Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.06.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-20-35
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27.03.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 16.06.2020
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.03.2020 otsus haldusasjas nr 3-20-35 muutmata.
2.Jätta XX menetluskulud riigi kanda osas, milles talle anti menetlusabi. Ülejäänud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
27.07.2020
Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.XX (kaebaja) esitas Tallinna Vanglale 28.10.2019 taotluse (registreeritud 01.11.2019) 150 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks. 1) Kaebaja kasutusse määrati 17.10.2019 kambris R6-02 narivoodi ülemine magamiskoht, kuigi ta juhtis korduvalt vangla tähelepanu asjaolule, et ülemisele kohale ronimine ei vasta tema terviseseisundile. 19.10.2019 hommikul ei antud vanglas raadio kaudu tavapärast äratussignaali ja kaebaja ärkas alles toiduluugi avamise peale. Nähes, et kandik on juba asetatud toiduluugile, kiirustas kaebaja seda vastu võtma, kukkus redelilt põrandale ja murdis reieluu. Kaebaja soovib hüvitist vangla tekitatud tervisekahju eest. 2) Pärast reieluumurru tõttu haiglas viibimist naasis kaebaja 23.10.2019 vanglasse, kus talle ei antud liikumisabivahendina ratastel tugiraami, vaid üksnes ratastool. Ratastool ei mahtunud tualettruumi uksest sisse. Duširuumis ei olnud istepinki. Kaebajal ei olnud seetõttu võimalik end pesta ega normaalselt tualetti kasutada. Sellega alandas vangla kaebaja inimväärikust, mis tuleb vanglal hüvitada.
2.Tallinna Vangla direktor jättis 30.12.2019 otsusega kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kohtu määratud suuruses. 1) Kaebaja saabus Tallinna Vanglasse 18.07.2019, kus talle määrati narivoodi ülemine ase. Sel ajal ei olnud tal tervisega probleeme, ent narivoodi ülemisele kohale ja sealt alla ronimise tõttu hakkas järjest enam tunda andma kunagine põlvevigastus. Septembri alguses võttis kaebaja enda kasutusse kambris vabaks jäänud alumise voodikoha, nii et tegelikult oli ta enne kambrisse R6-02 paigutamist üle kuu aja maganud alumisel voodikohal. 19.10.2019 ei kõlanud raadio kaudu tavapärast äratussignaali ning kaebaja kukkus, kuna kiirustas toidukandikut vastu võtma. Kaebaja kambrikaaslane, ärgates kaebaja kukkumise peale, võttis toidukandiku vastu. Kukkumise, luumurru ja selle tagajärgede põhjuseks oli asjaolu, et kaebajale narivoodi ülemise aseme määramisel ei võtnud vangla arvesse kaebaja vanust ega terviseseisundit. 2) Kaebaja sai alates 23.10.2019 haiglast vanglasse naastes liikuda vaid ratastoolis, mis ei mahtunud sisse tualettruumi uksest. Kaebaja pidi WC-sse roomama. Kuna duširuumis polnud istepinki, ei olnud kaebajal võimalik ennast pesta. 01.11.2019 sai kaebaja ratastega tugiraami, ent ka see ei mahtunud tualettruumi uksest sisse.
4.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. 1) Kukkumine oli õnnetusjuhtum, mille tagajärjel tekkinud kahju eest ei vastuta vangla. Enne kambrisse R6-02 paigutamist oli kaebaja paigutatud kambrisse R2-09, kus tema kasutusse oli määratud ülemine voodikoht. Kaebaja ei oleks tohtinud omavoliliselt võtta kasutusse alumist kohta, isegi kui see jäi vabaks. Kui kaebajal oleks tegelikult esinenud tervisest tulenev takistus ülemise voodikoha kasutamisega, oleks ta meditsiinitöötajat sellest teavitanud. Seda kaebaja aga ei teinud, kuigi käis meditsiiniõe ja perearsti vastuvõtul 18.07.2019, 29.07.2019 ja 23.09.2019. Neil vastuvõttudel ei tuvastatud kaebajal selliseid tervisehäireid, mille tõttu oleks pidanud talle määrama alumise voodikoha. Kaebaja ei ole esitanud ka vanglale sellekohaseid suulisi ega kirjalikke pöördumisi. Kaebaja avaldas 17.10.2019 rahulolematust selle üle, et teda ei paigutatud avatud sektorisse, mitte määratud voodikoha üle. Kaebaja väite, et ta kukkus, sest kiirustas toidukandikut vastu võtma, lükkab ümber toidujagamisega tegelenud III üksuse valvuri selgitus, et toidukandiku võttis vastu kaebaja kambrikaaslane ning narilt allahüppamisele iseloomulikku häält kuulis ametnik siis, kui ta jagas toitu juba järgmisesse kambrisse. Sündmuskohale kutsutud meditsiiniõele ja vanglaametnikule selgitas kaebaja, et kukkus teise korruse narilt alla, arvates, et lamab alumisel kohal.
2(7)
3-20-35 2) Vangla meditsiiniosakonna juhataja selgituse järgi sai kaebaja haiglast naastes soovituse jalale kaheksa nädala vältel mitte toetuda, mistõttu lubati kaebajal liikuda ainult ratastooliga, kuid vangla meditsiiniosakonnale ei ole teada, et kaebajal oleks olnud probleeme WC või duši kasutamisega. On tõsi, et meditsiinikambris nr 04, kus kaebaja viibis 23.10.–11.11.2019, ei mahtunud ratastool tagumiste rataste juurest WC uksest sisse, ent ratastooli esiosaga tualettruumi sõitmisel jäi WC-poti ja ratastooli vahele vaid ca 40 cm, mis tähendab, et ratastoolist tõustes oli võimalik WC-d püsti kasutada või ühe koha peal seistes 180° pöörde tegemisel WC-potile istuda. WC-poti taga olevat kraanikaussi kasutades sai kaebaja teha ka esmaseid hügieenitoiminguid. 31.10.2019 anti kaebajale kõrge rulaator, millega sai tualettruumi siseneda. Kuna kaebaja tervisekaardist ja meditsiiniosakonna juhataja selgitustest nähtuvalt ei avaldanud kaebaja meditsiinitöötajatele probleeme seoses tualettruumi kasutamisega ning kaebaja terviseseisund ei ole meditsiinikambris viibimise ajal halvenenud, tuleb järeldada, et kaebajal ei olnud tualettruumi kasutamisega olulisi probleeme.
5.Tallinna Halduskohus jättis 27.03.2020 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) Vaidlust ei ole selles, et 19.10.2019 kaebaja kukkus ja murdis reieluu, laskudes alla temale magamiskohaks määratud narivoodi teiselt korruselt. Vangla vastutaks kaebajale tekkinud tervisekahju eest juhul, kui kukkumine ja selle tagajärjel saadud vigastus olid tingitud vangla õigusvastasest tegevusest. Praegusel juhul see nii ei olnud. Kaebajale ülemise voodikoha määramist saaks vanglale ette heita, kui vastava otsuse tegemise ajal oli vanglal piisavalt kaalukas teave selle kohta, et narivoodi teise korruse kasutamine oli kaebajale vastunäidustatud või ohtlik. Kambrisse R6-02 paigutamisel oli kaebaja 67-aastane. Sellise vanuse puhul ei pea eeldama, et isik ei suuda narivoodi teisele korrusele ja sealt alla ronida või see nõuab temalt ebamõistlikult suurt pingutust või põhjustab vaevusi. Ka vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene keeldu määrata sellises vanuses kinnipeetavale kasutamiseks kahekorruselise voodi ülemine korrus. Kinnipeetava terviseseisundist tulenevate kinnipidamise eritingimuste aluseks saab olla eelkõige arsti ettekirjutus. Kaebaja haigusjuhtude kirjelduste järgi (vastustaja 17.02.2020 vastuse lisa 3) on kaebaja arstile korduvalt kurtnud 1992. a-l toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustada saanud põlveliigesega seotud probleeme, ent ei ole kordagi avaldanud, et tal oleks sellest tulenevalt raskusi narivoodi teisele korrusele või sealt alla saamisega. Arst ei ole selles osas teinud ka ühtki ettekirjutust. Kaebaja terviseseisund ei olnud ilmselgelt selline, et ametnikud oleksid pidanud kohe ja ilma, et kaebaja oleks arsti poole pöördunud, aru saama, et narivoodi teisel korrusel asuva magamiskoha kasutamine on kaebajale ebamõistlikult raske või ohtlik. 2019. a juulis, kui kaebaja järjekordselt Tallinna Vanglasse saabus, paigutati ta kambrisse R2-09, kus tema kasutusse määrati samuti narivoodi ülemine magamiskoht. Kaebaja ei saa tugineda sellele, et 2019. a septembri algusest kasutas ta tegelikult alumist magamiskohta. Kaebaja omavolilisest voodikoha vahetusest ei saanud ega pidanud vangla järeldama, et kaebaja terviseseisund ei võimalda ülemise voodikoha kasutamist. On usutav, et kui ülemise voodikoha kasutamine oleks kaebaja jaoks olnud probleemne, oleks ta seda avaldanud meditsiinitöötajatele, kellega tal oli 2019. a jooksul korduvalt juttu ammusest põlvevigastusest. Haigusjuhtude kirjeldusest ei nähtu selliste kaebuste esitamist. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja on selgitanud, et kaebajal tuvastati küll vanglasse saabumisel probleemid vasaku põlvega, kuid mitte sellisel määral, et oleks olnud alust määrata ta nari esimesele korrusele ning kaebaja ka ise ei kaevanud, et oleks nari teisele korrusele ülesminek-allatulek raskendatud (vastustaja 17.02.2020 vastuse lisa 2). Iseenesest on võimalik, et 2019. a septembris arsti juures käies (23.09.2019 avatud haigusjuht nr A16815 20) ei kurtnud kaebaja ülemisele voodikohale ronimisega seotud raskusi põhjusel, et ta kasutas sel ajal omavoliliselt alumist voodikohta, ent kui kinnipeetav arsti või vanglateenistust oma tervisega seotud probleemidest nõuetekohaselt ei teavita, ei saa ta nõuda ega eeldada, et neid asjaolusid tema kinnipidamistingimusi käsitlevate otsuste tegemisel arvesse 3(7)
3-20-35 võetakse. Seega asjaolust, et kaebajale oli enne kambrisse R6-02 paigutamist määratud ka kambris R2-09 ülemine voodikoht ning sellest, et kaebaja ei olnud ümberpaigutamisele eelnenud umbes kolme kuu jooksul kordagi ei arstile ega vanglateenistuse ametnikele kaevanud raskusi seoses ülemisele voodikohale või sealt alla pääsemisega, võis vangla järeldada, et ülemine voodikoht on kaebaja vanusele ja terviseseisundile vastav. Ebausutav on kaebaja väide, et ta protesteeris ülemise voodikoha määramise vastu kohe, kui ta viidi esmakordselt kambrisse R6-02. Vanglale esitatud kahju hüvitamise nõude tekstist nähtub, et eelnimetatud kambrisse paigutamisega ei olnud kaebaja rahul sellepärast, et lootis enda paigutamist avatud sektorisse 0-1 või 0-3. Seda kinnitab ka vastustaja esitatud väljavõte III üksuse valvuri ning teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti vahel 17.10.2019 toimunud Skype’i vestlusest (vastustaja 17.02.2020 vastuse lisa 5). Valvur informeeris teabe- ja uurimisosakonda kaebaja meelepahast ja ähvardustest, ent ei märkinud, et kaebaja oleks rääkinud tervisest tingitud probleemidest ülemise voodikoha kasutamisel. See kinnitab vastustaja seisukohta, et kaebaja ei avaldanud ka valvurile, et tal on ülemise voodikoha kasutamisega probleeme. Kuna vanglateenistus ei saanud kaebajalt teavet, mille pinnalt oleks pidanud järeldama, et ülemine voodikoht ei ole kaebaja tervisele vastav, ei olnud ülemise voodikoha määramine õigusvastane. 19.10.2019 hommikuse äratuse ja toidu jagamisega seotud asjaolud on praeguse vaidluse seisukohast ebaolulised. Isegi kui sel päeval äratussignaali tavapärasel viisil ei antud ja kaebaja ärkas alles toiduluugi avamise peale ning kukkus seetõttu, et kiirustas narilt allaronimisega selleks, et võtta vastu toidukandik, ei põhjustanud need vangla toimingud (äratuse ja toidu jagamise korraldamine) vahetult kaebaja kukkumist ega tervisekahjustuse tekkimist. Kaebaja ei olnud sunnitud toidukandiku vastuvõtmiseks kiirustama ega ettevaatamatult voodist välja tulema. Ei ole põhjust arvata, et toidujagaja oleks asetanud kandiku toiduluugile nii, et see oleks sealt võinud maha kukkuda või kaebaja oleks võinud toidust ilma jääda, kui ta poleks reageerinud piisavalt kiiresti. Seega on ilmne, et tekkinud kahju ei ole põhjuslikus seoses vangla toimingutega äratuse korraldamisel ja toidu jagamisel. Kuna põhjuslik seos kahju ja nende toimingute vahel puudub, ei ole vaja analüüsida nende toimingute õiguspärasust. 2) Kaebaja leiab, et tingimused vangla meditsiiniosakonnas olid inimväärikust alandavad. Vaidlust pole selles, et kaebaja paigutati vangla meditsiiniosakonda 23.10.2019 pärast seda, kui ta saabus tagasi haiglast, ning kaebajale anti liikumisabivahendina ratastool. Haigusjuhu kirjeldusest nähtub, et rulaator anti kaebajale 31.10.2019 (vastustaja 17.02.2020 vastuse lisa 3). Kaebuses väidab kaebaja, et rulaatori sai ta 01.11.2019. Vaidlust ei ole selles, et ratastool ei mahtunud sisse kambri WC ja duširuumi uksest. Fotodelt (vastustaja 17.02.2020 vastuse lisad 7 ja 8) nähtub, et vahemaa, mis jäi ratastooli ja WC-poti vahele, oli nii väike, et kaebajal oli võimalik toolist tõusta, end kohapeal ümber pöörata ja WC-potile istuda. Samuti nähtub, et WC-s oli seinale kinnitatud toru (käsipuu), millest oleks vajadusel saanud tasakaalu hoidmiseks kinni võtta. Elementaarseid hügieenitoiminguid oli kaebajal võimalik teha, kasutades WC-poti kohal olevast kraanist tulevat vett. Esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks olnud abivahenditeta täielikult liikumisvõimetu. Haigusjuhu kirjeldusest (vastustaja 17.02.2020 vastuse lisa 3) nähtuvalt oli kaebajale antud soovitus järgmine: „jalale toetumine ei ole lubatud 8 nädala vältel. Senikaua kõndimine karkude või rulaatoriga, toetudes paremale jalale“. Sel moel tualeti kasutamine oli ebamugav, ent mitte sedavõrd, et see oleks alandanud kaebaja inimväärikust. Samuti on usutav, et kui WC või duši kasutamine oleks kaebajale tegelikult probleeme valmistanud, oleks ta sellest teavitanud vangla meditsiiniosakonna töötajaid. Vastustaja meditsiiniosakonna juhataja selgituse kohaselt kaebaja seda ei teinud (vastustaja 17.02.2020 vastuse lisa 2). Kaebaja pole ka ise väitnud, et oleks selles küsimuses vangla poole pöördunud enne 28.10.2019 kahju hüvitamise nõude esitamist.
4(7)
3-20-35 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et tualeti kasutamine ja hügieenitoimingute tegemine oli kaebajale terviseseisundi tõttu ebamugav ning on usutav, et karkude olemasolul oleks see olnud mugavam, ent kõnealused ebamugavused 8–9 päeva vältel, mil kaebaja kasutada oli vaid ratastool, ei saanud olla nii tõsised, et need kvalifitseeruksid inimväärikuse alandamisena. Vastustaja esitatud fotod lükkavad ümber kaebaja väite, et ta pidi WC-sse minemiseks mööda põrandat roomama. 3) Kaebaja väide, et duši alla ei saanud ta minna ka talle antud rulaatoriga, väljub selle vaidluse piiridest, kuna rulaator anti kaebajale kas 31.10.2019 või 01.11.2019, ent kahju hüvitamise nõude on kaebaja allkirjastanud 28.10.2019 ning rulaatori kasutamisega seotud probleeme ei ole selles nimetatud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Tallinna Vangla ei arvestanud kaebaja vanuse ja terviseseisundiga. Narivooditel puuduvad käepidemed. Kontaktisik viskas kaebaja taotlused, milles ta taotles kohtumist julgeolekutöötajaga, prügikasti, ja ütles, et tema otsustab ainuisikuliselt, keda kuhu paigutada. Kaebajaga juhtunud õnnetus oleks olemata, kui kontaktisik ei oleks ületanud oma võimupiire. Kaebajale oli varem antud lubadus, et ta viiakse üle avatud osakonda 0-3. Kaebaja tervis halvenes 2019. a septembris, kui ta lõi oma põlve ära. Kuna kaebaja magas sel ajal narivoodi alumisel korrusel, ei olnud tal sel ajal vajadust taotleda alumist voodikohta. Vanglas on alati nii, et kui alumine voodikoht vabaneb, hõivab selle kinnipeetav, kes enne magas ülemisel voodikohal. Valvur valetab, sest kaebaja kambrikaaslane ärkas 19.10.2019 alles selle peale, kui kaebaja voodist alla kukkus. Kaebaja palus tal kandiku vastu võtta ja kutsuda kiirabi. 2) Meditsiiniosakonnas on põhimõtteliselt olemas sobivad kambrid, kuid kaebaja paigutati tuberkuloosihaigetele mõeldud kambrisse, kus oli ratastooliga liikumisel probleeme. Vangla pidi nägema, et kaebaja ei mahtunud tualettruumi uksest ratastooliga sisse. Kaebaja ei saanud pikka aega ennast pesta. 3) Praeguseks on ilmnenud veel mitmeid uusi rikkumisi: vangla ei esitanud maakohtule taotlust kaebaja ennetähtaegseks vabastamiseks; 20.12.2019 ei saanud kaebaja õigeaegselt arstiabi; vangla ei teavitanud Tallinna linna õigeaegselt kaebaja vabanemisest ja elamispinna vajadusest.
7.Tallinna Vangla palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. 1) Kaebajale tekkinud tervisekahju ei ole põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase tegevusega. Õigusaktid ei keela vanemaealistele ülemist voodikohta määrata ning vastustajal puudus teave, et kaebaja vajas terviseseisundist tulenevat erikohtlemist. Kaebaja süüdistused inspektor-kontaktisiku aadressil on alusetud. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei viidanud kaebaja neile probleemidele ega ole ka vanglat muul viisil inspektor-kontaktisikuga seotud probleemidest teavitanud. Kaebaja soovis teabe- ja uurimisosakonna ametnikuga kohtuda seetõttu, et lootis pääseda avatud osakonda 0-1 või 0-3. Kaebaja väited voodikoha vahetamise lubatavusest on alusetud. Tallinna Vangla kodukorra järgi on voodikohta lubatud vahetada vaid vanglaametniku loal, kuid sellist luba ei ole kaebaja saanud. Vastustaja ei olnud kaebaja omavolilisest voodikoha vahetamisest teadlik. 2) Vastustaja ei olnud teadlik probleemidest WC või duši kasutamisega ning sai neist teada alles kahjunõudest. Kaebajal oli võimalik teha esmaseid hügieenitoiminguid. Seetõttu ei olnud kinnipidamistingimused kaebaja inimväärikust alandavad.
5(7)
3-20-35
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Kaebajal on õigus nõuda Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist riigivastutuse seaduse (RVastS) §-des 7 ja 9 sätestatud tingimustel. Kaebuse rahuldamise eeldusena tuleb mh tuvastada, et Tallinna Vangla kahjustas oma õigusvastase tegevusega süüliselt kaebaja tervist või alandas tema väärikust. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus õigesti, et kummagi nimetatud aluse puhul ei ole kahjunõude rahuldamise eeldused täidetud. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 201 lg 4) ning vastab apellatsioonkaebusele järgmist.
9.Vangistusseaduses (VangS), justiitsministri 30.11.2000 määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ ega Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorras“ ei ole reguleeritud, milliste kriteeriumite alusel määratakse kinnipeetavale vanglas konkreetne voodikoht. Seega tuleb kõnealuse otsustuse tegemisel arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2). Muu hulgas peab vangla arvesse võtma VangS § 41 lg-s 1 sätestatud nõuet kohelda kinnipeetavat inimväärikalt ning mitte põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. See hõlmab kohustust arvestada kinnipeetava vanuse ja terviseseisundiga. Vanglalt saab siiski nõuda üksnes selliste asjaoludega arvestamist, mis on talle teada. Kuigi haldusorganil on kohustus juhtumi asjaolud omal initsiatiivil välja selgitada (HMS § 6), peab asjaolu uurimiseks esinema mõistlik ajend (vt Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 23).
10.Kaebaja paigutati 17.10.2019 kambrisse R6-02, kus tema kasutusse määrati narivoodi ülemine voodikoht. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja paigutamine narivoodi ülemisele voodikohale ei olnud välistatud pelgalt tema vanuse tõttu ning Tallinna Vanglal ei olnud 17.10.2019 seisuga ka sellist teavet, mis oleks välistanud kaebajale narivoodi ülemise voodikoha kasutamiseks andmise tulenevalt tema terviseseisundist. Seetõttu tulnuks kaebajal endal vanglale märku anda, et ülemise voodikoha kasutamine on talle tervisest või muudest asjaoludest tulenevalt ülemäära valus, ohtlik või keeruline. Puuduvad veenvad tõendid, et kaebaja teavitas enne 19.10.2019 vanglat ülemise voodikoha kasutamisega seotud probleemidest, kuid vangla jättis selle tähelepanuta. Halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks pole usutav, et kaebaja protesteeris ülemise voodikoha vastu kohe kambrisse R6-02 üleviimisel, kuid valvur oli tegevusetu. Toimiku materjalidest saab järeldada, et kaebaja taotlused ja rahulolematus puudutasid hoopis soovi saada paigutatud vangla avatud osakonda. Vangla teavitamata jätmist ei õigusta asjaolu, et kaebaja väitel viibis ta enne 17.10.2019 kambris R2-09 ja põlveprobleemide tõttu kasutas seal tühjana seisvat alumist voodikohta. Ka selles kambris oli kaebajale tegelikult määratud ülemine voodikoht. Tallinna Vangla kodukorra p 3.8 kohaselt otsustab kinnipeetava vanglasisese paiknemise, sh voodikoha, vanglateenistuse ametnik. Kodukorra p-st 1.13.5 tulenevalt ei tohtinud kaebaja omavoliliselt hõivata alumist voodikohta, vaid pidi viibima öörahu ajal oma magamiskohal, välja arvatud WC kasutamise ajal. Seega võis vastustaja temale teadaolevate asjaolude põhjal eeldada, et kaebaja kasutas juba alates 2019. a juulist, kui ta saabus taas Tallinna Vanglasse, ülemist voodikohta ja tal ei olnud sellega probleeme.
11.Halduskohus on piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, et 19.10.2019 hommikust äratamist ja toidujagamist puudutavad asjaolud ei ole kaebajale tekkinud tervisekahjuga põhjuslikus seoses (vt halduskohtu otsuse p 14). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata.
12.Eelnevat arvestades ei vastuta Tallinna Vangla kaebajale 19.10.2019 tekkinud tervisekahju eest.
13.Inimväärikust alandavaks saab pidada üksnes isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme, arvestades mh 6(7)
3-20-35 kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (vt Riigikohtu 21.04.2010 otsus nr 3-3-1-14-10, p 9 ja seal viidatud praktika).
14.Toimikust nähtub, et kaebaja saabus 23.10.2019 haiglast tagasi Tallinna Vanglasse, kus ta paigutati meditsiinikambrisse. Arsti juhiseid arvestades sai kaebaja kasutamiseks ratastooli, mille tagumised rattad ei mahtunud meditsiinikambri WC ja duširuumi uksest sisse. Duširuumis ei olnud istepinki. Kaebaja esitas vanglale kahjunõude seoses nimetatud kinnipidamistingimustega 28.10.2019. Selle peale määrati kaebajale 31.10.2019 liikumiseks rulaator, mille ta sai kätte 01.11.2019. Kaebaja viibis kõnealuses meditsiinikambris kuni 11.11.2019.
15.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et nimetatud meditsiinikambris viibides oli kaebajal WC kasutamine ja enda pesemine kindlasti ebamugav, kuid kõiki asjaolusid arvestades ei olnud tegemist kaebaja inimväärikuse alandamisega, mis õigustaks vastustajalt rahalise hüvitise väljamõistmist. Arsti ettekirjutuse kohaselt ei tohtinud kaebaja pärast operatsiooni toetuda vasakule jalale, kuid ta ei olnud täiesti liikumisvõimetu. Kaebaja sai siseneda ratastooliga WC-sse nii, et ratastooli ja WC-poti vahele jäi väga väike vahemaa. Kaebajal oli võimalik jõuda ratastoolist WC-potini, toetudes üksnes tervele jalale ja pöörates end, kasutades tasakaalu hoidmiseks WC seinale kinnitatud käsipuud. Kaebaja sai vähemalt käsi ja ülakeha pesta WC-poti kohal asuva kraani all. Pole tõendeid, et kaebaja oleks kasutanud meditsiinikambris dušši. Samas VangS § 50 lg 2 järgi ei ole vanglal kohustust võimaldada kinnipeetavale dušši, sauna või vanni sagedamini kui üks kord nädalas Kaebaja selgitas apellatsioonkaebuses, et sai haiglas duši all käia 22.10.2019. Seega ei pidanud kaebaja olema dušita tavapärasest olulisemalt pikema aja vältel. Puuduvad ka veenvad tõendid, et kaebaja teavitas vastustajat WC kasutamise ja pesemisega seotud probleemidest enne, kui esitas 28.10.2019 kahjunõude. Selle peale andis vastustaja kaebajale viivitamata kõrge liikumisraami, millega sai mh siseneda tualettruumi.
16.Apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad muid vastustaja poolseid rikkumisi, väljuvad kaebuse esemest, mistõttu ringkonnakohus neid ei hinda.
17.Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
18.Kaebaja on menetlusabi jätkuvuse põhimõtet arvestades vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. See apellatsioonimenetluse kulu jääb HKMS § 118 lg 3 järgi riigi kanda. Ülejäänud kulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel kummagi menetlusosalise enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.