Xi kaebus Politsei- ja Piirvalveameti 8.oktoobri 2017. a elamisloa kehtetuks tunnistamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 15.33.4/2017/7590-1 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindaja Monica Meristo-Dmitrijev Vastustaja – Politsei- ja Piirvalveamet
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
1.Rahuldada Xi kaebus.
2.Tühistada Politsei- ja Piirvalveameti 8. oktoobri 2017. a elamisloa kehtetuks tunnistamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsus nr 15.33.4/2017/7590-1.
3.Keelata Politsei- ja Piirivalveametil Xi Eestist väljasaatmine haldusasja nr 3-17-2378 menetluse lõpuni.
Asendada avaldatavas kohtuotsuses füüsiliste isikute nimed tähemärkidega. Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 12. detsembrini 2018. a. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 08.10.2017. a Xi suhtes elamisloa kehtetuks tunnistamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 15.33.4/2017/7590-1.
2.X vaie otsusele jäeti PPA 30.10.2017. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/2017/7848-3 rahuldamata.
3.X esitas 13.11.2017. a Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 08.10.2017 otsuse nr 15.33.4/2017/7590-1 tühistamiseks.
4.Kaebaja leiab, et tema suhtes tehtud otsus ei ole seaduslik. Perekond on püha, kui aga elamisluba tunnistatakse kehtetuks, siis kaotab perekond igasuguse mõtte ja laguneb üksnes seetõttu, et kaebajal on Vene kodakondsus. Kaebaja peab üldteada olevaks, et Venemaa ei võta vastu kohtulikult karistatud isikuid, seega on otsus perspektiivitu. Kaebaja on sündinud Eestis, tal on siin perekond ja lähedased. Kaebaja ei saa aru, kas Vene kodakondsusega isik on ühiskonnale ohtlikum, kui Eesti kodakondsusega või kodakondsuseta isik. Kaebaja leiab, et otsuse tegemisel pole arvestatud ühtegi kaebaja väidet. Eesti riik kasutab ära olukorda, kus isikul on Vene kodakondsus, et siis seetõttu temast teatud ajaks vabaneda. Selliste otsustuste tegemine ei ole õigusriigile kohane, sest isik on sündinud ja elanud terve elu Eestis. Kaebaja poolt toime pandud kuriteod ei ole nii ohtlikud, et tema elamisluba tuleks kehtetuks tunnistada. Tegemist on veel ühe karistusega kaebajale. Vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses pole ühtegi reaalset põhjust, miks kaebaja peaks Eestist lahkuma. Samuti jääb kaebajale arusaamatuks Eestisse sissesõidukeelu pikkus (viis aastat).
5.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Kaebuse esitamisel on eiratud kaebetähtaega, kuid vastustaja ei vaidle tähtaja ennistamisele kohtu poolt vastu. Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja on ise võtnud endalt võimaluse elada täisväärtuslikku perekonnaelu. Kaebaja abikaasa pidi abielludes olema teadlik, et kaebaja elas kuritegelikku elu. Kaebaja saab sugulastega suhelda kas telefonitsi või e-kirja teel. Arusaamatu ja meelevaldne on kaebaja väide, et Venemaa ei võta vastu kohtulikult karistatud isikuid. PPA on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvestanud põhiseaduslikke piire, seadusandja poolt määratletud eesmärke, otstarbekust ja proportsionaalsust. PPA on hinnanud asjaolusid ning tõendeid kogumis ja PPA otsus on õiguspärane. Kaebajale tehtud ettekirjutus ja kohaldatud sissesõidukeeld on õiguspärased ning otsuse tühistamiseks puudub alus. Õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles kaebaja sidemete katkemise Eesti riigiga. Kohtu seisukoht
6.Vastustaja on vastuses kaebusele avaldanud seisukoha, mille kohaselt tuleb lahendada kaebuse tähtaegsuse küsimus ja kaebuse esitamise tähtaja võib ennistada. Vastustaja poolt kaebusele esitatud vastuse p-s III toodud asjaoludel (tl 25 p), mille kohaselt on kaebus esitatud ühe päevase hilinemisega, on kaebus tegelikult tähtaegne. Kaebuse esitamise tähtaja viimane päev langes nädalavahetusele, mil loetakse tähtaeg saabunuks järgneval tööpäeval ja seetõttu puudub vajadus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks, sest kaebus esitati nädalavahetusele järgneval esmaspäeval (TsÜS § 136 lg 8).
7.Haldusasjas on vaidlus selle üle, kas vastustaja on õiguspäraselt tunnistanud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa VMS § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks, teinud kaebajale lahkumisettekirjutuse VSS § 72 lg 2 p 7 alusel ning kohaldanud kaebajale sissesõidukeeldu viieks aastaks VSS § 74 lg 2 alusel. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib PPA pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lg 1 p 2 eelduste kohaselt peab välismaalasest lähtuma oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule selleks, et PPA saaks asuda kaaluma, kas tunnistada välismaalase pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks või mitte (vt RKHKo 3-3-1-1-14, p 15). Seega kaitstav õigushüve, millele oht peab esinema, on avalik kord ja riigi julgeolek. Kui oht kaitstavatele õigushüvedele esineb, saab PPA kaaluda pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist.
8.Halduskohus on seisukohal, et kaebus kuulub täielikult rahuldamisele.
9.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja on praeguseks 46 aastane Eestis sündinud Venemaa Föderatsiooni kodanik, kelle pikaajalise elaniku elamisluba Eesti Vabariigis tunnistati 08.10.2017. a vaidlustatud otsusega kehtetuks. Seega on kaebaja väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 11 ning välismaalaste seaduse (VMS) § 3 mõistes välismaalane, kelle suhtes on lõppkokkuvõttes pärast Eestist väljasaatmist õiguslikult võimalik ka VSS alusel sissesõidukeeldu kohaldada, nagu seda on käesoleval juhul tehtud. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja on abielus Y ja abielust on sündinud kaebaja noorem tütar A. Kaebaja abikaasa ja noorem tütar on mõlemad Eesti kodanikud. Kaebajal on ka vanem tütar B, kes sündis ja elab Eestis ning kelle kasvatamises kaebaja osaleb nii materiaalselt kui moraalselt ja suhtleb ka tütre ema Z. Kaebaja vanema tütre kodakondsus ei ole halduskohtule teada. Kaebajal on pensionärist ema N, kes elab Eestis 1971. aastast ja kelle tervis ei ole kaebaja poolt vastustajale esitatud vastuväidete kohaselt hea. Eestisse on maetud kaebaja jaoks hingeliselt oluline vanaema N, kes kaebajat kasvatas.
10.Vaidlusaluse otsuse tegemise ajal kandis kaebaja karistust Tallinna Vanglas ja käesoleval ajal on vangistuses Viru Vanglas Harju Maakohtu 02.09.2015. a otsuse (tl 33–35) alusel narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest (korduvalt). Kohtuotsusega määratud karistusaeg on 5 aastat 2 kuud vangistust, algusaeg 29.04.2015. a. Karistusaeg lõpeb 29.06.2020. a. Seega on kaebajal küll hetkeseisuga VMS § 43 lg 1 p 5 ning lg 3 järgi kohtuotsusest tulenev viibimisalus Eesti Vabariigis, kuid see lõpeb vanglast vabanemisel. Tallinna Vangla 31.05.2017. a ettepaneku p III kohaselt kehtib kaebaja elamisloa kaart kuni 30.10.2018. a ( tl 37p). Sama asjaolu tõendab ka kaardi valguskoopia (tl 36). Käesoleva kohtuotsuse tegemise aja seisuga on Kohtute infosüsteemi andmetel käimas Viru Vangla algatatud menetlus kriminaalasjas nr 1-15-6703 kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks.
11.Poolte vahelist vaidlust lahendama asudes konstateerib halduskohus, et õigusemõistmisel tuleb kodakondsusele läheneda kui normatiivselt määratletud õigusinstituudile ja kodanike ring määratakse kindlaks õigusaktiga, mis selgelt defineerib, keda ja missugustel tingimustel tuleb lugeda riigi kodanikeks (RKHKo nr 3-3-1-56-13, p 16). Elamisluba antakse vaid juhul, kui inimesel on vajadus elamisloa järele, st tegelik soov Eestis elada või Eestisse elama asuda.
Kohtute infosüsteemist leitavas kriminaalasjas nr 1-15-6703 kaebaja poolt maakohtule seoses tingimisi ennetähtaegselt vabastamise lahendamisega kaebaja poolt 21.10.2018. a allkirjastatud ja Viru Maakohtus 23.10.2018. a registreeritud motivatsioonikirjast saab järeldada, et kaebaja on esitanud 2018. aastal PPA-le taotluse kodakondsuse taastamiseks, mida käesoleval ajal arutatakse ja mille tulem pole kaebajale 2018. a oktoobri seisuga teada. Seega ei ole kaebajal kehtivat elamisloa kaarti ja kaebaja väitel on käimas ka haldusmenetlus seonduvalt tema Eestis elamise õigusega ja selle seadustamisega.
12.Põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse elama (RKHKo nr 3-3-1-21-01 p 1). Sellest tulenevalt peab riigil olema võimalik piirata välismaalase, kes on kuritarvitanud talle riigis antud viibimis- või elamisluba, riiki sisenemist ning kohaldada talle sissesõidukeeldu. Rahvusvahelise õiguse järgi on riigil suveräänne õigus otsustada välismaalase riigis viibimine. Kohtupraktikas on valitsevaks seisukoht vastustaja kaalutlusõigusest Eestis elamise piiramise üle isikute puhul, kes on kuritarvitanud talle riigis antud elamisluba ning sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel (nt Tartu RngKo nr 3-16-1565 p 9).
13.Kohtupraktikast tuleneb, et igal juhul hinnatakse isiku käitumist vanglas ja tema võimalusi vabaduses kogumis teiste asjaoludega. Nii ei ole välistatud, et konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe (RKKKm nr 3-1-1-12-17 p 21). Nendest faktilistest asjaoludest on lähtutud väljasaatmisele kuuluvate isikute tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel (nt Tartu RngKm nr 1-15-3685 p-d 21, 22).
14.Ka käesolevas asjas tugineb nii vaidlustatud otsus kui kaebaja tingimisi ennetähtaegselt vabastamise otsustamise menetlus asjas nr 1-15-6703 vangla poolt kaebaja käitumisele antud hinnangule. Halduskohus on seisukohal, et vaidlustatud otsuses kaalutlusõiguse teostamise kontrollimisel ei lähe halduskohus taoliselt toimides haldusorgani asemel kaalutlusõigust teostama (vrdl Tartu RngKo nr 3-16-1565 p 11), vaid kogudes tõendeid omal algatusel avalikest andmebaasidest, hindab nendele tuginedes vastustaja kaalutluste veenvust ja õiguspärasust.
15.Vaidlustatud otsuse p 3 kohaselt on vastustaja VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamisel tuvastanud kaebajast lähtuva ohu avalikule korrale kaebaja kriminaalkorras karistamisest kolmel korral, mh rahvatervisevastase kuriteo eest ja kaebaja kuueteistkümnel korral väärteokorras karistamisest. Kaebajast riigi julgeolekule lähtuvat ohtu vaidlustatud otsuses käsitletud ei ole. Vaidlustatud otsuse p 6 kohaselt on vastustaja muuhulgas kaebaja suhtes menetluse alustamisel lähtunud Tallinna Vangla 31.05.2017. a ettepanekust kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks (vaidlustatud otsuse p 5).
16.Tallinna Vangla 31.05.2017. a ettepanekus (tl 37–39) on kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise ja lahkumisettekirjutuse põhjendatust sisustatud järgmiste faktiliste asjaoludega. Kaebaja registrijärgne elukoht on abikaasa korter Tallinnas, kuhu kaebaja saab ka vanglast vabanemisel elama asuda. Kaebaja hoidis kodus narkootikume, seadis ohtu oma perekonna, eriti laste elu. Kaebaja on kolmel korral kriminaalkorras karistatud, vanglakaristust kannab teist korda. Kuritegude laad ei ole muutunud, kaks viimast süütegu on narkootikumide vahendamine, varem varavastane kuritegu. Agressiivsust ei ole ilmnenud, samuti ei ole kuritegude sooritamisel kasutanud vägivada. Vanglas läbiviidud riskihindamise põhjal on
kaebaja hinnatud avalikkusele ohtlikuks (risk ühiskonnas). Soodusteguriks võib olla varalise kasu saamise motiiv. Ohu ilmnemise tõenäosus suurem majanduslike raskustesse sattumisel ning seoses kriminaalse taustaga isikutega suhtlusringkonnas. Kaebaja väärtustab perekonda, haridust ja töötamist. Hoolimatule suhtumisele ühiskonda viitab korduv karistatus. Tuvastamist on leidnud kaebaja poolt alates 2002. aastast ametlik töötamine. Vangistuses töötas kaebaja majandustöödel, alates 2016. aasta juulist komplekteerimistsehhi abitöölisena. Vabanedes olemas töökoht. Motiveeritud majandusraskustest üle saama. Perekond käib regulaarselt kokkusaamistel kaebajaga. Kaebaja on olnud fentanüüli tarvitaja, pärast 2007. aastat narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse rikkumise eest karistatud ei ole ja narkootikumide tarvitamise kohta vanglal andmed puuduvad. Kaebaja tervislik seisund on hea.
17.Vaidlustatud otsuse p 8 (tl 7) kohaselt kujutab kaebaja endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, mille tõttu tunnistati kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. Otsuses põhjendatakse kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale, kuid sarnaselt vangla ettepanekuga ei ole kaalutletud, milles seisneb kaebajast lähtuv oht riigi julgeolekule.
18.Halduskohus on seisukohal, et vastustaja on taoliselt toimides teinud kaalutlusvea, mis viitab vaidlustatud otsuse puhul diskretsiooniveaga haldusakti andmisele. Riigikohus on kohtuasja 3-17-1545 menetlusdokumentides osundanud VMS-ga ülevõetud Euroopa Nõukogu 25. novembri 2003. a direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta erinevatele sätetele, millest ühel juhul võib isiku välja saata ja teisel juhul mitte. Direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 9 lg 3 sätestab, et liikmesriigid võivad ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu, kuid selline oht ei ole väljasaatmise põhjuseks art 12 tähenduses. Sellisel juhul lubab liikmesriik asjaomasel isikul oma territooriumile jääda, kui isik täidab siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimused ega kujuta ohtu avalikule korrale või julgeolekule (art 9 lg 7). Sama direktiivi artikkel 9 lg 1 p a järgi ei ole pikaajalisel elanikul enam õigust pikaajalise elaniku staatusele, kui rakendatakse väljasaatmist art 12 kohaselt. Artikkel 12 lg 1 sätestab, et liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Enne väljasaatmist tuleb arvestada järgmiste teguritega: elamise kestus liikmesriigi territooriumil, isiku vanus, tagajärjed isiku ja tema pereliikmete jaoks, sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga (art 12 lg 3).
19.Halduskohus on seisukohal, et asjas kogutud tõendite kogumiga ei ole tõendatud, et kaebaja kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Seda esiteks seetõttu, et vastustaja ei ole kaebajast riiklikule julgeolekule kujutatavat ohtu menetlusdokumentides tuvastanud, kajastanud ja kaalunud. On tõsi, et uimastikuritegusid hinnatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) poolt raskemateks kuritegudeks. Samas on vastustaja vangla andmetele tuginedes tuvastatud, et kaebajat on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse rikkumise eest karistatud vaidlustatud otsuse andmisest arvestades ca 10 aastat tagasi, milline fakt ei veena olulise ajafaktori tõttu kohut, et kaebaja saaks kujutada tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Harju Maakohtu 02.09.2015. a kohtuotsuse nr 15-6703 (tl 33–35) kohaselt oli kaebajal küll kohtuotsuse tegemise ajal 4 kehtivat väärteokaristust, kuid kohtuotsusest ei nähtu, et tegemist oleks uimastitega seotud deliktidega.
20.Riigikohtu varasemast praktikast saab järeldada, et kui ohustatakse avalikku korda, siis seeläbi ohustatakse ka riigi julgeolekut (RKHKo 3-3-1-1-14, p 17). Käesoleval juhul sisustab vastustaja kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule kui ohtu riigis elavatele isikutele. Halduskohus mõistab kehtivat õigust teisiti, sest avalik kord ja riigi julgeolek on kaks erinevat õigushüve, mis võivad, kuid ei pruugi kattuda. Kui avalik kord ja riigi julgeolek omaks sama sisu, poleks neid VMS § 241 lg 1 p-s 2 vaja eristada, vaid normis piisaks ühest terminist. Praegusel juhul on seadusandja neid mõisteid aga sõnaselgelt eristanud, nagu seda on tehtud ka eelpool osundatud direktiivis 2003/109/EÜ.
21.Halduskohus nõustub vastustaja kaalutlustega vaidlustatud otsuses, et kaebaja on oma eelneva käitumisega (uimastikuriteod) andnud alust jaatada, et temast lähtub oht avalikule korrale. Seda ei eita sisuliselt ka kaebaja, mööndes kaebuses, et ta on kuritegusid toime pannud, kuid seab kahtluse alla Eestist väljasaatmise vajaduse. Halduskohtu hinnangul on vaieldav, kas kaebaja toimepandud teod ohustavad lisaks avalikule korrale ka riigi julgeolekut. Halduskohtu hinnangul ei ohusta kaebaja toime pandud teod riigi toimimise põhialuseid, mille kaitsmist reeglina riigi julgeoleku all mõeldakse. Kaebaja ei ole ohustanud riigi julgeolekut materiaalses mõttes, küll aga saab käsitleda kaebaja toimepandud tegusid ohuna riigi julgeolekule VMS § 124 lg 2 p-de 7 ja 9, lg 2 ning § 237 lg 4 tähenduses, kuna kaebajat on kriminaalkorras korduvalt karistatud ja teda on karistatud üle üheaastase vangistusega. Kuna tegemist on ohuga riigi julgeolekule formaalses mõttes, mitte aga materiaalses mõttes, tuleb seda vaieldamatult arvesse võtta kaalutlusotsuse õiguspärasuse hindamisel. Seetõttu on VMS § 241 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused täidetud ja vastustajal oli alus asuda kaaluma kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ning otsustust teiste õiguslike tagajärgede üle.
22.Riigikohtu valitseva kohtupraktika kohaselt on isikust lähtuva ohu kindlaksmääramisel kaalukas tähendus sellel, mida isik minevikus korda saatis, sh milliseid kuritegusid ta toime pani (nt RKHKo nr 3-3-1-2-16 p 14). Samas tuleb Euroopa Kohtu praktikast isiku riigist väljasaatmise kontekstis järeldada, et isikust lähtuva ohu hindamisel tuleb arvesse võtta ka neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast isiku pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Nendest asjaoludest võib nähtuda, kas isikust lähtub endiselt oht avalikule korrale või mitte (Euroopa Kohtu kohtuasi C-371/08, p-d 84 ja 85).
23.Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada volitusnormi piire, kaalutlusõiguse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, milleks on eeskätt valitud meetme proportsionaalsus, samuti tähtsust omavaid asjaolusid ning põhjendatud huve (VMS § 12, HMS § 4 lg 2).
24.Vaidlustatud otsuse tulemusel (p 14.7, tl 8p) raskendus faktiliselt kaebaja olukord vanglas karistuse kandmisel, nimelt pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tõttu suunati kaebaja avavanglast vangla kinnisesse osakonda. Vaatamata kaebaja olukorra raskenemisele on halduskohtu hinnangul ja arusaamist mööda vangistuse eesmärgid (vangistusseaduse § 6) käesoleva kohtuotsuse tegemise aja seisuga kaebaja puhul suuresti täitunud.
25.Nimelt on kaebaja suhtes käimas tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamise menetlus kriminaalasjas nr 1-15-6703. Väärib märkimist, et kaebaja on 2016. aastal sooritanud positiivselt eesti keel A2 eksami. Kaebaja on 2016. aastal Viru Vanglas ja 2017. aasta kevadel - suvel Tallinna Vangla Maardu üksuses töötanud koristajana, mis viitab sellele, et kaebaja ei ole vangistuses seotud kinnipeetavate subkultuurist tuleneva eksiarusaamaga majandustöödel töötamisest kui millestki alandavast. Samuti on kaebaja enne vaidlusalust otsust toonud Maardus OÜ-s Polarform ja alates 2018. a töötab ta ka Viru Vangla AS-s EVT. Kaebaja ei ole
vaidlusaluse otsuse kohaselt enne vaidlusalust otsust ega ole kohtuasja nr 1-15-673 kohaselt ka 2018. a oktoobri seisuga vangistuses toime pannud distsipliinirikkumisi. Arvestamata ei saa jätta ka seda, et kaebaja on ca 10 aastat enne vaidlusalust otsust vabanenud uimastisõltuvusest, kuna pärast 2007. aastat ei ole teda narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse rikkumise eest karistatud. Kaebaja kuriteod on toime pandud varalise kasu saamise motiivil. Kontrollitud tingimustes vanglas on kaebaja aga töötanud, et rahuldada enda ja pere majanduslikke vajadusi.
26.Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ja tema Venemaale väljasaatmise proportsionaalsuse õiguspärasuse kontrollimisel tuleb ühelt poolt analüüsida kaebajale kaasnevaid tagajärgi ning teiselt poolt meetmega taotletava eesmärgi tähtsust, s.o kaebajast lähtuva ohu tõrjumine avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
27.Halduskohtu hinnangul on vastustaja valitud meede kaebajale väga koormav. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et kaebajat seob Venemaaga üksnes kodakondsus ja vene keel emakeelena. Tegemist on õigusliku sidemega. Tõendite kogum tõendab, et kaebajal puuduvad faktilised, s.h sotsiaalsed, majanduslikud ja isiklikud sidemed riigiga, kuhu teda välja plaanitakse saata. Tal ei ole seal töö- ja elukohta ega lähedasi. Kaebaja sidemed on seotud Eestiga, need ei ole katkenud ka vangistuses. Kaebaja sündis Eestis 1982. aastal ja sellest ajast on ta elanud Eestis Tal on siin ema ja abikaasa ja kaks alaealist last. Vastustaja on küll kaalunud kaebaja suhtlemisvõimalusi vanema tütre ja abikaasaga, kuid kaalutlused puuduvad vaidlustatud otsuse ajaks 3 aastase noorema tütre ja pensionärist ema osas, kelle tervise üle kaebaja kurdab. On tõsi, et kaebaja ei ole tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks ema lugeda tema perekonna liimeks. Sedavõrd noore tütre arengut ja sedavõrd eaka ema tervisemuresid ei lahenda telefoni ja e-kirjade teel, millisele võimalusele on vaidlustatud otsuses osundatud kaebaja vanema tütre ja abikaasa huve kaaludes. Eespool kirjeldatud olukorras pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, isikule lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine oleks halduskohtu arusaamisel mõeldav eeskätt juhul, kui isikust lähtuks tõsine oht kaalukale õigushüvele.
28.Kohaldatava meetme eesmärgiks on tõrjuda kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Meetme eesmärgi kaalukust näitab mh see, kui tõsist ohtu kaebaja avalikule korrale ja riigi julgeolekule endast kujutab. Nagu osundatud, vaidlust ei ole selles, et kaebaja on oma eelneva tegevusega kahjustanud avalikku korda. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud 3 korda ning reaalset vangistust kannab ta 2 korda. Kuritegude dünaamika on liikunud kergemast raskemaks. Kaebajat on karistatud varavastaste kuritegude ja kahel korral narkootikumide ebaseadusliku käitlemise eest. Varguste toimepanemisega kahjustas kaebaja kolmandate isikute õigushüvesid. Halduskohtu hinnangul on kaebajal tahe vältida tagasipöördumist endise soovimatu käitumise juurde. Vastustajale ärakuulamise raames antud seletustest nähtub, et kaebaja teadvustab üheselt, et ta probleemid on tekkinud senisest elukorraldusest, millega ta ei soovi jätkata, millele viitab ka kaebaja käitumine kogu vangistuse vältel.
29.Halduskohus on kokkuvõtlikult seisukohal, et vaidlustatud otsus ja tõendite kogum võimaldavad järeldada, et kaebaja kujutab endast ohtu, kuid kaebaja ei kujuta tänases olukorras tõsist ohtu kaalukale õigushüvele. Seetõttu ei pea halduskohus praeguses olukorras vaidlustatud otsuses esitatud asjaoludel vastustaja valitud meedet eesmärgi saavutamiseks proportsionaalseks. Halduskohus peab vajalikuks märkida, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ja tema Eestist väljasaatmise küsimus aktualiseerub uuesti, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud peaksid muutuma.
30.Eeltoodust tulenevalt on halduskohus seisukohal, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus ei ole proportsionaalne meede ja seega ei ole see õiguspärane.
Sellest tulenevalt ei ole alust teha kaebajale lahkumisettekirjutust ja kohaldada tema suhtes sissesõidukeeldu. Halduskohus rahuldab neil faktilistel ja õiguslikel alustel kaebuse ja tühistab vaidlustatud otsuse.
31.Käesolevas asjas viitab kaebaja määravalt enda era- ja perekonnaelu puutumatuse rikkumisele elamisloa tühistamise, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtimajäämise korral. EIK praktikast nähtub, et teatud juhtudel on ka sellistes asjades väljasaatmise peatamine kohtumenetluse ajaks ainus viis õiguskaitsevahendi tõhususe tagamiseks. Kaebaja väljasaatmise korral riiki, kus tal igasugused sidemed, elukoht ja kontaktid puuduvad, muutub tema osalemine enda era- ja perekonnaelu kaitseks olulises kohtumenetluses keeruliseks (vrdl RKHKm nr 3-3-1-11-16 p 19 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesoleva haldusasjas tõendamist leidnud faktiliste asjaolude kogum sarnaneb esialgse õiguskaitse tähenduses praeguseks Riigikohtu menetluses olevale kohtuasjale 3-17-1545, milles peeti kohaseks kohaldada kaebaja õiguste kaitseks esialgset õiguskaitset kuni menetluse lõpuni kohtuasjas. Halduskohtu hinnangul sarnanevad käesolevas haldusasjas tuvastatud asjaolud sedavõrd kohtuasja nr 3-17-1545 asjaoludele, mille tõttu kohaldab halduskohus kaebaja õiguste kaitseks esialgset õiguskaitset. Kohus võib teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 1 esimene lause). Halduskohtu hinnangul on praegusel juhul tegu sellise olukorraga. VMS § 43 lg 1 ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lg 1 järgi peab välismaalasel olema Eestis viibimiseks seaduslik alus. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba on tunnistatud kehtetuks ning talle on tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks koos sissesõidukeeluga. Vaidlus nende õiguspärasuse üle saab menetlusõiguslikult jätkuda ringkonna- ja vajadusel ka Riigikohtus. Kaebaja viibimisel kinnipidamisasutuses on tema Eestis viibimise õiguslikuks aluseks kohtulahend (VMS § 43 lg 1 p 5, lg 3). Käesoleval ajal on kohtute infosüsteemist leitavatel andmetel algatatud vangla poolt kriminaalasjas nr 1-15-6703 kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimuse läbivaatamine maakohtus KrMS § 426 lg 3 tingimustel. Kriminaalasi on 11.11.2018. a seisuga istungimenetluse staadiumis ja kohtumääruse avalikult teatavakstegemise aeg ei ole infosüsteemi kantud. Alates kaebaja võimalikust kinnipidamisasutusest tingimisi vabastamisest puudub kaebajal seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks ning seega ei ole välistatud toimingute sooritamine kaebaja Eestist väljasaatmiseks. Kuna väljasaatmine võib oluliselt raskendada kaebaja õiguste kaitset käesolevas haldusasjas, tuleb keelata PPA-l kaebaja Eestist väljasaatmine haldusasja nr 3-17-2378 menetluse lõpuni (HKMS § 251 lg 1 p 2, § 249 lg 4). Kaebus ei ole halduskohtu käesoleva kohtulahendi valguses ilmselgelt perspektiivitu ning kaebaja õigus viibida Eestis ja oma kohtumenetluse juures kaaluvad praegusel juhul üles avaliku huvi vaidlustatud otsuse täitmiseks (HKMS § 249 lg 3).
32.Poolte menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
33.Kohtu algatusel tuleb avaldatavas kohtuotsuses füüsilisest isikust andmesubjektide nimed asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 09.04.2020 otsusega. Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon :
RESOLUTSIOON
1.Võtta toimiku materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisana esitatud Viru Maakohtu 29.11.2018. a määrus nr 1-15-6703 ning kaebaja 27.01.2020. a seisukoha lisadena esitatud 22.01.2020. a päring ja PPA 23.01.2020. a vastus päringule.
2.Tagastada PPA-le apellatsioonkaebuse lisana esitatud Tartu Halduskohtu 12.11.2018. a otsus käesolevas asjas.
3.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 12.11.2018. a otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 osas, milles halduskohus tühistas Politsei- ja Piirivalveameti 08.10.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/7590-1 osas, millega tunnistati kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba. Sõnastada uus resolutsioon järgnevalt: „Rahuldada kaebus osaliselt ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 08.10.2017. a otsus nr 15.3-3.4/2017/7590-1 lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas.“
4.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja 400 eurot menetluskulu.
5.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga X.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.