lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-19-2235/4

Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 08.05.2020

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number
3-19-2235/4
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
08.05.2020
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
3936
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.05.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2235

Haldusasi

XXi kaebus Eesti Töötukassa 16.09.2019 otsuse nr TVH/19/032553 ja 19.11.2019 vaideotsuse nr 1826 tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks vaatama uuesti läbi XXi taotlus töövõime hindamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja vandeadvokaat KalleKaspar Sepper Vastustaja – Eesti Töötukassa, volitatud esindaja Meelis Paavel

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta XXi kaebus rahuldamata.

Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Avaldatavas otsuses asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.06.2020 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Sarnased lahendid

Sotsiaalõigus
  • 02.07.20263-22-2592/52Riigikohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-25-2311/19Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 27.06.20263-26-1342/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-25-3252/4Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-26-1261/7Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 25.06.20263-26-1450/6Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-19-2235

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

XX esitas 19.08.2019 Eesti Töötukassale (ETK) töövõime hindamise taotluse.

2.AS-i Põhja-Eesti Taastusravikeskuse ekspertarsti poolt 12.09.2019 koostatud dokumendipõhise töövõime hindamise eksperthinnangu kohaselt on taotlejal puuduv töövõime kestusega üks aasta. Ekspertarsti hinnangul võib kaebaja terviseseisund aasta jooksul paraneda, kui ta loobub alkoholi liigtarvitamisest ning saab õiget ravi, vastasel korral haigusnähud süvenevad.
3.ETK tuvastas 16.09.2019 otsusega nr TVH/19/032553 XXil puuduva töövõime kestusega üks aasta (18.09.2019-17.09.2020). 1) Taotlejal on mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on lülisamba haigusseisundid. Taotlejal on mõõdukad tegutsemispiirangud õppimise ja tegevuste elluviimise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning inimestevahelise lävimise ja suhete valdkondades, mille põhjuseks on psüühika- ja käitumishäired. Taotleja kirjeldatud piiranguid alkoholi ja teiste sõltuvust tekitavate ainete mõju osas on arvestatud õppimise ja tegevuste elluviimise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning inimestevahelise lävimise ja suhete valdkondi hinnates. Taotleja kirjeldatud piiranguid muude tervisehäirete osas on arvestatud liikumise valdkonda hinnates. Taotleja kirjeldatud piirangud käelise tegevuse valdkonnas ei leidnud tervise infosüsteemi (TIS) andmetel kinnitust. 2) Taotlejal on jalgadesse ja kehasse kiirguva seljavalu ning selja jäikuse tõttu piiratud lühikeste ja pikkade vahemaade käimine, treppidel ja erinevatel tasapindadel liikumine, kehaasendite säilitamine ja muutmine, seismine, kummardumine, istumine ja istest tõusmine. Taotlejal on tahtepuuduse ja keskendumishäirete, ärevuse ja stressitaluvuse alanemise tõttu piiratud igapäevategevuste alustamine ja lõpetamine, stressi ja muude psüühiliste koormustega toimetulek, suhtlemine ja võõrastega kontakteerumine. 3) Arvestades taotleja tervisekahjustuse iseloomu on tema töövõime ühe aasta jooksul raskesti prognoositav, kuid sõltuvusest loobumine parandaks taotleja elukvaliteeti.
4.XX esitas ETK 16.09.2019 otsuse peale vaide, kuna ei nõustunud ETK otsusega määrata puuduva töövõime kestuseks üks aasta ning palus määrata puuduva töövõime kestuseks viis aastat.

ETK jättis 19.11.2019 vaideotsusega nr 1826 XXi vaide rahuldamata.

1) ETK on nii vaidlustatud otsuse tegemisel kui ka vaide lahendamisel arvesse võtnud kõiki TIS-is olevaid terviseandmeid. Eksperdiarvamuse koostanud tervishoiuteenuse osutaja (TTO) ekspertarst analüüsis veel vaide esitaja terviseandmeid, sh vaides kirjeldatud asjaolusid, kuid ta jäi siiski oma esialgse eksperdiarvamuse juurde. Samuti analüüsis ETK töövõime hindamise ekspertarst vaidemenetluses vaide esitaja töövõime hindamise taotlust, terviseandmeid, vaides kirjeldatud asjaolusid ja TTO ekspertarsti koostatud eksperdiarvamust ning leidis, et eksperdiarvamuse põhjendused ja hinnangud vastavad määrusele, töövõime hindamise metoodikale ning faktilistele asjaoludele, eksperdiarvamus on kaalutlusvigadeta. 2) TTO ekspertarst on märkinud, et puuduva töövõime kestuseks hinnati üks aasta, kuna vaide esitaja põeb anküloseerivat spondüliiti, mis on krooniline, progresseeruva iseloomuga haigus, kuid progresseerumise kiirus on igal isikul individuaalne ja õige raviga on tõenäoliselt võimalik terviseseisundi paranemine ja edasise progresseerumise aeglustamine. Ka käesoleval juhul on raviga saavutatud paranemine, kuid ravi tuli katkestada pideva alkoholi liigtarbimise ja puudulikku ravisoostumuse tõttu (ei ilmunud kokkulepitud ajal arsti visiidile). Edasise ravi ja selle efektiivsuse eelduseks on alkoholi tarvitamisest loobumine, milleks on vajalik vaide esitaja 2(9)

3-19-2235 enda soov alkoholist loobuda ja ennast ravida vastavalt arsti ettekirjutustele. Üks aasta on piisav aeg, et muuta eluviise ja ennast ravida ning kui ka ravi foonil anküloseeriv spondüliit progresseerub, on vaide esitajal pärast ühe aasta möödumist õigus esitada uus taotlus töövõime hindamiseks. 3) Vaide läbivaatamisel ei ole selgunud uusi õiguslikke ega faktilisi asjaolusid, ei ole esitatud uusi tõendeid ega dokumente, mille alusel tuleks vaidlustatud otsus kehtetuks tunnistada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6.XX esitas 29.11.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 09.01.2020) ETK 16.09.2019 otsuse nr TVH/19/032553 ja 19.11.2019 vaideotsuse nr 1826 tühistamiseks ning ETK kohustamiseks vaadata uuesti läbi XXi taotlus töövõime hindamiseks. 1) ETK ei ole töövõime kehtivuse hindamisel järginud vajalikul määral haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet. ETK on uurinud puuduva töövõime kestuse hindamisega seotud dokumente vaid pinnapealselt ja väga formaalselt. 2) Alusetu on määrata kaebajale puuduv töövõime kestvusega üks aasta põhjusel, et kaebaja on varem ravi alkoholi tõttu katkestanud. Kaebajal on diagnoositud progresseeruva loomuga anküloseeriv spondüliit, mille väljaravimine ei ole võimalik, olenemata alkoholi tarbimisest või sellest hoidumisest. Veelgi ebaõigem on määrata puuduva töövõime kestuseks üks aasta olukorras, kus kaebaja tervislik seisund on halvenenud ja progresseerunud. 3) Kaebaja tõi juba vaides välja, et talle on igapäevaselt võimatud tegevused, millega kaasneb selgroo paindumine (nt ujumine, kummardades asjade võtmine). Kaebajal on raskendatud keha, näo ja hammaste pesemine, koristamine, pesu kuivama panemine ning erinevate esemete (nt toidukoti) tassimine. Lisaks on piiratud üle 100-meetrise vahemaa kõndimine, treppidel käimine, kükitamine, istuvast asendist püsti tõusmine ning pikemaajaline seismine ja istumine. Istuvast asendist püsti tõusmisel on vaja toetuda. Seega, arvestades, et kaebajal on juba praegu osasid toiminguid võimatu sooritada ning haigus on progresseeruv sõltumata alkoholi tarvitamisest, on ETK teinud ebaõige otsuse, millega määrati kaebajale puuduva töövõimetuse kestuseks üks aasta. Lisaks füüsilistele piirangutele on kaebajal tuvastatud ka psüühilised haigused. Kaebajal on ärevushäired, mille tõttu on piiratud üksi tuttavates ja võõrastes kohtades käimine ning igapäevaelu muutustega hakkamasaamine. Kodust väljumisel on kaebajal ärevus, ta peab võtma selle vastu ravimeid ning arsti ja ametiasutuste külastamisel vajab ta kõrvalist abi. Kaebaja psüühilised häired väljenduvad mh kerges ärritumises, meeleolu languses ning vegetatiivses hüpermobilisatsioonis. Seega tuleb ETK-l antud otsus osaliselt üle vaadata ning hinnata kaebaja töövõime vähenemise kestuseks viis aastat. 4) Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) seletuskirjas on sätestatud, et kui töövõime hindamiseks on vajalik arstlik vastuvõtt, on ETK-l õigus suunata inimene töövõime hindamiseks TTO, st lepingulise hindaja vastuvõtule. Lepingulise hindaja vastuvõtt on vajalik nendel juhtumitel, kus dokumenteeritud terviseandmete ja diagnooside põhjal ei ole võimalik anda hinnangut inimese töövõimele. Käesoleval juhul on olukord, kus ETK lepingulisel hindajal ei olnud võimalik anda hinnangut kaebaja tervisliku seisundi osas dokumenteeritud terviseandmete alusel, sest nendest ei ilmnenud, et kaebaja tervislik seisund saaks ühe aasta möödudes tunduvalt paraneda. Tegemist on siiski kroonilise ja progresseeruva anküloseeriva spondüliidiga, mis ei ole ravitav. Seega oleks ETK pidanud suunama kaebaja oma lepingulise hindaja vastuvõtule, et hinnata õiguspäraselt kaebaja töövõimet, kuna dokumentide põhjal ei olnud võimalik järeldusi teha. 5) Haldusakt saab enda mõjult olla selle adressaadi suhtes Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 11 mõistes proportsionaalne ainuüksi siis, kui haldusakti teinud haldusorgan on teostanud enda 3(9)

3-19-2235 uurimiskohustust ja sellega kausaalselt seotud kaalutlusõigust kohaselt. Käesoleva haldusakti tegemise puhul neid kohustusi kohaselt teostatud ei ole. Seega ei saa pidada haldusaktiga kaebaja põhi- ja inimõiguste riivet kooskõlas olevaks proportsionaalsuse põhimõttega. 6) ETK on oluliselt eksinud HMS §-st 4 tuleneva kaalutlusõiguse teostamisel. ETK on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja ebapiisavalt. Kaalutlus, mille kohaselt leitakse, et anküloseeriv spondüliit on aastaga paranev, ei ole arusaadav ega loogiliselt jälgitav. Ka ETK ise on märkinud, et progresseerumist on võimalik üksnes aeglustada. Seega on väär määrata kaebajale puuduva töövõime kestuseks üks aasta. Kuivõrd kaebaja tervislik seisund aasta jooksul väga suure tõenäosusega ei parane, siis on kaebaja jaoks töövõime hindamise taotlemine iga aasta tagant äärmiselt kurnav nii füüsiliselt kui emotsionaalselt, sest sellega kaasneb pidev erialaarstide külastamine ja täiendav tülikas asjaajamine. Veelgi enam, olukorras, kus kaebaja terviseseisund suure tõenäosusega ei muutu, on ebamõistlik koormata ka tervishoiusüsteemi. 7) Vaatamata sellele, et hea ravisoostumuse tõttu on kaebajal võimalik terviseseisundi paranemine valu vähenemise näol, ei ole siiski võimalik anküloseeriva spondüliidi taandumine selliselt, et kaebajal taastuks osaline töövõime. Haiguse progresseeruvat kulgu, mille taandumine ei ole võimalik, kinnitab ka meditsiinialane kirjandus. Lisaks on leitud, et mittesteroidsed põletikuvastased ravimid on efektiivsed üksnes põletikuliste seisundite leevendamisel, mitte aga anküloseeriva spondüliidi taandamisel. Teistel haigust modifitseerivatel antireumaatilistel ravimitel ei ole mõju anküloseeriva spondüliidi ravimisel. Progresseerumise aeglustumine tähendab, et haiguse sümptomid ei arene edasi, kuid juba tekkinud kahjustused on jäädavad. 8) Riigikohus on lahendi nr 3-17-1110 p-s 22 leidnud, et „kui eksperdiarvamuse andja hinnangul on meditsiiniliste andmete alusel piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud piirangu raskusaste ja taotleja seab eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, siis ei saa haldusorgan kahtlust alati kõrvaldada sellega, et sama eksperdiarvamuse andja kontrollib vaidemenetluses taotleja terviseandmete vastavuse piirangute raskusastmetele üle. Sellises olukorras on piirangute raskusastmete õigsuse kindlakstegemiseks haldusorganil põhjust kaaluda teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist.“ 9) Vastustaja seisukohad on vastuolulised – ühest küljest märgib vastustaja osalise töövõime taastumist, teisalt aga märgib, et ankolüseerivast spondüliidist tervistumine ei ole võimalik.

Eesti Töötukassa palub 06.01.2020 vastuses jätta kaebus rahuldamata.

1) Kaebaja töövõime hinnati puuduvaks ja selle üle puudub vaidlus. Puuduva töövõime kestuseks hinnati üks aasta, kuna kaebaja terviseseisund on pikemaks perioodiks raskesti prognoositav. Kaebajal on ankolüseeriva spondüliidi ravi takistanud alkoholism. Ankolüseerivat spondüliiti ei ole võimalik välja ravida, kuid korrapärase raviga on võimalik nii sümptomeid leevendada, mis omakorda parandab kaebaja elukvaliteeti, kui ka haiguse progresseerumist aeglustada. Ka alkoholismist tingitud kahjustustest ei ole võimalik tervistuda, kuid on võimalik olla kaine ning ravi- ja elurežiimi paranemine loob aluse nii kehaliste kui vaimsete funktsionaalsete piirangute vähenemiseks. Praegu pole oodatav piirangute kadumine, kuid aasta pärast on võimalik piiranguid korrapärase ravi foonil üle vaadata. Hea ravisoostumuse korral on võimalik osalise töövõime taastumine. Vastustaja peab vajalikuks rõhutada, et kaebaja on liitunud programmiga „Kainem ja tervem Eesti“ ning TIS-i andmetest nähtub, et kaebaja on alustanud oktoobrist 2019 bioloogilise raviga (retseptikeskuse andmetel on kaebajale müüdud ravimit Humira (adalimumab)). Eelnevalt on kaebaja saanud bioloogilise ravina Benepali, mis on andnud väga hea efekti. Samuti on kaebajale uuesti näidustatud regulaarne taastusravi, mis on eelnevalt kaebajast tulenevatel põhjustel pooleli jäänud.

4(9)

3-19-2235 2) Kaebaja on välja toonud, et ankolüseeriv spondüliit on pärilik haigus, mis kulgeb ägenemiste ja taandumistega. Haigus kulgeb järk-järgult piki lülisammas ja lõpuks tekib selgroo jäigastumine. Ligikaudu 30% patsienditest invaliidistub 20 aasta möödudes. Seega on tegemist süveneva ja ravimatu haigusega ning sellest paraneda ei ole võimalik. Vastustaja märgib, et terviseseisundi hindamisel töövõime aspektist on põhirõhk inimese kehalisel ja vaimsel sooritusvõimel, mis võib ühe ja sama diagnoosi puhul olla erinevatel inimestel väga erinev. Viidatud üldisest järeldusest ei saa teha ühest järeldust, et see tingimata ka kaebaja puhul lõpeb eelkirjeldatud viisil. Kaebaja terviseandmed seda üheselt ei kinnita. Sümptomite raskust ning haiguse süvenemist on raviga võimalik ohjata. Samuti on raviga võimalik kaebaja üldise seisundi paranemine, kuid tervistumine ei ole võimalik. 3) Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega uurimiskohustuse rikkumisest. Praegusel juhul olid kaebaja andmed TIS-s piisavad ja objektiivsed kaebaja töövõime hindamiseks. TVTS § 6 lg-st 4 tulenevalt peab isik olema kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist käinud perearsti, teda põhiliselt raviva eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtul. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja käinud augustis 2019 reumatoloogi juures ning juulis 2019 psühhiaatri juures ehk puudus vajadus kaebajat täiendavalt arsti vastuvõtule suunata. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja ka kaebuses välja toonud uusi asjaolusid, mida vastustaja oleks hinnangu andmisel jätnud tähelepanuta ja mis võinuks mõjutada lõppotsust. 4) Kaebaja halva ravisoostumuse tõttu on kaebaja tervislik seisund pikemaks perioodiks kui üks aasta raskesti prognoositav. TIS-i andmetest nähtub, et kaebaja on uuesti alustanud bioloogilise raviga, mis on eelnevalt andnud väga hea raviefekti. Üks aasta on piisav aeg oma eluviise muuta ja ennast ravida ning kui ka ravi foonil anküloseeriv spondüliit progresseerub, on näidustatud uus hindamine. Alusetud on seega kaebaja väited olulisest eksimusest kaalutlusõiguse teostamisel, kui vastustaja hindas puuduva töövõime kestuseks üks aasta. Asjaolu, et kaebajal on piiratud erinevad füüsilised tegevused, millega kaasneb selgroo paindumine ei anna alust määrata kaebajale puuduva töövõime kestuseks viis aastat. Hea ravisoostumuse korral on võimalik osalise töövõime taastumine ja kaebuste leevendumine. 5) Kaebajal esineb lisaks füüsilistele tegutsemispiirangutele ka vaimseid piiranguid ning nendega on eksperdiarvamuse andmisel ka arvestatud ning arvestatud sellises ulatuses nagu kaebaja need taotlusel töövõime hindamiseks märkinud on. Alkoholisõltuvusest tingitud kahjustustest ei ole võimalik tervistuda, kuid on võimalik alkoholi kasutamisest täielikult loobuda. Ravi- ja elurežiimi paranemine loob aluse nii kehaliste kui vaimsete funktsionaalsete piirangute vähenemiseks. Üks aasta on vastustaja hinnangul piisav aeg, et oma eluviise oluliselt muuta, arvestades et kaebaja jätkab toetava programmiga. 6) Kaebaja viited Riigikohtu lahendis nr 3-17-1110 esitatud seisukohtadele, mille kohaselt tulnuks vastustajal kaaluda vaidemenetluses arvamuse andmiseks kaebaja tervislikule seisundile mõne teise ekspertarsti või arstiõppe läbinud töötaja kaasamist, ei ole antud juhul asjakohased. Lisaks TTO poolt koostatud eksperdiarvamusele vaatas vaidemenetluses eksperdiarvamuse üle ka töötukassa ekspertarst, kes nõustus TTO eksperdiarvamusega. Vastav selgitus on antud ka vaideotsuses. Lisaks on kaebaja juhtumit arutatud täiendavalt töötukassa ekspertarstide koosolekul, kus leiti, et põhjendatud on hinnata puuduva töövõime kestuseks üks aasta. 7) Ekslik on kaebaja seisukoht nagu väidaks vastustaja, et kaebaja anküloseeriv spondüliit on raviga paranev. Vastustaja märgib jätkuvalt, et ankolüseerivat spondüliiti ei ole võimalik välja ravida, st tervistuda, kuid korrapärase raviga on võimalik sümptomeid leevendada ja edasise progresseerumise aeglustamine ning seetõttu ka üldist terviseseisundit parandada. Võimalik on osaline töövõime taastumine.

5(9)

3-19-2235

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et XXi kaebus ei ole kuulu rahuldamisele.

9.Vaidlus seisneb selles, kas ETK on õiguspäraselt määranud kaebajale puuduva töövõime kestuseks ühe aasta. Kaebajale määratud töövõime ulatuse / raskusastme (s.o puuduva töövõime) üle poolte vahel vaidlust ei ole.
10.TVTS § 5 lg 1 kohaselt tuvastatakse töövõime hindamisega pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus. Sama paragrahvi lõike 2 kohasel võetakse töövõime hindamisel arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust. TVTS § 8 lg 1 kohaselt tuvastab töötukassa isikul osalise või puuduva töövõime alates töövõime hindamise taotluse esitamise päevast kuni viieks aastaks, kuid mitte kauemaks kui vanaduspensionieani, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39) § 8 lg 6 järgi tuvastab töötukassa isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel. Eksperdiarvamus koostatakse lähtudes isiku enda hinnangust, isiku kohta TIS-is olevatest andmetest ning vajaduse korral arstidelt ja spetsialistidelt saadud või isiku vastuvõtu käigus saadud täiendavatest andmetest (määruse nr 39 § 5 lg-d 1 ja 2). Eksperdiarvamus antakse isiku tegutsemisvõime kohta valdkondade võtmetegevuste kaupa (määruse nr 39 § 6 lg 1). Võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmeid ja iga valdkonna võtmetegevuste kokkuvõtlikku raskusastet hinnatakse skaalal 0 – 4, kus 0 väljendab seda, et piiranguid ei tuvastatud ning 4 seda, et piirang on täielik ehk vastavat tegevust pole võimalik sooritada (määruse nr 39 § 6 lg 3). Võtmetegevuste raskusastmed summeeritakse, välja arvatud raskusastmed 0 ja 1 (määruse nr 39 § 6 lg 6). Eksperdiarvamuse andja hindab töövõime kas osaliseks või puuduvaks, kasutades kaalutlusõigust, kui võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuste summa on 4 või suurem või erijuhtumi esinemisel või kui suhtlemise valdkonna võtmetegevuse piirangu raskusaste on hinnatud arvväärtusega 4 (kuni 29.02.2020 kehtinud määruse nr 39 § 8 lg 1). Kaalutlusõiguse alusel töövõime tuvastamisel arvestab eksperdiarvamuse andja eelkõige taotleja tegutsemisvõimet mõjutavate järgnevate asjaoludega: erinevates valdkondades isikul esinevate piirangute koosmõju, tervisekahjustuse või haiguse ulatus, kulg, raskusaste ja esinemise sagedus, isiku haiguskriitika ja -teadlikkus, ravisoostumus ning piirangute mõju igapäevategevustele (määruse nr 39 § 8 lg 2). Eksperdiarvamuse andja hindab isiku töövõime puuduvaks, kui: 1) on tuvastatud käesoleva määruse §-s 4 nimetatud töövõimet välistav seisund; 2) mis tahes võtmetegevuse raskusaste on hinnatud arvväärtusega neli (kuni 29.02.2020 kehtinud määruse nr 39 § 8 lg 3). Eksperdiarvamuse andja hindab isiku töövõime osaliseks, kasutades kaalutlusõigust arvestades määruse nr 39 § 8 lg-s 2 sätestatut, kui isik ei suuda mis tahes võtmetegevust sooritada iseseisvalt (määruse nr 39 § 8 lg 4). Eksperdiarvamuses antakse osalise või puuduva töövõime tuvastamise korral ka hinnang töövõime vähenemise eeldatava kestuse kohta (määruse nr 39 § 7 lg 4 p 5). Asja materjalidest nähtuvalt on AS-i Põhja-Eesti Taastusravikeskuse ekspertarsti poolt 12.09.2019 koostatud eksperdiarvamuse kohaselt kaebajal puuduv töövõime kestusega üks aasta. Eksperdiarvamusest nähtub, et ekspertarst on kaebajal tuvastanud mõõdukad piirangud (arvväärtusega 2) järgmistes võtmetegevustes: 1) liikumine eri tasapindadel; 2) seismine ja istumine; 3) tegevuste alustamine ja lõpetamine; 4) väljaskäimine; 5) toimetulek muudatustega; 6) sotsiaalsete olukordadega hakkamasaamine. Liikumise valdkonnas esinevate piirangute kohta on arst märkinud, et kaebajal on diagnoositud anküloseeriv spondüliit ning kaebajale 6(9)

3-19-2235 määratud bioloogiline ravi katkestati alkoholi liigtarvitamise tõttu, ent TIS-i andmetest nähtuvalt kaebaja terviseseisund raviga paranes (ravi katkestamise tõttu vaevused avaldusid uuesti). Sellest tulenevalt võib ekspertarsti hinnangul kaebaja terviseseisund aasta jooksul paraneda, kui ta loobub alkoholi liigtarvitamisest ning saab õiget ravi, vastasel korral haigusnähud süvenevad.

11.Kaebaja on viidanud Riigikohtu 05.09.2019 otsuse nr 3-17-1110 p-le 22, millest tuleneb, et kui taotleja seab kahtluse alla eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele, siis on haldusorganil põhjust kaaluda teise TTO või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist. Kuigi praegusel juhul ei puuduta kaebaja vastuväited eksperdiarvamuse andja hinnangut piirangute raskusastmele, vaid nende piirangute eeldatavale kestusele, on viidatud Riigikohtu seisukoht siiski asjakohane. Samas nähtub asja materjalidest, et vastustaja ongi vastavalt tegutsenud. ETK vaideotsusest nähtuvalt hindas eksperdiarvamuse andja vaidemenetluses veel kord kaebaja terviseandmeid ning vaides kirjeldatud asjaolusid, ent jäi siiski oma esialgse hinnangu juurde. Samuti nähtub vaideotsusest, et 12.09.2019 eksperdiarvamusega nõustus ka vaidemenetlusse kaasatud ETK töövõime hindamise ekspertarst. Vastuses kaebusele on ETK täiendavalt selgitanud, et kaebaja juhtumit on arutatud ka töötukassa ekspertarstide koosolekul, kus leiti, et põhjendatud on hinnata kaebajal puuduva töövõime kestuseks üks aasta ning seda eelkõige alkoholi kuritarvitamise tõttu ning et ravirežiimi adekvaatsel jälgimisel on võimalik oluline piirangute vähenemine1. Eelnevast nähtuvalt on kaebaja suhtes 12.09.2019 koostatud eksperdiarvamuse vaidemenetluses üle vaadanud lisaks samale eksperdiarvamuse andjale ka töötukassa enda ekspertarst(id). Seega ei ole põhjendatud kaebaja etteheide tulenevalt Riigikohtu 05.09.2019 lahendi nr 3-17-1110 p-st 22.
12.ETK ei ole rikkunud uurimispõhimõtet (HMS § 6). Kaebaja väitega, et TTO ei saanud kaebaja terviseseisundile TIS-i kantud andmete põhjal anda hinnangut, ei saa nõustuda. Töötukassa hindab isiku töövõimet üldjuhul dokumendipõhiselt. Kui olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik isiku töövõimet hinnata, on töötukassal õigus suunata isik tema töövõime kohta arvamuse saamiseks TVTS § 7 lg-s 1 nimetatud TTO vastuvõtule (TVTS § 7 lg 3). Praegusel juhul olid aga kaebaja andmed TIS-is piisavad ja objektiivsed kaebaja töövõime hindamiseks. TVTS § 6 lg 4 sätestab, et isik peab olema kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist käinud perearsti, teda põhiliselt raviva eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtul. See on oluline selleks, et tagada otsuse põhinemine võimalikult ajakohastel terviseandmetel. Kaebaja on reumatoloogi juures käinud 21.08.2019 ning psühhiaatri juures 23.07.2019. Seega ei saa väita, et töötukassa oleks pidanud kaebaja suunama enne otsuse tegemist TVTS § 6 lg 4 alusel (täiendavalt) arsti vastuvõtule ega ka seda, et eksperdiarvamus anti puudulike terviseandmete põhjal. Sealjuures ei ole kaebaja selgelt välja toonud, milliste TIS-i kantud ja / või kandmata andmetega on vastustaja või eksperdiarvamuse koostanud arst jätnud arvestamata.
13.Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, et TTO ei saanud anda hinnangut kaebaja tervisele põhjusel, et kaebaja terviseandmetest ei ilmnenud see, et tema tervislik seisund saaks ühe aasta möödudes tunduvalt paraneda. Kohus selgitab, et isiku töövõime ulatuse ja selle eeldatava kestuse hindamine eeldab meditsiinialaseid eriteadmisi ja tugineb seetõttu eksperdi arvamusel (TVTS § 7 lg 1, määruse nr 39 § 8 lg 6). Praegusel juhul ongi ekspertarst TIS-i kantud andmete pinnalt ja oma meditsiinialastele eriteadmistele tuginedes leidnud, et kaebajal on tuvastatud puuduva töövõime kestuseks üks aasta, sest ravirežiimi korrapärasel järgimisel on võimalik oluline piirangute vähenemine. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on diagnoositud anküloseeriv spondüliit, mida ei

vastustaja vastuse lisa nr 3

7(9)

3-19-2235 ole võimalik täielikult välja ravida. Eksperdiarvamuse andnud arst on 21.10.2019 täiendavalt selgitanud, et kuigi anküloseeriva spondüliidi näol on tegemist progresseeruva iseloomuga haigusega, on progresseerumise kiirus igal patsiendil individuaalne ja õige raviga on tõenäoliselt võimalik üldise terviseseisundi paranemine ja edasise progresseerumise aeglustamine. Ühtlasi on eksperdiarvamuse andnud arst märkinud, et ka käesoleval juhul on 10.12.2018 alustatud bioloogilise raviga (anküloseerivast spondüliidist tingitud vaevuste leevendamiseks ja progresseerumise aeglustamiseks) saavutatud kaebaja terviseseisundi paranemine, kuid ravi tuli katkestada kaebaja pideva alkoholi liigtarbimise ja puuduliku ravisoostumuse tõttu (sh ei ilmunud patsient kokkulepitud ajal arsti visiidile). Bioloogilise raviga saavutatud terviseseisundi paranemist kinnitab reumatoloogi 28.01.2019 sissekanne kaebaja ravi kohta, mille kohaselt „spondüloartriidile efekt väga hea, valu oluliselt vähenenud, tunneb ennast paremini, on asunud tegema aktiivsemalt koduseid töid“2. Kaebaja on raviga uuesti alustanud 2019. a oktoobris. Edasise ravi ja selle efektiivsuse suhtes on ekspertarsti hinnangul oluline tähendus alkoholi tarvitamisest loobumisel, mille juures mängib peamist rolli kaebaja enda soov alkoholist loobuda ja ravida ennast vastavalt arsti ettekirjutustele. Sealjuures on ekspertarst pidanud ühte aastat piisavaks ajaks, et oma eluviise muuta, ennast ravida ning seejärel haiguse (anküloseeriva spondüliidi) progresseerumine ravi foonil üle vaadata. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja (sh eksperdiarvamuse andnud arst) pidanud võimalikuks, et hea ravisoostumuse korral võib olla võimalik osalise töövõime taastumine. Vastustaja ei ole välistanud, et kaebaja töövõime hinnatakse pärast ühte aastat siiski puuduvaks, küll aga saab pärast ühte aastat arvesse võtta seda, kas ja kuidas on kaebaja järginud korrapärast ravi, sh korrapärase ravi järgimise korral hinnata, kuidas on ravi kaebaja terviseseisundile pikema perioodi jooksul mõjunud (ehk teisisõnu, kas kaebaja piirangud on sama intensiivsed ka pärast ühte aastat). Kohtu hinnangul ei ole kaebaja välja toonud selliseid põhjendusi, mis annaks aluse ekspertarsti erialateadmistel põhinevas hinnangus kahelda. Lisaks puudub praegusel juhul vaidlus selles, et kaebajal ei ole tuvastatud määruse nr 39 § 8 lg-s 3 nimetatud asjaolusid, mis tingiksid igal juhul puuduva töövõime määramise (s.o tuvastatud määruse nr 39 §-s 4 nimetatud töövõimet välistav seisund või mis tahes võtmetegevuse raskusastet hinnatud arvväärtusega neli). Kohtu hinnangul ei saa pidada vastustaja seisukohti vastuolulisteks. Kohtule arusaadavalt ei ole vastustaja (ja eksperdiarvamuse andja) pidanud võimalikuks täielikku tervenemist anküloseerivast spondüliidist, vaid leidnud, et õige raviga on võimalik leevendada kaebajal esinenud / esinevate sümptomite raskust ning aeglustada haiguse edasist kulgu. Seda seisukohta kinnitab ka meditsiinialane kirjandus3. Lisaks nähtub eksperthinnangust kui ka töötukassa arsti sissekandest4, et praegusel juhul on kaebajal puuduv töövõime tuvastatud eeskätt alkoholi liigtarbimise ja puuduliku ravisoostumuse tõttu. See tähendab, et kaebaja üldine terviseseisund võib olla oluliselt parem, kui kaebaja järgib arsti ettekirjutusi (eelkõige hoidub alkoholi liigtarvitamisest ning jätkab bioloogilise raviga).

14.Kohtu hinnangul on vaidlustatud haldusaktid ka proportsionaalsed ning kaalutlusvigadeta

(HMS § 54).

Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja kaalutlus, et anküloseeriv spondüliit on aastaga paranev, arusaadav ega loogiliselt jälgitav. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vastustaja on korduvalt selgitanud, et kuigi kaebajal ei ole võimalik täielikult terveneda anküloseerivast spondüliidist, siis korrapärase raviga on võimalik sümptomeid leevendada ja edasist progresseerumist aeglustada ning seetõttu ka üldist terviseseisundit parandada. Kaebajale määratud bioloogiline

vastustaja vastuse lisa nr 2, lk 12 vt nt https://www.reumaliit.ee/sites/default/files/lehekylg/sponduliit.pdf, lk 4

vastustaja vastuse lisa nr 3

8(9)

3-19-2235 ravi jäi alkoholi liigtarvitamise tõttu pooleli. Kohtu hinnangul on arusaadav ja loogiline vastustaja seisukoht, mille kohaselt on kaebajal võimalik kaasa aidata enda üldise terviseseisundi paranemisele, lõpetades alkoholi liigtarvitamine ja järgides arsti(de) antud raviskeeme. Asja materjalidest nähtuvalt ongi kaebaja liitunud programmiga „Kainem ja tervem Eesti“ ning 16.10.2019 alustanud uuesti bioloogilise raviga. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes puudub kohtu hinnangul põhjus seada kahtluse alla vastustaja (ja eksperdiarvamuse andja) hinnang, et üks aasta on piisav aeg, mil uuesti hinnata kaebaja terviseseisundit. See aga ei tähenda automaatselt seda, et ka järgmisel korral hindab vastustaja kaebajal osalise või puuduva töövõime tuvastamise korral selle kestuseks üks aasta. Seega on põhjendamatud ka kaebaja väited nii tema kui ka tervishoiusüsteemi ebamõistliku koormamise tõttu.

15.Eeltoodu põhjal ja TVTS-s ning määruses nr 39 sätestatut silmas pidades on ETK 16.09.2019 otsus nr TVH/19/032553 ja 19.11.2019 vaideotsus nr 1826 õiguspärased ning seega ei kuulu tühistamisnõuded rahuldamisele. Sellest tulenevalt ei saa rahuldada ka nendega olemuslikult seotud kohustamisnõuet kaebaja 19.08.2019 töövõime hindamise taotluse uuesti läbi vaatamiseks.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, seega jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.
17.Arvestades lahendis kajastuvaid eraelulisi ja terviseandmeid, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee Kohtunik

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 12.06.20263-25-4289/7Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 12.06.20263-26-1355/7Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja