Korrakaitse › Liiklus

eest. Määruse § 3 punktide 2 ja 3 eesmärk on reisijate turvalisuse ja ohutuse tagamine, mistõttu teenindajakaardi väljastamisest keeldumine isikutele, kellel ei ole kehtivat luba mootorsõiduki juhtimiseks või keda on karistatud määruse § 3 punktis 3 nimetatud süütegude eest, on põhjendatud ja proportsionaalne. Vaideotsuses asuti seisukohale, et põhjendamatu on taotlus hüvitada väidetavalt tekitatud varaline ja mittevaraline kahju, mis on tekkinud ebaseaduslikult teenindajakaardi väljastamisest keeldumise tõttu. Vastutuse aluseks on avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes, millega on rikutud isiku õigusi. Mittevaralise kahju rahalist hüvitamist on võimalik nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kuna teenindajakaardi väljastamisest keeldumine on olnud õiguspärane, ei ole vaide esitaja õigusi mingil moel rikutud. Vaideotsuses märgitakse, et Xil on olnud võimalus B-kategooria juhiloa kehtivuse taastamiseks, samuti määratud rahatrahvide tasumiseks. Alles pärast oma kohustuste täitmist ja teenindajakaardi saamiseks vajalike dokumentide nõuetele vastavusse viimist saab isik õigustatult nõuda teenindajakaardi väljastamiseks esitatud taotluse rahuldamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja väidab, et politsei andmetel on velotakso keskmine kuuteenistus 6000 eurot, seega kaheteist kuuga on ta kaotanud 72 000 eurot (saamata jäänud tulu). Kaebaja moraalne kahju seisneb selles, et tema inimväärikust on alandatud ebaseadusliku haldusaktiga (keeldumisega teenindajakaardi väljastamisest), mida võib hinnata summale 5 000 eurot, sest see pidanuks olema kaebaja peamine elukutse ja peamine sisetulekuallikas, mistõttu on tegemist väga olulise alandusega ja ilmajätmisega põhiseaduslikust õigusest valida vabalt töö ja õigusest töötada. Mis tähendab, et kui kaebajale oleks algselt väljastatud teenindajakaart, siis eelnimetatud kahju poleks tekkinud. Kaebaja oleks töötanud selle kaardiga samuti nagu mitukümmend inimest, kes kaardi said. Kaebajalt nõutakse, et ta saaks ARK-ist AM-kategooria juhiload, aga kui ta käis ARK-is ja palus registreerida end AM-kategooria eksamile, siis kaebajale keelduti sellest ja selgitati, et tal ei ole vaja taotleda AM-kategooriat, sest temal on sünniaasta alusel juba automaatselt AM-kategooria. Samuti anti kaebajale tõend selle kohta, et tal olid B-kategooria juhiload, aga ta ei pikendanud neid õigeaegselt, seepärast on need praegu kehtetud, aga kui kaebaja teeb ARK-s uuesti eksami, siis saab uuesti Bkategooria juhiload. АМ-kategooria eksamile keelati tal ARK-i tulla, sest sellel pole mõtet. MUPO-s aga põhjendati kaebajale teenindajakaardi andmisest keeldumist АМ-kategooria puudumisega. Selle keeldumise vaidlustamisel kaebaja tõi ära ARK-i vastuse kaebaja B-kategooria ja AM-kategooria kohta ehk väljavõtte seadusest, mis temale esitati ARK-s ning vastuses vaidlustamisele lükati see alusetult tagasi. Liiklusseadus § 94 lg 1 kohaselt mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. Sama sätte lg 2 ütleb, et AM-kategooria mootorsõidukit võib juhtida ka isik, kellel on mis tahes mootorsõiduki juhtimisõigus või piiratud juhtimisõigus. AM-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust või piiratud juhtimisõigust ei nõuta isikult, kes on sündinud enne 01.01.1993. AM-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ei nõuta isikutelt, kes olid käesoleva seaduse jõustumisel 16–17-aastased (kuni 01.01.2013). Seega on kaebajal AM-kategooria olemas ning järelikult on tal õigus saada ka teenindajakaart. Kaebajal ei ole mitu aastat trahve olnud (peale viimatiste seoses teenindajakaardi puudumisega, pärast taotluse esitamist teenindajakaardi saamiseks). Seega puuduvad alused keelduda kaebajale teenindajakaarti väljastamast. Teenindajakaart on esmajoones klientide ohutuse garantii. Kaebaja on aastate jooksul tõestanud eksimuste puudumist. Kaebaja ei kujuta endast klientidele mingit ohtu, pealegi omab ta faktiliselt АMkategooriat, ta on sõitnud ja pole kordagi seadust rikkunud, mis näitab, et tal tõepoolest on AMkategooria teadmised ja harjumused ning kõigil klientidel on temaga täielikult ohutu. Lisaks märgib kaebaja, et tal on poeg, keda ta peab ülal pidama, samuti on tal elatanud vanemad, kes samuti vajavad abi ning talle on väga vaja teenindajakaarti, et oma peret aidata. Kaebaja töötab ehitusel ja tal ei jätku raha kõigi jaoks, samuti on tal 30 000 eurot võlga kontol, mis on arestitud, ja see võlg tuleb samuti kustutada.

Vastustaja ei nõustu kaebuses esitatud seisukohtade ja põhjendustega. Samuti ei nõustu vastustaja kaebaja poolt esitatud moraalse kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamise õudega. X esitas 20.06.2019 Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametile jalgrattajuhi teenindajakaardi taotluse paberkandjal. MUPO üldosakonna peaspetsialist Helena Noor peale taotleja andmete kontrollimist koostas taotluse osas negatiivse otsuse. Negatiivne otsus oli saadetud taotleja e-postiaadressile: xxxxxxx. Kaebaja andmete kontrollimiseks tehti 25.06.2019 päring Maanteeameti registrisse. Selle tulemusel selgus, et Xil puudub kehtiv mootorsõiduki juhtimisõigus, mille olemasolu on Tallinna Linnavolikogu 31.05.2018 määruse nr 11 § 3 p 2 kohaselt teenindajakaardi väljastamiseks nõutav. Samuti ei vastanud kontrolli momendil kaebaja Tallinna Linnavolikogu 31.05.2018 määruse nr 11 § 3 p 3 hea maine nõuetele (karistused). Vastustaja rõhutab, et kaebaja ei vasta Tallinna Linnavolikogu 31.05.2018 määruse nr 11 „Jalgratta, lõbusõidurongi ja loomveoki kasutamine tasulisel sõitjateveol Tallinnas“ § 3 punktis 2 sätestatud nõuetele, mille kohaselt isik, kes taotleb teenindajakaarti sõitjateveoks jalgrattaga, peab omama mistahes mootorsõiduki kehtivat juhtimisõigust. Lisaks on kaebajat 2014. aastal kahel korral karistatud Liiklusseaduse § 227 lg 2 (kiiruse ületamine 20-40 km/h lubatust rohkem) rikkumise eest. Määruse § 3 punktide 2 ja 3 eesmärk on reisijate turvalisuse ja ohutuse tagamine, mistõttu teenindajakaardi väljastamisest keeldumine isikutele, kellel ei ole kehtivat luba mootorsõiduki juhtimiseks või keda on karistatud määruse § 3 punktis 3 nimetatud süütegude eest on põhjendatud ja proportsionaalne.

KOHUTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebuse materjaliga ning vastustaja kirjalike selgitustega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjendustel: Käesolevas kohtuvaidluses pooled vaidlevad selle üle, kas Xile jalgrattajuhi teenindajakaardi väljastamisest keeldumine oli õiguspärane või mitte ning kas sellega kaasnes temale mittevaralise kahju tekkimine ja saamata jäänud tulu. X esitas 20.06.2019 Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametile (MUPO) taotluse jalgrattajuhi teenindajakaardi väljastamiseks. Taotluse läbivaatamise käigus kontrolliti Xi vastavust Ühistranspordiseaduse (edaspidi ÜTS) § 1 lg-te 8 ja 81 alusel kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 31.05.2018 määrusele nr 11 „Jalgratta, lõbusõidurongi ja loomveoki kasutamine tasulisel sõitjateveol Tallinnas". Nimetatud määruse § 3 kohaselt peab teenindajakaardi taotleja ja omaja olema vähemalt 18-aastane; omama jalgratta juhtimiseks mistahes mootorsõiduki juhtimisõigust; olema hea mainega (mainet peetakse heaks, kui juhti ei ole karistatud Karistusseadustiku §-s 424 sätestatud kuriteo eest, Liiklusseaduse §-des 224 ja 227 või Ühistranspordiseaduse § 94' lg-s 1 sätestatud väärteo eest või kui nimetatud karistuste karistusandmed on karistusregistrist Karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud). Taotleja andmete kontrollimiseks tehti päring Maanteeameti registrisse, kus selgus, et Xil puudub kehtiv mootorsõiduki juhtimisõigus, mille olemasolu on eelviidatud määruse kohaselt jalgrattajuhi teenindajakaardi väljastamiseks nõutav. Vastustaja on seisukohal, et X ei vasta Tallinna Linnavolikogu 31.05.2018 määruse nr 11 „Jalgratta, lõbusõidurongi ja loomveoki kasutamine tasulisel sõitjateveol Tallinnas" § 3 punktis 2 sätestatud nõudele, mille kohaselt isik, kes taotleb teenindajakaarti sõitjateveoks jalgrattaga, peab omama mootorsõiduki juhtimisõigust. Samuti on Xi karistatud Liiklusseaduse § 227 lg 2 rikkumise eest. Vastustaja leiab, et nimetatud määruse § 3 punktide 2 ja 3 eesmärk on reisijate turvalisuse ja ohutuse tagamine, mistõttu teenindajakaardi väljastamisest keeldumine isikule, kellel ei ole kehtivat luba mootorsõiduki juhtimiseks või keda on karistatud määruse § 3 punktis 3 nimetatud süütegude eest, on põhjendatud ja proportsionaalne.

Ülalviidatud määruse § 3 kohaselt peab teenindajakaardi taotleja ja omaja olema vähemalt 18-aastane; omama jalgratta juhtimiseks mistahes mootorsõiduki juhtimisõigust; olema hea mainega (mainet peetakse heaks, kui juhti ei ole karistatud Karistusseadustiku §-s 424 sätestatud kuriteo eest, Liiklusseaduse §-des 224 ja 227 või Ühistranspordiseaduse § 94' lg-s 1 sätestatud väärteo eest või kui nimetatud karistuste karistusandmed on karistusregistrist Karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud). Maanteeametile tehtud päringu vastusest selgus, et Xil puudub kehtiv mootorsõiduki juhtimisõigus, mille olemasolu on määruse kohaselt teenindajakaardi väljastamiseks kohustuslik. Ühistanspordiseaduse § 1 lg 8 kohaselt reguleeritakse motoriseerimata transpordivahendi, mootoriga jalgratta ja muu ÜTS reguleerimisalast väljajääva sõiduki kasutamist tasuliseks sõitjateveoks teeliikluses kohaliku omavalitsuse üksuse õigusaktidega. Sama paragrahvi lg-st 81 tulenevalt võib valla- või linnavolikogu kehtestada määrusega sõitjate ohutust ja mugavust tagavad nõuded tasuliseks sõitjateveoks teeliikluses kasutatavale eelnimetatud sõidukitega sõitjatevedu teostava juhi vanuse alampiirile, juhtimisõigusele ja heale mainele ning näha ette, et tasulist sõitjatevedu teostaval juhil peab olema teenindajakaart, ühtlasi kehtestades selle andmise nõuded ja korra ning teenindajakaardi vormi. Tallinna linnas peab jalgrattaga tasulise sõitjateveo teenust pakkuda sooviv isik taotlema teenindajakaardi, mille väljastamise tingimused on kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 31.05.2018 määrusega nr 11 „Jalgratta, lõbusõidurongi ja loomveoki kasutamine tasulise! sõitjateveol Tallinnas". Järelevalvet määruse täitmise üle teeb Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet. Vastustaja on õigesti leidnud, et kuna Xil puudub mootorsõiduki juhtimisõigus (kehtiv juhiluba), siis ei saa ta teostada tasulist sõitjatevedu. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal puudub kehtiv mootorsõiduki juhtimisõigust tõendav dokument (Bkategooria juhiluba). Kaebaja ise väidab, et tal on olnud juhiload, kuid seda ei kinnita vastustaja poolt tehtud dokumendipäringute tulemused. Ülalviidatud määruse nr 11 kohaselt peetakse jalgrattajuhi mainet heaks, kui teda ei ole karistatud Karistusseadustiku (KarS) § 424 (mootorsõiduki, maastikusõiduki ja trammi juhtimine joobeseisundis) ning Liiklusseaduse (LS) § 224 (mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades) ja 227 (mootorsõiduki juhi poolt lubatud kiiruse ületamine) alusel. Xil on vastustaja andmetel kehtiv esimese astme karistus ning lisaks 15 kehtivat väärteokaristust. Sellest tulenevalt on vastustaja asunud seisukohale, et kaebaja mainet ei saa pidada heaks. Vastustaja on teenindajakaardi taotluse menetlemise käigus tuvastanud, et kaebajal ei ole kehtivat mootorsõiduki juhtimisõigust. Seda fakti on X ka ise kinnitanud, selgitades, et tal ei ole olnud võimalust B-kategooria juhiloa uuendamiseks. Samas aga kaebaja väidet, et tal on olnud juhiload ei kinnita vastustaja poolt haldusmenetluses tehtud dokumendipäringud taotleja andmete kontrollimisel. Liiklusseaduse § 93 lg 1 sätestab, et mootorsõidukid ja autorongid jagunevad vastavalt juhtimisõigusele põhikategooriatesse ja alamkategooriatesse põhikategooriad: AM- mopeed, Amootorratas, B- auto jne). LS § 94 lg 1 kohaselt mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. Sama paragrahvi lg 2 ütleb, et AMkategooria mootorsõidukit võib juhtida ka isik, kellel on mis tahes mootorsõiduki juhtimisõigus või piiratud juhtimisõigus. AM-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust või piiratud juhtimisõigust ei nõuta isikult, kes on sündinud enne 1993. aasta 1. jaanuari. AM-kategooria mootorsõiduki (mopeedi) juhtimisõigust ei nõuta isikutelt, kes olid käesoleva seaduse jõustumisel 16–17-aastased, kuni 2013. aasta 1. jaanuarini. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja Liiklusseaduse § 94 lg 2 tõlgendus, mille kohaselt ta leiab, et kuna AM-kategooria mootorsõiduki ehk mopeediga sõitmiseks juhiluba vaja ei ole, omab ta „mistahes" mootorsõiduki juhtimisõigust, on meelevaldne. Juhtimisõigust tõendav dokument on Maanteeameti poolt väljastatud kehtiv juhiluba. Teenindajakaarti jalgrattaga tasulise sõitjateveo teenuse pakkumiseks ei väljastata isikutele, kellel puudub kehtiv mootorsõiduki

juhtimisõigus ehk teisisõnu teenindajakaardi väljastamise eelduseks on kehtiva juhiloa olemasolu. Kaebaja on ise väitnud, et tal oli B-kategooria juhiluba, kuid see ei ole kehtiv, kuna seda ei ole pikendatud/uuendatud. Vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses on kaebajale piisavalt põhjalikult selgitatud asjaolusid, sh õiguslikku tausta, ning vaideotsuses juhitud tähelepanu asjaolule, et alles pärast seaduslike kohustuste täitmist ja teenindajakaardi saamiseks vajalike dokumentide nõuetele vastavusse viimist saab isik õigustatult nõuda teenindajakaardi väljastamiseks esitatud taotluse rahuldamist. Kohus leiab, et vaidlustatud otsus on õiguspärane, piisavalt põhjendatud ning kaalutletud/proportsionaalne, seega puudub alus selle tühistamiseks. Samuti puudub alus ka vaidlustatud vaideotsuse tühistamiseks, mis iseseisvalt ei riku kaebaja õigusi ega huve. Samuti leiab kohus, et kaebaja mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu väljamõistmise nõuded on alusetud. Vastustajapoolsed õiguspärased nõuded ei saanud kaebajale tekitada mittevaralist kahju, sama kehtib ka saamata jäänud tulu kohta. Kaebaja ei ole põhistanud saamata jäänud tulu tekkepõhjust, sh seoseid vaidlustatud haldusaktiga, ega ole ka seda tõendanud. Samuti ei ole kaebaja välja toonud põhjuslikku seost väidetava mittevaralise kahju tekkimise ja vaidlustatud haldusakti väljaandmise vahel. Kaebaja vaid paljasõnaliselt väidab, et mittevaraline kahju on temale tekkinud ebaseaduslikult teenindajakaardi väljastamisest keeldumise tõttu. Kohus ei ole tunnistanud kaevatavat haldusakti õigusvastaseks ega ole tühistanud seda. Seega vastustaja on haldusakti välja andes, mille alusel keeldus Xile jalgrattajuhi teenindajakaardi väljastamisest, toiminud õiguspäraselt. Seega teenindajakaardi väljastamisest keeldumine on olnud õiguspärane ning kaebaja õigusi ei ole sellega rikutud. Vastustaja on kaebajale eelnevalt selgitanud ning kohus kordab üle, et kõnealuse teenindajakaardi väljastamise eelduseks/tingimuseks on kehtiva juhiloa (mootorsõiduki juhtimisõiguse) olemasolu, mida kaebajal ei ole. Teenindajakaarti jalgrattaga tasulise sõitjateveo teenuse pakkumiseks ei väljastata isikule, kellel puudub kehtiv mootorsõiduki juhtimisõigus (juhiluba). Seejuures kohus märgib, et kaebaja väide, et tal oli kunagi B-kategooria juhiluba, mis jäi uuendamata, ei oma tähtsust, kuna seadus nõuab kehtiva mootorsõiduki juhtimisõiguse (juhiloa) olemasolu, ilma milleta ei ole võimalik teenindajakaarti taotlejale väljastada. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.