X kaebus Tallinna linna kohustamiseks tagama kaebajale munitsipaaleluruum mõistliku aja jooksul
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Svjatoslav Podgornõi
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.07.2020 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) esitas 25.08.2015 Lasnamäe Linnaosa Valitsusele (Lasnamäe LOV) noore pere taotluse eluruumi üürimiseks ja on alates 04.09.2015 Lasnamäe linnaosas eluruumi taotlejate järjekorras.
2.Kaebaja esitas 22.07.2019 Lasnamäe LOV-ile taotluse eluruumi eraldamiseks. Kaebaja selgitas, et on alates 2015. a perega eluruumi taotlejate järjekorras. Kaebajal esineb tõsine
3-19-1751
probleem (maksevõimekus) üüripinnaga. Sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu seletuskiri (lk 40) ütleb, et kui linnal ei ole eluruumi pakkuda, tuleb linnal leida abivajajale sobiv eluruum üüriturult. Kaebaja palus, viidates Riigikohtu 10.04.2014 määruse asjas nr 3-3-1-91-13 (p-d 13, 17, 21 ja 22), rahuldada taotlus ja tagada eluruum.
3.Lasnamäe LOV selgitas 01.08.2019 vastuses kaebajale, et lähtub Tallinna Linnavalitsuse 22.02.2010 määruse nr 17 „Tallinna teise elamuehitusprogrammi rakendamiseks Raadiku tänaval asuvate eluruumide üürileandmise kord“ (määrus nr 17) § 9 lg-st 2 (taotleja eluasemevajadus) ja määruse nr 17 lisas 3 sätestatud eluasemevajaduse hindamise juhendist. Kaebaja eluasemeprobleem lahendatakse vastavalt võimalustele pingerea alusel, kus kaebaja on 31.07.2019 seisuga positsioonil 11. Ajutise lahendusena on võimalik kaebajale pakkuda peretuba sotsiaalmajutusüksuses. Samuti saab kaebaja kasutada 24/7 majutusvõimalust Ema ja Lapse Turvakodus.
4.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi Tallinna linna (vastustaja) kohustamine tagada kaebajale munitsipaaleluruum mõistliku aja jooksul. Kaebaja pere on alates 2015. a munitsipaaleluruumi taotlejate järjekorras. Perekonda kuuluvad lisaks kaebajale tema abikaasa Y, kes viibib vanglas, ja 2013. a sündinud tütar. Õiguskantsler leidis 03.07.2019 vastuses nr 14-5/191008/1903402, et kui linn ei ole taotluse esitamisest 3 kuu jooksul avaldajale eluruumi andnud, ei pruugi selline tegevus olla õiguspärane. Kui linnal ei ole eluruumi pakkuda, tuleb tal leida abivajajale sobiv eluruum üüriturult. Lasnamäe LOV ei ole vastanud ega lahendanud kaebaja 22.07.2019 (kaebuses märgitud 19.07.2019) munitsipaaleluruumi eraldamise taotlust. Kaebaja põhjendas taotluses munitsipaaleluruumi erakorralist vajadust majandusliku seisundiga ja vajadusega otsida uus elamispind. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-91-13 (p-d 21 ja 22). Kaebaja taotleb tunnistada vastustaja tegevus munitsipaaleluruumi eraldamisel Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 28 vastuolus olevaks, kuna kaebaja jäeti ilma vajalikust abist.
5.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebajal on õigus saada korter vastavalt kehtestatud korrale. Kaebaja elab tema kinnitusel alates 2015. a Tallinnas XXX tn XX-XX kahetoalises korteris (52 m2) oma vanemate juures. Kokku elab korteris 7 inimest. Ehitisregistri andmetel on XXX tn XX-XX korter 3-toaline üldpinnaga 56,2 m2. Seega ei ole võimalik väita, et kaebaja elamistingimused on madalama kvaliteediga. Kaebajal on vaid üks ülalpeetav. Tema osalise töövõimega abikaasa kannab alates 12.12.2018 vanglas karistust (karistuse pikkus 2 aastat). Kaebaja oli alates 22.01.2019 arvel Eesti Töötukassas. Kaebaja saab peretoetusi 120 eurot ja palka EXPRESS POST AS-ilt. Kaebaja ei ole sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14 lg-s 1 nimetatud abi vajav isik. Riigikohus osundas määruses asjas nr 3-3-1-91-13 (p 23), et kui tegemist ei ole SHS § 14 lg-s 1 nimetatud isikuga, tuleb kohtul jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja üürib õigusaktide kohaselt võimaluse korral munitsipaaleluruume ka isikutele, kes SHS § 14 lg 1 tingimustele ei vasta. Selline isik ei saa nõuda, et talle tingimata eluruum antaks. Nende isikute taotlused lahendab linn selle järgi, kui palju on tema käsutuses vabu eluruume. Kaebeõigus on mainitud isikul üksnes siis, kui linn on eluruumi andmisel eelistanud tema taotluse lahendamisel mõnda teist taotlejat meelevaldselt. Kaebaja ei ole esitanud tõendit, et eluruumi taotluse lahendamisel eelistati mõnda teist taotlejat. Kaebaja koos perekonnaliikmetega on jätkuvalt järjekorras ja saab eluruumi vastavalt kehtestatud korrale.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse ülesanne korraldada mh vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist. SHS § 41 lg 1 järgi on eluruumi tagamine kohaliku omavalitsuse üksuse
2(5)
3-19-1751
korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. SHS § 3 lg 1 p 1 kohaselt lähtutakse sotsiaalhoolekandelise abi andmisel esmajärjekorras isiku vajadusest. SHS § 15 lg 1 järgi selgitab kohaliku omavalitsuse üksus välja abi saamiseks pöördunud isiku abivajaduse ja sellele vastava abi. Sama paragrahvi lg 2 järgi lähtutakse abivajaduse väljaselgitamisel terviklikust lähenemisest isiku abivajadusele, võttes arvesse tema toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid, sealhulgas: 1) isiku personaalse tegevusvõimega seonduvaid asjaolusid; 2) isiku füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid.
7.Eeltoodud sätetest nähtuvalt on kaebajal õigus nõuda vastustajalt eluruumi tagamist, kui ta ei ole ise võimeline endale ja oma perekonnale eluruumi tagama. Kohalikul omavalitsusel puudub kohustus tagada eluase igaühele, kelle omandisse ei kuulu ühtegi eluaset ja kes soovib seda kohaliku omavalitsuse territooriumil saada. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 5 lg 1 järgi on isikul esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul. SÜS § 11 p-dest 1 ja 2 nähtuvalt on sotsiaalkaitsesüsteemi osaks lisaks riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ja antavatele hüvitistele ka isiku ja perekonna omavastutus. Seega on eluruumi hankimise (ostmise/üürimise) kohustus esmajärjekorras kaebajal endal. Alles siis, kui isikul ei ole võimalik endale eluruumi hankida ja tal esineb tuvastatav abivajadus, tekib tal nõudeõigus kohaliku omavalitsuse vastu.
8.Kaebaja ei ole oma abivajadust põhjendanud ega tõendanud. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks töövõimetu või piiratud töövõimega või et tal tuleks pidevalt hoolitseda abivajava perekonnaliikme eest, mis piiraks tema võimalust tööga elatist teenida ja seeläbi ise endale elukoht tagada. Vastustaja on kontrollinud kaebaja töötamist ja esitatud tõendist1 nähtuvalt on kaebaja vähemalt perioodil mai-september 2019 olnud tööga hõivatud. Kaebaja ei ole sellises vanuses, kus ta ei oleks võimeline töötama ja sissetulekut teenima. Samuti ei ole ta viidanud erilistele raskustele töö leidmisel. 2019. a oli keskmine töötuse määr 4,4%2, seega ei esinenud kaebuse esitamise ajal rasket majanduslikku olukorda. Kaebajal ei ole suurt perekonda (ainult üks alaealine tütar), kellele oleks raske üüriturult elamispinda leida. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et tema ise või tema tütar oleks erivajadusega (nt puudega) ja vajaks seetõttu kohandatud eluruumi, mida ei pruugi olla võimalik üüriturult hankida. Üüriturul on saada kortereid erinevas hinnas ning kaebajal on võimalik otsida enda sissetulekule ja vajadustele vastav eluruum. Soodsamaid üüripindu võib leida nt väljapool Tallinnat. Tallinn ongi üks kallima üürihinnaga turge3. Kui kaebaja sissetulek üksikvanemana jääb liiga väikeseks, et perekonda ülal pidada ja eluasemekulusid tasuda, on tal õigus taotleda vastustajalt toimetulekutoetust (SHS § 131).
9.Asjaoludest nähtuvalt on kaebajal olnud mitmeid elukohti, kus elada – ämma juures Maardus XXXXX tn XX4 (ehitisregistri järgi 3-toaline eramu eluruumi pinnaga 147,4 m2), vanemate juures Tallinnas XXX tn XX-XX5 (ehitisregistri järgi 3-toaline korter eluruumi pinnaga 56,9 m2) ja rahvastikuregistri andmetel Tallinnas XXXXXXX tn XX-X (ehitisregistri järgi 2-toaline korter eluruumi pinnaga 52,7 m2). Järelikult ei ole kaebaja täiesti ilma elukohata,
Vt vastustaja tõend „Lisa 1 Noore pere taotlus eluruumi üürimiseks“.
Vt vastustaja tõend „Lisa 2 Andmete kinnitamine“.
3(5)
3-19-1751
mis võiks abivajadust põhjendada. Vastustaja on viidanud võimalusele kasutada ajutise lahendusena peretuba sotsiaalmajutusüksuses või turvakodus.
10.Kuna asjaoludest ei nähtu alust kaebajal abivajaduse tuvastamiseks, siis ei ole vastustajal kohustust kaebajale eluruumi tagada ja kaebajal puudub õigus seda nõuda.
11.Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määruse nr 56 „Tallinna linna omandis olevate eluruumidega seotud õigusaktide kinnitamine“ lisa 1 „Tallinna linna omandis olevate eluruumide kasutamise, käsutamise ja valdamise kord“ p-st 1 nähtuvalt on vastustaja jaganud tema omandis olevad eluruumid sotsiaaleluruumideks, tööandja eluruumideks ja munitsipaaleluruumideks. Sotsiaaleluruum on p 4.1 järgi sotsiaalteenust vajava isiku kasutusse antav eluruum. Tööandja eluruum on p 5 järgi määratud isiku majutamiseks, kes on linna ametiasutusega või linna ametiasutuse hallatava asutusega töö- või teenistussuhetes. Tööandja eluruum võidakse anda ka linna teenindavale politseiametnikule. Ülejäänud eluruumid on munitsipaaleluruumid (p 1).
12.Kuna kaebaja ei ole tõendanud ega põhjendanud oma abivajadust, puudub tal õigus nõuda vastustajalt sotsiaaleluruumi kasutada andmist. SHS-ist ega KOKS-ist ei tule kohalikule omavalitsusüksusele kohustust muudeks juhtumiteks munitsipaaleluruume üürile anda. Sellise võimaluse on vastustaja näinud ette täiendava võimalusena lisaks sotsiaaleluruumi üürimisele. Kuna vastustajal puudub kohustus tagada ilma sotsiaalse abivajaduseta isikule võimalus üürida munitsipaaleluruumi, siis võib ta selliseid taotlusi lahendada selle järgi, kui palju on tema käsutuses vabu munitsipaaleluruume. Selliste ruumide kasutada andmise reeglid kehtestab vastustaja ise.
13.Kaebaja on esitanud vastustajale noore pere taotluse eluruumi üürimiseks6. Sellise taotluse esitamist reguleerib määrus nr 17 ja selliste taotluste hindamise korra näeb ette määruse nr 17 lisa 3 „Tallinna linnale vajalike töötajate ja noorte perede eluasemevajaduse hindamise juhend“. Selle lisa p 2 järgi lähtub eluasemekomisjon eluruumi üürileandmise ettepaneku tegemisel taotleja eluasemevajadusest, eelistades suurema eluasemevajadusega taotlejat. Eluasemevajadus on suurem: 1) taotlejal, kelle elamistingimused on madalama kvaliteediga; 2) taotlejal, kelle ülalpeetavate arv on suurem; 3) taotlejal, kes on kauem töötanud sama määruse § 2 lg-s 2 nimetatud asutustes ja erialadel; 4) taotlejal, kes on eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võetud varem; 5) taotlejal, kelle eluasemevajadus on põhjendatud muude sotsiaalsete asjaoludega. Nimetatud kriteeriumite alusel toimuv punktide arvestus on välja toodud sama lisa p-s 6.
14.Kohtu hinnangul ei ole tegemist asjakohatute kriteeriumitega. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et vastustaja oleks tema taotluse lahendamisel nimetatud tingimuste vastu eksinud, tema taotluse punktide arvu valesti arvutanud või tema taotlust teiste taotlusega võrreldes ebavõrdselt kohelnud. Kaebaja kasutuses on olnud kõigi mugavustega eluruumid, mistõttu ei ole tema elamistingimused madala kvaliteediga. Tal on üks ülalpeetav (alaealine tütar), seega ei õigusta tema taotluse eelisjärjekorras menetlemist ülalpeetavate suur arv. Kaebaja ei ole välja toonud muid asjaolusid, mis võiks tulla arvesse põhjendatud sotsiaalse vajadusena. Kohtule ei nähtu, et kaebaja taotluse osas oleks mingite oluliste asjaoludega arvestamata jäetud.
15.Vastustaja poolt kaebajale 01.08.2019 esitatud vastuse kohaselt oli kaebaja taotlus 31.07.2019 seisuga positsioonil 11. Vastustaja poolt kohtunõudele esitatud vastuse kohaselt on
Vastustaja tõend „Lisa 1 Noore pere taotlus eluruumi üürimiseks“.
4(5)
3-19-1751
kaebaja taotlus 25.10.2019 seisuga pingereas 8. kohal. Seega on kaebaja taotluse koht pingereas tõusnud. Samas ei ole välistatud kaebaja taotluse langus pingereas, kui taotluse esitab mõni taotleja, kellel esineb suurem vajadus munitsipaaleluruumi järele.
16.Kuigi asjaoludest nähtuvalt on kaebaja olnud munitsipaaleluruumi taotlejate järjekorras juba pea 5 aastat, ei too see veel kaasa vastustaja tegevuse õigusvastasust. Kuna vastustajal puudub kohustus tagada munitsipaaleluruumide kasutamise võimalust, siis ei saa sellise taotluse lahendamisega viibimine tuua kaasa vastustaja tegevuse õigusvastasust. Ühestki õigusaktist ei tule vastustajale kohustust tagada munitsipaaleluruum taotlejale kindla tähtaja jooksul. Kaebaja viide õiguskantsleri 03.07.2019 kirjale ja Riigikohtu 10.04.2014 määrusele asjas nr 3-3-1-9113 on asjakohatu, sest need käsitlevad kohaliku omavalitsusüksuse kohustust tagada abivajavale isikule sotsiaaleluruum. Kaebaja ei ole vastustajalt sotsiaaleluruumi taotlenud ja ta ei ole ka oma abivajadust põhjendanud. Seega ei laiene neis toodud seisukohad kaebaja olukorrale.
17.Kaebaja leidis, et vastustaja tegevus on vastuolus PS §-ga 28. PS § 28 lg 2 sätestab õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kaebaja ei vasta seaduses toodud tingimustele, mis kohustavad vastustajat talle eluruumi tagama. Seega ei ole vastustaja tegevus põhiseadusevastane.
18.Kuna vastustaja tegevus ei ole õigusvastane, puudub alus kaebaja kohustamiskaebust rahuldada ja kaebus jääb rahuldamata.
19.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad menetluskulud tema kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud kohtule tähtaegselt menetluskulu dokumente, seepärast jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.