2.Rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt varalise kahjuna kaebaja kasuks välja 30 euro suurune summa;
3.Mõista Tallinna Vanglalt osalise menetluskuluna kaebaja kasuks välja riigilõiv summas 10 eurot Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 29.06.2020. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
X esitas Tallinan Halduskohtule 27.08.2019 kaebuse Tallinna Vangla vastu 43,20 euro suuruse kahju hüvitamiseks, sest läbiotsimise käigus oli osa esemeid prügina ära visatud. Vangla nõustus, et see oli õigusvastane ja pidas vajalikuks hüvitada habemeajamise pintsli eest 10 eurot ja raseerija tera eest 3.20. Kaebaja on aga seisukohal, et „Edwin Jagger“ firma pintsli väärtus oli (vähemalt) 40 eurot.
2.Tallinna Halduskohtu 20.09.2019 nõudega küsiti kaebuse kui terviku lubatavuse ning taustsituatsiooni suurema selguse huvides Tallinna Vanglalt esialgset vastust.
3.Tallinna Vangla vastas 23.09.2019, esitades ka kahjunõude osas koostatud 05.08.2019 vastuse nr 5-37/19/90-4.
4.Tallinna Halduskohus jättis 30.09.2019 määrusega X menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata ja kaebuse käiguta andes ka võimaluse taotletava varalise kahju suuruse konkreetseks fikseerimiseks ning sellelt vastava riigilõivu tasumiseks.
5.X esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov teatas 14.10.2019, et nõutava summa suuruseks on 43 eurot ja 20 senti ning et kaebuselt on riigilõiv tasutud.
6.Tallinna Halduskohtu 21.10.2019 määrusega võeti X kaebus menetlusse. Tallinna Vangla vastas kaebusele 19.11.2019.
7.Tallinna Halduskohtu 20.04.2020 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
8.Kaebaja selgituste kohaselt sai ta habemeajamisepintsleid pakis arestimajas viibides umbes 20172018. aastal. Habemeajamisepintsel oli firmalt „Edwin Jagger“. Ka teine habemeajamisepintsel, mis talle kambrisse alles jäeti, on sama firma oma. Ostutšekki kaebajale kahjuks ei jäänud, kuid habemeajamisepintsli „Edwin Jagger“ soetusmaksumus oli ca 40 eurot. Tallinna Vangla aga hüvitas kaebajale ainult 10 eurot habemeajamisepintsli eest põhjendades seda sellega, et kaebaja ei esitanud tõendeid, mis habemeajamisepintsli kaubamärki ja soetusmaksumust kinnitaksid. Samuti, kuna pintsel oli soetatud 2017. aastal, ei olnud ese vastustaja sõnul enam uueväärne. Vaatamata sellele, et mõlemad pintslid olid soetatud mõni aeg tagasi ehk 2017. aastal ja olid juba kasutatud, olid nad ideaalses korras. Seda kinnitab habemeajamisepintsel, mis on kaebajal alles jäänud. Kulumisaste on sellel 0%, kuna habemeajamisepintsel on valmistatud naturaalsest karvast, mis peaaegu ei lange välja, ehkki kaebaja kasutab kolm korda nädalas habemeajamisepintslit, mis on temale jäänud. Habemeajamisepintslit, mis võeti vangla töötajate poolt ära, kasutas kaebaja hügieenist lähtudes, s.o üks kord nädalas. Habemeajamisepintslite kaubamärk on samasugune ning kaebaja ei saaks teise kaubamärgi habemeajamisepintslit kuskilt võtta, kuna vangla poes neid ei ole. See hüvitise summa, mida vastustaja kaebajale hüvitas, ei ole õiglane, sest kaebaja ei saa selle raha eest osta endale ekvivalentset habemeajamisepintslit. Tallinna Vangla kodukorrast ei tulene kinni peetavale keeldu kambris raseerija terade ja habemeajamisepintsli omamiseks/kasutamiseks ning lubatud isiklike esemete kambrist ära võtmine ei ole õigustatud pelgalt seetõttu, et omanik on need mingil põhjusel tualettpaberisse pakkinud. See ei ole õiglane olukord, kus kaebaja ei saa olla kindel selles, et vanglaametnikud ei võta tema teist habemeajamisepintslit ära järgmise läbiotsimise ajal ning jälle hüvitavad ainult 10 eurot. Kaebaja ei vaidle vastu, kui temale alternatiivselt soetatakse poest samasugune habemeajamisepintsel ning hüvitatakse kahju sellega.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
9.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta see rahuldamata. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebajale tasutud 13,20 eurot on varalise kahju hüvitamiseks piisav.
10.Vastustaja lähtus X kahju hüvitamise taotluse lahendamisel riigivastutuse seadusest. Vastavalt RVastS § 7 lõikele 4 on eraõiguse kahju hüvitamise sätted kohaldatavad küll, kuid juhul, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega. RVastS § 8 lõige 1 sätestab, et varaline kahju hüvitatakse rahas ja hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud.
11.Jääb selgusetuks, millel kaebaja 43,20 euro nõue põhineb. Kuna kaebuse õigusliku põhjenduse osas on rõhk üksnes habemeajamispintslil, saab vastustaja aru, et kaebajal ei ole vastuväiteid žiletitera eest hüvitatud 3,20 euro osas, kuid ta ei ole rahul, et pintsli eest hüvitati üksnes 10 eurot. Kaebaja ei põhjenda, miks ta kohtumenetluses nõuab jätkuvalt 43,20 euro tasumist ja ei arvesta, et vastustaja on talle juba 13,20 eurot tasunud. Tegemist ei ole esemetega, mille varaline väärtus ajas kasvab. Ehkki vangistust reguleerivates õigusaktides ei ole sätestatud kinni peetavate isiklike asjade kirjeldamise nõudeid, märgitakse praktikas üldjuhul eseme kirjeldamisel ka kaubamärk, kui see esemel kajastub. Kui kaubamärki esemelt ei nähtu, ei ole võimalik seda märkida. Juhul kui kinnipeetaval on kaubamärk teda või on mõni ese tavalisest suurema väärtusega või muul põhjusel erilise tähendusega, peab ta olema ka ise hoolas ja taotlema vanglalt vastava märke tegemist isiklike asjade nimekirjas. Kaebaja asjade ühtsest nimekirjast nähtub, et paljudele esemete puhul (sh Rimi kilekotil) on kaubamärk nimekirja märgitud. Habemeajamispintslitel ei ole kaubamärki nimekirjas kajastatud. Kaebaja on nimekirja õigsust oma allkirjaga kinnitanud ja täiendava märke tegemist pintslite osas ei ole ta taotlenud. Tõendeid, mis kinnitaksid, et 29.05.2019 ära visatud habemeajamispintsel oli kaubamärgilt „Édwin Jagger“, vastustaja valduses ei ole. Vastustaja hinnangul on 10 eurot habemeajamispintsli eest hüvitisena piisav ka juhul, kui kaebaja väited pintsli kaubamärgi ja soetusmaksumuse kohta leidnuks või leiaks kinnitust. Kaebaja on väitnud ja tõendid kinnitavad, et habemeajamispintsel on kaebajal juba vähemalt aastast 2017. Kambrist ära võetud pintsli kasutusaeg võib olla tegelikkuses isegi pikemgi, sest pole teada, kas kaebajale toodi arestimajja uus või juba kasutatud habemeajamispintsel. Kaebaja küll väidab, et pintsli kulumisaste oli 0%, kuid väide on paljasõnaline ja seda ei ole võimalik tagantjärele kontrollida. Kaebaja teise pintsli seisukorrast ei saa samuti lähtuda, sest ei ole tõendatav, missuguse intensiivsusega on kaebaja kumbagi pintslit kasutanud. Vastustaja leiab, et mitu aastat kasutusel olnud eseme puhul ei saa rääkida enam uueväärsest esemest. Sellisel seisukohal on ka ringkonnakohus, leides, et kolm aastat kasutusel olnud esemete puhul ei saa rääkida enam uutest esemetest. Vastustaja arvestas hüvitise väljamõistmisel eeltoodud asjaolusid, veebipoes „Kuninghabe. Härrasmeeste pood“ müüdavate habemeajamispintslite, sh kaubamärgi „Edwin Jaggeri“ pintslite hindu ja vangla kaupluses müüdava habemeajamispintsli hinda ning pidas õiglaseks ja põhjendatuks hüvitada X ära visatud habemeajamispintsli eest 10 eurot. Raseerimispintsel vangla kauplusest maksab 7,20 eurot. Olenemata kaubamärgist on habemeajamispintslid samal otstarbel kasutatavad. Välja mõistetud hüvitis ei lähe vastuollu ka võlaõiguses kehtiva põhimõttega, mille kohaselt tuleb tagada, et omanik saaks hüvitise eest funktsionaalselt võimalikult lähedase asja.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Käesolevas haldusasjas on taotletud Tallinna Vanglalt varalise kahju hüvitamist summas 43 eurot ja 20 senti. Selliselt on kaebajat esindav vandeadvokaat vastusena kaebuse käiguta jätmise määrusele nõuet ka täpsustanud (tl 17). Materiaalne kahju on aga tekkinud seonduvalt sellega, et läbiotsimise käigus oli habemeajamise pintsel ja üks žiletitera prügina ära visatud. Nimetatud pintsel oli maksnud vähemalt 40 eurot. Kaebaja soovis hüvitist ja oli esitanud vanglale ka vastava kahju hüvitamise nõude. Vangla nõustus, et esemete äraviskamine ei olnud õiguspärane ning pidas võimalikuks rahuldada oma 05.08.2019 otsustusega nr 5-37/19/90-4 kaebaja taotluse osaliselt
hüvitades habemeajamise pintsli eest 10 eurot ja raseerija tera eest 3 eurot ning 20 senti. Kaebaja on aga seisukohal, et „Edwin Jagger“ firma pintsli väärtus oli (vähemalt) 40 eurot ning peab selle kompenseerimist ainult 10 euro suuruse summaga ebaõiglaseks. Kaebuse käiguta jätmise määrusele esitatud vastusest järelduvalt on aga nõutava summa suuruseks materiaalse kahju tähenduses 43 eurot ning 20 senti (tl 17). Arvestades asjaolu, et raseerija tera eest on vastustaja juba otsustanud tasuda 3 eurot ning 20 senti ja pintsli eest 10 eurot, kuid habemeajamise pintsel oleks tulnud hinnata kaebaja arvates kui mitte enam, siis vähemalt 40 euro suurusele summale, tõlgendab kohus seda kokkuvõttes selliselt, et kaebaja soovib pintsli eest veel 43 euro ning 20 sendi väljamõistmist. Samas nähtub haldusasja materjalist, et vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses oli nimetatud vaidlusega seonduva pintsli hinnaks 40 eurot.
13.Käesoleva haldusasja puhul varasemas kahju tekitamises kui sellises enam vaidlust ei ole ning küsimus on üksnes selles, milline hüvitis on kasutatud ja teatavale kvaliteedile viitava kaubamärgiga pintsli eest kohane, kas kaebaja peab tõendama selle hinda ostutšekiga ja kas on mõistlik eeldada, et see ostutšekk peaks endiselt alles olema, milline tähendus on asjaolul, et kambris hoitavate varade kirjeldamisel ei fikseeritud kõigi esemete kaubamärki ja kuidas hinnata esemete väärtust põhjendavate väidete elulist usutavust.
14.Kaebaja märgib, et mõlemad „Edwin Jagger“ pintslid ehk see, mis ära visati ning ka see, mis alles jäeti, olid soetatud 2017. aastal, kuid ideaalses korras. Kaebaja väitel kinnitab seda (kaudselt) sama firma teine habemeajamise pintsel, mida ära ei võetud. Tallinna Vangla ei ole selles osas vastuväiteid esitanud, ei selles osas, et teine pintsel ei olnud „Edwin Jagger“ kaubamärgiga, ega ka selles, et see teine ehk allesjäänud pintsel väga kulunud oleks olnud. Kontekstis, kus üks pintsel oli kaubamärgiga „Edwin Jagger“, on muude tõendite puudumisel üsna usutav, et teine pintsel võis samuti sama kaubamärgiga olla kui kaebaja seda kindlalt väidab ja kui see muude asjaoludega haakub. Vastustaja märgib, et vangistust reguleerivates õigusaktides ei ole sätestatud kinnipeetavate isiklike asjade kirjeldamise nõudeid, kuid praktikas esemete kaubamärke siiski fikseeritakse kui vastava märke tegemist taotletakse ja et kaebaja ei olnud seda pintslite osas taotlenud. Samas on paljude kambris hoitavate riietusesemete kaubamärgid siiski välja toodud. Arvestades asjaolu, et konkreetsed nõuded puuduvad, võib seda vajaduse korral siiski ka vangla teha. Antud juhul ei ole menetlusosalised selgitanud, kelle initsiatiivil mitmete riietusesemete kaubamärgid fikseeriti, kas kinnipeetava või vangla, kuid olenemata sellest ei järeldu habemeajamise pintslite kaubamärgi fikseerimata jätmisest seda, et need ei võinud olla sellelt firmalt, mida kaebaja nimetab. Mõnes mõttes on see küll vaieldav, kuid see on kooskõlas sellega, et teine pintsel oli nimelt seda päritolu nagu kaebaja väidab ning selles osas vaidlust ei ole. See aspekt räägib selgelt kaebaja positsiooni kasuks. Kaebaja on taotlenud selles osas ka Y (vastustaja kirjalikest vastuväidetest nähtub, et tunnistaja nimi peaks olema Y, kes peaks olema kaebaja elukaaslane) tunnistajana ülekuulamist, kes kunagi habemeajamise pintsli talle üle andis ning oskaks öelda selle hinna. Halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Formaalselt vaadatuna on tunnistaja ülekuulamise taotlus lahendamata, kuid see taotlus jääb rahuldamata. Vangla vastuväidetest järeldub, et vastustaja ei peaks seda usaldusväärseks, kusjuures vastustajaga tuleb nõustuda, et tunnistus ei muudaks fakti, et pintsel oli kaebajal olnud üsna kestvalt kasutusel. Seega ei ole tunnistaja ülekuulamine ka sisuliselt tarvilik. Ostutšeki säilitamist ei saa aga sellise väärtusega eseme ning ajavahemiku möödudes eeldada ning kaebust pelgalt seetõttu rahuldamata jätta, et ostutšekk ei ole säilinud. Mis puutub veel tunnistaja ülekuulamise taotlusesse, siis see ei ole tarvilik ka seetõttu, et kaebajale jääb endiselt võimalus küsida vajaduse korral eeldatavalt tunnistajalt kirjalik selgitus habemeajamise pintsli soetushinna osas ja esitada see haldusasja materjali juurde. Praegu on pintsli hinda puudutav suurusjärk haldusasja materjali juurde esitatuga põhimõtteliselt kooskõlas, sest ka vastustaja on kahju hüvitamise taotlusele vastates viidanud
vastava veebipoe hindadele, millest nähtuvalt on „Edwin Jagger“ habemeajamise pintslid hinnavahemikus 25-70 eurot. Selles mõttes kaebaja nimetatud hind või võimalik hind ülepaisutatud ei ole ja sellest võib lähtuda.
15.Järgmisena on vaja hinnata kas 10 euro suurune hüvitis oli vastava pintsli hävitamise eest põhjendatud ja kas pintsel võis olla sedavõrd kulunud, et sellist hüvitist maksta. Haldusasja materjali põhjal võib järeldada, et teatava kindla kvaliteediga pintsel siiski väga kulunud olla ei saanud. Kaebaja märgib, et seda „Edwin Jagger“ pintslit, mis alles jäi, on ta isegi rohkem kasutanud ning kulumisaste on nullilähedane. Vastustaja ei ole seonduvalt eelnimetatud pintsli kvaliteediga kaebajale vastuväiteid esitanud. Seega ei ole põhjust eeldada, et äravõetud pintsel oleks võinud oluliselt teistsugune olla. Kaebaja selgitustes sisulisi vastuolusid ei ole ning nähtuvalt vastustaja nimetatud veebipoe hindadest, ei ole ka kaebaja märgitud 40 euro suurune maksumus ülemäärane. See jääb alla vastustaja esitatud hinnavahemiku keskmist, mis võib tähendada ka seda, et teatavat, kuid üsna minimaalset kulumist on selle juures samuti arvestatud. Lähtuvalt eeltoodust peab kohus põhjendatuks rahuldada kaebus osaliselt ning mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks lisaks varasemalt hüvitatud 10 euro suurusele summale välja veel 30 eurot.
16.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on kaebus rahuldatud osaliselt, sest kaebaja taotles 43 euro ning 20 sendi suuruse summa väljamõistmist. Samas on kaebuse rahuldamise osakaal peaaegu 70%. Kaebaja on tasunud kaebuselt 15 euro suuruse riigilõivu, mis tähendab seda, et vastustajalt tuleb riigilõiv menetluskuluna vastavas proportsioonis kaebaja kasuks välja mõista, mis on ümardatuna 10 eurot. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning kaebajal peale riigilõivu muid menetluskulusid haldusasja materjalist ei nähtu.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.