Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemine Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 27. märts 2020, Tallinn 3-20-35
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla tegevusega tekitatud tervisekahju (kukkumine ja sellega kaasnenud reieluumurd) ning Tallinna Vangla poolt inimväärikuse alandamisega (meditsiinikambris WCsse pääsemiseks ja pesemisvõimaluse kasutamiseks vajaliku abivahendi puudumine) tekitatud kahju hüvitamise nõudes.
Menetlusosalised
Kaebaja: XX Vastustaja: Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 27. aprillil 2020 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
XX (edaspidi „kaebaja“) esitas Tallinna Vangla direktorile kahju hüvitamise taotluse, taotledes kokku 150 000 euro suurust hüvitist esiteks tervisekahju eest, mis seisnes kukkumise tagajärjel saadud reieluumurrust tingitud püsivas tervisekahjustuses ning teiseks inimväärikuse alandamise eest, mis tekkis põhjusel, et vangla meditsiinikambris viibides ei olnud kaebajal võimalik normaalselt kasutada tualetti ega ennast pesta. Taoltus on allkirjastatud 28. oktoobril 2019 ning Tallinna Vangla on selle registreerinud 1. novembril 2019. Tervisekahju osas märkis kaebaja esiteks, et 17. oktoobril 2019 määrati tema kasutusse kambris R6-02 ülemine narivoodi, hoolimata sellest, et ta juhtis korduvalt vanglaametniku tähelepanu sellele, et ülemisele narivoodile ronimine ei vasta tema terviseseisundile. Järgnevalt selgitas kaebaja, et 19. oktoobri -1-
2019 hommikul ei antud vanglas raadio kaudu tavapärast äratussignaali ning kaebaja ärkas alles toiduluugi avamise hääle peale ja nähes, et kandik on juba asetatud toiduluugile, kiirustas seda vastu võtma, kukkus redelilt põrandale, mille tagajärjeks oli reieluumurd, mille tõttu ei saa kaebaja enam normaalselt liikuda. Inimväärikuse alandamine seisnes taotluse kohaselt selles, et pärast eelnimetatud reieluumurru tõttu haiglast vanglasse naasmist ei antud kaebajale liikumisabivahendina ratastel tugiraami, vaid üksnes ratastool, mis ei mahtunud sisse tualettruumi uksest, samas ei olnud duširuumis istepinki.
2.Tallinna Vangla direktor jättis 30. detsembri 2019 otsusega 5-37/19/147-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, leides, et kukkumise põhjuseks ei olnud vangla õigusvastane tegevus ning meditsiinikambris viibimise ajal jälgiti kaebaja puhul kõiki haiglast saadud operatsioonijärgseid soovitusi. Kukkumise osas märgib vangla direktor ära, et enne kambrisse R6-2 paigutamist oli kaebaja kambris R2-9 samuti ülemisel naril ega kaevanud selle üle ning R6 üksuse koridori videosalvestistelt nähtuv ja kaebaja poolt meditsiiniõele antud ütlused ei kinnita kaebaja väidet, et ta kukkus, sest pidi kiirustama vastu võtma toidukandikut, mis muidu oleks luugilt maha kukkunud.
KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
3.Kaebaja esitas 7. jaanuaril 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vangla poolt tekitatud eelnimetatud mittevaralise kahju eest kohtu äranägemisel kindlaksmääratava hüvitise välja mõistmist. Kaebaja selgitab, et saabus vanglasse 18. juulil 2019, mil tal ei olnud tervisega probleeme, ent talle määratud narivoodi teisele korrusele ja sealt alla ronimise tõttu hakkas järjest enam tunda andma kunagine põlvevigastus ning septembri alguses võttis kaebaja kasutusse kambris vabaks jäänud alumise voodikoha, nii et tegelikult oli ta enne kambrisse R6-2 paigutamist üle kuu aja maganud alumisel naril. Kaebaja kordab, et 19. oktoobril 2019 ei kõlanud raadio kaudu tavapärast äratussignaali ning jääb selle juurde, et kukkus, kuna kiirustas toidukandikut vastu võtma. Kaebaja selgitab, et tema kambrikaaslane, ärgates kaebaja kukkumise peale, võttis vastu toidukandiku. Kaebaja on seisukohal, et kukkumise, luumurru ja selle tagajärgede põhjuseks oli asjaolu, et kaebajale ülemise narivoodi määramisel ei võtnud arvesse tema vanust ega terviseseisundit. Meditsiinikambri tingimuste kohta selgitab kaebaja, et
23.oktoobrist 2019 sai ta liikuda vaid ratastoolis, mis ei mahtunud sisse tualettruumi uksest, nii et kaebaja pidi sinna roomama, mis põhjustas ka valu. Kaebaja märgib, et kuna duširuumis polnud istepinki, ei olnud tal võimalik ennast pesta. Kaebaja täpsustab, et 1. novembril 2019 sai ta küll ratastega tugiraami, ent ka see ei mahtunud tualettruumi uksest sisse.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
4.Tallinna Vangla vaidleb XX kaebusele vastu. Seonduvalt tervisekahjuga jääb vastustaja vangla direktori otsuses võetud seisukohale, et kukkumise näol oli tegu õnnetusjuhtumiga, mille tagajärjel tekkinud kahju eest vangla ei vastuta. Vastustaja selgitab, et enne kambrisse R6-02 paigutamist oli kaebaja paigutatud kambrisse R2-09, kus tema kasutusse oli määratud ülemine voodikoht ning kaebaja ei oleks ühelgi juhul tohtinud omavoliliselt võtta kasutusse alumist kohta, isegi kui see jäi vabaks. Vastustaja on seisukohal, et kui kaebajal oleks tegelikult esinenud tervisest tulenev takistus ülemise voodikoha kasutamisega, oleks kaebaja meditsiinitöötajat teavitanud, mida kaebaja aga ei olnud teinud, kuigi käis meditsiiniõe ja perearsti vastuvõtul 18. juulil, 29. juulil ja 23. septembril 2019, mil kaebajal ei tuvastatud tervisehäireid määral, mis oleks olnud aluseks talle alumise voodikoha määramiseks. Vastustaja väitel ei ole kaebaja ka vanglale sellekohaseid suulisi ega kirjalikke pöördumisi esitanud, mida kinnitab ka temaga vanglas tegelema määratud inspektor-kontaktisik. Viidates ühe III üksuses valvuri ja ühe teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti vahelisele skype’i vestlusele, väidab vastustaja, et kaebaja avaldas 17. oktoobril 2019 rahulolematust selle üle, et teda ei paigutatud avatud sektorisse, mitte aga määratud voodikoha -2-
üle. Vastustaja hinnangul viitab sellele ka kaebaja enda väide, et ta soovis rääkida just teabe- ja uurimisosakonna ametnikuga, kelle pädevuses voodikohtade määramine ei ole. Vastustaja leiab, et kaebaja väite, et ta kukkus, kiirustades toidukandikut vastu võtma, lükkab ümber toidujagamisega tegelenud III üksuse valvuri selgitus, et toidukandiku võttis vastu kaebaja kambrikaaslane ning narilt alla hüppamisele iseloomulikku häält kuulis ametnik siis, kui ta jagas toitu juba järgmisesse kambrisse. Samuti osutab vastustaja sellele, et kohale kutsutud meditsiiniõele ja vanglaametnikule selgitas kaebaja, et kukkus teise korruse narilt alla arvates, et lamab alumisel korrusel.
5.Meditsiinikambri tingimustega seonduvalt märgib vastustaja, et vangla meditsiiniosakonna juhataja selgitustest nähtuvalt sai kaebaja Põhja-Eesti Regionaalhaiglast naastes soovituse jalale kaheksa nädala vältele mitte toetuda, mistõttu lubati kaebajal vanglasse naastes liikuda ainult ratastooliga, ent vangla meditsiiniosakonnale ei ole teada, et kaebajal oleks olnud probleeme WC või duši kasutamisega. Vastustaja nõustub, et meditsiinikambris nr 04, kus kaebaja 23. oktoobrist kuni 11. novembrini 2019 viibis, ei mahtunud ratastool tagumiste rataste juurest WC uksest sisse, ent ratastooli esiosaga tualettruumi sõitmisel jäi WC-poti ning ratastooli vahele vaid ca 40 cm suurune ala, mis tähendab, et ratastoolist tõustes oli võimalik WC-d püsti kasutad või siis ühe koha peal seistes 180° pöörde tegemisel WC-potile istuda ning WC poti taga olevat kraanikaussi kasutades sai kaebaja ka esmaseid hügieenitoiminguid teha. Vastustaja selgitab veel, et 31. oktoobril 2019 anti kaebajale kõrge rulaator, millega sai tualettruumi siseneda. Vastustaja rõhutab, et kuivõrd kaebaja tervisekaardist ning meditsiiniosakonna juhataja selgitustest nähtuvalt ei avaldanud kaebaja meditsiinitöötajatele probleeme seoses tualettruumi kasutamisega ning samuti ei ole kaebaja terviseseisund meditsiinikambris viibimise ajal halvenenud, tuleb järeldada, et kaebajal tualettruumi kasutamisega vähemalt olulisi probleeme ei olnud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Vaadanud läbi poolte väited ja esitatud tõendid, leian et XX kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Kaebaja nõuab hüvitise välja mõistmist kahju eest, mis ühelt poolt seisneb tervise kahjustamises ning teisalt väärikuse alandamises. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lõikest 1 ja § 9 lõikest 1 tulenevalt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas avaliku võimu kandja poolt süüliselt väärikuse alandamise või tervise kahjustamise korral. Käesolevas asjas tuleb asuda seisukohale, et kaebuses kirjeldatud tervisekahjul puudub põhjuslik seos Tallinna Vangla tegevusega ning kinnipidamistingimused Tallinna Vangla meditsiiniosakonnas ei olnud inimväärikust alandavad.
7.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kukkus ja murdis reieluu, laskudes alla talle magamiskohaks määratud narivoodi teiselt korruselt. Tervisekahju tekkimises iseenesest sega vaidlust ei ole. Vangla vastutus sellise tervisekahju eest tekiks juhul, kui leiaks tuvastamist, et kõnealune kukkumine ja sellega kaasnenud vigastus olid tingitud vangla õigusvastasest tegevusest. Käesoleval juhul see nii ei olnud. Sõltumata sellest, kuidas kaebaja täpselt kukkus – ehk kas redelil libastudes (nagu kaebaja väidab kaebuses) või voodist „otse keskelt“ alla tulles (nagu kaebaja väitis meditsiinitöötajale1) – on ilmne, et kukkumise ja vigastuse põhjustas kaebaja ettevaatamatus või tähelepanematus, mitte aga vangla eksimused kaebajale ülemise voodikoha määramisel ega vanglateenistuse tegevus kinnipeetavate äratuse korraldamisel ja toidu jagamisel
19.oktoobri 2019 hommikul. Kaebajal oleks kukkumist olnud võimalik vältida, kui ta oleks olnud
Vt vastustaja 17. veebruari 2020 seletuse lisa 3, kus haigusjuhu nr A 18688 20 kohta 19. oktoobril 2019 koostatud anamneesis on märgitud „kp väidetavlt kukkunud teise korruse narilt alla, arvanud et lamab alumisel korrusel – tulnud oma sõnul otse keskelt kui kuulus toidukäru tulekut“.
-3-
tähelepanelikum. Kaebaja ei olnud vangla tegevuse tõttu sattunud sellisesse olukorda, mille puhul saaks kasvõi möönda, et varem või hiljem oleks sellise tagajärje saabumine olnud vältimatu.
8.Sisuliselt leiab kaebaja, et vanglateenistus ei oleks tohtinud talle tema vanuse ja tervisliku seisundi tõttu määrata kasutamiseks narivoodi ülemist korrust. Selle etteheitega ei saa nõustuda. Kinnipeetava paigutamisel, sealhulgas kahekordse voodiga kambris vastavalt ülemise või alumise voodikoha määramisel tuleb vanglal kinnipeetava vanuse ja terviseseisundiga arvestada, ent ülemise voodikoha määramist saaks vanglale ette heita juhul, kui vastava otsuse tegemise ajal oli vanglal piisavalt kaalukas teave selle kohta, et narivoodi teise korruse kasutamine on konkreetsele kinnipeetavale vanusest või terviseseisundist tulenevalt vastu näidustatud või ohtlik. Kambrisse R6-02 paigutamisel oli kaebaja 67-aastane. Tegemist ei ole sellise vanusega, mille puhul peaks iseenesest eeldama, et isik ei suuda narivoodi teisele korrusele ja sealt alla ronida või et see nõuab temalt ebamõistlikult suurt pingutust või põhjustab vaevusi. Ka vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene keeldu määrata sellises vanuses kinnipeetavale kasutamiseks kahekorruselise voodi ülemine korrus.
9.Nõustun vastustajaga, et kinnipeetava terviseseisundist tulenevate kinnipidamise eritingituste aluseks saab olla eelkõige arsti ettekirjutus. Vangla vastava üksuse juht, kes vastustaja selgituse kohaselt konkreetsele kinnipeetavale kambris voodikoha määrab, ei või määrata kinnipeetavale ülemist voodikohta, kui see on arsti poolt vastu näidustatud või ka juhul kui on ilmne, et ülemise voodi kasutamine on kinnipeetavale ebamõistlikult raske, ohtlik või valus. Käesoleval juhul nähtub kaebaja haigusjuhtude kirjeldustest2, et kaebaja on arstile korduvalt kurtnud 1992. aastal toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustada saanud põlveliigesega seotud probleeme, ent ei ole kordagi avaldanud, et tal oleks sellest tulenevalt raskusi narivoodi teisele korrusele või sealt alla saamisega. Arst ei ole selles osas teinud ka ühtki ettekirjutust.
10.Olemasolevatel asjaoludel ei saa ka asuda seisukohale, et kaebaja terviseseisund oli ilmselgelt selline, et ametnikud oleksid pidanud kohe ja ilma, et kaebajal oleks selleks pruukinud arsti poole pöörduda, aru saama, et narivoodi teisel korrusel asuva magamiskoha kasutamine on kaebajale ebamõistlikult raske või ohtlik. Vastustaja on siinkohal põhjendatult viidanud sellele, et 2019. aasta juulis, kui kaebaja järjekordselt Tallinna Vanglasse saabus, paigutati ta kambrisse R2-09, kus tema kasutusse oli samuti määratud narivoodi ülemine magamiskoht. Siinkohal ei saa kaebaja tugineda sellele, et alates septembri algusest kasutas ta tegelikult alumist magamiskohta. Isegi kui see nii oli, oli tegemist kaebaja poolse rikkumisega, kuna kaebajale oli määratud kasutamiseks ülemine magamiskoht. Asjaolust, et kaebaja kasutas omavoliliselt voodikohta, mis ei olnud talle kasutamiseks määratud, ei saanud ega pidanud vangla järeldama, et kaebaja terviseseisund ei võimalda ülemise voodikoha kasutamist. Kui kaebajal oli tegelikult probleeme ülemisele voodikohale või sealt alla pääsemisega, oleks ta pidanud sellest vanglat teavitama.
11.On usutav, et kui ülemise voodikoha kasutamine oleks kaebaja jaoks tegelikult olnud probleemne, oleks ta seda kindlasti avaldanud meditsiinitöötajatele, kellega tal oli ometi 2019. aasta jooksul korduvalt juttu ammusest põlvevigastusest. Lisaks sellele, et selliste kaebuste esitamist ei nähtu haigusjuhtude kirjeldusest, on ka Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja selgitanud3, et kaebajal tuvastati küll juba vanglasse saabumisel probleemid vasaku põlvega, kuid mitte sellisel määral, et oleks olnud alust määrata ta nari esimesele korrusele ning kaebaja ka ise ei kaevanud, et oleks raskendatud nari teisele korrusele ülesminek-allatulek. Iseenesest on võimalik, et 2019. aasta septembris arsti juures käies (23. septembril 2019 avatud haigusjuht nr A16815 20) ei kurtnud kaebaja ülemisele voodikohale ronimisega seotud raskusi põhjusel, et ta
Vt vastustaja 17. veebruari 2020 seletuse lisa 3.
Vt vastustaja 17. veebruari 2020 seletuse lisa 2.
-4-
kasutas sel ajal tegelikult, ent omavoliliselt alumist voodikohta, ent olukorras, kus kinnipeetav arsti või vanglateenistust oma tervisega seotud probleemidest nõuetekohaselt ei teavita, ei saa ta nõuda ega eeldada, et neid asjaolusid tema kinnipidamistingimusi käsitlevate otsuste tegemisel (näiteks voodikoha määramisel) arvesse võetaks.
12.Eeltoodust tuleneb, et asjaolust, et kaebajale oli enne kambrisse R6-02 paigutamist määratud ka kambris R2-09 ülemine voodikoht ning sellest, et kaebaja ei olnud ümber paigutamisele eelnenud umbes kolme kuu jooksul kordagi ei arstile ega vanglateenistuse ametnikele kaevanud raskusi seoses ülemisele voodikohale või sealt alla pääsemisega, võis vangla kaebaja ümber paigutamisel järeldada, et ülemine voodikoht on kaebaja vanusele ja terviseseisundile vastav.
13.Ebausutav on kaebaja väide, et ta protesteeris ülemise voodikoha määramise vastu kohe, kui ta esmakordselt kambrisse R6-02 viidi. Juba kaebaja poolt vanglale esitatud kahju hüvitamise nõude tekstist nähtub, et eelnimetatud kambrisse paigutamisega ei olnud kaebaja rahul sellepärast, et ta lootis, et ta paigutatakse avatud sektorisse 0-1 või 0-3. Seda kinnitab ka vastustaja poolt esitatud väljavõte ühe III üksuses valvuri ning ühe teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti vahel 17. oktoobril 2019 toimunud Skype vestlusest4, millest nähtub, et kaebaja avaldas nimetatud kuupäeval rahulolematust vaid selle üle, et teda ei paigutatud avatud sektorisse, mitte aga määratud voodikoha üle. Nimetatud vanglaametnike vaheline vestlus kinnitab, et valvur, kes kaebajaga vahetult kokku puutus ja kellele kaevaja edastas soovi suhelda n-ö julgeolekutöötajaga, pöörduski teabe- ja uurimisosakonna poole, andes edasi kaebaja soovi. Juhul kui kaebaja oleks protesteerinud konkreetselt ülemise voodikoha määramise vastu ja avaldanud, et tal on tervisest tulenevalt raske sinna pääseda, on usutav, et kõnealune valvur oleks seda ka teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti poole pöördudes avaldanud. Siinkohal ei ole oluline see, millise ametniku pädevuses on voodikoha määramine, aga asjaolu, et valvur informeeris teabe- ja uurimisosakonda kaebaja meelepahast ja ähvardustest, ent ei märkinud, et kaebaja oleks rääkinud tervisest tingitud probleemidest ülemise voodikoha kasutamisel, kinnitab vastustaja seisukohta, et kaebaja ei avaldanud ka valvurile, et tal on ülemise voodikoha kasutamisega mingisuguseid probleeme. Seega ei nähtu, et vanglateenistus oleks saanud kaebajalt teavet, mille pinnalt oleks pidanud järeldama, et ülemine voodikoht ei ole kaebaja tervisele vastav. Seega ei olnud kaebajale ülemise voodikoha määramine õigusvastane.
14.Mis puudutab 19. oktoobri 2019 hommikuse äratuse ja toidu jagamisega seotud asjaolusid, siis need on käesoleva vaidluse seisukohast ebaolulised. Isegi kui sündmused toimusid nii, nagu kaebaja neid kirjeldab ehk kui sel päeval äratussignaali tavapärasel viisil ei antud ja kaebaja ärkaski alles toiduluugi avamise peale ning kukkus seetõttu, et kiirustas narilt alla ronimisega selleks, et võtta vastu toidukandik, ei põhjustanud need vangla toimingud (äratuse ja toidu jagamise korraldamine) vahetult kaebaja kukkumist ega tervisekahjustuse tekkimist. Kaebaja ei olnud ühelgi juhul sunnitud toidukandiku vastu võtmiseks kiirustama ega ettevaatamatult voodist välja tulema. Ei ole ka mistahes elulist põhjust arvata, et toidujagaja oleks asetanud kandiku toiduluugile nii, et see oleks sealt võinud maha kukkuda või et kaebaja oleks võinud toidust ilma jääda, kui ta piisavalt kiiresti poleks reageerinud. See tähendab seda, et isegi kui tavapärast äratussignaali ei antud ja kaebaja tõepoolest ärkas toiduluugi avamise hääle peale, ei pannud selline äratuse ja toidu jagamise korraldus kaebajat olukorda, kus kukkumine ja vigastuse saamine olid tema jaoks raskesti välditavad. Seega on ilmne, et tekkinud kahju ei ole põhjuslikus seoses vangla toimingutega äratuse korraldamisel ja toidu jagamisel. Kuna põhjuslik seos kahju ja nende toimingute vahel puudub, ei ole vaja asuda analüüsima nende toimingute õiguspärasust.
Vt vastustaja 17. veebruari 2020 seletuse lisa 5.
-5-
15.Teiseks leiab kaebaja, et tingimused vangla meditsiiniosakonnas olid inimväärikust alandavad. Vaidlust pole selles, et kaebaja paigutati vangla meditsiiniosakonda 23. oktoobril 2019 pärast seda, kui ta saabus tagasi haiglast. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebajale anti liikumisabivahendina ratastool. Haigusjuhu kirjeldusest5 nähtub, et rulaator anti kaebajale 31. oktoobril 2019. Kaebuses väidab kaebaja, et rulaatori sai ta 1. novembril. Vaidlust ei ole samas selles, et ratastool ei mahtunud sisse kambri WC ja duširuumi uksest.
16.Vastustaja esitatud fotodelt6 nähtub siiski, et vahemaa, mis jäi ratastooli ja WC poti vahele, oli sedavõrd väike, et kaebajal oli võimalik toolist tõusta, end kohapeal ümber pöörata ja WCpotile istuda. Samuti nähtub, et WC-s oli seinale kinnitatud toru (käsipuu), millest oleks vajadusel saanud tasakaalu hoidmiseks kinni võtta. Nõustun ka vastustaja seisukohaga, et elementaarsed hügieenitoimingud oli kaebajal võimalik teha, kasutades WC-poti kohal olevast kraanist tulevat vett. Esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks olnud ilma abivahenditeta täielikult liikumisvõimetu. Haigusjuhu kirjeldusest7 nähtuvalt oli kaebajale antud soovitus järgmine: „jalale toetumine ei ole lubatud 8 nädala vältel. Senikaua kõndimine karkude või rulaatoriga, toetudes paremale jalale“. Kahtlemata sel moel tualeti kasutamine kaebajale ebamugav, ent mitte sedavõrd, et see oleks alandanud tema inimväärikust. Samuti on usutav, et kui WC või duši kasutamine oleks kaebajale tegelikult probleeme valmistanud, oleks ta sellest vangla meditsiiniosakonna töötajaid teavitanud. Vastustaja poolt esitatud meditsiiniosakonna juhataja selgituse8 kohaselt kaebaja seda ei teinud. Kaebaja pole ka ise väitnud, et oleks selles küsimuses vangla poole pöördunud enne 28. oktoobri 2019. aasta kahju hüvitamise nõude esitamist. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et tualeti kasutamine ja hügieenitoimingute tegemine oli kaebajale terviseseisundi tõttu ebamugav ning on usutav, et karkude olemasolul oleks see olnud mugavam, ent kõnealused ebamugavused 8-9 päeva vältel, mil kaebaja kasutada oli vaid ratastool, ei saanud olla nii tõsised, et need kvalifitseeruksid inimväärikuse alandamisena. Vastustaja esitatud fotod lükkavad ümber kaebaja väite, et ta pidi WC-sse minemiseks mööda põrandat roomama.
17.Mis puudutab kaebuse täienduses märgitut, et duši alla ei saanud kaebaja minna ka talle antud rulaatoriga, siis see küsimus väljub käesoleva vaidluse piiridest, kuna rulaator anti kaebajale kas
31.oktoobril või 1. novembril, ent kahju hüvitamise nõude on kaebaja allkirjastanud 28. oktoobril ning rulaatori kasutamisega seotud probeeleme või piiranguid ei ole selles nimetatud. Seega ei ole kaebaja esitanud vanglale kahju hüvitamise nõuet, mis seonduks kinni pidamisega ajal, mil tema kasutuses oli rulaator.
18.Tulenevalt HkMS 108 lõikest 1 ja § 109 lõikest 6 jäävad kummagi poole menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik
Vt vastustaja 17. veebruari 2020 seletuse lisa 3 – 31.10.2019 avatud haigusjuht A19369 20.
Vt vastustaja 17. veebruari 2020 seletuse lisad 7 ja 8.
Vt vastustaja 17. veebruari 2020 seletuse lisa 3 – 23.10.2019 avatud haigusjuht nr A18830 20 Vt vastustaja 17. veebruari 2020 seletuse lisa 2.
-6-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.