Tallinna Halduskohus
Kohtunik
Enno Loonurm
Määruse tegemise aeg ja koht
16. oktoober 2020, Tallinna Halduskohus
Haldusasja number
3-20-1962
Haldusasi
XX esialgse õiguskaitse taotlus, mis on esitatud vaidemenetluse ajal
Menetlustoiming
Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
Käesoleva määruse resolutsiooni punktide 2 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Muus osas ei ole määrus kaevatav.
paigutati vangiregistri kande kohaselt 29.09.2020 XX varade hulka (väärtasjade) lattu. Vastuvõttu teostanud valvuri kinnitusel ei olnud XXl käekella lattu paigutamise kohta küsimusi. Õigusaktidega tutvumise korda on talle tutvustatud vanglasse saabumisel 29.09.2020 ja kinnituse Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ tutvumise kohta on ta andnud 01.10.2020. Piirangu väljaspool vanglat soetatud käekellade kambrisse lubamisele sätestab vangla kodukord, mille p-de 7.1.3. ja 7.1.41. kohaselt on kinnipeetavale lubatud vaid vangla vahendusel soetatud käekell. Kodukorra seletuskirja kohaselt on kellad keelatud vangla üldise julgeoleku tagamiseks, kuna kella sisse võib olla peidetud keelatud aineid või esemeid, mille tõttu on vaja kella korpus avada. Korpuse avamine võib aga kahjustada kella mehhanismi. Asjaolul, et käekell on väikesemõõduline, ei ole tähtsust, sest sellesse saab peita näiteks narkootilisi aineid või SIM-kaardi vms. Lisaks võib metallist käekell olla ka küllaltki raske ja vastupidav, mis loob võimaluse selle abil nt klaasi lõhkuda. Arvestades tänapäeva tehnika arengut, ei saa välistada ka kellal varjatud funktsioonide olemasolu, mille tuvastamine eeldab aga erialaste teadmistega spetsialisti kaasamist. Päevakavas ettenähtud toimingutest teavitatakse kinnipeetavaid valjuhääldi kaudu, kambrid on varustatud sisseehitatud raadiotega ja raadiokanalite kuulamisel on võimalik kellaja kohta infot saada. Lubatud on vanglateenistuse vahendusel soetatud käekellad, mistõttu ei too kõnealune piirang kaasa kinnipeetavate õiguste rikkumist.
eesmärgil, siis seda on võimalik teha suhteliselt vabas vormis ning ka see ei eelda spetsiifiliste õigusteadmiste olemasolu. Siinkohal peab kohus vajalikuks selgitada, et taotlejal ongi oma õiguste kaitseks võimalik pöörduda kaebusega kohtusse alles pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ehk siis kui vangla on näiteks millestki üheselt mõistetavalt keeldunud ning selle peale on esitatud vaie vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vastav vaie on tagastatud, osaliselt rahuldatud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jäetud (vangistusseaduse § 11 lg 5). Praegu on tegemist üksnes vaidemenetluse raames esitatud kiireloomulise õiguskaitse taotlusega, mis ei eelda seda, et kohtueelne kord oleks läbitud ja mis ongi mõnes mõttes erandlik. Üldjuhul ei saa selliste taotluste puhul eeldada, et paralleelselt käivituks veel riigi kulul esindaja võimaldamise menetlus ning vastava taotluse rahuldamise järgselt õiguskaitse taotluse täiendamine. Taolise paralleelse menetluse läbimise korral võib tekkida situatsioon, kus vaie jõutakse vahepeal ära lahendada ning siis ei pruugi taotlejal enam õiguskaitse vajadust olla. Eeltoodu on ühtlasi vaadeldav teoreetilist laadi selgitusena, kuid sisuliselt jääb riigi kulul advokaadi saamise taotlus antud juhul vastavalt RÕS § 7 lg 1 punktile 1 rahuldamata seetõttu, et taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma.
3(3)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.