M.V.i kaebus Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks Kaebaja – M.V. Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Raul Kadaste
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta M.V.i kaebus rahuldamata.
2.Jätta M.V.i menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. juulil 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla kinnipeetav M.V. esitas 20. veebruaril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevuse peale (dtl 1-2). Kaebaja palub tunnistada õigusvastaseks toiming, mille tulemusel võeti kaebaja täistööajaga töökohalt vangla raamatukogust, spordiringidest, eemaldati joogagrupi tööst, võeti võimalus kasutada vangla arvutiklassi. Ühtlasi viidi kaebaja lahtisest osakonnast üle poolkinnisesse. Õigusvastasuse tuvastamise vajaduse põhjenduseks on soov tulevikus esitada kahjunõue ja vajadus tõkestada haldusorgani edasist õigusvastast tegevust. Koos kaebusega esitas kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse (dtl 3-5).
2.Tartu Halduskohtusse saabus 25. veebruaril 2020 kaebaja taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, milles soovis esmast õiguskaitset seoses arvutikasutusloaga ja joogapraktika läbiviimisega (dtl 11-12). Koos esialgse õiguskaitse taotlusega esitas kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse (dtl 13-15).
3.Tartu Halduskohus vabastas 27. veebruari 2020. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (dtl 21-23).
4.Kaebaja esitas määruskaebuse (dtl 42-43) Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2020. a määruse resolutsiooni p-i 3 peale, mille Tartu Ringkonnakohus tagastas 11. märtsi 2020. a määrusega (dtl 62).
5.Tartu Halduskohus vabastas 14. aprilli 2020. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama ja kaebajat esitama seisukoha asja läbivaatamise vormi osas (dtl 78-80).
6.Kaebaja esitas 26. aprillil 2020 vastuse kohtumäärusele, milles muuhulgas taotles asjas tunnistajatena üle kuulata T. Tubli ja R. Savisaare (dtl 81).
7.Tartu Vangla esitas 13. mail 2020 vastuse kaebusele, milles ühtlasi selgitas, et tuvastamiskaebuse menetlusse võtmiseks puudusid alused (dtl 84-89).
8.Tartu Halduskohus otsustas 18. mai 2020. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, määras tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (dtl 90-93). Sama määrusega jättis kohus kaebaja taotluse T. Tubli ja R. Savisaare tunnistajatena ülekuulamiseks rahuldamata. Samuti jättis kohus rahuldamata vastustaja vastuväite kaebuse menetlusse võtmise kohta.
9.Kaebaja esitas 31. mail 2020 kohtule täiendavad seisukohad (dtl 94-96).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja taotleb Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
10.1.Kaebajale pole tutvustatud vangla tegevuse põhjuseid ega õiguslikke aluseid. Jääb üle oletada, et tegemist on teatud ametnike suva ja omavoliga.
3-20-336
10.2.On küll alustatud üht distsiplinaarmenetlust, kuid see puudutab seebikarpi, plätusid ja kummilinti, mis olid seletamatutel asjaoludel kaebaja kambrisse sattunud. Selliste rikkumiste eest ei ole aga ette nähtud selliseid karistusmeetmeid, mida vastustaja kohaldas. Samuti on see distsiplinaarmenetlus lõpule viimata. Lisaks on kaebaja varasemalt vanglateenistusele korduvalt üle andnud sarnaseid esemeid, mida tundmatud isikud on kaebaja kambrisse toonud. Kahjuks on erinevate esemete teiste antipaatsete kinnipeetavate kambrisse paigutamine levinud kättemaksuviis. Seda kasutavad ka julgeolekuagendid plusspunktide teenimiseks.
10.3.Julgeolekutöötaja T. Tubli on perioodikaväljaandeid (ajakirju) valesti määratlenud raamatutena. Vangla tingimustes on oluline vahe, kas tegemist on ajakirja või raamatuga, sest raamatute hulk on määratletud isiklike asjade üldnimekirjas, kuid ajakirjad seal ei kajastu. Seega võib kinnipeetav omada ükskõik kui palju ajakirju, seni kui nende kaal ei ületa isiklike asjade jaoks lubatud üldkaalu. T. Tublil tekkis menetluse alustamise põhjus ja alus ainult tänu sellele, et ta teadlikult ja tahtlikult määratles valesti perioodikaväljaandeid raamatutena.
10.4.Vangla tegevus takistas kaebajal õigeaegselt lõpetamast tõlketööd. See aga oli seotud tellimuse ja konkreetse lepinguga. Vaatamata sellele, et enamus kaebaja tööst oli tehtud, ei saanud kaebaja vangla tegevuse tõttu oma töötasu, mis pidi olema tublisti üle 2000 euro. Tõlketöö leping oli pilootprojekt kinnipeetavatele tõlketöö näol mõistliku tulutoova intellektuaalse töise tegevuse pakkumiseks. Kahjuks on vangla tegevus kogu selle projekti hetkel suure küsimärgi alla seadnud. Seda projekti toetas ka Balti Kriminaalpreventsiooni Instituut, seega on täiesti arusaamatu, miks vangla üritab takistada mõistliku, intellektuaalse töise tegevuse pakkumist kinnipeetavatele olukorras, kus nad ise ei ole suutelised midagi sellist pakkuma.
11.Tartu Vangla leiab, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata, esitades kokkuvõtvalt järgmised põhjendused.
11.1.Kaebajale keelatud esemete leidmine tema elukambrist ja omavoliline raamatute toimetamine eluosakonda oligi põhjuseks, miks üksuse juht ei lubanud kaebajal enam jätkata töötamist raamatukogus, osaleda erinevates spordiringides, kasutada arvutiklassi arvutit tõlketöö tegemiseks ning otsustas kaebaja paigutada ümber teise eluosakonda.
11.2.Kinnipeetavate töötamine vanglas on reguleeritud vangistusseaduse (VangS) §-des 37 jj. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Kinnipeetava töökohustus ei anna iseenesest kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda endale tööd. VangS § 38 lg 1 näeb ette, et võimaluse korral kindlustab vangla kinnipeetava tööga, millest tuleneb, et töökohustus tekitab kinnipeetaval tema võimetele ja oskustele vastava töö olemasolul. Samuti puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda vanglalt tööd kindlal tegevusalal, majanduslikult tulutoovat tööd ja tööd kinnipeetava õpitud kutsealal. Sellest järelduvalt puudub kaebajal õigus nõuda raamatukogus töötamise võimaldamist. Vangla majandustöödel rakendatakse kinnipeetavaid vangla äranägemisel (VangS § 39 lg 3), mistõttu teisele tööle suunamine võib küll kaebaja jaoks olla ebameeldiv, kuid ei ole õigusvastane ega riku isiku õigusi. Kuivõrd vangla on raamatukogu tegevuse ümber korraldanud, siis käesoleval ajal puudub vanglal ka objektiivne vajadus rakendada kaebajat raamatukogusse tööle, kuna vajaliku töö tegemiseks piisab hetkel ühest kinnipeetavast ja täiendavalt kaebaja rakendamine sellele tööle ei ole vajalik.
11.3.Raamatukogus töötavad kinnipeetavad ilma pideva järelevalveta. Seetõttu on sellise töötamise võimaldamine seotud kinnipeetava usaldusega. Kinnipeetavat sellisele tööle rakendades peab vanglal olema veendumus, et isik suudab täita tööülesandeid ja käituda
3-20-336 korda järgivalt ka siis, kui ametnikud pidevalt tema tegevust ei jälgi. Kuivõrd 31. jaanuaril 2020 avastati kaebaja elukambrist hulgaliselt temale keelatud esemeid ja 3. veebruaril 2020 avastati, et kaebaja on omavoliliselt raamatukogust eluosakonda toimetanud Loomingu Raamatukogu väljaandeid ja tema enese kinnitusel ka ajakirju, siis ilmnes vanglale, et kaebaja käitumist ei saa pidada õiguskuulekaks ega kehtestatud korda järgivaks. Kui aga ilmnes, et kaebaja on omavoliliselt toonud raamatukogust teavikuid eluosakonda, siis ei saanud vangla enam võimaldada kaebajal jätkata töötamist vähese järelevalvega tingimustes. Vangistuses viibides ei ole kinnipeetava otsustada, millise kirjanduse äraviskamine on mõistlik või mitte ja kas seda eluosakonda toimetada või mitte. Sellised küsimused otsustab siiski vangla vastav personal. Kui kaebaja asub töötamisega seoses iseseisvalt tegutsema lubamatul viisil, siis õõnestab see paratamatult usaldust kaebaja suhtes. Seega tõi kaebaja enese omaalgatuslik käitumine kaasa tema rakendamise teistsugusel majandustööl.
11.4.Lisaks nähtus T. Tubli 3. veebruari 2020. a ettekandest, et R. Savisaar avaldas TUO spetsialistile, et leitud väljaanded palus vabadusse toimetada kaebaja. Seega ilmnes vanglale, et kaebaja mitte ei soovinud ainult väljaandeid eluosakonda toimetada, vaid palus teisel kinnipeetaval need vanglast välja toimetada. Kaebaja 26. aprilli 2020. a täiendavatest seisukohtadest nähtuvalt eitab kaebaja sellise palve esitamist ja viitab, et ka R. Savisaar ei ole midagi sellist T. Tublile rääkinud. R. Savisaar ei ole oma 3. veebruari 2020. a seletuses sellist asjaolu kirjalikult välja toonud, kuid see ei muuda ettekandes toodut ebaõigeks. Kuivõrd vangla tingimustes ei ole teist kinnipeetavat kahjustavate selgituste andmine, seda eriti kirjalikus vormis, soositav, siis on igati mõistetav, miks R. Savisaar sellist asjaolu oma kirjalikus selgituses välja ei toonud ja miks võis ta teistele isikutele eitada T. Tublile öeldut. Kuivõrd lubamatu on ainuüksi see, et kaebaja toimetas omavoliliselt raamatukogust kirjandust eluosakonda, siis ka ainuüksi see asjaolu annaks aluse kaebaja ümbersuunamiseks teisele tööle. Seetõttu oli igati põhjendatud ja vajalik suunata kaebaja ümber teisele tööle ja rakendada teda seal, kus tema tegevuse üle on suurem järelelvalve. Oluline on siinkohal asjaolu, et kaebajat ei eemaldatud täielikult tööhõivest, vaid teda rakendati teist liiki majandustööl. Asjaolu, et eluosakonna koristamisel on kaebaja hõivatus väiksem ja seetõttu ka saadav tasu väiksem, ei muuda seda õigusvastaseks ega kaebaja õigusi rikkuvaks.
11.5.Kuigi vangla võimaldab vastavalt võimalustele kinnipeetavatele erinevaid sportlike huvitegevusi, siis ei tähenda see siiski seda, et vanglal ei tohiks ühelgi tingimusel selliste huvitegevuste võimaldamist lõpetada. Ka ei saa huvitegevuses osalemist pidada kinnipeetava subjektiivseks õiguseks, mida tuleks tingimusteta tagada. Kuivõrd vangistust reguleerivad õigusaktid ei reguleeri sportlike huvitegevuste võimaldamist ega sellega seonduvalt, siis selliste võimaluste pakkumine on vangla otsustada ja tingimused vangla määratleda. Kuivõrd huvitegevuse võimaldamise eesmärgiks on positiivselt suunata ja toetada kinnipeetava õiguskuulekat käitumist, siis on vangla seadnud sellises huvitegevuses osalemise eelduseks õiguskuuleka ja korda järgiva käitumise. Kui kinnipeetava käitumine ei vasta sellisele eesmärgile, siis ei pea vangla ka selliste tegevuste võimaldamist jätkama. Käesoleval juhul avastati 31. jaanuaril 2020. a kaebaja elukambrist erinevaid temale keelatud esemeid, sealhulgas nii tema isiklike asjade nimekirja mittekuuluvaid, aga ka kinnipeetavatele üldiselt (PVA liim, isevalmistatud treeningvahend) keelatud esemeid. Arvestades, et esemed ei olnud varjatud kohtades (plätud olid suisa kaebajal läbiotsimise alguses jalas) ja kaebaja paiknes kambris nr 370 üksinda, siis pidi kaebaja neid märkama ja kui need temale ei kuulunud, siis esimesel võimalusel need vanglaametnikele üle andma. Kui kaebaja seda ei teinud, siis järeldub sellest, et kaebaja pidas asju endale kuuluvateks. Leitud esemete hulgas oli ka liim, mis kunsti või kontoritarbena ei ole kinnipeetavale lubatud (Tartu Vangla kodukorra p 7.1.18)
3-20-336 ja mida ei ole võimalik vangla kauplusest osta. Liimi kasutatakse vangla raamatukogus raamatute parandamisel, aga ka huvitegevustes, mistõttu saab selline aine eluosakonda sattuda üksnes siis, kui isikul on muu tegevusega seonduvalt sellele juurdepääs. Kaebuses toodud selgitused selle kohta, et seletamatutel asjaoludel sattusid tema kambrisse seebikarp, plätud ja kummilint, on otsitud. Isegi kui sellised esemed on kaebajale teadmata asjaoludel tema kambrisse sattunud, siis ei tohi kaebaja neid endale võtta ega asuda neid kasutama. Selliste esemete avastamisel tuleb need vanglateenistuse ametnikele üle anda. Asjaolu, et kaebaja asus aga plätusid ise kandma (ettekandest nähtuvalt olid need läbiotsimise ajal temal jalas) näitab, et kaebaja võttis temale mittekuulvad esemed enda kasutusse teades, et need on temale keelatud ja ei andnud neid esimesel võimalusel ametnikule üle. Juba seda ei saa pidada õiguspäraseks ja korda järgivaks käitumiseks. Lisaks ei tundu eluliselt usutav, et kõik keelatud esemed oleks eluosakonna kinnipeetavad kaebaja kambrisse toimetanud.
11.6.Mõni päev peale keelatud esemete leidmist ilmnes, et kaebaja on omal algatusel raamatukogust eluosakonda toimetanud erinevat kirjandust. T. Tubli ettekandest nähtuvalt palus kaebaja vabaneval kinnipeetaval kirjanduse vanglast välja toimetada. Ka sellist käitumist ei saa pidada õiguspäraseks. Kuivõrd lühikese aja jooksul ilmnes juba teine juhus, kus kaebaja käitumine oli rikkumisele viitav, siis oli vanglal piisavalt alust järeldada, et kaebaja käitumine vangistuses ei ole õiguskuulekas ja õiguskuulekat käitumist toetavate erinevate sportlike huvitegevuste võimaldamine ei ole põhjendatud. Oluline on siinjuures rõhutada, et kaebajalt ei ole võetud võimalust tegeleda kehakultuuriga üldistel alustel sarnaselt teiste kinnipeetavatega. Kaebajal on jätkuvalt võimalik kasutada kord nädalas spordisaali või väljakut ja selle raames tegeleda kehakultuuriga.
11.7.Ühestki vangistust reguleerivast õigusaktist ei tulene kinnipeetavatele subjektiivset õigust nõuda vangla arvuti kasutamisvõimalust ega isiklike dokumentide trükkimise võimaldamist. Vangistusseadus näeb arvuti kasutamise võimalust ette üksnes selleks, et tagada kinnipeetavatele juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele, kohtulahendite registrile, Riigikogu veebilehele ja õiguskantsleri veebilehele (VangS § 311). Sellist juurdepääsu võimaldatakse selleks kohandatud arvutites. Muul viisil arvuti kasutamise võimaldamist kehtiv õigus (s.h ka vangla kodukord) kinnipeetavale ette ei näe. Sellist õigust ei tulene ka vangla kodukorrast. Seega anti kaebajale võimalus kasutada nädalavahetustel arvutit hea tahte korras olukorras, kus sellise võimaluse andmist kehtiv õigus ette ei näinud.
11.8.Olukorras, kus kaebaja käitumine ei olnud enam kehtivat korda järgiv ja lühikese aja jooksul avastati mitmeid rikkumisi, siis oli igati põhjendatud lõpetada ka sellise tegevuse võimaldamine, millist kehtiv õigus üldse kinnipeetavale ette ei näinud. Ei ole mõeldav, et kinnipeetavale, kes rikub vangistuses kehtivaid reegleid, tuleb võimaldada arvuti kasutamist isegi kui kehtiv õigus sellist võimalust kinnipeetavale ette ei näe. Seda asjaolu ei muuda ka kaebaja põhjendused arvuti kasutamise soovi või vajaduse kohta.
11.9.Asjaolu, et kaebaja soovis kasutada arvutit tõlketöö trükkimiseks ja hetkel oli tal tõlketöö pooleli, ei tähenda, et sellise võimaluse lõpetamine tähendaks tema õiguste rikkumist. Võimalikust õiguste rikkumisest saaks rääkida olukorras, kus kehtiv õigus näeks kinnipeetavale sellisel isiklikul eesmärgil arvuti kasutamise võimaluse ette. Arvuti kasutamise võimaluse äravõtmine ei tähenda õiguste rikkumist ka seetõttu, et selline tõlketegevus oli kaebaja enese poolt endale võetud kohustus. Tegemist ei ole vangla taasühiskonnastava tegevuse raames tehtava tööga ega kaebaja tööle rakendamisega vangla algatusel. Kui kaebaja soovis teha tõlketööd, siis oli tal võimalik teha käsikirjalist tõlget ja vajadusel korraldada selle ümbertrükkimine väljaspool vanglat. Seega arvuti kasutamise võimaluse äralangemine ei tähendanud tingimata tema tegevuse katkemist ja
3-20-336 seda oli tal võimalik jätkata teistsugusel viisil. Asjaolu, et selle raames muutus olukord kaebaja jaoks ebamugavamaks, ei tähenda veel, et tema õigusi oleks sellega rikutud või et vangla tegevus oleks õigusvastane.
11.10.Kuna vanglale ilmnes, et kaebaja käitumine ei ole kehtestatud korda järgiv, siis ilmnes vajadus korraldada kaebaja üle ka tõhusamat järelevalvet ja selleks oli kohane paigutada ta eluosakonda, kus kinnipeetavate liikumine väljaspool kambrit ei olnud sedavõrd ulatuslik. Asjaolu, et kaebaja jaoks muutusid väljaspool elukambrit liikumise võimalused piiratumaks, ei tähenda tema õiguste rikkumist. Kaebajale oli tagatud justiitsministri
30.novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 8 lg-s 1 sätestatud minimaalne aeg (4 tundi) liikumaks oma osakonnas. Asjaolu, et S6 osakonnas on osakonnas liikumiseks ajaliselt suuremad võimalused, ei tähenda, et ajaliselt väiksem liikumisvõimalus oleks õigusvastane.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Käesolevas asjas on kaebaja esitanud kohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist.
13.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja tuvastamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks kõiki seisukohti üle korrata. Menetlusökonoomia seisukohalt poleks mõistlik hästi kirja pandud ja järgimist väärivat seisukohta ümber sõnastada (nt Riigikohtu 26. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-16-579, p 16).
14.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et enne 3. veebruari 2020 osales kaebaja vangla majandustöödel, töötades raamatukogus. Samuti osales kaebaja enne 3. veebruari 2020 sportlikes huvitegevustes (võrkpall, ringtreening, juhendaja joogagrupi töös) ning tal võimaldati kasutada arvutiklassi arvutit tõlketöö tegemiseks. Vaidlust ei ole selles, et
3.veebruaril 2020 otsustas üksuse juht rakendada kaebajat edaspidi eluosakonna koristustöödel ja kaebajat raamatukokku tööle enam ei viidud. Vaidlust ei ole ka selles, et samast kuupäevast alates ei lubatud kaebajat enam spordiringidesse ega joogagruppi juhendama, samuti ei lubatud tal enam kasutada arvutiklassi arvutit isiklikel eesmärkidel. Lisaks paigutati kaebaja
3.veebruaril 2020 S6 eluosakonnast ümber S1 eluosakonda. Kokkuvõttes on kohtu hinnangul praegusel juhul poolte vahel vaidlus selles, kas Tartu Vangla tegevus on olnud õiguspärane, kui kaebajal ei lubatud enam jätkata töötamist raamatukogus, osaleda erinevates spordiringides ega kasutada arvutiklassi arvutit tõlketöö tegemiseks ning kui otsustati kaebaja paigutada ümber teise eluosakonda põhjendusel, et tekkis kahtlus kaebaja õiguskuulekas käitumises.
15.Asja materjalidest nähtub, et Tartu Vangla 21. augusti 2019. a käskkirjaga nr 6-3/248 määrati kaebaja osalise koormusega tähtajalisele vangla majandustööle abitöölise ametikohale. Enne 3. veebruari 2020 rakendati kaebajat raamatukogus tööpäeva ulatuses alates 8.45 kuni 16.30, v.a aeg, mil kaebaja viidi lõunatamiseks tagasi eluosakonda. 31. jaanuaril 2020 avastati kaebaja elukambrist temale keelatud esemeid. Tartu Vangla järelevalveosakonna vanemvalvuri O. Allase 31. jaanuari 2020. a ettekandega nr 6-38/808 on tõendatud, et kaebaja elukambrist nr 370 võeti ära järgmised esemed: valge teesõel, sinise kaanega 0,93 liitrine säilituskarp, veefilterkannu elektrooniline display, kollakat värvi seebikarp, PVA liimiga silmatilga topsik, pruun kummilint, üks üleliigne voodilina, hallid kootud labakindad, plätud Nike, kilekotid ajakirjadega (35 kg) (dtl 38). Esemete leidmise ja äravõtmise kohta on vanemvalvur O. Allase ja valvur K. Jalajas koostanud 31. jaanuaril 2020 akti nr A286 (dtl 36).
3-20-336
16.Kaebaja on kaebuses märkinud, et alustatud on distsiplinaarmenetlust, kuid see puudutab seebikarpi, plätusid ja kummilinti, mis olid seletamatutel asjaoludel tema kambrisse sattunud (dtl 1). Ehk siis kaebaja seisukohast järeldub, et 31. jaanuaril 2020 kaebaja kambrist leitud esemed ei kuulu talle ja ta ei tea, kuidas need esemed on tema kambrisse sattunud. Kohtu hinnangul on kaebaja sellise järeldusega oma varasemat selgitust muutnud, seda vähemasti osas, mis puudutab jalanõusid. Kaebaja on saanud 12. veebruaril 2020 esitada kambrist leitud esemete kohta omapoolse seletuse. Toimunu kohta on kaebaja selgitanud järgmist: „Minu töökohal vangla raamatukogus oli 2 paari NIKE plätusid. Eeldasin, et tegemist on tööjalatsitega, et talvisel ajal jalad ei peaks päev läbi välisjalatsites higistama. Kandsin ühtesid neist ka tol päeval sektorisse lõunale tulles, sest õues oli soe ja kuiv. Säilituskarp on ilmselt mulle kingitud vanglast lahkunud endise kambrikaaslase J. Kõva poolt. Kinkeleping on mul olemas. Ülejäänud asjade omaniku kohta puuduvad mul andmed. /---/Ajakirju olen ametlikult tellinud palju aastaid ja soovin endale kuuluvad ajakirjad vanglast välja saata.“ (dtl 37). Kaebaja varasemast seletusest nähtub üheselt, et jalanõud (NIKE plätud) on kaebaja ise raamatukogust toonud. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et ta ei tea, kuidas distsiplinaarmenetlusega seotud esemed (jalanõud) tema kambrisse on sattunud. Kohus ei näe ühtki põhjust, miks kaebaja pidi oma seletusi kohtumenetluses muutma. Selline selgituste muutmine vähendab kaebaja ütluste usaldusväärsust tervikuna.
17.Kohus nõustub vastustaja järeldusega, et kuivõrd leitud esemed ei olnud varjatud kohtades (nt A-kapi peal, WC kraanikausi ääre peal, WC riiulil, narivoodi alumisel magamisasemel) ja kaebaja paiknes kambris nr 370 üksinda, siis pidi kaebaja neid esemeid märkama. Kui need asjad talle ei kuulunud, siis tuli need esimesel võimalusel vanglaametnikele üle anda. Kui kaebaja seda ei teinud, siis pidas kaebaja neid asju järelikult endale kuuluvateks. Isegi kui sellised esemed on kinnipeetavale teadmata asjaoludel tema kambrisse sattunud, siis ei tohi kinnipeetav neid endale võtta. Leitud esemete hulgas oli ka liim, mis kunsti- või kontoritarbena ei ole kinnipeetavale lubatud ja mida ei ole võimalik vangla kauplusest osta. Vastustaja on selgitanud, et liimi kasutatakse vangla raamatukogus raamatute parandamisel, aga ka huvitegevustes, mistõttu saab liim eluosakonda sattuda üksnes siis, kui kinnipeetaval on muu tegevusega seonduvalt sellele juurdepääs. Välistada ei saa muidugi võimalust, et 31. jaanuaril 2020 kaebaja kambrist leitud keelatud esemed olid sinna vahetult enne leidmist 31. jaanuaril 2020 pahatahtlike kaaskinnipeetavate poolt toodud. Eluliselt usutavam on aga versioon, et need esemed olid seal juba varem ja kaebaja oli neist esemetest teadlik. Kuna kaebaja töötas raamatukogus ja omas juurdepääsu liimile, siis on usutav, et just tema tõi raamatukogust liimi, mis leiti silmatilga topsikust WC riiulilt.
18.Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialist T. Tubli 3. veebruari 2020. a ettekandega nr 6-38/784 on tõendatud, et Tartu Vanglast vabaneva kinnipeetava R. Savisaare asjade hulgast avastati esemeid, mis ei olnud märgitud tema isiklike asjade nimekirja (dtl 33). Ettekandes on selgitatud, et R. Savisaare sõnade kohaselt palus 38 Tartu Vangla poolt märgistamata vanemat raamatut (erinevad autorid) vabadusse toimetada kaaskinnipeetav M.V.. Kohtule esitatud R. Savisaare 3. veebruari 2020. a seletuses on kinnipeetav toimunu kohta selgitanud järgmist: „Ajakirjad olid minuga kaasas kuna mul paluti need ajakirjad anda inimesele kes viibib väljas. Ei teadnud kust need on pärit.“ (dtl 35). Kaebaja on 3. veebruaril 2020 selgitanud toimunu kohta järgmist: „Vanad „Loomingu Raamatukogu“ ajakirjad on oma olemuselt vanapaber ja peaks kuuluma jäätmekäitlusesse saatmisele. Mul oli kahju neid ära visata ja ma viisin mõned pakid sektorisse, äkki keegi tahab lugeda. Samuti sai talitatud veel paljude vanade ajakirjadega.“ (dtl 34). Tartu Vangla 18. veebruari 2020. a õiendist ettekande nr 6-38/784 juurde nähtub, et Teabeja uurimisosakonna spetsialist K. Kaasik on kindlaks teinud, et ära võetud raamatud kuuluvad
3-20-336 Tartu Vanglale, kuid kuna nad on vanad, siis eelmine raamatukoguhoidja ei ole neid arvele võtnud, puudub raamatukogumärgis. Kuivõrd tegemist on annetuse teel saadud raamatutega ja nad ei ole arvel, siis ei ole neil ka mingisugust varalist väärtust (dtl 31). K. Kaasiku sõnade kohaselt oli raamatutega tegeleva M. Hindriksi seisukoht, et neid raamatuid ei võeta ka tulevikus arvele ja neil mingisugust rahalist väärtust ei teki.
19.Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul asjas tähtsust, kas R. Savisaare sõnul palus perioodikaväljaanded vanglast välja toimetada kaebaja. Kuna praegusel juhul on poolte vahel ennekõike vaidlus selles, kas Tartu Vangla tegevus on olnud õiguspärane, kui vangla langetas otsustuse üksnes kahele ettekandele ja kaebaja 3. veebruari 2020. a seletusele tuginedes, leiab kohus, et saab Tartu Vangla tegevusele, seonduvalt 3. veebruari 2020. a ettekandele tuginemisega hinnangu anda ka ilma R. Savisaare ja T. Tubli täiendavate seletusteta.
20.Kaebaja leiab, et julgeolekutöötaja T. Tubli on perioodikaväljaandeid valesti määratlenud raamatutena ning et selline määratlus oli tahtlik (dtl 99). Kohus leiab, et see ei ole praeguse asja lahendamisel oluline. Olulisem on asjaolu, et kaebaja on omavoliliselt otsustanud vanad „Loomingu Raamatukogu“ trükised raamatukogust ära viia. Kohtu hinnangul ei saa sellist käitumist pidada vangla tingimustes aktsepteeritavaks. Kaebaja oleks pidanud vastaval teemal konsulteerima vanglaametnikuga, mitte otsustama iseseisvalt, mida tuleb teha vanglale kuuluvate vanade perioodikaväljaannetega.
21.Vastustaja on eelnevast tulenevalt järeldanud, et kaebaja käitumist ei saa pidada õiguskuulekaks. Vastustaja on selgitanud, et raamatukogus töötavad kinnipeetavad ilma pideva järelevalveta. Kohus nõustub vastustajaga, et sellest tulenevalt on sellise töötamise võimaldamine seotud kinnipeetava usaldusega. Kohtu hinnangul ei ole alust pidada vastustaja tegevust kaebaja teisele majandustööle suunamisel õigusvastaseks. Vastustaja silmis oli kaebaja kaotanud usalduse. Usaldus kinnipeetava (õiguskuuleka käitumise) suhtes on vaieldamatult üks olulisematest alustest, mis võimaldab vanglal üldse kinnipeetav pideva järelevalveta tööle lubada. Sellise soodustuse tingimuste rikkumisele peab vangla vahetult reageerima.
22.Kohus nõustub vastustajaga, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda vanglalt tööd kindlal tegevusalal, majanduslikult tulutoovat tööd ja tööd kinnipeetava õpitud kutsealal. Kohus nõustub ka sellega, et sellest järelduvalt puudub kaebajal õigus nõuda raamatukogus töötamise võimaldamist. Samuti pole kohtul põhjust kahelda vastustaja väites, et vangla on raamatukogu tegevuse ümber korraldanud, mistõttu puudub vanglal käesoleval ajal ka objektiivne vajadus rakendada kinnipeetavaid raamatukogusse tööle – vajaliku töö tegemiseks piisab ühest kinnipeetavast.
23.Esmalt märgib kohus, et pole põhjust kahelda vastustaja väites, et kaebajalt ei ole võetud võimalust tegeleda kehakultuuriga üldistel alustel sarnaselt teiste kinnipeetavatega. Kaebajal on jätkuvalt võimalik kasutada kord nädalas spordisaali või -väljakut ja selle raames tegeleda kehakultuuriga.
24.Kohus nõustub vastustajaga selles, et huvitegevuses osalemist ei saa pidada kinnipeetava subjektiivseks õiguseks, mida tuleks tingimusteta tagada. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei reguleeri sportlike huvitegevuste võimaldamist ega sellega seonduvat. Seetõttu on selliste võimaluste pakkumine vangla otsustada ja tingimused vangla määratleda. Kohtu hinnangul on vastustaja käitunud õiguspäraselt, kui on seadnud huvitegevuses osalemise eelduseks õiguskuuleka ja korda järgiva käitumise. Kohus nõustub vastustajaga, et huvitegevuse
3-20-336 võimaldamise eesmärgiks on positiivselt suunata ja toetada kinnipeetava õiguskuulekat käitumist. Kui kinnipeetav ei käitu õiguskuulekalt, siis pole vanglal kohustust huvitegevuse võimaldamist jätkata. Seetõttu ei ole kohtul ka praeguses asjas alust pidada vastustaja tegevust – lõpetada kaebajal võimalus osaleda sportlikes huvitegevustes (võrkpall, ringtreening, joogagrupi juhendamine) – õigusvastaseks.
25.Kaebaja on 12. veebruaril 2020 esitanud Tartu Vangla direktorile taotluse, milles palus taastada tema arvutiklassi kasutamise võimalus seoses raamatu tõlkimise projektiga (dtl 73). Kaebaja selgitas oma taotluses, et see on seotud lepingu ja tähtaegadega. Tartu Vangla vastas taotlusele 23. märtsi 2020. a kirjaga nr 6-24/1004-2, milles märkis, et jätab kaebaja taotluse rahuldamata (dtl 79). Vangla selgitas, et Tartu Vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 kinnitatud p-i 1.2. kohaselt lõpetati alates 16. märtsist 2020 vanglas kõik kinnipeetavate saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatute tervishoiuteenuse osutamiseks. Seega arvestades käesolevat olukorda vanglas, ei ole võimalik tagada kaebajale arvutiklassi kasutamist. Täpsemad põhjendused liikumispiirangute vajalikkusest on kirjas eelpool mainitud käskkirjas.
26.VangS § 311 kohaselt ei ole kinnipeetaval lubatud kasutada internetti, välja arvatud vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu on vanglateenistuse järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele, kohtulahendite registrile, Riigikogu veebilehele ja õiguskantsleri veebilehele. Kohtud on leidnud, et eeltoodud õiguse piiramine on proportsionaalne meede. Kohus nõustub vastustajaga selles, et ühestki vangistust reguleerivast õigusaktist ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda vangla arvuti kasutamist ega isiklike dokumentide trükkimist. Kaebajale anti võimalus kasutada nädalavahetustel arvutit hea tahte korras olukorras, kus sellise võimaluse andmist kehtiv õigus ette ei näinud.
27.Kohtu hinnangul on õige vastustaja järeldus, et olukorras, kus kaebaja käitumine ei olnud enam kehtivat korda järgiv ja lühikese aja jooksul avastati mitmeid rikkumisi (kohus kirjutas nendest eespool), oli õigustatud lõpetada sellise tegevuse võimaldamine, mida kehtiv õigus kinnipeetavale ette ei näinud. Seda asjaolu ei muuda ka kaebaja põhjendused arvuti kasutamise soovi või vajaduse kohta.
28.Vastustaja leiab, et asjaolu, et kaebaja soovis kasutada arvutit tõlketöö trükkimiseks ja hetkel oli tal tõlketöö pooleli, ei tähenda, et sellise võimaluse lõpetamine tähendaks tema õiguste rikkumist. Kohus nõustub vastustajaga, et võimalikust õiguste rikkumisest saaks rääkida olukorras, kus kehtiv õigus näeks kinnipeetavale sellisel isiklikul eesmärgil arvuti kasutamise võimaluse ette.
29.Vastustaja on ka seisukohal, et selline tõlketegevus oli kaebaja enese poolt endale võetud kohustus. Tegemist ei ole vangla taasühiskonnastava tegevuse raames tehtava tööga ega kaebaja tööle rakendamisega vangla algatusel. Kui kaebaja soovis teha tõlketööd, siis oli tal võimalik teha käsikirjalist tõlget ja vajadusel korraldada selle ümbertõlkimine väljaspool vanglat. Seega arvuti kasutamise võimaluse äralangemine ei tähendanud tingimata tema tegevuse katkemist ja seda oli tal võimalik jätkata teistsugusel viisil. Tartu Halduskohus selgitas juba 27. veebruari 2020. a kohtumääruses käesolevas asjas (dtl 23), et kinnipeetavana vanglas viibides ei ole mõistlik sõlmida lepinguid, mille täitmist nad tagada ei suuda. Kinnipeetav ei saa eeldada, et tal on piiramatu arvutiklassi kasutamise õigus ja töö tegemise võimalus. Kohus jääb selle seisukoha juurde ka praegu.
3-20-336
30.Kaebaja selgitas üldsõnaliselt, et ta viidi lahtisest osakonnast S6 üle poolkinnisesse osakonda S1, kus on oluliselt vähem lahtiolekuaega. Kohus leiab, et sellist ümberpaigutamist ei saa pidada õigusvastaseks. Kuna vanglale ilmnes, et kaebaja käitumine ei ole kehtetustatud korda järgiv (kambrist leiti hulgaliselt keelatud esemeid ja kaebaja omaalgatuslikult toimetas raamatukogust kirjandust eluosakonda), siis ilmnes vajadus korraldada kaebaja üle tõhusamat järelevalvet ja selleks oli kohane paigutata ta eluosakonda, kus kinnipeetavate liikumine väljaspool kambrit ei olnud sedavõrd ulatuslik.
31.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja kaebuse Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks.
32.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 14. aprilli 2020. a määrusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.
33.HKMS § 175 lg 3 alusel ja senist kohtupraktikat arvestades asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.