Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 9. juuli 2020, Tartu 3-20-978 F.O., I.K. ja J.K. kaebus Maksu- ja Tolliameti 6. märtsi 2020. a vastutusotsuse nr 13-7/00862-20 tühistamiseks F.O., I.K. ja J.K. määruskaebus Tartu Halduskohtu 17. juuni 2020. a määruse peale Kirjalik menetlus Kaebaja F.O. Kaebaja I.K. Kaebaja J.K. Kaebajate esindaja vandeadvokaat Madis Uusorg Vastustaja Maksu- ja Tolliamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta F.O., I.K. ja J.K. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17. juuni 2020. a määrus esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise osas muutmata.
2.Määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 45 eurot tagastada N. O. kontole nr xxx.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus on lõplik (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 6. märtsi 2020. a vastutusotsusega nr 13-7/00862-20 F.O., I.K. ja J.K. tasuma solidaarselt OÜ XXX maksuvõla järgmiselt, F.O. 415 397 eurot, I.K. 337 447 eurot ja J.K. 77 950 eurot.
2.Kaebajad esitasid 22. mail 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse MTA 6. märtsi 2020. a vastutusotsuse nr 13-7/00862-20 tühistamiseks. Koos kaebusega esitasid kaebajad esialgse õiguskaitse taotluse, milles palusid kohtul peatada vaidlustatud MTA vastutusotsuse täitmine ja keelata maksuvõla avaldamine maksuvõlglaste registris.
Kaebajatele tasumiseks pandud kohustus on suur ja neil puuduvad vabad rahalised vahendid selle summa maksmiseks ühe korraga. Vastutusotsuse täitmise peatamata jätmine võib kaasa tuua kaebajate jaoks pöördumatuid kahjulikke tagajärgi, mis võivad väljenduda sundtäitmise tulemusena teostatava vara kiirmüügist saadud kahjus, võimatuses ettevõtjana tegutseda, kui ka rahaliste vahendite puudumisel kaasneda võivas tervise kahjustumises.
2.2.Kui maksuhaldur peaks arestima kaebajate pangakontod, tähendab see normaalse elutegevuse peatumist. Elatusmiinimumist ei jätku kõigi jooksvate eluks vajalike kulutuste katmiseks ning see võib viia olukorrani, et kaebajatel ei jätku vahendeid toidu ja muude esmatarbeliste kaupade ostmiseks.
2.3.Sundtäitmise tulemusena täitemenetluses võõrandatakse vara ebamõistlikult väikse tasu eest võrreldes tavamüügil saadavast hinnast. Vara olemasolu on kaebajatele vajalik ja selle hilisem uuesti soetamine tooks märkimisväärselt varalist kahju.
2.4.Maksuvõla avaldamine kahjustab kaebajate mainet krediidiasutuste, võlausaldajate, klientide ees ning F.O.i ja J.K. suhtes ka usaldusväärsust ettevõtjana. Ettevõtjana tegutsemine võiks tagada tulevikus vajadusel vastutusotsusega määratavat nõuet täita. Nimetatud kahjulike tagajärgede hüvitamine kaebuse rahuldamise korral ei pruugi olla võimalik või oleks ebamõistlikult keeruline.
3.Tartu Halduskohus jättis 17. juuni 2020. a määrusega kaebajate esialgse õiguskaitse taotlused rahuldamata (resolutsiooni p 1), võttis kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 2) ning peatas haldusasja nr 3-20-978 menetluse kuni kohtuotsuse jõustumiseni haldusasjas nr xxx (resolutsiooni p 3).
3.1.Halduskohus leidis, kaebajate põhjendused ei ole piisavaks aluseks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kaebajate väited on üldsõnalised ega veena kohut, et esialgse õiguskaitse kohaldamine on vajalik. Kaebajad ei ole selgitanud, miks peaks vastutusotsuse täitmise tagajärjeks olema eluks vajalike kulutuste kandmise võimatus. Pangakonto arestimisel on kaebajate esmavajadused tagatud täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 132 sätestatud arestimise piirangutega. Kaebaja ei ole selgitanud ettevõtjana tegutsemise võimatuse põhjuseid. Kohtule teadaolevatest asjaoludest ei nähtu, et vastutusotsuse täitmine välistaks kaebajate tegutsemise ettevõtjana.
3.2.Maksuvõlaga seotud teabe avaldamine on isiku jaoks ebameeldiv, kuid iga ebameeldivus ei tekita esialgse õiguskaitse vajadust. Kaebajad ei ole selgitanud, milles nende maine kahjustamise tagajärjed seisnevad. Tõenäoline ei ole selliste tagajärgede tekkimine, mida ei oleks võimalik hiljem maksuvõlglaste registrist eemaldamisega heastada.
3.3.Vastustaja ei ole kohtuvaidluse ajal vara müügile suunatud toiminguid teinud. Kui vastustaja peaks algatama kaebajate vara müügi, on kaebajatel õigus esitada uus esialgse õiguskaitse taotlus.
3.4.Kaebajatel on sundtäitmise vältimiseks võimalik taotleda maksuvõla tasumise ajatamist ja sellega seonduvalt intressikohustuse vähendamist. Samuti on võimalik vaidlusaluse vastutusotsuse hilisem tagasitäitmine.
3.5.Kaebajatel puudub esialgse õiguskaitse vajadus ja kaebajate esialgse õiguskaitse taotlused jäävad rahuldamata.
4.Kaebajad esitasid Tartu Ringkonnakohtule ühise määruskaebuse halduskohtu 17. juuni 2020. a määruse tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluste rahuldamiseks.
4.1.Määruskaebuses leitakse, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine ei ole kooskõlas HKMS-i ega Riigikohtu praktikaga. Riigikohus leidis asjas nr 3-3-1-57-01, et esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamise aluseks on haldusaktist tulenevad pöördumatud tagajärjed kaebajale. Sundtäitmisel tekkinud kulude hüvitamise võimalus ei välista esialgse õiguskaitse kohaldamist. Maksu määramise ettekirjutuse täitmise peatamata jätmiseks oluline avalik huvi puudub, sest õiguspärase ettekirjutuse täitmise peatamise korral lükkuks maksu maksmine vaid edasi. Halduskohus ei ole põhjendanud, milles seisneb avalik huvi, mis kaalub üles esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise.
4.2.Kohtumäärusest ei nähtu, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine pangakontode arestimise keelamise osas tagaks vastutusotsusega sisse nõutava maksusumma kiire laekumise.
Kaebajate pangakontodele ei laeku igakuiselt suuri summasid, mistõttu ei nähtu, miks esialgse õiguskaitse korras pangakontode arestimise keelamine raskendaks oluliselt võla hilisemat sundtäitmist. Kuigi arestimisele ei kuulu ühe kuupalga alammäära suurune summa, ei ole selle summa piiranguteta kasutamine võimalik (ülekannete tegemine vaid pangakontoris ja sellega kaasnevad teenustasud, deebetkaardi kasutamise piirang).
4.3.Kaebajad ei nõustu halduskohtuga, et kaebajate nimede hilisem eemaldamine maksuvõlglaste registrist heastab nende mainele tekitatud kahju. Varasemate perioodide maksehäired mõjutavad ka tulevasi suhteid teenusepakkujate ja krediidiasutustega.
4.4.Oluline on eristada vastustaja initsiatiivil teostatavat vara müüki ja kaebajate vajadust teostada igapäevaste kulude katmiseks vara kiirmüüki. Asjaolu, et vara sundmüüki kohtuvaidluse ajal ei tehta, ei ole õigustuseks jätta esialgne õiguskaitse kohaldamata. Uue esialgse õiguskaitse taotluse esitamisega kaasneb kaebajatele vajadus tasuda uuesti riigilõiv ja esindaja kulud. Menetlusökonoomiaga oleks kooskõlas kohaldada esialgset õiguskaitset ja välistada võimalus, et kaebaja vara osas algatatakse sundtäitmine. Kaebajate võimalus esitada ajatamistaotlus ei mõjuta esialgse õiguskaitse kohaldamise vajalikkust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus ei kuulu rahuldamisele. Halduskohus on selgelt ja ammendavalt põhjendanud kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4 alusel jätab need kordamata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
6.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski määruskaebuses esitatud väide alust määruskaebuse rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu määruse tühistamiseks. Kaebajad tuginevad määruskaebuses samadele argumentidele, mis nad on välja toonud halduskohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotluses. Uusi asjaolusid või põhjendusi, miks on kaebajatele äärmiselt vajalik peatada vaidlustatud vastutusotsuse täitmine kuni praeguses asjas kohtulahendi jõustumiseni, pole kaebajad kohtule esitanud.
7.Kaebajate väide, et nende pangakontode arest seab nad majanduslikult ebasoodsasse olukorda ning ei aita maksuvõlga kiiremini täita, on tulevikku suunatud oletuslik hinnang, mida ei saa arvestada määruskaebuse rahuldamise alusena. Vaidlustatud vastutusotsusega kohustatakse kaebajaid tasuma OÜ-l XXX tekkinud maksuvõlga koos intressidega. Asja materjalidest ei nähtu ringkonnakohtule andmeid MTA poolt kaebajate isiklike pangakontode arestimise kohta. Seega ei ole kaebajate väited seoses pangakontode arestimisega ja sellest tulenevate ebamugavustega praeguses vaidluses asjakohased. Kohtule arusaadavalt saavad kaebajad senise kohtuvaidluse ajal neile kuuluvaid pangakontosid vabalt kasutada ning kaebajate väited eeldatava vastupidise olukorra kohta on ennatlikud. Halduskohus selgitas kaebajatele sedagi, et TMS §-st 132 tulenevad piirangud eeldatavalt tagavad kaebajate toimetuleku ka juhul, kui vastutusotsuse täitmisel kaebajate pangakontod siiski arestitakse. Määruskaebuses ei ole kaebajad selgitanud, miks seaduses sätestatud piirangud arestimisele siiski ei ole piisavad kaebajate toimetuleku tagamiseks, pidades muu hulgas silmas, et vastustaja kinnitusel kaebajate kontodele regulaarselt suures ulatuses raha ei laeku. Ringkonnakohus mõistab, et pangakonto arestimise korral võib vabaks kasutuseks lubatud raha kättesaamine olla seotud ebamugavustega, kuid see iseenesest ei tähenda, et kaebajatel esineks esialgse õiguskaitse vajadus.
8.Kaebajad heidavad halduskohtule ette, et kohus ei toonud välja avalikku huvi, mis kaalub üles esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise. Kuigi avaliku huvi ning puudutatud isiku ja kaebaja õiguste kaalumine on esialgse õiguskaitse kohaldamise keskne osa, toimub huvide kaalumine üldjuhul pärast seda, kui kohus on tuvastanud kaebajal esialgse õiguskaitse vajaduse
olemasolu ning asunud seisukohale, et esitatud kaebust ei ole põhjust pidada ilmselgelt perspektiivituks (Halduskohtumenetluse seadustik, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, Juura 2013, lk 689). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kaebajatel puudub esialgse õiguskaitse vajadus, kuna kohtu hinnangul esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaebajate jaoks mingeid pöördumatuid tagajärgi ei kaasne. Kaebajate põhjendused ei selgita, millised konkreetsed tagajärjed neile vastutusotsuse täitmise järgselt tekivad ning millist mõju need kaebajatele omavad. Seega on kaebajad esialgse õiguskaitse vajaduse põhjendamisel jäänud jätkuvalt üldsõnaliseks, mistõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks jaatada esialgse õiguskaitse vajadust. Isegi kui siiski nõustuda kaebajatega, et esialgse õiguskaitse vajadus esineb, siis ei ole põhjust hinnata kaebajate huvisid kaalukamaks avalikust huvist tagada maksukohustuste täitmine.
8.1.Vastustaja on seisukohas halduskohtule selgitanud, et F.O. ja I.K. puudub peale 2008. a sõiduauto Citroen Berlingo muu vara, mida oleks sundtäitmise käigus võimalik vastutusotsuse täitmiseks võõrandada. F.O. ja I.K. omandis olnud kinnistud võõrandati 2017 F.O. pojale. Samuti deklareeritakse mõlemale kaebajale väljamakseid miinimumpalga ulatuses, s.o 584 eurot kuus. J.K. kuuluvad kokku seitse sõidukit, millest viiel puuduvad kindlustus ja ülevaatus ning üks kinnistu Narva linnas, millele on seatud hüpoteek summas 16 350 eurot. Võttes arvesse J.K. kuuluva registervara väärust ja olemasolevaid hüpoteeke, ei ole maksuvõla tasumine registervara arvelt täielikult tagatud. Ringkonnakohus nõustub vastustaja järeldusega, et sundtäitmise alustamine vastutusotsuse täitmiseks ei saa kaebajaid märkimisväärselt mõjutada, rääkimata pöördumatult kahjulikest tagajärgedest. Samuti on pöördumatult kahjulike tagajärgede vältimiseks võimalik tekkinud maksuvõlg ajatada või peatada sundtäitmine maksuhaldurile esitatava piisava tagatise vastu.
8.2.Arusaadavalt on nõutud maksuvõla tasumine ühe korraga keeruline ning kaebajatel on väljaminekuid seoses eluaseme ülalpidamisega ja toidu ostmisega, kuid kaebajatel tuleb ka vastustaja poolt koostatud vastutusotsuse alusel nendelt väljanõutavat maksuvõlga tasuda ja leida selleks vahendeid. Arvestades vaidluse asjaolusid ei esine ringkonnakohtu hinnangul kaebajatel praeguses menetlusstaadiumis esialgse õiguskaitse vajadust vaidlustatud vastutusotsuse täitmise peatamiseks. Määruskaebuses puuduvad arvestatavad põhjendused, miks tuleks kaebajate suhtes tehtud vastutusotsuse täitmine peatada.
9.MTA tuvastas maksumenetluse käigus, et kaebajate senine tegevus oli suunatud maksupettuse toimepanemisele ja OÜ XXX varatuks muutmisele, kusjuures F.O. ja I.K. võõrandasid ka neile kuulunud vara, vältimaks maksukohustuse täitmist enda vara arvelt. Kaebajate taotlus esialgse õiguskaitse korras keelata maksuvõla avaldamine maksuvõlglaste registris ei ole põhjendatud. Kaebajad on ise oma õigusvastase käitumisega tekitanud OÜ-le XXX maksuvõla ja neil tuleb selle eest vastutust kanda.
10.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus F.O., I.K. ja J.K. määruskaebuse Tartu Halduskohtu 17. juuni 2020. a määruse peale rahuldamata.
11.Kaebajad on määruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 45 eurot. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 kohaselt ei võeta alates 1. jaanuarist 2018 riigilõivu haldusasjas määruskaebuse läbivaatamise eest, seega on kaebajad tasunud riigilõivu kui selleks puudus vajadus.
11.1.HKMS § 104 lg 5 p 1 järgi tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. HKMS § 104 lg 8 esimese lause kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, määruse alusel. Eeltoodu alusel tagastab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 45 eurot N. O. Swedbank AS kontole nr xxx.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.