„X“ kaebus Viru Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 2000 eurot
Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 7.09.2020. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kaebaja – “X“ Vastustajad – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.„X“ esitas 29.09.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot seoses asjaoluga, et Viru Vangla paigutas ta 7-8 kuuks kambritesse koos kinnipeetavatega, kellel on kroonilised nakkushaigused (sealhulgas HIV ja B-, C-hepatiit), aga samuti kinnipeetavaga, kellega kaebajal oli varasemalt konflikt. Kaebaja palus end riigilõivu tasumisest vabastada.
2.Tartu Halduskohus jättis 26.11.2019 määrusega kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat kõrvaldama kaebuses esinenud puudused. Nimelt tuli kaebajal täpsustada, millist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 toodud kaebaja õigushüve (väärikuse alandamine, tervise kahjustamine, vabaduse võtmine, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumine, au või hea nime teotamine) on vangla kahjustanud.
3.Kaebaja esitas 28.11.2019 puuduste kõrvaldamise avalduse. Kaebaja täpsustas kaebust ja teatas kohtule, et ta viibis 8 kuud ühes kambris kinnipeetav „X“, kes oli haige, konfliktne ja
3-19-1850 ebaadekvaatne, mistõttu esines kaebajal pidav nakatumise oht. Kaebajal tekkisid unehäired, peavalud ja oli alandatud väärikustunne.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 17.02.2020 määrusega kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Viru Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele 21 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest.
5.Viru Vangla esitas kohtule 10.03.2020 vastuse kaebusele ja 07.04.2020 täiendava vastuse kaebusele.
6.Tartu Halduskohus määras 7.05.2020 määrusega haldusasja läbivaatamise kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja leiab, et tema paigutamine ühte kambrisse koos kinnipeetav „X“ oli õigusvastane ja tekitas talle kannatusi, mis ei kaasne paratamatult vangistuses viibimisega. Kaebaja väitel põeb „X“ erinevaid kroonilisi haigusi (HIV ja hepatiit). „X“ võttis ravimina metadooni ja muuid ravimeid, mistõttu viibides koos kaebajaga ühes kambris käitus „X“ ebaadekvaatselt (mõmises, pomises, ronis igale poole). Ta kuivatas ennast kaebaja käterätikuga, ajades selle enda omaga segamini, määris verega kaebaja isiklikke hügieenitarbeid, nuuskas valamusse verd, mis lendas igale poole (sh kaebaja asjadele). Kaebaja kartis kogus aeg, et „X“ nakatub teda HIV-i. Vaatamata kaebaja korduvatele kaebusetele jäi olukord lahendamata, mis süvendas kaebaja hingelisi kannatusi (unehäired, hirmud, jne). Lisaks tekkisid kaebajal peavalud. Sellest tulenevalt palus kaebaja välja mõista vastustajalt tema kasuks 2000 eurot.
8.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja teatas, et jääb 03.09.2019 kahjunõude läbivaatamise otsuses nr 1-8/7759-2 esitatud põhjenduste juurde ja palus kohtul sellega arvestada. Vastustaja märkis, et väide selle kohta, et kaaskinnipeetav kasutas kaebaja käterätikut ja määris hügieenitarbeid verega, esitas kaebaja esmakordselt alles kaebuses. Vastustaja hinnangul on tegelikult kaebaja soov valida kambrikaaslasi kantud hoopis subkultuurilistest põhjustest ja need ei ole vanglasisesel paigutamisel asjakohased. Vangil tuleb õppida aktsepteerima erinevaid inimesi ja õppida nendega koos elama. Kinnipeetavate vanglasisesel paigutamisel ei ole Justiitsministri määruse nr „Vangla sisekorraeeskiri“ § 5 lg 2 järgi seaduslikuks aluseks kinnipeetavate poolt põetavas haigused (v.a, mis levivad piisknakkusena, näiteks tuberkuloos). Vanglaametnikele ei ole teada kinnipeetavate diagnoosid. Vastustaja ei pidanud usutavaks kaebaja väiteid selle kohta, et kambrikaaslane oleks kasutanud tema hügieenitarbeid. Vastustaja palus kohtul jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda.
KOHTU SEISUKOHT
9.Kaebuse ja selle täienduse kohaselt nõuab kaebaja vastustajalt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et teda hoiti alates 29.10.2018 ühes kambris koos kinnipeetavatega, kellel olid diagnoositud kroonilised haigused (HIV, B-ja C-hepatiit). Nakatumise ohu tõttu viibis kaebaja pidevalt stressiolukorras ja temal esinesid peavalud ning unehäired.
3-19-1850
10.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-s 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest. Sellest tulenevalt mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele: 1) kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu oli sooritatud avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on õigusvastase teoga (haldusaktiga või toiminguga); 3) millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; 4) ja mis on kaasa toonud isikule kahju tekitamist; 6) ja esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel; 7) ning tekitatud kahju ei oleks võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Kohus märgib, et juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Täiendavalt märgib kohus, et tulenevalt RVastaS § 7 lg-st 2 tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi.
11.Esmalt märgib kohus, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viibis ühes kambris koos „X“ ajavahemikul 7.11-10.12.2018 ja koos „X“ ajavahemikel 7.01.201911.02.2019, 25.02.2019-13.03.2019 ja 25.03.2019-06.06.2019, kellel olid diagnoositud kroonilised haigused (HIV ja hepatiit). Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja hoidmine (sh paigutamine) ühte kambrisse koos kinnipeetavatega, kes põevad kroonilist nakkushaigust, on õigusvastane.
12.Kohus selgitab, et kinnipeetava kambrisse paigutamine on toiming. 1 Kinnipeetava hoidmine konkreetses kambris teatud ajavahemikul on jätkuv toiming.2 Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg-le 1 peab toiming olema kooskõlas õigusaktidega. Toiming võib piirata õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. Vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 1 kohaselt paigutatakse vanglas kinnipeetav ühe- või mitmekohalisse tuppa või kambrisse. Kohus selgitab, et üldjuhul puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus valida endale kambrikaaslast.3 Kinnipeetavate vanglasisesest paigutamist reguleerib vangistusseadus (VangS) § 12, millest samuti ei tulene vastustaja kohustust hoida eraldi krooniliste nakatushaigustega kinnipeetavaid ja kinnipeetavaid, kes regulaarselt saavad metadoon-asendusravi ja muid psühhotroopseid preparaate kinnipeetavatest, kellel puuduvad samad kroonilised haigused ja nemad ei saa metadoon-asendusravi ning muid ravimiks määratud psühhotroopseid preparaate. VangS § 12 lg 2 ja 5 võimaldavad hoida kinnipeetavad lahus ka VangS § 12 lg-s 1 nimetamata juhtumitel. Riigikohus on öelnud, et kinnipeetava vanglasisesel paigutamisel tuleb vanglal silmas pidada VangS § 11 lg-s 1 loetletud aspekte, Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11. jaanuari 2006. a soovituse nr 2 "Euroopa vanglareeglistik" p-d 18.1 ja 18.5-18.7. 4 VangS § 11 lg 1 sätestab, et kinnipeetava paigutamisel vanglasse arvestatakse muu hulgas tema terviseseisundiga. Euroopa Vanglareeglistiku p 18.1 sätestab, et vangide paigutamisel ruumidesse ja eriti paigutamisel magamisruumidesse austatakse inimväärikust ja niipalju kui võimalik privaatsust ning täidetakse tervise ja hügieeni nõudeid. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse
RKHKo 3-3-1-10-11, p 13. RKHKm 3-3-1-20-15, p 12.
TrtRKo 3-09-1168, p 6.
RKHKo 3-3-1-76-11, p 12.
3-19-1850 kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.
13.Eelnevat arvestades vajab tuvastamist, kas kaebaja hoidmine ühes kambris koos teiste kinnipeetavatega, kellel on kroonilised nakkushaigused (HIV, B-ja C-hepatiit) tekitas kaebajale sellist laadi ebamugavusi, mis ei kaasne paratamatult vangistusega.
14.Kohtupraktikast tuleneb, kohus saab kinnipeetava poolt esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse.5 Kaebaja väitis vanglale esitatud kahjunõudes, et ta viibis ühes kambris koos“X“ , kellel olid verised igemed ja verine sõrm ja“X“ , kes tarvitas metadooni ja kellel olid kroonilised haigused, mistõttu esines kaebajal nakatumise oht. Kaebuses väitis kaebaja põgusalt, et viibis ühes kambris koos kinnipeetavatega, kellel olid koonilised haigused HIV ja hepatiit, kuid pani rõhku kinnipeetav“X“ , kes oli HIV haige, tarvitas metadooni ja käitus ebaadekvaatselt (puutus kaebaja isiklikke hügieenitarbeid ja määris neid verega, nuuskas valamusse verd ning ronis igale poole). Lisaks viitas kaebaja kaebuses sellele, et tal tekkis kahel korral „X“ konflikt ja kaebaja palus ümberpaigutamist, kuid tulemusteta. Eelnevast nähtub, et kahjunõudes esitatud faktilised asjaolud ja kaebaja väited erinevad väidetest ja faktilisest asjaoludest, mis on esitatud kaebuses.
15.Kohus on seisukohal, et kaebajal on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus seoses väidetega, et ta viibis ühes kambris koos kinnipeetav“X“, kellel oli nakkushaigus ja kinnipeetav“X“ , kellel olid samuti diagnoositud nakkushaigus ja kes tarvitas metadooni. Kaebaja poolt kaebuses toodud selgitused selle kohta, et peale metadooni tarvitamist „X“ käitumine ebaadekvaatne (sh ka selgitused, milles see väljendus), aga samuti kaebaja väited seonduvalt konfliktolukordadega, ei tulene kahjunõude esemest. Tegemist on esmakordselt kaebuses välja toodud faktiliste asjaoludega, mis jäid kohtueelses menetluses esitamata. Seega puudus kohtueelses menetluses vastustajal võimalus uurida nende argumentide tõele vastavust ja esitada seisukoht „X“ käitumise osas ning lõpuks anda hinnang sellele, kas tulenevalt „X“ käitumisest kambris esines kaebajal reaalne ja piisavalt tõsine nakatumise oht või mitte ja kas tema hoidmine ühes kambris „X“ oli õiguspärane. Sellest tulenevalt jätab kohus kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu kaebaja väited seonduvalt „X“ käitumise ja kaebaja ja „X“ vahel tekkinud konfliktolukordadega tähelepanuta. Kaebaja viibimine ühes kambris koos „X“ .
16.Kohus tuvastas, et kaebaja viibis ühes kambris kinnipeetav perioodil 7.11-10.12.2018. Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et „X“ oli diagnoositud nakkushaigus hepatiit ning kaebajal seda ei olnud. Seega teoreetiliselt võiks kaebaja nakatuda („X“ ) hepatiidiga. Nähtuvalt vastusest kahjunõudele (tl. 12 ), kaebusele (tl. 11) ja märgikirjale (tl. 11) lähtus vastustaja kaebaja paigutamisel nakkushaigusi põdevate kinnipeetavatega ühte kambrisse eeldusest, et sellised nakkushaigused nagu B- ja C hepatiit ning HIV ei ole olmekontaktide teel levivad, mistõttu kaebaja paigutamine ja hoidmine koos selliste kinnipeetavatega üldjuhul ei kujuta ohtu tema tervisele. Kohus jagab vastustaja seisukohta. Kohus selgitab, et B- ja C-hepatiit levib üldjuhul haige inimese verega või muu kehalise vedelikuga kokkupuutumise tagajärjel. Juhul, kui nakatanu inimese veri satub teise inimese nahale, siis nakatumist ei toimu. Seega juhul, kui pidada kaebaja väiteid selle kohta, et „X“ olid verised igemed ja sõrm, õigeks, ei olnud tema poolt nakatumine hepatiidiga
RKHKm 3-3-1-41-10, p 12.
3-19-1850 lihtne. Olme kaudu levib B- ja C hepatiit väga harva. Haldusasja materjalidest ei nähtu ka seda, et „X“ käitumine oli selline, et ta võiks sihilikult nakatada kaebajat või soodustada nakatumist, kasutades kaebaja isiklikke hügieenitarbeid jne. Seda ei väitnud ka kaebaja. Samuti ei väitnud kaebaja, et „X“ oleks esinenud psüühilisi terviseprobleeme, mistõttu oleks kaebaja pidanud olema n-ö kogu aeg valves ja igapäevaselt hoolikalt jälgima kinnipeetav „X“ käitumist, et vältida nakatumise ohtu. Kohus arvestab ka sellega, et kaebaja viibis koos „X“ ühes kambris vaid 34 päeva jooksul, aga samuti sellega, et kaebaja ei taotlenudväidetava nakatamise ohu tõttu ümberpaigutamist. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et ajavahemikul 7.11-10.12.2018 kaebaja viibimine koos kinnipeetav“X“ , kes põdes hepatiiti, ei saanud tekitada talle selliseid kannatusi ja ebamugavusi, mis ületaksid vangistusega paratamatult kaasnevate ebamugavuste ja kannatuste tasme. Seega, hoides kaebajat ühes kambris koos kinnipeetav“X“, ei alandanud vastustaja kaebaja inimväärikust. Kaebaja viibimine ühes kambris koos „X“
17.Kaebuses ja vastustajale esitatud kahjunõudes väitis kaebaja, et ta viibis ühes kambris koos“X“, kes oli HIV-i kandja ja kasutas metadoonasendusravi, mistõttu esines tal nakatumise oht. Kohus ei nõustu kaebajaga. Kohus tuvastas, et kaebaja viibis ühes kambris kinnipeetav „X“ ajavahemikel 7.01.2019-11.02.2019, 25.02.2019-13.03.2019 ja 25.03.2019-06.06.2019. Iseenesest ei saa välistada, et viibides ühes kambris kinnipeetavaga, kellel on diagnoositud krooniline nakkushaigus võib kinnipeetav, kellel seda haigust ei ole, tunda ennast ebamugavalt. Samas, pelgalt viibimine ühes kambris HIV-i kandjaga, kes ühtlasi süstemaatiliselt tarvitab metadooni, ei saa kohtu arvates tekitada nakatumise ohtu suuremal määral, kui see on olemas teistel kinnipeetavatel, kes viibivad vanglas ühes sektsioonis HIVi kandjatega. Kohus selgitab, et analoogselt hepatiidiga ei levi HIV läbi terve inimese naha. Seega, nakatumise oht on minimaalne sellistes tavalistes olmetingimustes nagu ühes kambris viibimine, mis omakorda eeldab ühist valamut, WC-poti ja duši kasutamist või muude asjadega ühist kokkupuudet, sest inimese kehast väljaspool hävib viirus kiiresti ning väliskeskkonnas see ei levi.6 Kohus leiab, et olukorda ei saa süvendada ka see faktiline asjaolu, et „X“ tarvitas metadooni. Metadoon on opioidide gruppi kuuluv pikatoimeline, täissünteetiline, valuvaigistav narkootiline aine, mis on keemiliselt sarnane fentanüüli, heroiini, morfiini ja kodeiiniga. Metadoon ei põhjusta joovet, seega on metadoonasendusravi saav inimene adekvaatne ja isegi töövõimeline.7 Vastustaja esitas kohtu nõudel tõendina „X“ tervisekaardi väljavõtte, millest ei nähtu, et „X“ oleksid esinenud sellist laadi terviseprobleemid, mis oleks andnud alus arvata, et ta võis tahtlikult või hooletuse tõttu nakatada kaebajat või valmistada nakatamist ette (tl. 35-43). Lisaks märgib kohus, et kaebaja hakkas viitama nakatumise ohule alles 02.07.2019 vastustajale esitatud kahjunõudes. Arvestades seda, et „X“ viibis kaebaja ühes kambris alates 07.01.2019, ei ole eluliselt usutav, et poole aasta jooksul väidetavalt kannatas kaebaja tema poolt kaebuses välja toodud ebamugavusi, kuid ei pidanud vajalikuks varasemalt kirjalikult taotleda enda ja „X“ lahku viimist seoses esinenud nakatumise ohuga. Haldusasja menetluse käigus kogutud materjalid pigem viitavad sellele, et kaebaja ei soovinud jagada „X“ ühist kambrit mitte nakatamise ohu tõttu, vaid selle tõttu,
3-19-1850 et kambrikaaslane tarvitas metadooni ehk isiklikel põhjustel. Alles peale ebaõnnestunud katset lavastada „X“ füüsilist konflikti, hakkas kaebaja apelleerima nakatumise ohuga. Nimelt märtsikuu alguses avaldasid kaebaja ja „X“ inspektor-kontaktisikule soovi lahku paigutamiseks, kuna üks neis põeb nakkushaigust ja saab ravi ning seetõttu nad ei sobi omavahel kokku (tl 44), kuid kaebaja poolt ei olnud välja toodud, et tal esineb reaalne nakatumise oht. Eelpoolnimetatu kinnitab kaudselt seda, et kaebaja nakatumise oht ei olnud piisavalt tõsine ja ebamugavused seonduvalt „X“ ühes kambris viibimisega ei olnud märkimisväärsed. Kohus märgib täiendavalt, et Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11. jaanuari 2006. a soovituse nr 2 "Euroopa vanglareeglistik" ei peeta õigeks HIVnakkusega vangide isoleerimist teistest vangidest üksnes sel põhjusel (vt punkti 42.3 g). Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et halduskohtumenetluse käigus ei leidnud kinnitamist kaebaja väide selle kohta, et kaebaja ühte kambrisse paigutamine koos kinnipeetav „X“ ajavahemikel 7.01.2019-11.02.2019, 25.02.2019-13.03.2019 ja 25.03.2019-06.06.2019 esines kaebajal piisavalt tõsine oht olla nakatatud HIV viirusega, mis omakorda tekitas talle tugevad hingelisi üleelamisi ja peavalu. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et kaebaja paigutamine ühte kambrisse ja seal hoidmine koos „X“ ei saanud tekitada talle kannatusi ja ebamugavusi rohkem, kui vangistusega kaasnevaid ebamugavusi.
18.Sellest tulenevalt oli kaebaja paigutamine ja hoidmine ühes kambris ajavahemikul koos „X“ ja „X“ kooskõlas VangS § 41 lg-ga 1 ja seetõttu ka õiguspärane. Kuna vangla käitus kaebaja suhtes õiguspäraselt ja ei ole alandanud kaebaja inimväärikust, ei pea kohus vajalikuks analüüsida teisi RVastS § 7 lg-tes 1 ja 2 ja § 9 lg-s 1 sätestatuid kahjunõude rahuldamise eeldusi. Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse rahuldamata.
19.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg-le 1, kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja teatas, et tal puuduvad menetluskulud. Võttes arvesse eelpoolnimetatut ja tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest, jätab kohus võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.