld
17.Vaidlustatud otsusega on vastustaja VSS § 72 lg 2 p 4 alusel (välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule) teinud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega andmata lahkumisettekirjutuse, mis kuulub sundtäitmisele kohe pärast kaebaja vangistusest vabanemist. VSS § 74 lg-le 2 tuginedes kohaldas PPA kaebaja suhtes sissesõidukeeldu neljaks aastaks.
18.VSS § 72 lg 3 sätestab, et lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestatakse igal üksikjuhtumil kõiki olulisi asjaolusid ja kaalutakse põhjendatud huve. Reeglina tuleb isikule, iseäranis pikaajalisele elanikule anda tähtaeg ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks ning tähtaja andmata jätmist kui erandi tegemist tuleb põhjendada (VSS § 72 lg-d 11 ja 2). Riigikohus rõhutas 19.02.2019 otsuse nr 3-17-1545 p-s 33, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ära kuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine.
19.Elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamise teates selgitati, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Seega on nõue isik ära kuulata formaalselt täidetud.
20.EIK praktika järgi ei saa EIÕK art-st 8 tuletada absoluutset õigust mitte olla välja saadetud hoolimata sellest, kas välismaalane sisenes vastuvõtjariiki täiskasvanuna või väga noorelt või sündis selles riigis. Sellekohane otsus peab aga olema kooskõlas seadusega ja demokraatlikus 8(11)
3-19-1982 ühiskonnas vajalik, st see peab olema õigustatud tungiva ühiskondliku vajadusega ja eelkõige olema proportsionaalne saavutatava seadusliku eesmärgi suhtes (vt nt 03.07.2012 otsuse asjas Samsonnikov vs Eesti, nr 52178/10, p 86 ja seal viidatud kohtupraktika). EIK viitab oma praktikas siiski Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusele Rec(2000)15, mille punkti 4 (b) järgi ei tohiks 20 aastat riigis elanud välismaalast välja saata, ning Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee soovitusele 1504 (2001) kutsuda osalisriike üles muu hulgas tagama, et vastuvõtjariigis sündinud või üles kasvanud pikaajaliselt riigis viibinud sisserändajaid ei saadetaks mis tahes tingimustel välja (vt nt 18.10.2006 otsus asjas Üner vs Holland, nr 46410/99, p 55; 23.06.2008 otsus asjas Maslov vs Austria, nr 1638/03, p 73). Väljasaatmisotsuse proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada vastuvõtjariigis üles kasvanud ja seal hariduse saanud välismaalase erilist olukorda (Üner, p 58). Sellise välismaalase väljasaatmise õigustamiseks peavad esinema väga kaalukad põhjused (Maslov, p 75).
21.Direktiivi 2003/109/EÜ eesmärkideks on liikmesriigis pikaajaliselt elavate kolmandate riikide kodanike lõimimine ning nende õigusliku staatuse lähendamine liikmesriikide kodanike omale (Euroopa Kohtu 18.10.2012 otsus kohtuasjas C-502/10: Singh, p 45). Nimetatud direktiivi põhjenduste p 16 järgi peaks pikaajalistel elanikel olema väljasaatmise vastu tugevdatud kaitse, mis põhineb EIK otsustes kindlaks määratud kriteeriumidel. Lisaks isikust lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu avalikule korrale või julgeolekule tuvastamisele (direktiivi art 12 lg 1), tuleb enne, kui liikmesriik teeb otsuse pikaajaline elanik välja saata, arvestada järgmiste asjaoludega: a) elamise kestus tema territooriumil; b) asjaomase isiku vanus; c) tagajärjed asjaomase isiku ja tema pereliikmete jaoks; d) sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga (direktiivi art 12 lg 3).
22.EIK praktikas kasutatavate kriteeriumide hulgas, mille põhjal EIK hindab, kas väljasaatmine oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja saavutatava seadusliku eesmärgi suhtes proportsionaalne, on ka isiku poolt toime pandud süüteo olemus ja raskusaste (02.08.2001 otsus asjas Boultif, nr 54273/00, p 48). Euroopa Kohtu praktika järgi ei piisa väljasaatmise õigustamiseks pelgalt kuriteos või isegi mitmetes kuritegudes süüditunnistamisest ega ka isikule määratud vangistuse pikkusega seotud põhjendustest (08.12.2011 otsus kohtuasjas C371/08: Ziebell, p 83). Süüdimõistvale otsusele saab viidata vaid niivõrd, kuivõrd süüdimõistmise aluseks olevad asjaolud annavad alust järeldada, et isiku käitumine kujutab endast tegelikku ohtu avalikule korrale (22.12.2010 otsus kohtuasjas C-303/08: Bozkurt, p 59; 04.10.2007 otsus kohtuasjas C-349/06: Polat, p 32), s.o tema käitumisest ilmneb konkreetne oht uuteks avalikku korda kahjustavateks rasketeks rikkumisteks (Polat, p 35).
23.Vastustaja on põhjendanud lahkumisettekirjutuse tegemist ilma vabatahtliku täitmise tähtajata kaebajast lähtuva reaalse ja piisavalt tõsise ohuga avalikule korrale ja riigi julgeolekule, viidates otsuse p-le 16. Sissesõidukeelu kestuse vähendamisel viielt aastalt neljale arvestas PPA kaebaja pikaajalisi sidemeid Eestiga ning seda, et siin elavad tema ema ja elukaaslane. Ringkonnakohus märgib, et lahkumisettekirjutuse tegemisel ei ole hinnatud selle proportsionaalsust, lähtuvalt direktiivist ja EIK praktikast tulenevatest kriteeriumidest. PPA on hinnanud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise proportsionaalsust (otsuse p 17), kuid sellest ei saa automaatselt järeldada, et ka lahkumisettekirjutus on proportsionaalne. Nagu eelnevalt viidatud Euroopa Liidu õigusest ja EIK praktikast tuleneb, peavad pikaajalise elaniku – iseäranis liikmesriigis sündinud ja seal kogu elu elanud isiku – väljasaatmiseks esinema väga kaalukad põhjused.
24.Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli alust pidada kaebajast lähtuvat ohtu reaalseks. Kaebaja süütegude seotus tema sõltuvusega narkootikumidest ning kindla töökoha puudumine annavad aluse arvata, et pärast vangistusest vabanemist võib ta panna toime uusi kuritegusid. Tallinna Vangla iseloomustuse järgi on selle 9(11)
3-19-1982 tõenäosus 55%. Kaebaja pani viimase kuriteo toime katseajal ning Harju Maakohus keeldus 25.02.2019 määrusega kaebaja enne tähtaega vabastamisest elektroonilise valve kohaldamisega. Ringkonnakohtule ei nähtu, et need asjaolud oleksid pärast PPA otsuse tegemist möödunud aja jooksul oluliselt muutunud, kuivõrd Harju Maakohus ei pidanud ka 18.11.2019 määruses kaebaja enne tähtaega vabastamist põhjendatuks.
25.PPA on oma otsuses leidnud, et kaebaja on toime pannud kaks rasket kuritegu, viidates viimasele kuriteole ning 2007. a toime pandud röövimisele, mille osas on karistatus kustunud. EIK on narkootikumide käitlemist pidanud avalikku korda tõsiselt kahjustavaks süüteoks (vt nt 30.11.1999 otsus asjas Baghli, nr 34374/97, p 48). Sellest aga ei järeldu vältimatult, et kaebajast lähtub piisavalt tõsine oht avalikule korrale. Kaebajat on korduvalt karistatud väärteo korras narkootikumide tarvitamise eest, kuid XX.XX.XXXX otsusega karistati teda esmakordselt narkootikumide käitlemisega seotud kuriteos. Pelgalt see, et kohtupraktika järgi on narkootikumidega seotud süütegudele omane kõrgem retsidiivsus, ei anna piisavalt alust arvata, et kaebaja paneb nelja ja poole aasta pikkuse vangistuse ärakandmise järel toime uue sarnase või võrdväärselt raske kuriteo. Kaebaja retsidiivsus ja käitumiskontrolli nõuete rikkumine, mida PPA oma otsuses on rõhutanud, on küll olulised kaebajast lähtuva ohu hindamisel, kuid samas tuleb arvestada sellega, et kaebaja viibib vangistuses esimest korda. Ehkki vangistuses olnud isikute puhul on retsidiivsus üldiselt kõrge, tuleb arvestada, et esimest korda vangistust kandnud isik, kes on kaotanud alalise elaniku elamisloa ja keda ähvardab süütegude toimepanemise jätkamisel riigist reaalne väljasaatmine, võib olla rohkem motiveeritud oma käitumist muutma – sedagi tuleb prognoosotsuse tegemisel arvesse võtta. Vabaduses viibides ei suutnud kaebaja hoiduda narkootikumide tarvitamisest ja nendega seotud süütegude toimepanemisest, mis ilmselt tingis ka katseaja kontrollnõuete rikkumise. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebajast lähtuvat ohtu pidada piisavalt tõsiseks direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 mõttes.
26.EIK kriteeriumidest lähtuvalt tuleb hinnata aega, mis on möödunud süüteo toimepanemisest, ning kaebaja käitumist selle aja jooksul (Boultif, p 48). Vangistuse ajal on kaebaja tegelenud sõltuvusest vabanemisega ning läbinud mitu sotsiaalprogrammi, samuti omandanud õmbleja eriala. Kaebaja on hõivatud töötamisega ning tal puuduvad vanglas kehtivad distsiplinaarkaristused. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et PPA oleks analüüsinud nende asjaolude mõju kaebaja vangistuse järgsele käitumisele ja temast lähtuvale ohule. Kui isik ei ole toime pannud väga ohtlikke kuritegusid (nt terrorism või märkimisväärselt pika vangistusega karistatud narkokuriteod, sh piiriülesed ja grupiviisilised), peab PPA kaaluma ja esitama põhjendused, kas isikule oleks põhjendatud anda tähtajaline elamisluba, mis võimaldaks isikul kinnitada oma tegeliku käitumisega seadusekuulekale teele asumist pärast vangistusest vabanemist. Euroopa Kohtu praktika järgi peavad kohtud väljasaatmise meetme seaduslikkust kontrollides võtma arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast pädevate asutuste viimase otsuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus asjaomase isiku käitumisest tulenev olemasolev oht kõne all olevale põhihuvile kaob või märkimisväärselt väheneb (11.11.2004 otsus kohtuasjas C‐467/02: Cetinkaya, p 47). Maakohtu keeldumine kaebaja tingimisi vabastamisest on küll oluline, kuid siiski mitte määrava tähtsusega asjaolu. Nelja ja poole aasta pikkuse vangistuse kandmise järel võib kaebajast lähtuv oht olla vähenenud sellisel määral, et seda ei saa enam pidada tegelikuks.
27.Kaebaja väljasaatmise proportsionaalsuse hindamisel on oluline kaal asjaolul, et ta on Eestis sündinud ja siin kogu elu elanud. Lähedaste puudumine Venemaal ning tema terviseseisundist tulenev vajadus saada ravi ja tarvitada pidevalt ravimeid, mis ei pruugi kaebajale Venemaal olla Eestiga samaväärselt kättesaadavad, ei ole küll väljasaatmist eraldivõetult absoluutselt välistavad asjaolud, kuid kaalutlusotsuse tegemisel tuleb neidki väärtustada. Kõiki asjaolusid kogumis arvestades ei ole lahkumisettekirjutuse tegemine praegusel juhul põhjendatud ja 10(11)
3-19-1982 proportsionaalne meede. Isikule, kellele ei ole õiguspäraselt kehtestatud lahkumiskohustust, ei saa kohaldada sissesõidukeeldu. Seega on lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld õigusvastased ning tuleb tühistada. Menetluslikud otsustused
28.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab halduskohtu otsuse lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Pikaajalise elaniku elamisloa osas jäävad PPA ja halduskohtu otsused muutmata.
29.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja on menetlusabi korras vabastatud riigilõivu tasumisest ning talle on antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Kaebuse rahuldamata jäämist puudutavas osas jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Kuna vastaspooleks on riik, siis ka kaebuse rahuldamist puudutavas osas menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta (HKMS § 118 lg 2 teine lause).
30.Ringkonnakohus asendab omal algatusel avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Arvutivõrgus avaldatavas lahendist tuleb lisaks jätta välja andmed, mis otseselt või kaudselt võimaldavad identifitseerida kaebajat, sh kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste kuupäevad, koolide nimed, lähedaste nimed. Avaldatavasse otsusesse jätta sisse andmed, mis on avalikkuse jaoks tarvilikud vaidluse konteksti ning kohtute arutluskäigu mõistmiseks, sh kaebaja haiguse andmed ja laste arvu ja hooldusõigusega seotud andmed.
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.