X.X. kaebus Sotsiaalkindlustusameti vastu alates 2. jaanuarist 2020 soodustingimustel vanaduspensioni määramise kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X.X., esindaja Ivo Kaurit Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia Azojan
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada menetlus haldusasjas nr 3-20-121 kaebust menetlusse võtmata.
2.Tagastada kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot pärast praeguse määruse resolutsiooni punkti 1 jõustumist. Kaebajal tuleb kohtule teatada, kellele ja millisele arvelduskontole ta soovib riigilõivu kandmist.
3.Mõista Sotsiaalkindlustusametilt X.X. kasuks välja menetluskulud 270 eurot. Jätta menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud nende endi kanda.
4.Asendada avaldatavas määruses X.X. ja C.C. nimed tähemärkidega.
Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused
1.X.X. esitas 15. jaanuaril 2020 Sotsiaalkindlustusametile avalduse soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks alates 2. jaanuarist 2020. Eelnevalt oli X.X. pöördunud korduvalt Sotsiaalkindlustusameti poole, leides, et kaebaja neljanda lapse isa, C.C. nõusoleku nõudmine X.X.le pensioni määramiseks ei ole põhjendatud.
2.Sotsiaalkindlustusameti 17. jaanuari 2020. a vastuses pöördumisele selgitati, et X.X. soodustingimustel vanaduspensioni avalduse puuduolevaks dokumendiks on C.C. nõusolek. Sotsiaalkindlustusamet selgitas, et saatis C.C.le eeltäidetud blanketi nõusoleku saamiseks, kuid vastuse koostamise ajaks ei olnud C.C. oma otsusest teada andnud.
3-20-121
3.X.X. esitas 20. jaanuaril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 17. jaanuari 2020. a dokumendi õigusvastasuse tuvastamiseks ning kaebajale alates 2. jaanuarist 2020 soodustingimustel vanaduspensioni määramise kohustamiseks.
20.märtsil 2020 saabus Tartu Halduskohtusse X.X. avaldus menetluse lõpetamiseks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lõike 1 punkti 4 ja lõike 3 alusel, kuna vastustaja on täitnud kaebaja nõude ja teinud toimingu, mille tegemiseks kohustamist kaebaja kohtult soovis. Nimelt määrati Sotsiaalkindlustusameti 25. veebruari 2020. a otsusega kaebajale soodustingimustel vanaduspension alates 2. jaanuarist 2020 eluaegselt. Ühtlasi esitas kaebaja taotluse menetluskulude vastustaja kanda jätmiseks HKMS § 108 lõike 6 alusel. Vastustaja oli kaebajale enne kohtusse pöördumist korduvalt ning viimati 17. jaanuari 2020. a dokumendiga mõista antud, et talle alates 2. jaanuarist 2020 vanaduspensioni ei määrata. Kaebaja väitel toimus kaebaja ja vastustaja esindaja vahel 13. veebruaril 2020 telefonivestlus, mille käigus sai vastustaja teada kaebaja kohtusse pöördumisest. Seejärel muutis vastustaja oma seisukohti ja leidis 25. veebruari 2020. a otsuses, et kaebajal on siiski õigus saada soodustingimustel vanaduspensioni. Kaebaja hinnangul on vastustaja tegevus tingitud kaebaja pöördumisest halduskohtu poole.
5.Sotsiaalkindlustusamet kinnitas 27. märtsil 2020. a vastuses kohtunõudele, et nõustub menetluse lõpetamisega, kuid palub jätta menetluskulud kaebaja enda kanda. X.X. esindajaga peetud kirjavahetuse tulemusena pöördus Sotsiaalkindlustusamet C.C. poole
2.jaanuaril 2020 ning edastas talle selgitava kirja ja eeltäidetud blanketi nõusoleku saamiseks. Samuti suhtles Sotsiaalkindlustusamet pärast X.X. pensioniavalduse saamist C.C.ga telefoni teel, et paluda tal edastada oma seisukoht esimesel võimalusel. C.C. esitas Sotsiaalkindlustusameti klienditeenindusse oma nõusoleku X.X.le soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks seoses nende ühise lapse kasvatamisega (nõusolek registreeritud 21. veebruaril 2020). Otsus X.X.le pensioni määramiseks tehti 25. veebruaril 2020. Kaebajale vanaduspensioni määramiseks sooduskorras kolm aastat enne vanaduspensioniiga oli nõutav C.C. nõusolek. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 32 lõike 1 kohaselt teeb Sotsiaalkindlustusamet riikliku pensioni määramise või sellest keeldumise otsuse 15 tööpäeva jooksul arvates nõuetekohase pensioniavalduse esitamisest. Senini on nii halduspraktikas kui ka kohtupraktikas lähtutud arusaamisest, et nõuetekohane on avaldus, millele on lisatud kõik asjas olulised dokumendid, antud juhul ka C.C. nõusolek või keeldumine. Vastava nõusoleku registreerimisest kahe tööpäeva jooksul tehti ka otsus kaebajale pensioni määramiseks. Vastustaja hinnangul puudub seaduslik alus esitada kaebus Sotsiaalkindlustusameti 17. jaanuari 2020. a selgitava kirja õigusvastasuse tuvastamiseks. Samuti puudus kaebajal vajadus ning mõistlik põhjendus pöörduda kohtusse kohustamiskaebusega, taotledes kohustada Sotsiaalkindlustusametit kaebaja pensioniavalduse osas otsust vastu võtma.
KOHTU SEISUKOHT
6.Asja materjalidest nähtuvalt pöördus kaebaja kohtu poole eesmärgiga, et Sotsiaalkindlustusamet määraks talle alates 2. jaanuarist 2020 soodustingimustel vanaduspensioni. Kaebaja esitas selle eesmärgi saavutamiseks tuvastamis- ja kohustamisnõude. HKMS § 45 lõike 2 esimese lause kohaselt võib kohtule esitada tuvastamisnõude üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Praegusel juhul oli kaebaja esitatud nõuetest
3-20-121 tema õiguste kaitseks tõhusam kohustamisnõue. Tõhusama nõude olemasolu korral ei ole seaduse ega kohtupraktika järgi vajalik ega lubatav eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine. Kohustamisnõude lahendamise käigus tuleb kohtul muu hulgas hinnata ka haldusorgani varasema tegevuse õiguspärasust, teisisõnu sisaldub tuvastamisnõue juba kohustamisnõudes. Eeltoodut arvestades loeb kohus praegusel juhul tuvastamisnõude hõlmatuks kohustamisnõudega.
7.HKMS § 152 lõike 1 punkt 4 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. HKMS § 152 lõike 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kui HKMS § 152 lõike 1 punktis 4 nimetatud asjaolu ilmneb enne kaebuse menetlusse võtmist, lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse võtmata (HKMS § 152 lõige 3). Sotsiaalkindlustusameti 25. veebruari 2020. a otsusega määrati kaebajale soodustingimustel vanaduspension alates 2. jaanuarist 2020 eluaegselt. Seega on kaebaja oma kaebuse eesmärgi saavutanud. Kaebaja ei ole taotlenud vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõudega jätkamist ning kohtu hinnangul ei ole see kaebaja õiguste kaitseks ka vajalik. Eeltoodut arvestades lõpetab kohus praeguse asja menetluse HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel. Kuna kohus ei ole kaebust menetlusse võtnud, lõpetab kohus menetluse kaebust menetlusse võtmata.
8.Kohus selgitab, et kui määrus menetluse lõpetamise kohta jõustub, ei ole kaebajal enam lubatud esitada kohtule kaebust sama nõudega ja samal alusel nagu praeguses kohtuasjas (HKMS § 43 lõike 1 punkt 2).
9.Kaebaja palus, et kohus mõistaks vastustajalt välja kaebaja menetluskulud, sh riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 540 eurot. Vastustaja palus jätta menetluskulud kaebaja enda kanda.
10.Kaebuse eest tasutud 15-eurost riigilõivu ei saa kohus vastustajalt välja mõista, vaid see tuleb kaebajale HKMS § 104 lõike 5 punkti 4 alusel menetluse lõpetamise tõttu tagastada. Kaebajal tuleb kohtule teatada, kellele ja millisele arvelduskontole ta soovib riigilõivu kandmist. Kohus kannab riigilõivu kaebaja näidatud kontole pärast praeguse määruse jõustumist.
11.Üldreegel on, et menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja (HKMS § 108 lõige 4). HKMS § 108 lõike 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kohtupraktikas on leitud, et ka menetluse lõpetamise korral menetluskulude jagamise üle otsustamisel on kohtul õigus juhinduda HKMS § 108 lõikest 11, mis sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (vt Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2018. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2018. a määrus haldusasjas nr 3-18-1832). Kaebaja palus, et kohus mõistaks HKMS § 108 lõike 6 alusel vastustajalt välja kaebaja õigusabikulud 540 eurot.
3-20-121 Kohtu hinnangul saab kaebaja õigusabikulusid pidada vajalikuks ja põhjendatuks (HKMS § 109 lõige 6).
12.Vastustaja 27. märtsi 2020. a vastusest võib aru saada, et vastustaja väitel ei olnud kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni määramine tingitud kaebuse esitamisest kohtule. Vastustaja selgitas, et pöördus kaebaja esindajaga peetud kirjavahetuse tulemusena 2. jaanuaril 2020 C.C. poole, edastades talle eeltäidetud blanketi kaebaja kasuks soodustingimustel vanaduspensionist loobumiseks, selgitades kaaskirjas olukorda ja paludes oma otsusest vastustajale teada anda. Pärast kaebaja pensioniavalduse saamist selgitas vastustaja
17.jaanuaril 2020 kaebaja esindajale, et edastas C.C.le kirja ja nõusoleku blanketi, kuid ei ole vastust veel saanud. Samuti suhtles vastustaja pärast kaebaja pensioniavalduse saamist mitu korda C.C.ga telefoni teel, paludes tal edastada oma seisukoha esimesel võimalusel. C.C. esitas oma nõusoleku kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks Sotsiaalkindlustusameti klienditeenindusse ja see registreeriti 21. veebruaril 2020. Vastustaja tegi 25. veebruaril 2020 ehk kahe tööpäeva jooksul C.C. nõusoleku registreerimisest kaebajale positiivse otsuse. Kaebaja tõi esile, et suhtles 13. veebruaril 2020 telefoni teel vastustajaga ning teavitas, et on pöördunud kohtusse. Vastustaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Kaebaja on seisukohal, et
25.veebruari 2020. a otsuse tegemine oli tingitud kohtusse pöördumisest. On tõsi, et vastustaja tegi otsuse kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni määramise kohta väga ruttu pärast C.C. nõusoleku saamist. See võiks anda tunnistust sellest, et kaebaja soovitud haldusakti andmine ei olnud tingitud kohtule kaebuse esitamisest, vaid C.C. nõusoleku saamisest. Teisalt tuleb kohtul arvestada ka järgnevaga. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja
19.detsembri 2019. a pöördumises vastustajale esile toonud, et C.C. on keeldunud kõnealuse nõusoleku andmisest. Vastustaja otsustas 2. jaanuaril 2020 siiski ise küsida C.C.lt seisukohta. C.C. nõusolek registreeriti Sotsiaalkindlustusametis alles umbes 1,5 kuu pärast. Vastustaja on küll väitnud, et helistas vahepeal mitu korda vastuse saamiseks C.C.le, kuid ei ole täpsustanud, mis kuupäevadel ta helistas. Kohtu hinnangul ei saa välistada, et C.C.ga aktiivsem suhtlemine ja temalt lõpuks vastuse saamine võis olla tingitud kaebaja esindajaga 13. veebruaril 2020 telefonis peetud vestlusest. Seega võis oma roll 25. veebruari 2020. a otsuse tegemisel olla ka kaebaja kohtusse pöördumisel. Ei saa välistada, et kohtusse pöördumata jättes oleks kaebaja avalduse menetlemine vähemalt veelgi viibinud. Seega leiab kohus, et Sotsiaalkindlustusameti
25.veebruari 2020. a otsuse tegemine võis olla tingitud koostoimes nii C.C. nõusoleku saamisest kui ka kohtule kaebuse esitamisest. Seda arvestades peab kohus õiglaseks, et kaebaja menetluskuludest jääb pool vastustaja kanda ja teine pool kaebaja enda kanda. Seetõttu mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 270 eurot ning jätab kaebaja ülejäänud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
13.HKMS § 175 lõike 3 ja § 178 lõike 3 kohaselt asendab kohus omal algatusel avaldatavas määruses kaebaja ja C.C. nimed tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.