Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

pankrotimenetluses tunnustatud, on asjakohatu, kuna kostja nõue loetakse tunnustatuks PankrS § 103 lg 8 alusel, kuna hageja nõue on juba rahuldatud ja hageja hagi tuleb jätta rahuldamata, mistõttu kostja nõue loetakse tunnustatuks. Maakohtu otsus 25.04.2016 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi ja tunnustas JGC Forest OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses II järgu nõudena hageja nõuet kogusummas 175,43 eurot, mis koosneb ASi Eesti Telekom poolt JGC Forest OÜ-le esitatud tarbitud teenuste arvetest summas 175,43 eurot, millise nõude AS Eesti Telekom loovutas 26.05.2015 nõude loovutamise lepinguga nr ED. 1-3388-2015 hagejale. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kohus määras kindlaks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1080 eurot, s.o riigilõiv summas 300 eurot ja hageja lepingulise esindaja tasu summas 780 eurot (koos käibemaksuga). Kohus määras, et menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses. Hageja on kohtule esitanud hagiavalduse kostja vastu nõude tunnustamiseks JGC Forest OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 alusel, mis sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-10-06 (p 10) asunud seisukohale, et PankrS § 106 lg 1 alusel esitatava hagi esemeks on võlgniku vastu suunatud nõudeõiguse tunnustamine ning nimetatud nõude korral tuleb selgitada, kas pankrotimenetluses tunnustamiseks esitatud nõue on olemas ning milline on nõude olemasolu korral selle ulatus. Eeltoodu alusel tuleb kohtul tuvastada kas hageja poolt JGC Forest OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamiseks esitatud nõue on olemas ning milline on nõude olemasolu korral selle ulatus. Kohus leidis, et hagi on esitatud kohtule tähtaegselt. PankrS § 107 järgi võib nõude tunnustamist kohtus võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-11-08 punktis 9 väljendanud seisukohta, et kui hageja esitas hagi samas suuruses ning samadel asjaoludel, mis ta esitas nõude kaitsmisel võlausaldajate üldkoosolekul, on PankrS §-s 107 sätestatud nõue täidetud. Kohtule esitatud hageja 29.07.2015 nõudeavaldusest pankrotihaldurile Ly Müürsoo (tlk 19-20) nähtub, et hageja esitas hagiavalduses samad nõuded, mis pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduses, seega on PankrS §-s 107 sätestatud nõue täidetud. Hageja nõudele on 19.08.2015 toimunud võlanõuete kaitsmise koosolekul esitanud täies ulatuses vastuväite AB Flivik Shipping (tlk 5), kes osales nõuete kaitsmise koosolekul samuti kui JGC Forest OÜ (pankrotis) võlausaldaja. Seega on tulenevalt PankrS § 106 lõikest 1 kostjaks käesolevas vaidluses AB Flivik Shipping. Kohus leidis otsuses viidatud tõenditele tuginedes, et tõendamist on leidnud hageja nõue JGC Forest OÜ (pankrotis) vastu summas 175,43 eurot. Kohtu hinnangul on PankrS § 106 lg 1 alusel esitatava hagi eesmärk tuvastada asjaolu, kas enne võlgniku pankroti väljakuulutamist oli võlausaldaja nõue olemas ning kui jah, siis millises ulatuses. Kohus tugines oma seisukohas PankrS § 8 lõikele 3, mille järgi on pankrotivõlausaldaja (võlausaldaja) isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Kohus leidis, et kuna kohus on jõudnud järeldusele, et hageja poolt pankrotimenetluses tunnustamiseks esitatud nõue oli olemas ja tekkinud enne võlgniku pankroti väljakuulutamist

summas 175,43 eurot ning kostja selles osas ei ole vastuväiteid esitanud (tlk 102), siis tuleb hageja nõuet JGC Forest OÜ pankrotimenetluses nimetatud summas ka tunnustada II järgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 2 alusel (muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded). Hageja on 04.04.2016 palunud lisaks hagi rahuldamist tulenevalt PankrS § 103 lõikest 8, kuna kostja nõue jäi 19.08.2015 nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata ja ta ei ole esitanud hagi nõude tunnustamiseks. Kohus leidis, et kuna käesolevaga on kohus juba asunud seisukohale, et hageja poolt pankrotimenetluses tunnustamiseks esitatud nõue oli olemas ja tekkinud enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, siis puudub järgnevalt vajadus hinnata PankrS § 103 lg-s 8 sätestatud asjaolusid. PankrS § 103 lg 8 sätestab, et kui võlausaldaja nõue on jäänud tunnustamata ja ta ei esitanud hagi nõude tunnustamiseks või kui kohus jättis tema hagi rahuldamata, siis selle võlausaldaja vastuväidet teise võlausaldaja nõudele ei arvestata. Kui teise võlausaldaja nõudele ei ole rohkem vastuväiteid esitatud, siis loetakse see nõue tunnustatuks. Kohus leidis, et nimetatud sätte kohaldamiseks ei ole vajalik kohtulahend, vaid sättes toodud olukorras loetakse nõue tunnustatuks ilma vastavasisulise kohtulahendita (vastupidiselt PankrS § 106 lõikes 1 sätestatule). Kohus pidas vajalikuks käsitleda ka kostja vastuväiteid vaatamata sellele, et kohtu hinnangul kostja poolt välja toodud hilisemalt, s.o peale võlanõuete kaitsmise koosolekut, tekkinud asjaolud ei mõjuta hageja nõude tunnustamist pankrotimenetluses. Kostja esitas kohtule 22.09.2015 maksekorralduse, millest nähtuvalt on Kimbutaja Inkassoteenused OÜ 31.08.2015 tasunud hagejale 175,43 eurot (tlk 31). Maksekorralduse selgituseks on märgitud: JGC Forest OÜ (pankrotis) võla tasumine. Kostja leiab, et kuna JGC Forest OÜ (pankrotis) võlgnevus hageja ees on tasutud kolmanda isiku poolt, siis pole hagejal mingit legitiimset põhjust nõuda juba tasutud nõude tunnustamist JGC Forest OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses. Kohus on nimetatud osas juba seisukoha võtnud ja leidnud, et käesoleva hagi eesmärgiks on tuvastada, kas enne võlgniku pankroti väljakuulutamist oli võlausaldaja nõue olemas ning kui jah, siis millises ulatuses lähtuvalt PankrS § 8 lõikes 3, § 93 lõikes 1 ja § 106 lõikes 1 sätestatust. Seega oli ja on hagejal seadusest tulenev õigus pöörduda oma nõude tunnustamiseks kohtusse, kui tema nõuet nõuete kaitsmise koosolekul ei tunnustatud ning nimetatud õigust ei võta ära ka kostja poolt nimetatud asjaolu, kus kolmas isik on omal algatusel pankrotimenetluses osalevale võlausaldajale väidetavalt pankrotivõlgniku nõude tasunud. Kuna hageja nõuet pankrotimenetluses ei tunnustatud kostja vastuväite tõttu, siis oli hagejal seadusest tulenev õigus esitada hagi kostja vastu (PankrS § 106 lg 1). Kostja leiab, et hageja ei ole enam pankrotimenetluses võlausaldajaks, kuna hageja nõude on omandanud Kimbutaja Inkassoteenused OÜ, kes on nõudest ja vastuväidetest loobunud. Eeltoodu tõendamiseks on kostja kohtule esitanud E. Casari poolt võlgniku pankrotihaldurile edastatud dokumendi, mis on pealkirjastatud kui „Nõudest loobumine“ ja mille sisust nähtuvalt E. Casar teatab haldurile, et Kimbutaja Inkassoteenused OÜ on tasunud JGC Forest OÜ (pankrotis) eest võlgnevuse summas 175,43 eurot hagejale ning sellega on pankrotivõlgniku võlg lõppenud ja hageja ei ole enam pankrotimenetluses võlausaldajaks. Kohtu hinnangul sellekohasele tõlgendusele ei ole seaduslikku alust. Hageja on algusest peale kohtule kinnitanud, et tal puuduvad igasugused kokkulepped ja seosed nimetatud kolmanda isikuga ning ta on jätkuvalt võlausaldajaks kõnealuses pankrotimenetluses. Kohus oli seisukohal, et kolmanda isiku poolt võla tasumine hagejale ei võta hagejalt võlausaldaja staatust võlgniku pankrotimenetluses, sest võlausaldajaks on PankrS § 8 lg 3 mõttes isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Hageja ei ole oma nõuet kolmandale isikule loovutanud. Samuti ei omanda kolmas isik, kes on võlgniku asemel kohustuse täitnud, VÕS § 78 alusel tagasinõuet võlgniku vastu (VÕS

kommentaarid, lk 235, p 4.5), mistõttu ei omanda ta tasumisega ka seaduse alusel alust asuda pankrotimenetluses hageja kui võlausaldaja kohale ning pankrotimenetluses hageja nõuet käsutada, sh nõudest või vastuväitest loobuda. Kohus oli seisukohal, et hageja on kõnealuses pankrotimenetluses jätkuvalt võlausaldaja ning kolmanda isiku poolt väidetavalt võlgniku võla tasumisega ei olnud kolmandal isikul seadusest tulenevat alust asuda võlausaldaja, s.o hageja asemele pankrotimenetluses. Kohus oli seisukohal, et kuna pankrotimenetluse eesmärgist tulenevalt rahuldatakse pankrotimenetluse kaudu võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel pankrotiseaduses ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise või võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu (PankrS § 2), siis pankrotimenetlus on oma olemuselt just selline menetlus, kus kohustuse peab täitma võlausaldaja isiklikult oma olemasoleva vara arvelt ja pankrotiseaduses on sätestatud, mil viisil rahuldatakse võlausaldajate nõuded. Kui kolmas isik tõepoolest mingil põhjusel soovib pankrotivõlgniku nõudeid rahuldada (tasuda pankrotivõlgniku kohustusi), siis on kolmandal isikul võimalus teha makseid pankrotivarasse, mitte sooritada makseid vaid ühele võlausaldajale. Eeltoodust tulenevalt rahuldatakse pankrotivõlgniku kohustused võlausaldajate ees seaduses sätestatud viisil ja VÕS § 78 lg 1 teine lause käesolevas olukorras ei ole kohaldatav ning JGC Forest OÜ ei vabane kohustustest hageja ees kolmanda isiku poolt võla tasumisega kolmanda isiku poolt valitud võlausaldajale, s.o hagejale makse sooritamisega. Seega on alusetu ka kostja väide, et hagejal ei ole võimalik täitmisest keelduda tulenevalt VÕS §-st 78. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus määras kindlaks ka hageja menetluskulude rahalise suuruse. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja menetluskuludeks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 300 eurot (tlk 54) ja hageja lepingulise esindaja kulud: nõupidamine kliendiga 1 tund (tunnitasuga 156 eurot tund koos käibemaksuga, tunnitasu ilma käibemaksuta 130 eurot); ettevalmistus 01.03.2016 kohtuistungiks 1 tund; osalemine kohtuistungil 45 minutit ja hageja seisukoha koostamine 2 tundi 15 minutit. Kokku lepingulise esindaja ajakulu 5 tundi. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu taotleb menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga. Kostjal ei ole vastuväiteid hageja menetluskuludele (tlk 127). Kohus leidis, et nõude tunnustamisega seoses hagejale kohtumenetluses õigusabi osutamine 5 tunni ulatuses oli põhjendatud ja vajalik ning tunnitasumäär ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Seega tuleb kostjal hagejale hüvitada hageja menetluskulud summas 1080 eurot, s.o riigilõiv summas 300 eurot ja hageja lepingulise esindaja kulud summas 780 eurot (5 h x 156). Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 märkis kohus, et kostja peab hagejale hüvitatavatelt menetluskuludelt maksma alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Apellatsioonkaebus 24.05.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Pärnu Maakohtu 25.04.2016 otsuse, jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud PankrS § 8 lg-t 3, asudes seisukohale, et hageja näol oli tegu pankrotivõlausaldajaga olukorras, kus tema nõue oli lõppenud. Samuti on kohus põhjendamatult jätnud kohaldamata VÕS §-s 78 sätestatu, asudes seisukohale, et pankrotimenetlus on oma olemuselt just selline menetlus, kus kohustuse peab täitma võlausaldaja isiklikult oma olemasoleva vara arvelt. Maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust, jättes sisuliselt käsitlemata kostja vastuväite, mille kohaselt tulnuks hagi

menetlusse võtmisest keelduda või see jätta rahuldamata tulenevalt asjaolust, et hageja seadusega kaitstud huvisid ei ole rikutud TsMS § 3 lg 1 mõttes. Kostja leiab, et hageja seadusega kaitstud õigusi ei ole rikutud, sest hageja nõue JGC Forest OÜ pankrotimenetluses summas 175,43 eurot on rahuldatud. Maakohtul tulnuks keelduda hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, kuivõrd hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset ning hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Hagejal ei saanud olla muud huvi, kui rahalise nõude rahuldamine, milline eesmärk on realiseeritud. Nähtuvalt kostja 22.09.2015 taotlusest ning sellele lisatud dokumentidest oli JGC Forest OÜ (pankrotis) võlgnevus hageja ees tasutud kolmanda isiku poolt. Seda kinnitas hageja ka oma 07.10.2015 vastuses. Hageja on kohustuse täitmise vastu võtnud. Tal ei olnuks ka võimalik sellest keelduda. Nõue, mille tunnustamist hageja nõuab, on lõppenud selle täitmise tõttu enne hagi esitamist. Kostja on seisukohal, et VÕS § 78 ei anna hagejale mingil juhul võimalust täitmisest keelduda. Maakohtu tõlgendus, mille kohaselt ei kuulu VÕS § 78 kohaldamisele, on põhjendamatu ja väär ega põhine pankrotiseadusel. Seega puudus hagejal nõue ning esitatud hagi tuli jätta rahuldamata. Hageja ei olnud pankrotivõlausaldajaks ajal, mil ta esitas hagiavalduse. PankrS § 8 lg 3 kohaselt on pankrotivõlausaldajaks isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Seega pankrotivõlausaldajaks olemise eelduseks on olemasolev nõue pankrotivõlgniku vastu. Nõue lõpeb selle tasumisega (VÕS § 186 p 1). Seega ei olnud hageja pankrotivõlausaldajaks alates hetkest, mil pankrotivõlgniku võlgnevus temale tasuti. Sellest tulenevalt ei olnud hagejal õiguslikku alust ka hagiavalduse esitamiseks PankrS § 106 kohaselt. Praegusel juhul eksisteerib olukord, kus hageja ei saanud enam esitada hagi nõude tunnustamiseks ning see hagi tuli jätta menetlusse võtmata või rahuldamata, mistõttu tema vastuväidet ka kostja nõudele ei arvestata ja kostja nõue loetakse tunnustatuks. Sellest teadmisest kantuna ei pidanud kostja vajalikuks ka esitada hagi enda nõude tunnustamiseks, kuivõrd selle tunnustatuks lugemine oli õiguslikult vältimatu. Kohtu vastupidine seisukoht on põhjendamata ja kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole otsusest jälgitav. Otsuse põhjendused on vastuolulised. Maakohus rõhutab, et pankrotiseadusest ei tulene keeldu nõude loovutamiseks pankrotimenetluse kestel, kuid asub seejärel põhjendamatult seisukohale, et kolmanda isiku poolt pankrotivõlgniku vastu suunatud nõude täitmine on välistatud. Sellise seisukoha osas ei ole otsuses esitatud sisulisi põhjendusi. Samuti on põhjendamatu ja pankrotiõigusega vastuolus olev maakohtu seisukoht, nagu oleks igaüks, kellel on eksisteerinud nõue pankrotivõlgniku vastu enne pankroti väljakuulutamist, õigustatud nõude tunnustamise hagi esitama. Kostja leiab, et nõude tunnustamise esmane eeldus on nõude reaalne eksisteerimine. Eluvõõras ja raskesti jälgitav on kohtu seisukoht, et kolmanda isiku poolt täpselt pankrotivõlgniku võlgnetava summa ülekandmine võlausaldajale selgitusega “JGC Forest OÜ (pankrotis) võla tasumine” ei anna alust väita, et ülekanne oleks tehtud just pankrotivõlgniku võlgnevuse tasumiseks. Kostja on seisukohal, et sellisel viisil makse tegemine ei jäta ruumi kahtlusteks ning igale keskmiselt mõistlikule isikule on selge, et selliselt on ülekande tegija tasunud just pankrotivõlgniku võlgnevuse. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et Pärnu Maakohtu 25.04.2016 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 4 alusel tühistada ja hagi jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. Hageja on esitanud kostja vastu hagi, milles palub tunnustada enda nõuet JGC Forest OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses 2. järgu nõudena 175,43 euro ulatuses. Seega on käesolevas tsiviilasjas esitatud hagi PankrS § 106 lg 1 alusel, mis sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Asjas esitatud tõenditega on tuvastatud ning pooltel puudub vaidlus selles, et hageja nõudele on 19.08.2015 toimunud võlanõuete kaitsmise koosolekul esitanud täies ulatuses vastuväite kostja. Riigikohus on lahendis nr 3-21-10-06 (p 10), millele osundas otsuses ka maakohus, asunud seisukohale, et PankrS § 106 lg 1 alusel esitatava hagi esemeks on võlgniku vastu suunatud nõudeõiguse tunnustamine ja nimetatud nõude korral tuleb selgitada, kas pankrotimenetluses tunnustamiseks esitatud nõue on olemas ning milline on nõude olemasolu korral selle ulatus. Seega tuleb PankrS § 106 lg 1 alusel esitatava nõude olemasolu ja selle ulatus tuvastada hagimenetluses. Maakohus on vaidlustatud otsuses tuvastanud hageja poolt tunnustamiseks esitatud nõude olemasolu ja selle ulatuse, leides, et kuna nõue oli olemas ja tekkinud enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, siis puudub vajadus hinnata PankrS § 103 lg-s 8 sätestatud asjaolusid, millele tuginedes on hageja 04.04.2016 palunud lisaks hagi rahuldamist. PankrS § 103 lg 8 sätestab, et kui võlausaldaja nõue on jäänud tunnustamata ja ta ei esitanud hagi nõude tunnustamiseks või kui kohus jättis tema hagi rahuldamata, siis selle võlausaldaja vastuväidet teise võlausaldaja nõudele ei arvestata. Kui teise võlausaldaja nõudele ei ole rohkem vastuväiteid esitatud, siis loetakse see nõue tunnustatuks. Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatu on vaidlustatud otsusest nähtuv maakohtu seisukoht, justkui puuduks kohtul PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi puhul vajadus hinnata PankrS § 103 lg-s 8 sätestatud asjaolusid. Seejuures on asjakohatu ka kohtu viide sellele, et vastupidiselt PankrS § 106 lg-s 1 sätestatule ei ole PankrS § 103 lg 8 kohaldamiseks vajalik kohtulahend, vaid sättes toodud olukorras loetakse nõue tunnustatuks ilma vastavasisulise kohtulahendita. Eelviidatud eksliku seisukoha tõttu ei ole maakohus käesolevas asjas pööranud tähelepanu asjaolule, et hagi nõude tunnustamiseks on esitatud kostja vastu, kes vaidles küll nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastu, kuid kelle enda nõuet koosolekul samuti ei tunnustatud hageja vastuväite tõttu ja kes ei ole nõude tunnustamiseks kohtusse pöördunud. Kohtute senise praktika järgi ei saa sellist isikut enam lugeda võlausaldajaks, kelle õigusi tema poolt vaidlustatud võlausaldaja nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamine rikuks. Seega tuleb lugeda, et võlausaldaja nõudele pole vastu vaielnud selleks õigustatud isik. Sellise isiku suhtes ei pea võlausaldaja saama nõude tunnustamise kohta kohtuotsust (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-107-01 ja 3-2-1-116-04 p-d 46 ja 47). Eeltoodust tuleneb, et kuivõrd kostja nõue on jäänud tunnustamata ja ta ei ole nõude tunnustamiseks esitanud hagi kohtusse, on ta kaotanud oma nõude pankrotimenetluses ning teda ei saa seega enam lugeda võlausaldajaks, kelle õigusi tema poolt vaidlustatud hageja nõude tunnustamine käesolevas tsiviilasjas rikuks. PankrS § 103 lg 8 kohaselt seega kostja vastuväidet hageja nõudele ei arvestata ja kuna 19.08.2015 toiminud nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtuvalt (tl 4-5) rohkem vastuväiteid hageja nõudele ei esitatud, siis

loetakse hageja nõue tunnustatuks. Sellises olukorras ei ole hagejal nõude tunnustamiseks enam vaja kohtuotsust. TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huve kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuivõrd hageja õiguskaitsevajadus on tulenevalt sellest, et kostja ei esitanud hagi enda nõude tunnustamiseks, PankrS § 103 lg 8 alusel ära langenud, tuleb hagi jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Lisaks eeltoodule on hagi läbi vaatamata jätmine TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ka tulenevalt asjaolust, et pankrotimenetluses tunnustamiseks esitatud nõue on pärast võlanõuete kaitsmise koosolekut hagejale kolmanda isiku Kimbutaja Inkassoteenused OÜ poolt 31.08.2015 tasutud. Hageja on menetluses läbivalt vaielnud kolmanda isiku poolt kohustuse täitmisele vastu ning leidnud, et VÕS § 78 lg 1 ei kohaldu, kuna pankrotivõlgniku kohustus on olemuselt selline, mis tuleb täita isiklikult. Maakohus jagas hageja seisukohta ja käsitles kostja sellekohaseid vastuväiteid vaatamata asjaolule, et kohtu hinnangul ei mõjuta kostja poolt välja toodud pärast võlanõuete kaitsmise koosolekut tekkinud asjaolud hageja nõude tunnustamist pankrotimenetluses. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt saab võlausaldajate nõuete rahuldamine toimuda ainult võlgniku vara arvel pankrotiseaduses sätestatud korras. Kostja leiab apellatsioonkaebuses õigesti, et maakohus on sellekohasele seisukohale jõudes põhjendamatult jätnud kohaldamata VÕS §-s 78 sätestatu. Ka ei saa nõustuda maakkohtu seisukohaga selles, et pärast võlanõuete kaitsmise koosolekut tekkinud asjaolud, s.o praegusel juhul nõude tasumine kolmanda isiku poolt, ei mõjuta nõude tunnustamist pankrotimenetluses. Ringkonnakohus selgitab, et võlausaldajate nõuete rahuldamine on pankrotimenetluse peamine eesmärk PankrS § 2 järgi, mis ei tähenda aga seda, et nõudeid tuleks rahuldada üksnes võlgniku vara arvel. Võlausaldaja huvi peaks olema suunatud oma nõudele rahulduse saamisele. Kuivõrd pankrotiseadus ei reguleeri kohustuse täitmist kolmanda isiku poolt ega sea sellele piiranguid, tuleb selles osas kohaldada võlaõigusseaduse (VÕS) sätteid. Seega ei ole nõude täitmine muul viisil kui võlgniku vara arvel vastuolus pankrotimenetluse eesmärkide ja seaduses sätestatud nõuetega. Rahalise kohustuse täitmise korral ei saa võlausaldaja jaoks olla vahet, kas vastava kohustuse täidab võlgnik isiklikult või tema eest kolmas isik. Arvestades, et võlausaldaja huvi on pankrotimenetluses oma nõude võimalikult suures ulatuses rahuldamine ning et praegusel juhul on konkreetne hageja nõue täies ulatuses rahuldatud, siis puudub hagejal võlausaldajana õigustatud huvi edasiseks pankrotimenetluses osalemiseks. Toodust tulenevalt ei ole hagi esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks ega eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. TsMS § 657 lg 3 kohaselt, kui esimese astme kohus tegi otsuse, kuigi oleks pidanud jätma hagi läbi vaatamata või asja menetluse lõpetama, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse määrusega, millega ühtlasi jätab hagi läbi vaatamata või lõpetab asja menetluse. Eeltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 25.04.2016 otsuse ning jätab hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohus peab põhjendatuks jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 168 lg 2 ja § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.

TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3-5 ei tulene teisiti. Praegusel juhul TsMS § 168 lg-tes 3-5 sätestatud erandite kohaldamiseks alust ei ole. Samas esinevad ringkonnakohtu hinnangul muud asjaolud, mis õigustavad antud juhul menetluskulude poolte endi kanda jätmist. TsMS § 162 lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus hagi esitamisel oli hagejal õiguskaitsevajadus olemas. Hagi esitamine PankrS § 106 lg 1 alusel tulenes sellest, et kostja vaidles nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastu. Arvestades, et kostja on tekitanud kohtumenetluse vajaduse ja et hageja õiguskaitsevajadus on ära langenud põhjusel, et kostja ei ole pöördunud oma nõude tunnustamiseks kohtusse, ei oleks kolleegiumi hinnangul õiglane jätta kostja menetluskulusid hageja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.