Rahvastik › Välismaalased

vabatahtliku lahkumise tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui 06.09.2019. X lahkus Eestist ettekirjutuses määratud tähtaja jooksul 30.08.2019. X temale määratud rahatrahvi ei ole tasunud (vastupidist ei ole kaebaja tõendanud). Eesti Inimõiguste Keskus esitas 06.09.2019 Xi nimel Siseministeeriumile taotluse, milles palus Xile kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist. Sissesõidukeelu tühistamise taotlust põhjendatakse sellega, et X lahkus Eestist ettekirjutuses määratud tähtaja jooksul ning leiab, et ühe väärteo alusel ei saa pidada isikut ohtlikuks avalikule korrale. Lisaks on taotluses välja toodud, et X on aktiivne kodanikuühiskonna liige, kellel on plaanis jätkata haridusteed mõnes Euroopa ülikoolis, kuid seda takistab sissesõidukeeld. PPA ei toetanud Xile kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist ega selle tähtaja lühendamist, kuna X on oma käitumisega näidanud üles lugupidamatust Eesti Vabariigis kehtivate seaduste suhtes ning on ebausaldusväärne. Xi suhtes kohaldatud 1-aastane sissesõidukeeld on proportsionaalne toime pandud rikkumise suhtes. Siseministeeriumi 02.10.2019 otsusega nr 1-24/274 „ Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamata jätmine“ Xi taotlus jäeti rahuldamata ning sissesõidukeeld kehtetuks tunnistamata. X vaidlustas kohtus eelviidatud otsuse Eesti Inimõiguste Keskuse kaudu, taotledes selle tühistamist ning Siseministeeriumi kohustamist vaadata taotlus uuesti läbi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja väidab, et vaidlustatavas Siseministeeriumi otsuses on valesti sisustatud mõistet “oht avalikule korrale”. Riigikohus on väljendanud 19.02.2019 lahendis nr 3-17-1545, et ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil, ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi (p 26). Kaebajast lähtuvat ohtu ei ole hinnatud Siseministeeriumi ega PPA poolt korrektselt – arvestatud pole asjaolu, et kaebaja poolt toime pandud rikkumise näol oli tegemist esmakordse ja ühekordse väärteoga, mis kaebaja selgituste järgi ei olnud tahtlik (ta maksis korvis oleva kauba eest, kuid tal jäi maksmata kauba eest, mille unustas õlakotti), lisaks tegi kaebaja rahumeelselt koostööd turvatöötaja ja politseiga ning tunnistas oma viga. Samuti jäeti arvestamata asjaolu, et kaebaja viibis Eestis, et osaleda Euroopa vabatahtliku teenistuse programmis, tehes ühiskondlikult kasulikku tööd lasteaias. Tal ei olnud varasemalt kunagi probleeme oma töökohal ega muus ühiskondlikus elus. Kaebaja viga oli inimlik ning tema eelnevat ja järgnevat käitumist arvestades ei ole võimalik jõuda seisukohale, et kaebajast lähtub avalikule korrale oht, mille vältimiseks on vajalik talle kohaldada üheaastane sissesõidukeeld Schengeni alale. Siseministeerium ja PPA on teinud vigu kaalutlusreeglite järgimisel. Riigikohus on kinnitanud eelnimetatud lahendis 3-17-1545, et sissesõidukeeldu kohaldades tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (p 34). Vaidlustatavas otsuses pole arvesse võetud, millisel määral rikub sissesõidukeeld kaebaja õigust eraelu austamisele, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 8. Nimetatud säte kaitseb õigust isiklikule arengule ning õigust luua ja hoida suhteid teiste inimestega. Kaebaja tõi Siseministeeriumile esitatud taotluses välja, et plaanib haridusteed jätkata Euroopas, mida sissesõidukeeld takistab. Selline takistus piirab olulisel määral tema isikliku arengu võimalusi ning ei ole proportsionaalne toime pandud rikkumisega. Kaebaja tunnistab, et jättis oma seksuaalse orientatsiooni ja Itaalias elava poiss-sõbraga seotud asjaolud Siseministeeriumile esitatud taotluses välja toomata, kuid leiab, et need asjaolud on antud asjas siiski relevantsed. Nimelt oleks need asjaolud välja tulnud, kui kaebaja oleks enne sissesõidukeelu kohaldamist ära kuulatud. Tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2006 otsusest haldusasjas nr 3-05-312 peab sissesõidukeelu muutmise taotluse sisulisel

läbivaatamisel minister kontrollima seda, kas varasem otsus sissesõidukeelu kohaldamise ja tähtaja suhtes oli õiguspärane. Seega on asjakohased ka sissesõidukeelu kohaldamisel tehtud menetluslikud vead. Riigikohus on kinnitanud 19.02.2019 lahendis 3-17-1545, et lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (p 32). Kaebajat ei kuulatud enne sissesõidukeelu kohaldamist ära, mistõttu ei olnud tal võimalust selgitada kõiki põhjuseid, miks sissesõidukeelu kohaldamine oleks ebaproportsionaalne. Kaebaja kinnitus, et teda ei ole võimalik pidada ohtlikuks avalikule korrale pelgalt seetõttu, et ta jättis ühel korral kaupluses osaliselt kauba eest tasumata, ei näita kaebaja hoolimatut suhtumist õiguskorda, vaid kaebaja hinnangut tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu õigusliku aluse puudulikkusele. Kaebaja on oma viga tunnistanud ja kahetseb juhtunut, kuid on sellegipoolest arvamusel, et puudub põhjendatud alus pidada teda ohtlikuks avalikule korrale ning talle kohaldatud sissesõidukeeld ei ole asjaolusid kogumis arvestades proportsionaalne. Tallinna Halduskohus on 09.05.2019 lahendis nr 3-18-1985 rõhutanud, et sissesõidukeelu kohaldamisel tuleb kaaluda isikuga seotud asjaolusid kogumis. Kohus leidis nimetatud asjas, et väärteo eest trahvi tasumata jätmine ei suurendanud isikust lähtuvat ohtu ning kuna kaebaja süütegu ei saanud pidada avalikku korda oluliselt rikkuvaks, oli sissesõidukeeld ebaproportsionaalne ja kuulus tühistamisele. Seega leiab kaebaja, et vaidlustatav Siseministeeriumi otsus ei ole lähtuvalt Haldusmenetluse seaduse §-st 54 õiguspärane, kuna sisustab valesti õiguslikku mõistet “oht avalikule korrale” ning on kaalutlusreegleid rikkudes ja olulisi asjaolusid arvestamata jättes jõudnud väärale seisukohale, et kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on proportsionaalne. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamata ning vaidlustatud otsus on seaduslik. Kaebaja pöördus 06.09.2019 Siseministeeriumi poole sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotlusega põhjusel, et kaebaja on täitnud lahkumiskohustuse talle määratud vabatahtliku lahkumise tähtaja jooksul. VSS § 75 lg 2 kohaselt välismaalane, kes taotleb Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või peatamist asjaolu tõttu, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooniliikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul, esitab PPA-le taotluse ja tõendid selle kohta, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooni liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Samuti on sätestatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ (tagasisaatmisdirektiiv) artikli 11 lg-s 3, et liikmesriigid kaaluvad sisenemiskeelu tühistamist või peatamist, kui kolmanda riigi kodanik, kellele väljastati lg 1 2. lõigu kohaselt sisenemiskeeld, suudab tõestada, et ta on lahkunud liikmesriigi territooriumilt täielikus kooskõlas tagasisaatmisotsusega. VSS § 32 lg 12 kohaselt juhul, kui välismaalane on täitnud talle lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ning lahkunud Eesti Vabariigi või Schengeni konventsiooni liikmesriigi territooriumilt, siis tekib Siseministeeriumil alus kaaluda välismaalase taotlusel, kas tema suhtes esinevad sellised põhjendatud alused, milles tulenevalt võib lahkumisettekirjutuses kohaldatud sissesõidukeelu tunnistada kehtetuks. Seejuures toob vastustaja välja, et VSS 32 lõige 12 ei sätesta, et ainuüksi lahkumisettekirjutuses toodud tähtaja järgimine on iseseisvaks aluseks sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamisel, vaid et välismaalase poolt esitatav taotlus sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks peab olema põhjendatud. Tagasisaatmisdirektiivi artikkel 11 lg 1 annab kohustuslikud alused, millal lisatakse tagasisaatmisotsusele sissesõidukeeld, kuid muudel direktiivis määramata juhtudel on sissesõidukeelu lisamine siiski jäetud liikmesriikide otsustada. See tähendab, et sisenemiskeelu võib ette näha isegi siis, kui isik lahkus vabatahtlikult. Riigil on selles osas kaalutlusõigus.

Siseministeerium lähtub nii VSS § 32 lg-s 12 kui välismaalase taotluses toodud põhjenduste hindamisel VSS § 32 lg-st 1, mille kohaselt võib sissesõidukeelu kehtetuks tunnistada või selle kehtivusaega lühendada, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Vastustaja märgib, et kaebaja ei esitanud Siseministeeriumile sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotlemisel ühtegi põhjendust, millele tuginedes vastustajal oleks alus jõuda seisukohale, et kaebajale sissesõidukeelu kohaldamise asjaolud on ära langenud või muutunud või kas esineb humaanseid kaalutlusi. Siinjuures toob vastustaja välja, et taotluse esitamise ajal oli kaebaja poolt tasumata talle õigusrikkumise toimepanemise eest määratud rahatrahv. Nimetatud asjaolu nähtub PPA 18.09.2019 Siseministeeriumile esitatud arvamuses nr 15.7-16/408-2. Samuti viitab vastustaja, et isegi halduskohtule esitatud kaebuses ei ole kaebaja esitanud ühtegi põhjendust ega näidanud üles kahetsust tema poolt toime pandud teo suhtes, vaid on ainult märkinud, et „taotlejat ei ole võimalik pidada „ohtlikuks avalikule korrale“ pelgalt seetõttu, et ta jättis ühel korral kaupluses osaliselt kauba eest tasumata“. Vastustaja hinnangul näitab see kaebaja suhtumist ja et ta ei pea väga oluliseks asjaoluks, et ta on toime pannud õigusrikkumise. Tähelepanuta ei saa jätta olulist asjaolu, et kaebaja käitumise puhul on tegu teadliku, tahtliku ja läbimõeldud tegevusega. Kaebaja poolt toime pandud tegu oma olemuselt on selline, mille osas ei saa kaebajal tekkida küsimustki, et see on seadusevastane. Kaupluses oma kauba eest tasumine on tavapärane käitumisnorm, seda olenemata riigist, kus kaebaja parasjagu viibib. Kaebaja on oma käitumisega näidanud suhtumist riigis kehtivasse õiguskorda ja korrakaitseorganite otsustesse. Vastustaja selgitab, et riigil on tulenevalt rahvusvahelise õiguse põhimõttele suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki sisenemist, riigis viibimist ja riigist lahkumist. Sellest tulenevalt peab riigil olema võimalik ka piirata välismaalase, kes on rikkunud riigis kehtivat õiguskorda, riiki sisenemist ning kohaldada talle sissesõidukeeldu. Siseministeerium, hinnanud sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid, taotluses toodud põhjendusi ning PPA seisukohti, leiab, et Xi suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine või selle lühendamine ei ole avaliku korra tagamise seisukohast põhjendatud. Tulenevalt VSS § 74 lg-st 1 kohaldatakse välismaalase suhtes lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Võttes arvesse, et PPA poolt kohaldati kaebajale üheaastane sissesõidukeeld, siis on vastustaja hinnangul PPA keelu kohaldamisel võtnud arvesse kaebaja poolt toime pandud õigusrikkumise raskust ning pidanud maksimaalse 3-aastase sissesõidukeelu asemel proportsionaalseks kohaldada 1-aastast sissesõidukeeldu. Siseministeerium, hinnanud Xi käitumist ja temast lähtuvaid riske, leiab, et sissesõidukeelu kohaldamise näol on tegemist kohase õiguskaitsevahendiga ja kohaldatud 1-aastane sissesõidukeeld on proportsionaalne ja põhjendatud. Vastustaja selgitab, et on vaidlustatud otsuse tegemisel arvesse võtnud kaebaja poolt taotluses välja toodud selgitusi ning leidnud, et need ei ole kaalukad asjaolud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja on sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise põhjendustena välja toonud soovi jätkata haridusteed mõnes Euroopa ülikoolis, mis aga oma olemuselt on võimalik tulevikusündmus ehk asjaolu, mis vaidlustatava otsuse tegemisel ei esine ning seetõttu ei saa vastustaja sellest kui humaansest kaalutlusest lähtuda. Vastustaja ei saa hinnata kavatsuse realiseerumist tulevikus. Ka Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-1-14 välja toonud, et haldusakti õiguspärasust hinnatakse haldusakti andmise aja seisuga. Haldusakti õiguspärasuse hindamisel ei saa arvestada hiljem tekkida võivaid asjaolusid. Kaebuses on viidanud PPA poolt sissesõidukeelu kohaldamisel tehtud võimalikele menetluslikele vigadele. Vastustaja märgib, et nimetatud väited ei ole asjakohased. Juhul, kui kaebajal oli vastuväiteid või kahtlusi PPA otsuse õiguspärasuse osas, oleks kaebaja pidanud esitama kaebuse PPA 27.08.2019 otsuse nr 1048632567 peale. Vastustaja märgib, et

Siseministeeriumi poolt sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluse lahendamine ei ole vaidemenetlus ning Siseministeerium kontrollib üksnes taotleja põhjendatud taotluse alusel, kas esinevad VSS § 32 asjaolud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks (või tähtaja vähendamiseks). Vastustaja võttis vaidlustatud otsuse tegemisel arvesse VSS § 32 lg-s 1 sätestatut, kaalus kaebaja poolt taotluses esitatud asjaolusid ning jõudis seisukohale, et käesoleval juhul ei esine seaduses sätestatud aluseid sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kaebuses palub X tühistada tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu ning vaadata taotlus uuesti läbi. Vastustaja kaebajaga ei nõustu ning leiab, et kaevatav otsus on õiguspärane ja kaalutletud, on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kohus hindas mõlema poole seisukohti ning kohtule esitatud kirjalikke tõendeid, mille pinnalt asub seisukohale, et vaidlustatud otsus on õiguspärane. Kohtu hinnangul kaebaja argumendid ei ole piisavad kaevatava otsuse tühistamiseks. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega. Kohus märgib, et kui kohus nõustub vastustaja põhjendustega/seisukohtadega (millega on tutvunud ka kaebaja), siis ei pea hakkama neid üle kordama vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2, mille kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 32 lg 1 kohaselt Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus tunnistab kehtetuks või lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel või valitsusasutuse või valitsusasutuse hallatava riigiasutuse põhjendatud ettepanekul või Schengeni konventsiooniga ühinenud riigi, välja arvatud Eesti, pädeva asutuse taotlusel, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Seega võib isiku suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistada või sissesõidukeelu kehtivusaega lühendada, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2006 otsusest haldusasjas nr 3-05-312 hõlmab kehtetuks tunnistamise taotlus ka tähtaja lühendamise taotlust. Sissesõidukeelu muutmise taotluse sisulisel läbivaatamisel peab minister kontrollima nii seda, kas varasem otsus sissesõidukeelu kohaldamise ja tähtaja suhtes oli õiguspärane, kui ka seda, kas on ilmnenud uusi asjaolusid, mis õigustavad keelu tühistamist või lühendamist. Siseministeerium, hinnanud sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid, taotluses toodud põhjendusi ning PPA seisukohta, leiab, et Xi suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine või selle tähtaja lühendamine ei ole riigi avaliku korra tagamise seisukohast lähtuvalt põhjendatud. Kuigi X lahkus Schengeni alalt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku

täitmise tähtaja jooksul, tuleb antud juhul arvesse võtta, et väärteo toimepanemisega ohustas ta Eestis kehtivat avalikku korda. Riigil on kohustus kaitsta riigis kehtivat avalikku korda, et tagada õigusnormide järgimine ja seeläbi vajalikud õigushüved ka teiste riigis viibivate isikute õiguste kaitseks. Kohus nõustub vastustajaga, et seadust rikkunud isiku vastu puudub riigil usaldus. Käesoleval juhul tuleneski Xile sissesõidukeelu kohaldamine asjaolust, et tema süütegu ohustab avalikku korda, mis on kaitsmist väärivaks oluliseks avalikuks huviks. Sissesõidukeeld on ennetav meede, et ära hoida võimalikku ohtu kaitstavatele hüvedele nagu nt avalik kord. Siseministeerium on võtnud arvesse ka olulise asjaolu, et X ei tasunud talle määratud rahatrahvi, mis näitab samuti tema hoolimatut suhtumist kehtivasse õiguskorda. Siseministeerium, hinnanud Xi käitumist ja temast lähtuvaid riske, asus põhjendatud seisukohale, et kaebajale sissesõidukeelu kohaldamise näol on tegemist kohase õiguskaitsevahendiga ning kohaldatud 1-aastane sissesõidukeeld on proportsionaalne ja põhjendatud, millega nõustub ka kohus. Kaebaja ei ole käitunud seaduskuulekalt, kui jättis temale karistuseks määratud rahatrahvi tasumata, mis näitab tema suhtumist kehtivasse õiguskorda, sh ühiskonnas tunnustatud väärtushinnangutesse, millest üks olulisemaid on seaduste täitmine. Käesolevas kohtumenetluses ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja pani viisa alusel Eestis viibides toime varavastase süüteo (jäi poes vargusega vahele), mille eest määrati temale karistuseks rahatrahvi summas 100 eurot, kuid mille tasumist ta pidas võimalikuks ignoreerida. Need väited, mida Siseministeeriumile edastatud taotluses ja kohtule esitatud kaebuses esile tuuakse, on hüpoteetilised ning ebamäärased (nt soov mõnda Euroopa ülikooli õppima asudakaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tal oleks vastav haridustase olemas, mis võimaldaks tal ülikooli kandideerida). Kohtumenetluses peab pool oma väiteid tõendama, mida kaebaja ei ole teinud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma väidete kinnitamiseks. Taotluses küll väidetakse, et X on aktiivne kodanikuühiskonna liige ning tegi Eestis vabatahtlikku tööd xxxxxxxx lasteaias, kuid oma väidete kinnitamiseks tõendeid ei ole kohtule esitanud. Väidetavast Itaalias elavast poiss-sõbrast Siseministeeriumile esitatud taotluses ei räägita, see väide esitati esmakordselt alles kaebuses kohtule, mis kahandab selle usaldusväärsust (kui see oleks kaebaja jaoks oluline asjaolu sissesõidukeelu tühistamise taotlemisel, siis ta kindlasti oleks selle ära maininud eelkõige just oma taotluses Siseministeeriumile). Kohus nõustub vastustajaga, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud ei ole ajas muutunud ega ära langenud, samuti ei esine selliseid humaanseid kaalutlusi, mis tingiksid sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise (sh tähtaja lühendamise). Vastustaja on õigesti hinnanud asjaolusid ja tõendeid ning on jõudnud õigetele järeldustele, mida kohus ei hakka üle kordama. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja suhtes kohaldatud 1-aastane sissesõidukeeld on proportsionaalne ning asjaolude kaalumise tulemusel pidas vastustaja võimalikuks kohaldada kaebaja suhtes sissesõidukeeldu alla maksimummäära (3 aastat) vastavalt VSS § 7 4 lg-le 3. Kohtu hinnangul vastustaja on kaevatavas haldusaktis piisavalt selgelt ja arusaadavalt käsitlenud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamisest keeldumisega seonduvaid asjaolusid, mida kohus ei hakka üle kordama, kuna need on kaebaja poolele teada. Kohtu hinnangul kaebaja argumendid ei lükka ümber vastustaja poolt tuvastatut. Kohtu arvates vastustaja on õigesti hinnanud kaebaja põhjendusi ja tõendeid ning kohus nõustub Siseministeeriumi seisukohtade ning järeldustega. Kohtul ei ole pädevust sekkuda Siseministeeriumi diskretsiooni ning hakata sisuliselt ümber hindama vastustaja otsust, sh sissesõidukeelu tähtaega/pikkust. Kohus on

kontrollinud vastustaja kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasust ning ei ole tuvastanud selle rikkumist. Kohtu hinnangul vaidlustatud otsus on õiguspärane, oma sisult selge ja arusaadav ning piisavalt põhjendatud ja kaalutletud, seega puudub alus selle tühistamiseks ning kaebaja nõuete rahuldamiseks. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.