AS Fortum Tartu kaebus Elering AS-i 13.11.2018 hinnangu nr 6-1/2018/818-5 tühistamiseks ning Elering AS-i kohustamiseks hindama uuesti seda, kas AS Fortum Tartu Raadi päikesepargi investeerimisprojekt vastab elektrituruseaduse § 59 lõikes 22 nimetatud tingimustele
Menetlusosalised
Kaebaja – AS Fortum Tartu, volitatud esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando Vastustaja – Elering AS, volitatud esindajad vandeadvokaadid Triinu Järviste ja Vitali Šipilov
Menetlustoiming
Menetluse lõpetamine kaebusest loobumise tõttu
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu AS Fortum Tartu kaebusest loobumise avaldus.
2.Lõpetada haldusasja nr 3-19-218 menetlus.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, § 204 lg 1).
Tallinna Halduskohtu menetluses on AS Fortum Tartu (Fortum) kaebus Elering AS-i (Elering) 13.11.2018 hinnangu nr 6-1/2018/818-5 tühistamiseks ning Elering AS-i kohustamiseks hindama uuesti seda, kas AS Fortum Tartu Raadi päikesepargi investeerimisprojekt vastab elektrituruseaduse (ELTS) § 59 lg-s 22 nimetatud tingimustele.
2.Kaebaja esitas 11.02.2020 kohtule kaebusest loobumise avalduse. Ühtlasi palus kaebaja jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. 1) Kuigi haldusorganil ei ole iseenesest keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi, on sellest tulenevate kulude väljamõistmine teiselt poolelt õigustatud reeglina üksnes juhul, kui kohtuasi väljub haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.06.2012 lahend nr 3-3-1-26-12). ELTS alusel toetuse maksmine on vastustajale seadusega pandud ülesanne ning seega ei saa seda pidada tema igapäevase põhitegevuse raamidest väljuvaks.
3-19-218 2) Vastustaja struktuuris on juriidiline talitus, mille koosseisus on 4-5 juristi. Seega on vastustajal piisav kompetents ja võimekus enda positsiooni ja õiguste kaitsmiseks. Vaidlustatud 13.11.2018 hinnangu andis vastustaja kaebaja investeerimisprojektile ilma haldusvälist õigusabi kasutamata. 3) Käesolev vaidlus on põhjustatud eelkõige kohaldatava materiaalõiguse ebaselgusest - ELTS § 59 lg 22 ei sätesta, et vähemalt 1 MW elektrilise võimsusega tootmisseadmega toodetud elektrienergia eest toetuse saamise eelduseks on ka asjaolu, et (i) tootjal oli seaduslik õigus kasutada projektialust maad juba enne 01.01.2017 ning et (ii) tootja on hankinud vajaliku loa projekti rajamiseks (ehitusloa) samuti juba enne 01.01.2017 (nagu Euroopa Komisjon leidis 17.01.2020 arvamuses riigiabi otsuse p 42 tõlgendamise kohta). Vastustaja on riigi ainuosalusega äriühing, kes oli kaasatud eelnimetatud toetuse maksmist käsitleva regulatsiooni (ELTS-i ja energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 576 SE ja sellele eelnenud ELTS-i muutmise seaduse eelnõu 290 SE) väljatöötamisse ning oleks saanud seega juhtida regulatsiooni koostajate ja seadusandja tähelepanu ELTS § 59 lg 22 eksitavale sõnastusele juba enne kõnealuse regulatsiooni kehtestamist. 4) Eeltoodut arvestades leiab kaebaja, et vastustaja lepingulise esindaja kulude jätmine kaebaja kanda ei ole õigustatud. Samasugusele seisukohale on analoogsetel asjaoludel asunud ka Tallinna Ringkonnakohus 27.06.2018 otsuses haldusasjas nr 3-16-1864.
3.Kohus küsis 11.02.2020 määrusega vastustaja seisukohta kaebaja avalduse kohta ja andis võimaluse taotleda menetluskulude väljamõistmist.
4.Vastustaja teatas 21.02.2020 kohtule, et ta ei vaidle vastu kaebaja kaebusest loobumise avaldusele. Vastustaja esitas ka taotluse mõista kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulud koos käibemaksuga summas 17 505,60 eurot. 1) Vastustajal tekkinud menetluskulu koosneb õigusnõustamise eest makstud tasust 14 586 eurot (ilma käibemaksuta) ning tasust registriväljavõtte eest summas 2 eurot (ilma käibemaksuta). 2) Vaidlus puudutab riigiabi tingimusi ning riigiabi andmine ei ole vastustaja põhitegevus. Nimelt ei puuduta vaidlus taastuvenergia toetuse saamise eeldusi (ELTS § 59 lg 1), vaid toetuse n-ö vana skeemi lisatingimusi ehk olemasoleva tootja mõistet – täpsemalt investeerimisprojektiga seoses pöördumatu kohustuse võtmist ning seda, kas toetuse saamine eeldas maakasutus- ja ehitusõiguse olemasolu. Need lisatingimused põhinevad Euroopa Komisjoni keskkonna- ja energiaalase riigiabi suunistel ja riigiabi otsusel. ELTS § 59 lg 21 näeb selgelt ette, et taastuvenergia toetus on riigiabi Euroopa Liidu (EL) toimimise lepingu art 107 lg 1 tähenduses. Riigiabi seaduslikkuse hindamine ja spetsiifilised EL-i riigiabiõiguslikud küsimused ei kuulu ilmselgelt Eleringi põhitegevuste hulka. Elering on põhivõrguettevõtja, kelle tegevuse eesmärk on tarbijatele nõuetekohase energiavarustuskindluse tagamine. Olemasoleva tootja mõiste hindamine on riigiabiõiguse, mitte energiaõiguse küsimus. 3) Eeltoodu on kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga. Otsustamisel haldusvälise õigusabi põhjendatuse üle on Riigikohus tunnistanud haldusorgani põhitegevuseks näiteks kohaliku omavalitsusüksuse (KOV) poolt maareformi elluviimiseks vajalike toimingute tegemist (asi nr 3-16-579), avaliku teenistusega seotud küsimuste lahendamist (asjad nr 3-3-1-83-15 ja 3-3-1-6715) ja omandireformiga seotud probleemide lahendamist (asi nr 3-3-1-64-13), Ravimiameti poolt ravimireklaami üle järelevalve teostamist (asi nr 3-3-1-26-12), Keskkonnainspektsiooni poolt planeeringu keskkonnaaspektide kooskõlastamist (asi nr 3-3-1-63-10) jne. Seevastu nt kooskõlastuse andmist maavara geoloogilise uuringu loa menetluses on Riigikohus mitte KOV põhitegevuseks, vaid kõrvalfunktsiooniks (asi nr 3-3-1-34-15). Kui võrrelda käesolevat vaidlust loetletud Riigikohtu praktikaga, siis on selge, et riigiabi andmine ei ole Eleringile tavapärane ja igapäevane põhitegevus, vaid kõrvaltegevus. 2(5)
3-19-218 4) Eleringi jaoks oli väline õigusabi vajalik. Välise õigusabi kasutamine Eleringi poolt oli põhjendatud mh sellega, et vaidlus on õiguslikult keerukas. Vaidlus ei puuduta keerukaid faktilisi ega tehnilisi küsimusi, mida Elering saaks lahendada ilma välist õigusabi kasutamata. Selle asemel on vaidluses tõusetunud komplekssed õiguslikud küsimused, mis puudutavad mh ELTS-i seost EL-i õigusega, EL-i riigiabiõiguse tõlgendamist jne. 5) Elering on välist õigusabi advokaadibüroost TGS Baltic kasutanud ka kohtueelses menetluses vaidlustatud hinnangu andmisel. Advokaadibüroo TGS Baltic vandeadvokaadid on Eleringi nõustanud ka varasemalt seoses ELTS-i muudatuste menetlemisega. 6) Asjakohane ei ole Fortumi viide haldusasjale nr 3-16-1864. Selles asjas on ringkonnakohus heitnud Eleringile ette, et tema oleks pidanud juhtima regulatsiooni ebaselgusele tähelepanu, kuid praeguses asjas ei ole taoline etteheide kohane. ELTS-i muudatuste, millega viidi sisse ELTS § 59 lõiked 21-23, eelnõu töötas välja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM), mitte Elering. Elering ongi püüdnud eelnõu menetlemisel 2018. a kevadel esitada MKM-i ettepanekud eelnõu seletuskirja täiendamiseks nii, et riigiabi otsuse p-st 42 tulenevad kriteeriumid oleks selgelt rõhutatud vähemalt eelnõu seletuskirjas. Ometi ei olnud MKM sellega nõus. Muud võimalused seadusandja mõjutamiseks Eleringil puudusid. 7) Menetluskulude jätmine Fortumi kanda on kooskõlas ka Fortumi majandusliku olukorraga. 8) Eleringi menetluskulude jätmine Fortumi kanda on kooskõlas ka proportsionaalsuse põhimõttega. Tuleb arvestada, et kohtuasi oli sisuliselt eelmenetluse staadiumis ning kohtuistungit ei olnud veel toimunud, seega ei kannaks Fortum igal juhul menetluskulusid kogu esimese astme menetlusega seoses. 9) Menetluskulude suurust vähendas Eleringi initsiatiiv, Fortumi seisukohtadest lähtumine oleks menetluskulude suurust oluliselt tõstnud. Proportsionaalsuse hindamisel on oluline seegi, et kaebusest loobumine ja kohtumenetluse lõpetamine oli tingitud Euroopa Komisjoni 17.01.2020 arvamusest, mille küsimine oli just Eleringi initsiatiiv. Nimelt taotles Elering juba kohe oma 21.03.2019 vastuses kaebusele Euroopa Komisjoni kaasamist menetlusse, samas kui Fortum vaidles sellele oma 30.09.2019 seisukohas vastu. Juhul, kui kohus oleks nõustunud Fortumi seisukohtadega ning jätnud Euroopa Komisjoni arvamuse küsimata, oleks menetlus veninud oluliselt pikemaks (mh ei olnuks välistatud Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine Riigikohtu poolt), samas kaebus oleks (arvestades Euroopa Komisjoni seisukohta) tõenäoliselt jäetud rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.HKMS § 153 lg 1 järgi on kaebajal õigus kaebusest loobuda kuni kaebuse kohta tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. HKMS § 155 lg 4 järgi võtab kohus kaebusest loobumise vastu määrusega, millega ta ühtlasi lõpetab asja menetluse (HKMS § 152 lg 1 p 3). Kohtu hinnangul puuduvad praegusel juhul põhjused kaebusest loobumise avalduse vastuvõtmisest keeldumiseks, seega tuleb avaldus vastu võtta ja menetlus HKMS § 152 lg 1 p 3 alusel lõpetada.
6.Menetluse lõpetamise korral puudub kaebajal õigus pöörduda sama nõudega samal alusel esitatud kaebusega uuesti kohtu poole (HKMS § 155 lg 6, § 43 lg 1 p 2).
7.HKMS § 104 lg 6 p 2 järgi tagastatakse kaebusest loobumise korral pool asjas tasutud riigilõivust, kui tasutud riigilõivu suurus ületab 31,94 eurot. Kaebaja on tasunud riigilõivu 15 eurot, seega puudub alus riigilõivu tagastada.
8.HKMS § 104 lg 9 kohaselt kaebusest loobumine ei piira vastustaja ega kolmanda isiku õigust nõuda kaebajalt menetluskulude tervikuna väljamõistmist. HKMS § 108 lg 7 järgi kannab kaebaja 3(5)
3-19-218 kaebusest loobumise korral menetluskulud, sh vastustaja menetluskulud. HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
8.1.Kaebaja loobus kaebusest, seega jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 7 alusel tema enda kanda.
8.2.Riigikohtu pikaajalise kohtupraktika kohaselt peavad haldusorganid olema võimelised oma haldusakte halduskohtumenetluses iseseisvalt kaitsma, kasutamata advokaadi abi (nt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-19-01, p 3 ja 3-3-1-75-03, p 9). Lisaks on Riigikohus korduvalt rõhutanud, et haldusorgani menetluskulusid ei mõisteta vastaspoolelt välja juhul, kui kohtuasi ei välju vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest (nt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-63-10, p 32 ja 3-3-1-26-12, p-d 29). Haldusorgan võib välist õigusabi kasutada, kuid peab arvestama, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse korral (nt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-52-07, 10). Käesolevas asjas on Elering menetluses osalenud vastustajana, seega leiab kohus, et eelkirjeldatud Riigikohtu praktikat tuleb kohaldada ka Eleringi suhtes. Elering taotleb tema menetluskulude väljamõistmist eeskätt seetõttu, et käesolev vaidlus väljus vastustaja põhitegevuse raamidest, välise õigusabi kasutamine oli vastustaja jaoks vältimatult vajalik ning õigusabikulude väljamõistmine on kooskõlas kaebaja majandusliku olukorra ja proportsionaalsuse põhimõttega. ELTS-s sätestatud alustel ja korras maksab elektrienergia tootjale taastuvenergia toetust põhivõrguettevõtja ehk Elering (ELTS §-d 59-596). Toetuse näol on tegemist riigiabiga Euroopa Liidu toimimise lepingu art 107 lg 1 tähenduses ning selle andmisel tuleb järgida Euroopa Komisjoni keskkonna- ja energiaalase riigiabi suuniseid ja Euroopa Komisjoni asjakohast riigiabi andmist lubavat otsust (ELTS § 59 lg 21). Põhivõrguettevõtjal tuleb tootja taotluse alusel anda hinnang tema vastavuse kohta ELTS § 59 lg-s 22 nimetatud tingimustele 90 päeva jooksul asjakohase taotluse laekumisest (ELTS § 59 lg 23). Käesoleva asja vaidluse esemeks ongi ELTS § 59 lg 23 alusel antud Eleringi hinnangu õiguspärasus. Nimelt leidis Elering selles hinnangus, et Fortumi päikesepargi investeerimisprojekt ei vasta ELTS § 59 lg-s 22 nimetatud tingimustele (ehk teisisõnu, et Fortum ei kvalifitseeru taastuvenergia toetuse saajaks). Sellise hinnangu andmine on Eleringile seadusega pandud ülesanne. Niisamuti on Eleringile seadusega ülesandeks pandud kohustus järgida vastava hinnangu andmisel riigiabi suuniseid ja asjakohast riigiabi otsust. Seega asjaolu, et vaidlus puudutas peaasjalikult Euroopa Komisjoni antud riigiabi suuniste ja asjakohase riigiabi otsuse hindamist, ei tähenda, et vaidlus väljus vastustaja põhitegevuse raamidest. Ka Riigikohtu praktikast tuleneb seisukoht, et õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud vaidlusi ei ole alust pidada vastustaja põhitegevuse raamidest väljuvaks. Seejuures on Riigikohus selgitanud, et nt Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine ei muuda vaidlust veel haldusorgani põhitegevusest väljuvaks (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-26-12, p 30). Kohtu hinnangul saab seda seisukohtade laiendada ka Euroopa Komisjonilt arvamuse küsimisele. Ühtlasi on Elering kui riigiabi andja juba aastaid maksnud taastuvenergia toetust (sh hinnanud taotlejate vastavust toetuse saamise tingimustele). Eeltoodu põhjal leiab kohus, et praegune vaidlus ei väljunud vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest (Eleringile ELTS-iga pandud funktsiooni raamidest). Asjaolud, et käesoleva vaidluse põhjustas materiaalõiguse ebaselgus ning Eleringi kasutas ka kohtueelses menetluses välist õigusabi ja tegi ELTS-i eelnõu menetlemisel 2018. a kevadel ettepanekuid ELTS-i seletuskirja täiendamiseks, ei anna kohtu hinnangul samuti alust järelduseks, et Eleringi menetluskulud tuleks kaebajalt välja mõista. Ka muud vastustaja väited (Fortumi majanduslik olukord, Eleringi initsiatiiv Euroopa Komisjonilt arvamuse küsimuseks) ei anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks. 4(5)
3-19-218 Eelnev ei tähenda samas seda, et Eleringi poolt kasutatud välise õigusabi sisuline kvaliteet ei oleks tunnustamist väärt. Kohtu seisukoht menetluskulude väljamõistetavuse osas tugineb eelviidatud kohtupraktikal, millest ei saa järeldada, et kõnealuses olukorras võiks olla põhjendatud vastustaja esindajatasu jätmine kaebaja kanda. Lisaks esindajatasule taotleb vastustaja äriregistris tehtud päringu eest tasutud 2 euro väljamõistmist kaebajalt. Nimelt esitas vastustaja 21.02.2020 menetlusdokumendi lisana nr 3 Fortumi 2018. a majandusaasta aruande selleks, et tõendada, et menetluskulude Fortumi kanda jätmine on kooskõlas Fortumi majandusliku olukorraga. Sellisel põhjusel tehtud kulu ei saa kohtu hinnangul pidada vajalikuks ega põhjendatuks ning ka see tuleb jätta vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 6). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja menetluskulud (esindajatasu ja äriregistris tehtud päringu kulu) tuleb jätta vastustaja enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee Kohtunik
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.