Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.01.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1683
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 27.06.2019 otsuse ja Tallinna Linnavalitsuse 14.08.2019 korralduse nr 1031-k tühistamiseks ning varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Ehrenbusch
linn,
esindaja
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 25.09.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Veronika
RESOLUTSIOON
1.Tagastada XX-le 17.12.2020 esitatud dokumendid digitaalse toimiku lehekülgedel 339–342.
2.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.09.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-1683 muutmata, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 01.03.2021, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-19-1683 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametile 20.06.2019 taotluse anda talle jalgratta juhi teenindajakaart.
2.Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet jättis taotluse 27.06.2019 otsusega rahuldamata. Linnavolikogu võib määrusega kehtestada motoriseerimata transpordivahendi ja mootoriga jalgratta ning muu ühistranspordiseaduse (ÜTS) reguleerimisalast väljajääva sõiduki kasutamisel tasuliseks sõitjateveoks nõuded sõitjate ohutuse ja mugavuse tagamiseks, sõitjatevedu teostava juhi vanuse alampiirile, juhtimisõigusele ja heale mainele ning näha ette, et tasulist sõitjatevedu teostaval juhil peab olema teenindajakaart, ja kehtestada selle andmise nõuded ja korra ning teenindajakaardi vormi (ÜTS § 1 lg 81). Tallinna Linnavolikogu 31.05.2018 määruse nr 11 „Jalgratta, lõbusõidurongi ja loomveoki kasutamine tasulisel sõitjateveol Tallinnas“ (määrus nr 11) §-s 3 kehtestataksegi nõuded jalgratta juhi vanusele, juhtimisõigusele ja heale mainele. Nõudeid vanusele ja juhtimisõigusele on põhjendatud juhi vastutusega sõitjate turvalisuse eest tasulisel sõitjateveol. Määruse nr 11 § 3 p 2 järgi peab teenindajakaardi taotleja omama jalgratta juhtimiseks mis tahes kehtivat mootorsõiduki juhtimisõigust. Seejuures piisab, kui juhil on üks liiklusseaduse (LS) § 93 lg-tes 2 ja 3 sätestatud mootorsõiduki juhtimisõiguse põhi- või alamkategooria. Kuna kaebajal puudub kehtiv mootorsõiduki juhtimisõigus, ei vasta ta määruse nr 11 § 3 p 2 nõudele ning teenindajakaardi andmisest tuleb määruse nr 11 § 4 lg 7 alusel keelduda.
3.Tallinna Linnavalitsus jättis 14.08.2019 korraldusega nr 1031-k (vaideotsus) rahuldamata 27.06.2019 otsuse peale esitatud vaide. Meelevaldne on kaebaja tõlgendus, et kuna ta ei vaja LS § 94 lg 2 järgi AM-kategooria mootorsõiduki juhtimiseks juhiluba, on tal määruse nr 11 § 3 p 2 tähenduses mis tahes kehtiv mootorsõiduki juhtimisõigus. Teenindajakaart antakse, kui taotlejal on kehtiv mootorsõiduki juhtimisõigus. Tähtsust ei ole sellel, et kaebajal on kunagi olnud B-kategooria juhtimisõigus. 27.06.2019 otsuses leiti ekslikult, et kaebajal ei ole karistusi LS § 227 rikkumise eest. 2014. aastal karistati kaebajat LS § 227 lg 2 rikkumise eest kahel korral. Karistused on kehtivad, sest kaebaja ei ole määratud rahatrahve tasunud. Seega tuli taotlus jätta rahuldamata ka põhjusel, et kaebaja mainet ei saanud heaks pidada. Kuna teenindajakaardi andmisest keelduti õiguspäraselt, puudub alus kahju hüvitamiseks.
4.XX esitas Tallinna Halduskohtule 03.09.2019 kaebuse (täiendatud 02.04.2020, 14.05.2020), mille lõplikuks nõudeks jäi tühistada Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 27.06.2019 otsus ja Tallinna Linnavalitsuse 14.08.2019 korraldus nr 1031-k ning hüvitada varaline kahju 72000 eurot ja mittevaraline kahju 5000 eurot. Kaebajal on LS § 94 lg 2 järgi kehtiv AM-kategooria juhtimisõigus, mistõttu ei lubata teda AMkategooria eksamile. Ta vastab seega määruse nr 11 § 3 p 2 nõudele. Kaebajal on olnud varem B-kategooria juhiluba, ent kuna ta ei ole seda pikendanud, see ei kehti. Kaebajat on karistatud esimese astme kuriteo eest, ent see oli kuus aastat tagasi ning katseajal ta rikkumisi toime ei pannud. Liiati mõisteti ta süüdi teo eest, mis selle toimepanemise ajal ei olnud kuritegu. Kokkulepe sõlmiti ekslikult. Sarnaselt Riigikohtu 09.11.2018 otsusega nr 1-176580 oleks kaebaja tulnud õigeks mõista. 2(6)
3-19-1683 Kaebajat karistati väärteo korras pärast seda, kui vastustaja oli alusetult keeldunud teenindajakaardi andmisest. Kui vastustaja poleks teenindajakaardi andmisest keeldunud, poleks kaebajat väärteo korras karistatud. Kaebajat ei ole karistatud keelumärgi alt läbisõitmise, kiiruse ületamise, turvavööde või gabariiditulede puudumise eest. Enne taotluse esitamist polnud kaebajal ühtegi trahvi, mis tõendab, et ta on end parandanud. Kaebaja lõpetas seaduse rikkumise ka trahvi maksmata. Teenindajakaardi andmine motiveeriks kaebajat olema veelgi seaduskuulekam. Seoses vastustaja õigusvastase tegevusega tuleb kaebajale hüvitada saamata jäänud tulu 72000 eurot (6000 eurot/kuu) ja mittevaraline kahju 5000 eurot inimväärikuse alandamise eest.
5.Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud otsustes toodud seisukohtade juurde.
6.Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 25.09.2020 otsusega rahuldamata ning poolte menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja on õigesti keeldunud kaebajale jalgrattajuhi teenindajakaardi andmisest. Kaebajal puudub kehtiv mootorsõiduki juhtimisõigust tõendav dokument (juhiluba), mis on määruse nr 11 järgi teenindajakaardi andmiseks nõutav. Meelevaldne on kaebaja tõlgendus, et kuna tal ei ole LS § 94 lg 2 järgi vaja AM-kategooria mootorsõiduki juhtimiseks juhiluba, on tal mis tahes kehtiv mootorsõiduki juhtimisõigus määruse nr 11 § 3 p 2 mõistes. Juhtimisõigust tõendab üksnes kehtiv juhiluba. Tähtsust ei ole sellelgi, et kaebajal on kunagi olnud B-kategooria juhiluba, sest teenindajakaardi andmiseks on vaja kehtivat juhiluba. Kuna vaidlustatud otsused on õiguspärased, ei ole kahju hüvitamise nõuded põhjendatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.XX palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 25.09.2020 otsus ning saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus. Kaebaja jäi halduskohtule esitatud seisukohtade juurde.
Tallinna linn palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Kaebaja ei vasta määruse nr 11 § 3 p-des 2 ja 3 sätestatud nõuetele: tal puudub mis tahes kehtiv mootorsõiduki juhtimisõigus ning tema maine ei ole hea. Kaebajat on karistatud ÜTS § 941 alusel (mootoriga jalgratta kasutamist tasuliseks sõitjateveoks teeliikluses reguleeriva õigusakti rikkumine) kolmel korral. Iseenesest on mopeedi juhtimisõigus isikul, kes on sündinud enne 01.01.1993. Samas ei anna see õigust juhtida kolmerattalist motoriseeritud jalgratast, sest sellise jalgratta juhtimiseks peab olema mis tahes kehtiv juhtimisõigus. Juhiloa nõue ei ole diskrimineeriv, sest tasulisel sõitjateveol osalev ja klientide turvalisuse eest vastutav juht peab tundma liiklust ja olema selles kogenud. Mopeediga pole lubatud tasulist sõitjatevedu korraldada. LS § 94 lg 2 järgne juhtimisõigus ei tähenda, et isik oskab mopeediga sõita ja tunneb liiklusseadust. Sõitjateveoks kasutatav kolmerattaline motoriseeritud jalgratas on liikluses suurema ohu allikas, sest sellega sõidutatakse tasu eest kolmandaid isikuid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
9.Kaebaja esitas 17.12.2020 täiendavaid tõendeid, mida ei ole asja juurde võetud: väljatrüki pilet.ee keskkonnast (dtl 339–340) ning karistusregistri väljavõtte 07.12.2020 seisuga (dtl 341– 342). HKMS § 185 lg 1 ja § 62 lg 2 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kuna kohus hindab haldusakti andmise õiguspärasust selle andmise aja seisuga 3(6)
3-19-1683 (HKMS § 158 lg 2), ei ole esitatud tõenditel asja lahendamisel tähtsust, mistõttu tuleb need kaebajale tagastada. II
10.Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata.
11.Vastustaja keeldus 27.06.2019 otsuses kaebajale jalgratta juhi teenindajakaardi andmisest, sest ta ei vastanud määruse nr 11 § 3 p-s 2 kehtestatud nõudele: kaebajal puudus mis tahes kehtiv mootorsõiduki juhtimisõigus. Vaideotsuses leidis vastustaja täiendavalt, et kuna kaebajat on karistatud LS § 227 alusel ning karistus on kehtiv, ei täitnud ta ka määruse nr 11 § 3 p-s 3 kehtestatud nõuet omada head mainet. Haldusmenetluse seadus (HMS) ei anna vaideorganile pädevust muuta vaidlustatud haldusakti põhjendusi, kuid jätta selle resolutsioon muutmata (HMS § 85). See ei tähenda siiski, et vaideotsuse põhjendustel pole asjas sisulist tähtsust. Vaidemenetluse ülesanne on muu hulgas halduse enesekontroll, mis võimaldab kõrvaldada haldusmenetluses tehtud vigu, sh põhjendamispuudusi. Kuna haldusakti põhjendustel puudub reeglina iseseisev õiguslik tähendus (HMS § 60 lg 2 teine lause), siis saab haldusakti õiguspärasuse kohtulikul kontrollimisel arvestada vaideotsuse põhjendustega ka juhul, kui haldusakti põhjendusi ei ole vaideotsuse resolutsioonis muudetud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 14.05.2020 otsus nr 3-18-1465, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika).
12.Linnavolikogu õigus kehtestada määrusega jalgratta kasutamisele tasulisel sõitjateveol nõudeid, sh sõitjatevedu teostava juhi juhtimisõigusele ja heale mainele, tuleneb ÜTS § 1 lgtest 8 ja 81. Volitusnormi alusel vastu võetud määruse nr 11 § 3 järgi peab teenindajakaardi taotleja ja omaja: 1) olema vähemalt 18-aastane; 2) omama jalgratta juhtimiseks mis tahes kehtivat mootorsõiduki juhtimisõigust ja lõbusõidurongi juhtimiseks vastava kategooria juhtimisõigust; 3) olema hea mainega. Mainet peetakse heaks, kui juhti ei ole karistatud karistusseadustiku (KarS) §-s 424 sätestatud kuriteo eest, LS §-des 224 ja 227 või ÜTS § 941 lg-s 1 sätestatud väärteo eest või kui nimetatud karistuste karistusandmed on karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud.
13.Vaidlus puudub, et kaebajal ei ole kehtivat juhiluba. Kaebaja selgitus, et tal on kunagi olnud B-kategooria mootorsõiduki juhiluba, mis on jäänud vahetamata, ei ole seega asjakohane. Kaebaja arvates on aga LS § 94 lg 2 teisest lausest tulenev õigus AM-kategooria mootorsõidukit (mopeedi) juhtida määruse nr 11 § 3 p-s 2 viidatud mis tahes kehtiv mootorsõiduki juhtimisõigus, mistõttu ta vastab samas sättes kehtestatud nõudele. Ringkonnakohus selle tõlgendusega ei nõustu.
14.Määruse nr 11 § 3 p-s 2 sisalduvat viidet mis tahes kehtivale mootorsõiduki juhtimisõigusele tuleb sisustada liiklusseaduse alusel. Mootorsõiduki juhtimisõigus on reguleeritud LS 4. peatüki 2. jaos. LS § 94 lg 1 järgi võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. LS § 94 lg 2 järgi võib AM-kategooria mootorsõidukit juhtida ka isik, kellel on mis tahes mootorsõiduki juhtimisõigus või piiratud juhtimisõigus. AM-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust või piiratud juhtimisõigust ei nõuta isikult, kes on sündinud enne 1993. aasta 1. jaanuari.
4(6)
3-19-1683 LS § 96 lg 2 järgi tõendatakse juhtimisõigust liiklusregistri andmete või LS § 96 lg-s 1 nimetatud juhtimisõigust tõendava dokumendi alusel. Mootorsõidukijuhil peab olema kehtiv juhtimisõigust tõendav dokument ja isikul võib olla ainult üks juhiluba või seda asendav dokument (LS § 96 lg 1). Juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument peab olema juhil kaasas (LS § 88 lg 1), kuid Eesti piires piisab isikut tõendavast dokumendist (LS § 88 lg 2). Sellisel juhul tuvastatakse juhtimisõigus liiklusregistri andmetele tuginedes. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“ § 5 lg 1 järgi kantakse juhilubade ning muude juhtimisõigust tõendavate dokumentide andmebaasi: p 8 järgi juhtimisõiguse andmise ja juhtimisõiguse kehtivuse kuupäev kategooriate lõikes; p 9 järgi juhiloa tüüp ning muud juhiloa andmed; p 11 järgi andmed juhiloa oleku kohta; p 12 järgi andmed juhtimisõiguse kohta, sh vastava otsuse teinud ametiasutuse nimi, ja juhtimisõiguse oleku andmed, sh otsuse number ja kuupäev; p 13 järgi andmed juhtimisõigusega isiku kohta.
15.Seega on mootorsõiduki juhtimisõigus isikul, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki kehtiv juhiluba ning kelle juhtimisõiguse kohta on kantud andmed liiklusregistrisse. Ka AMkategooria mootorsõiduki juhtimisõigus on LS § 94 lg 2 esimeses lauses seotud mis tahes mootorsõiduki juhtimisõiguse või piiratud juhtimisõiguse omamisega. LS § 94 lg 2 teises lauses nimetatud vanusest tulenev õigus AM-kategooria sõidukit juhtida ei ole juhtimisõigus LS § 94 lg 1 ega LS § 94 lg 2 esimese lause mõistes. Sellise õiguse kohta ei anta juhiluba ega kanta andmeid liiklusregistrisse. LS § 94 lg 2 teine lause ei nimeta ka ise vanusest tulenevat õigust AM-kategooria mootorsõidukit juhtida juhtimisõiguseks, vaid see on sõnastatud juhtimisõiguse mittenõudmisena: „AM-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust või piiratud juhtimisõigust ei nõuta isikult, kes on sündinud enne 1993. aasta 1. jaanuari.“ Juhtimisõiguse mittenõudmine ei ole sama, mis LS § 93 lg 2 ja lg 3 põhi- või alamkategooria juhtimisõiguse omamine.
16.Asjaolu, et kaebajal ei ole võimalik AM-kategooria mootorsõiduki juhiluba saada, sest ta võib vanuse tõttu selle kategooria sõidukit juhtida ka vastavat juhiluba omamata, ei ole õigusvastane. Kaebajal on võimalik taotleda mis tahes teise kategooria mootorsõiduki juhiluba ning seeläbi täita määruse nr 11 § 3 p-s 2 kehtestatud nõue.
17.Ringkonnakohtu hinnangul on määruse nr 11 § 3 p-s 2 sätestatud nõue volitusnormiga kooskõlas, tagades sõitjate ohutust. Teenindajakaarti omav isiku puhul peab olema kindlus, et ta tunneb liiklusseadust ja liikluseeskirja, mis eeldatavalt suurendab sõitjate turvalisust, vähendab rikkumisi ja õnnetustesse sattumise ohtu.
18.Õige on vastustaja seisukoht, et otsuse tegemise ajal ei vastanud kaebaja ka määruse nr 11 § 3 p-s 3 sätestatud nõudele. Karistusregistri väljavõtte järgi oli kaebajal 27.06.2019 otsuse tegemise ajal üks kehtiv väärteo karistus LS § 227 rikkumise eest (vastustaja 30.06.2020 vastuse lisa 2, dtl 222). Kuna haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga, ei ole tähtsust sellel, kas see karistus on hiljem kustunud või mitte. Määruse nr 11 § 3 p-s 3 sätestatud nõue on volitusnormiga kooskõlas. Vastustaja on ette näinud, et mainet kahjustab teatud süütegude toimepanemine (joobes juhtimine, kiiruse ületamine või sellise õigusakti rikkumine, mis reguleerib mootoriga jalgratta kasutamist tasuliseks sõitjateveoks). Nimetatud süüteokoosseisude valikut ei saa pidada põhjendamatuks – need on seotud sõitjate ja teiste liiklejate ohutuse ja turvalisuse tagamisega.
19.Hüvitamiskaebuse saab rahuldada, kui täidetud on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lgs 1 sätestatud eeldused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Mittevaralise kahju hüvitamiseks peab avaliku võimu kandja olema kahju tekitamises ka süüdi (RVastS § 9 lg 1). Kui üks nimetatud eeldustest on täitmata, ei pea kohus järgnevaid eeldusi kontrollima. Kaebaja ei vastanud teenindajakaardi andmise tingimustele. Seega keeldus vastustaja õiguspäraselt 5(6)
3-19-1683 teenindajakaardi andmisest määruse nr 11 § 4 lg 7 p 1 alusel. Kuna vastustaja tegevuses puudub õigusvastasus, ei ole täidetud kahju hüvitamise esimene eeldus. Halduskohus jättis seega õigesti hüvitamiskaebuse rahuldamata.
20.Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.09.2020 otsuse resolutsioon muutmata. Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele (HKMS § 200 p-d 1 ja 4).
21.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmise eelduseks menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kuna vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist, jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.