Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 15.10.2020, Tartu 3-20-1689
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14.09.2020. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja – X, esindaja advokaat Aldo Vassar Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14.09.2020. a määrus muutmata.
2.Asendada määruse avaldamisel määruskaebuse esitaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 23.08.2019 Ida-Virumaal Agusalu ja Permisküla vahelisel teel kinni kaks välismaalast, kellel puudusid isikut tõendavad dokumendid. Ühe isiku ütluste alusel tuvastati ta kui Iraani Islamivabariigi kodanik X (sünd 22.05.2001).
2.PPA tegi Xle 24.08.2019 ettekirjutuse nr 1048603444 Eestist lahkumiseks ja kohaldas tema suhtes Eesti Vabariiki sissesõidukeeldu viieks aastaks.
Tartu Halduskohus andis 24.08.2019. a määrusega haldusasjas nr 3-19-1613 loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 08.09.2019. Tallinna Halduskohus andis 06.09.2019. a määrusega loa pikendada isiku kinnipidamist kuni 06.01.2020.
4.X esitas 20.09.2019 PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse. X peeti 23.09.2019 kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel ning Tallinna Halduskohus andis 25.09.2019. a määrusega haldusasjas nr 3-19-1794 PPA-le loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 25.11.2019. Tallinna Halduskohus pikendas 22.11.2019 määrusega isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 22.03.2020.
5.PPA lõpetas 15.01.2020. a otsusega nr 70101910230-1 X 14.01.2020. a avalduse alusel rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse.
6.X peeti 11.02.2020 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 19 lg 1 alusel kinni. Tallinna Halduskohus andis 12.02.2020. a määrusega haldusasjas nr 3-20-275 PPA-le loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 12.04.2020.
7.X suhtes algatati kriminaalmenetlus ning ta peeti 12.04.2020 vahistatuna kinni. Viru Maakohus tunnistas 14.08.2020. a otsusega kriminaalasjas nr 1-20-3689 X süüdi karistusseadustiku § 258 lg 1 p 2 järgi (Eesti Vabariigi riigipiiri või ajutise kontrolljoone ebaseaduslik ületamine grupis) ja mõistis talle karistuseks 5 kuud vangistust.
8.PPA tunnistas 14.08.2020. a otsusega kehtetuks Xle tehtud PPA 24.08.2019. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks.
9.PPA esitas 10.09.2020 Tartu Halduskohtule taotluse X kinnipidamiseks ja tema PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks. PPA leidis, et isiku puhul esinevad VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ning § 15 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. PPA hindas põgenemisohtu VSS § 68 alusel ning tugines põgenemisohu olemasolu põhjendamisel järgmistele asjaoludele: isik esitas PPA-le valeandmeid enda vanuse kohta; ütluste muutmise ja tõsikindlate tõendite puudumise tõttu esineb kahtlus tema isikusamasuses; isik pani toime kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus; isiku käitumisest, ennekõike väljasaatmise takistamiseks rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest, saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita; isik on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ja tal puudub pärast vangistusest vabanemist 12.09.2020 seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks. Samuti on tõenäoline, et isik lahkub Eestist mõnda teise riiki, kuna Eestisse saabumisel nimetas ta oma sihtkohariigina teisi riike (Rootsi, Saksamaa) ning on tõenäoline, et ta soovis kasutada Eestit üksnes transiitriigina. Isikul puudub isikut tõendav dokument ja talle on korduvalt selgitatud, kuidas ta enda tuvastamise ja dokumentide hankimisele saab kaasa aidata. Isik ei ole näidanud üles mingit soovi endale dokumentide vormistamiseks. PPA pöördus 12.03.2020 isiku dokumenteerimiseks Iraani Islamivabariigi Saatkonna poole Helsingis, kuid COVID-19 pandeemia tõttu jäi siis Iraani Islamivabariigi Saatkonna töötajate visiit ära.
10.X vabanes 12.09.2020 talle kriminaalasjas nr 1-20-3689 määratud karistuse kandmisest. Samal päeval tegi PPA talle ettekirjutuse nr 1052233729 Eestist lahkumiseks ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Ettekirjutuse kohaselt kuulub see sundtäitmisele alates 12.09.2020 ning pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse isik Eesti Vabariigist välja Iraani Islamivabariiki.
11.Tartu Halduskohus andis 14.09.2020. a määrusega loa X kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 12.11.2020 (k.a). Halduskohus leidis, et kõiki asjaolusid kogumis arvestades esineb piisava tõenäosusega oht, et isik võib asuda väljasaatmisest kõrvale hoidma ning lahkuda mõnda teise riiki. Isiku kinnipidamine on proportsionaalne. Halduskohus põhjendas määrust järgmiselt.
11.1.Isiku algsel kinnipidamisel 2019. a augustis fikseeriti isiku sünnikuupäevana tema ütluste järgi 22.05.2001. Sama sünnikuupäev on märgitud ka isikuandmete ankeedil rahvusvahelise kaitse menetluses. Rahvusvahelise kaitse menetluses 15.10.2019 toimunud vestlusel väitis isik aga, et ta on alaealine ning on sündinud 22.05.2002. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 13.11.2019 koostatud ekspertiisiakti (esitatud kohtule 18.11.2019 haldusasjas nr 3-19-1794) kohaselt oli isiku vanus juba ekspertiisiakti koostamise ajal vähemalt 18 aastat. Seega on isik esitanud enda vanuse kohta ebaõigeid andmeid VSS § 68 p 2 tähenduses. Puudub alus arvata, et segaduse sünnikuupäevadega võis tekitada asjaolu, et isik ütles oma sünnikuupäeva Iraani kalendri arvestuse järgi ning tema sõnul ta Eestis kasutatavat kalendrit ei tunne.
11.2.VSS § 68 p 3 järgi esineb põgenemise oht muu hulgas juhul, kui on põhjendatud kahtlus välismaalase isikusamasuses või tema kodakondsuses. PPA tugines põhjendatud kahtluse sisustamisel asjaolule, et isik on muutnud enda ütlusi oma vanuse kohta ning puuduvad tõendid, mille alusel oleks võimalik isikut tõsikindlalt tuvastada. Kuna sünnikuupäev on üks isikusamasust määrava andmete komplekti komponentidest, ei ole X isikusamasus kahtlusteta tuvastatav.
11.3.Kuna Viru Maakohtu 14.08.2020. a otsus kriminaalasjas nr 1-20-3689 ei ole veel jõustunud, ei saa halduskohtu hinnangul tugineda selle kohtuotsusega karistamise faktist tulenevalt VSS § 68 p-le 4. Põgenemise ohu ja isiku usaldusväärsuse hindamisel saab arvesse võtta VSS § 68 p-s 8 märgitud asjaolu, et välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida.
11.4.Isik kinnitas nii 12.09.2020 kirjalikult antud seletustes kui ka samal päeval toimunud kohtuistungil, et ta ei soovi päritoluriiki naasta. Ka isiku varasemast käitumisest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik esitas PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse alles ligi ühe kuu möödumisel Eestisse saabumisest. Ka juhul, kui taotluse koheselt esitamata jätmise põhjuseks oli see, et isik soovis taotleda rahvusvahelist kaitset mõnes teises riigis, viitab nii see asjaolu kui ka isiku väited päritoluriiki tagasipöördumise soovimatusest sellele, et isik võib hakata Eestist väljasaatmise täideviimisest kõrvale hoidma. Isik loobus Eesti Vabariigilt rahvusvahelise kaitse taotlemisest. On usutav, et isiku tegelik soov on taotleda rahvusvahelist kaitset mõnes teises Euroopa riigis. See suurendab aga omakorda tõenäosust, et isik võib väljasaatmismenetluse kestel Eestist lahkuda.
11.5.Tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele on kinnipidamise alusena võimalik tugineda üksnes juhul, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel (Riigikohtu 16.06.2017. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-24-17, p 11). PPA ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et isik ei teinud PPA-ga koostööd talle tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimisel. Kuigi isik on esitanud oma vanuse kohta vastuolulisi andmeid, ei saa sellest veel järeldada, et isik ei täida väljasaatmismenetluses kaasaaitamiskohust. Ka kohtuistungil esitatud kaebaja väide, et ta ei soovi kellegagi Iraani saatkonnast rääkida, ei kinnita fakti, et isik oleks juba keeldunud koostöö tegemisest talle dokumentide hankimisel.
11.6.Kuigi VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud alused ei ole täidetud, saab muudest isikuga seotud asjaoludest piisava kindlusega järeldada, et tema suhtes ei ole võimalik leebemaid järelevalvemeetmeid tõhusalt rakendada. Isiku napisõnalisest väitest, et ta asuks elama ühe tuttava juurde, kellega ta kohtus kinnipidamiskeskuses, ei saa veel teha järeldust, et isikul oleks Eestis olemas sedavõrd kindel elukoht, et see annaks võimaluse rakendada tema suhtes leebemaid järelevalvemeetmeid.
11.7.Puudutatud isikut on peetud kinnipidamiskeskuses varasemalt kinni järgmiselt: VSS alusel 24.08.2019–22.09.2019 (ca 1 kuu), VRKS alusel 23.09.2019–10.02.2020 (ca 4 kuud ja 3 nädalat) ning VSS alusel 11.02.2020–11.04.2020 (2 kuud). Erinevatel alustel toimunud kinnipidamise perioode ei saa summeerida (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 8) ning ei VSS ega VRKS alusel ei ole kinnipidamise kestus ületanud VSS § 25 lg-s 1 märgitud kuuekuulist tähtaega. VSS-s sätestatud kinnipidamise tähtaegade hulka ei saa lugeda kriminaalmenetluses vahistatuna kinnipidamise aega. Seetõttu puudub alus pidada isiku kinnipidamist ebaproportsionaalseks selle varasema kestuse tõttu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12.X esitas Tartu Halduskohtu 14.09.2020. a määruse peale määruskaebuse, milles palub halduskohtu määruse tühistada ja teha uus lahend, millega jätta PPA taotlus tema kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Halduskohus kohaldas määruse tegemisel vääralt materiaalõigust ning rikkus menetlusõiguse norme. Määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ei ole faktilisi asjaolusid arvestades proportsionaalne meede.
12.1.Halduskohus rikkus määruse tegemisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse kohustust. Kohus ei ole määruskaebuse esitaja ütlusi piisavalt analüüsinud.
12.2.Määruskaebuse esitaja puhul puudub põgenemise oht ning tema kinnipidamiseks pole vajadust. Kaebaja on sündinud 22.05.2002 ning on nüüdseks 18-aastane. Kaebaja ei esitanud meelega valeandmeid ning VSS § 68 p 2 alusel põgenemisohtu ei esine. Halduskohus rikkus põhjendamiskohustust ning ei selgitanud piisavalt, miks tema hinnangul on eksitus sünnikuupäevaga piisav, et tõdeda, et määruskaebuse esitaja isik ei ole kahtlusteta tuvastatav.
12.3.Halduskohus tugines põgenemisohu tuvastamisel ka asjaolule, et määruskaebuse esitaja on öelnud, et ei soovi päritoluriiki naasta. Inimene ei põgene koduriigist kergekäeliselt, vaid selleks on mõjuvad põhjused. On inimlikult mõistetav, et isik ei soovi nende mõjuvate põhjuste juurde tagasi pöörduda. See ei tähenda aga, et kaebaja kavatseb teise riiki põgeneda.
12.4.Määruskaebuse esitaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse kuu möödumisel pärast Eestisse saabumist. Määruskaebuse esitaja selgitas seda asjaolu nii, et ta ei teadnud, et Eesti on osa Euroopast ning sai sellest teada alles kinnipidamiskeskuses. Pärast seda mõistis kaebaja, et ta on nüüd turvalises kohas ning esitas varjupaigataotluse.
12.5.Määruskaebuse esitaja ei ole oma käitumisega väljendanud põgenemise soovi või ohtu. PPA ja halduskohtu väited põgenemisohu osas on põhjendamata ning ei tõenda kuidagi, et määruskaebuse esitaja suhtes esineb põgenemisoht.
12.6.Halduskohus märkis järelevalvemeetmete kohaldamise kohta üksnes seda, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei oleks tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega. Täiendavate järelevalvemeetmete kohaldamise võimalust ei ole piisavalt analüüsitud. Kaebaja seletas kohtuistungil, et tal on sõber Tallinnas, kelle juures ta võiks elada. Samuti saaks kaebaja elada ka majutuskeskuses.
12.7.Määruskaebuse esitaja möönab, et erinevatel alustel toimunud kinnipidamise perioode õiguslikult summeerida ei saa, see aga ei muuda asjaolu, et teda on varasemalt juba kinnipidamiskeskuses kinni peetud alates 24.08.2019 kuni 11.04.2020. Tegemist ei ole proportsionaalse kinnipidamise kestusega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust ja halduskohtu 14.09.2020. a määrus tuleb jätta muutmata. Halduskohus leidis õigesti, et määruskaebuse esitaja puhul esineb põgenemisoht ja isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse on põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka ükski määruskaebuses esitatud väide halduskohtu järeldusi ümber. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
14.VSS § 15 lg 1 järgi võib välismaalast kinni pidada VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui: 1) esineb välismaalase põgenemise oht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.
15.PPA ja halduskohtu hinnangul esineb oht, et isik võib põgeneda. PPA lähtus taotluses põgenemisohu sisustamisel VSS § 68 p-dest 2-4, 6 ja 8, mille järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava dokumendi taotlemisel (p 2); on põhjendatud kahtlus välismaalase isikusamasuses või tema kodakondsuses (p 3); välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (p 4); välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6); välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida (p 8). PPA lähtus seejuures ka varjupaigataotluse esitamise asjaoludest ning puudutatud isiku väidetest enda kavatsuste kohta.
16.Määruskaebuse esitaja leiab, et PPA ja halduskohtu väited põgenemisohu osas on põhjendamata. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. PPA on esitatud taotluses ja halduskohus taotlust lahendades piisavalt põhjendanud, miks on praegusel juhul alust arvata, et põgenemisoht esineb. Põgenemisohu hindamisel ei ole tegemist oletustel põhineva otsustusega, vaid objektiivsete asjaolude põhjal tehtava prognoosotsusega. Riigikohus selgitas, et VSS § 68 kehtestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (RKHK 31.05.2017. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-93-16, p 13).
Halduskohus võttis õigesti arvesse isiku riiki saabumise ja siin viibimisega seotud asjaolusid, s.h seda, et isik saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, omamata isikut tõendavat dokumenti; seda, et isik esitas erinevaid andmeid enda sünniaja kohta; isiku selgitusi selle kohta, et tema eesmärk oli jõuda mõnda teise Euroopa riiki (Saksamaa, Rootsi) ning samuti rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise asjaolusid ja taotlusest loobumist.
17.Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohus rikkus põhjendamiskohustust ning ei selgitanud piisavalt, miks on eksitus sünnikuupäevaga piisav, et tõdeda, et määruskaebuse esitaja isik ei ole kahtlusteta tuvastatav. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses esitatud etteheide ei ole millegagi põhjendatud. Vaidlust ei ole selle üle, et praeguses asjas on isik tuvastatud üksnes tema enda ütluste alusel ja et isik esitas enda sünniaja kohta erinevaid andmeid. PPA märkis halduskohtule esitatud taotluses, et arvestades, et isik on muutnud enda ütlusi oma vanuse osas ning puuduvad tõendid, mille alusel oleks võimalik isikut tõsikindlalt tuvastada, on PPA-l põhjendatud kahtlus, kas isiku näol on tegemist just selle isikuga, kes ta väidab end olevat (VSS § 68 p 3). Halduskohus jõudis faktidele tuginedes samale järeldusele ja lisas põhjendusena, et sünnikuupäev omab isikusamasuse kindlakstegemisel määravat tähendust ning nõustus igati põhjendatult PPA seisukohaga.
18.Määruskaebuse esitaja arvates ei ole halduskohus piisavalt põhjendanud, kuidas ta jõudis järeldusele, et määruskaebuse esitaja tahab lahkuda mõnda teise riiki. Määruskaebuse esitaja väitel see, et ta ei soovi enda päritoluriiki naasta, ei tähenda, et ta kavatseb teise riiki põgeneda. Ringkonnakohus selgitab, et halduskohus ei tuvastanud isiku tahet Eestist lahkuda, vaid leidis, et isiku suhtes esineb piisava tõenäosusega oht, et ta võib lahkuda Eesti Vabariigist mõnda teise riiki. Seejuures lähtus halduskohus isikuga seotud olulistest asjaoludest nende kogumis. Kohus ei saa põgenemisohu hindamisel lähtuda üksnes isiku ütlustest. Seda eriti olukorras, kus isiku korduvad kinnitused on vastuolus tema antud selgituste ja muude kindlaks tehtud asjaoludega.
19.Halduskohus leidis õigesti, et isiku varasemast käitumisest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Määruskaebuse esitaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse kuu möödumisel pärast Eestisse saabumist. Halduskohus leidis, et nii taotluse koheselt esitamata jätmine kui ka isiku väited päritoluriiki tagasipöördumise soovimatusest viitavad sellele, et isik võib hakata Eestist väljasaatmise täideviimisest kõrvale hoidma. Kuivõrd isik loobus Eesti Vabariigilt rahvusvahelise kaitse taotlemisest, siis on halduskohtu arvates usutav, et tema tegelik soov on taotleda rahvusvahelist kaitset mõnes teises Euroopa riigis. See suurendab aga omakorda tõenäosust, et isik võib väljasaatmismenetluse kestel Eestist lahkuda. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Ka Riigikohus on selgitanud, et ajavahemiku pikkus piiril kinni pidamise ja rahvusvahelise kaitse saamise vormikohase taotluse esitamise vahel võib teatud juhtudel viidata sellele, et varjupaigataotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (RKHK 19.06.2019. a määrus asjas nr 3-19-415, p 13). Viidatud lahendis leidis Riigikohus, et väljasaatmise edasilükkamiseks või vältimiseks esitatud varjupaigataotluse puhul on alust järeldada, et esineb ka põgenemisoht, ehkki VSS §-s 68 ei ole seda asjaolu põgenemisohu juhtude loetelus nimetatud (samas, p 13).
20.Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohus ei ole tema poolt rahvusvahelise kaitse taotluse hilise esitamise kohta esitatud selgitusi arvesse võtnud. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Määruskaebuse esitaja selgitused selle kohta, et ta ei teadnud, et Eesti on osa Euroopast ning esitas varjupaigataotluse pärast seda, kui ta sellest kinnipidamiskeskuses teada sai, ei kinnita veel põgenemisohu puudumist.
21.PPA märkis loataotluses, et põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine. Lisaks tuleb arvestada, et pärast vanglast vabanemist puudub isikul Eestis elukoht või püsiv viibimiskoht, legaalne sissetulek ja töökoht. Kuna isiku emakeeleks on pärsia keel ja inglise keelt, mida Eestis mõistetakse, isik ei valda, siis on tal Eestis praktiliselt võimatu mingit tööd teha või üldse hakkama saada. Halduskohus leidis, et isikuga seotud asjaoludest saab piisava kindlusega järeldada, et tema suhtes ei ole võimalik leebemaid järelevalvemeetmeid tõhusalt rakendada. Isiku napisõnalisest väitest, et ta asuks elama ühe tuttava juurde, kellega ta kohtus kinnipidamiskeskuses, ei saa veel teha järeldust, et isikul oleks Eestis olemas sedavõrd kindel elukoht, et see annaks võimaluse rakendada tema suhtes leebemaid järelevalvemeetmeid. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu poolt isiku põgenemisohule antud hinnangut arvestades on järelevalvemeetmete tõhusa kohaldamise võimaluse puudumise kohta vaidlusaluses määruses esitatud põhjendus piisav. Ringkonnakohus juhib määruskaebuse esitaja tähelepanu tõsiasjale, et VSS § 15 lg-st 1 tulenevalt ei piisa sellest, et järelevalvemeetme kohaldamine on objektiivselt võimalik (nt tuttava juurde elama asumine), vaid see peab olema ka tõhus eesmärgi saavutamiseks, milleks praegusel juhul on lahkumiskohustuse täitmine (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.04.2020. a määrus määruskaebuse esitajat puudutavas haldusasjas nr 3-20-275, p 7).
22.Määruskaebuse esitaja leiab, et teda on varasemalt juba kinnipidamiskeskuses kinni peetud (24.08.2019 kuni 11.04.2020) ning tegemist ei ole proportsionaalse kinnipidamise kestusega. VSS § 25 lg 1 lubab praegustel asjaoludel pikendada väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates. VSS § 25 lg 2 näeb ette, et kui väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib, pikendab halduskohus pärast lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega nelja kuu kaupa, kuid mitte kauemaks kui 18 kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates. VSS § 25 lg 3 järgi ei arvata sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2 sätestatud väljasaadetava kinnipidamise tähtaja hulka tema esitatud rahvusvahelise kaitse saamise taotluse menetlemise aega. Halduskohus märkis loa andmisel, et puudutatud isikut on peetud kinnipidamiskeskuses varasemalt kinni VSS alusel 24.08.2019–22.09.2019 (ca 1 kuu), VRKS alusel 23.09.2019–10.02.2020 (ca 4 kuud ja 3 nädalat) ning VSS alusel 11.02.2020–11.04.2020 (2 kuud). Kummagi seaduse alusel isiku kinnipidamisel ei ole selle kestus ületanud kuuekuulist tähtaega. Halduskohus märkis õigesti, et VSS-s sätestatud kinnipidamise tähtaegade hulka ei saa lugeda kriminaalmenetluses vahistatuna kinnipidamise aega. Määruskaebuse esitaja viibis kinnipidamiskeskuses VSS alusel kokku 3 kuud ja VRKS alusel ligi 5 kuud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et seega ei ületatud isiku kinnipidamisel seaduses lubatud tähtaegu ning praeguse menetluse asjaolusid arvestades puudub alus pidada isiku kinnipidamist ebaproportsionaalseks selle varasema kestuse tõttu.
23.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata.
24.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel määruse avaldamisel määruskaebuse esitaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.