Otsuse avalikult teatavakstegemise 20.02.2020, Tartu aeg ja koht Haldusasja number
3-18-646
Haldusasi
A.S. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16.03.2018. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 2011681506 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 27.09.2018. a otsus A.S. apellatsioonkaebus
Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant A.S. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.09.2018. a otsus muutmata.
2.Otsuse avaldamisel asendada otsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 23.03.2020 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja on 1981. aastal sündinud Ukraina kodanik, kes kannab Tartu Vanglas 4-aastast vangistust Harju Maakohtu 29.06.2016. a otsuse nr xx alusel. Karistusaja algus oli 23.03.2016 ja lõpp saabub 22.03.2020.
2.Justiitsministeerium tegi 13.07.2017 PPA-le ettepaneku nr 8-1/187-1 (tl 48-50) kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemiseks.
Kaebajal puudub kehtiv elamisluba Eestis. Kaebaja tuli Eestisse elama 1989. aastal, olles 8aastane. Viimati külastas kaebaja Ukrainat 1994. aastal. Varem elas kaebaja koos abikaasa ja kahe ühise lapsega, kuid enne vangistust elas üksi. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud 14 korral, 11 korral reaalse vangistusega. Käesolevat karistust kannab narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Kaebaja on korduvalt toime pannud varavastaseid süütegusid. Kuritegude toimepanemise ajendiks on valdavalt materiaalse kasu saamine ja soodusteguriks narkootikumide tarvitamine. Ohustatud on ühiskond tervikuna. Kuritegu on seotud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega ja tegemist on olnud rahvatervise teadliku kahjustamisega. Vanglas läbiviidud riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikkusele ja konkreetsele täiskasvanule ohtlikuks. Ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub isiku eluviis või kui muutuvad isikut ümbritsevad olud, näiteks kui isik lõpetab talle määratud ravimite võtmise, elukoha kaotusel, suhete purunemisel. Ohtlikkus seisneb narkootiliste ainete ebaseaduslikus levitamises ja kaasliiklejate turvalisuse ohtu seadmises. Oht avaldub kõige tõenäolisemalt juhul kui kaebaja ei suuda loobuda narkootikumide tarbimisest ning sellega kaasnevast elustiilist. Toime pandud kuritegude korduvus ja iseloom viitavad isiku ükskõiksele suhtumisele ühiskonnas kehtivate normide suhtes. Kaebaja enne vangistust ametlikult ei töötanud, kuid väidetavalt oli ta ehitusfirmas tööl suusõnalise kokkuleppe alusel. Enda sõnul oli majanduslik olukord vabaduses hea, kuid majanduslikku olukorda mõjutas negatiivselt narkootikumide tarbimine ning sellega kaasnev elustiil. Teadaolevalt ei ole abikaasa ega lapsed käinud vangistuse jooksul kokkusaamistel. Kaebaja eesti keele tase on A1, mille ta omandas vangistuse jooksul. Kaebaja emakeel on vene keel. Kaebaja ei ole vanglale teadaolevalt avaldanud soovi taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust.
3.PPA tegi 16.03.2018 kaebajale ettekirjutuse nr 2011681506 (tl 9-10) Eesti Vabariigist lahkumiseks Ukrainasse, mis kuulub sundtäitmisele vanglast vabanemisel. Lisaks kohaldas PPA kaebaja suhtes sissesõidukeeldu 5 aastaks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast alates. Ettekirjutuse õiguslikeks alusteks on märgitud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1, § 72 lg 2 p 7 ja § 74 lg 2. PPA tugines valdavalt Justiitsministeeriumi ettepanekus esitatud põhjendustele. Lisaks tõi PPA välja, et pärast kinnipidamisasutusest vabanemist puudub kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kaebaja rikkumised kogumis näitavad, et tema suhtumine Eesti õiguskorda on hoolimatu. Järjepidev seaduserikkumine ning eesti õiguskorra eiramine kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
4.Kaebaja esitas 01.04.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-1p), milles vaidlustab PPA 16.03.2018. a ettekirjutust. Kaebaja arvates ei ole PPA 16.03.2018. a ettekirjutus nr 2011681506 õiguspärane, PPA on läinud vastuollu kehtiva õiguspraktikaga ning jõudnud seetõttu valele otsusele. Kaebaja on kogu oma teadliku elu elanud ja koolis käinud praeguse Eesti Vabariigi territooriumil, tal on siin vanemad, 2 alaealist last, peresuhted nendega on head. Kaebaja ei valda ukraina keelt ega oma kontakte ega sugulasi Ukrainas. Kaebaja süüteod EV õiguskorra vastu on seotud tema sõltuvusega narkootilistest ainetest, mille saamiseks varavastased süüteod on toime pandud. Kaebaja hinnangul ei saa Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika valguses lugeda neid süütegusid sedavõrd ohtlikeks, et kaaluksid üles peresidemete lõhkumise ja kaebaja saatmise talle täiesti võõrasse keskkonda.
5.Vastustaja soovis vastuses kaebusele (tl 44-46), kaebuse rahuldamata jätmist.
6.Tartu Halduskohus jättis 27.09.2018. a otsusega (tl 57-59) kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et kaebaja isikut hinnates on jõutud õigesti järeldusele, et tegemist on avalikkusele ohtliku isikuga ning ohtlikkus seisneb eelkõige narkootiliste ainete ebaseaduslikus levitamises ja kaasliiklejate turvalisuse ohtu seadmises. Kaebaja on toime pannud kuritegusid korduvalt, olles seega ohtlik ühiskonnale ja avalikule korrale. Seoses kaebaja sooviga, et kohus hangiks tõendid tema peresidemete olemasolu kohta, märkis halduskohus, et on saanud sellekohased andmed nii vanglalt kui PPA-lt, peab neid usaldusväärseks ja juhindub nendest. VSS § 29 lg 4 kohaselt loetakse välismaalase perekonnaliikmeteks ühes perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last ning vanemat, kui välismaalane on alaealine. Rahvastikuregistri andmete alusel on kaebaja abielus, kuid abikaasal on uus elukaaslane ning ta ei ole kaebajaga üks perekond. Vastustaja on märkinud, et isiku suhtlus lastega on olnud piiratud, kuna kaebaja on seonduvalt kuritegude toimepanemisega viibinud enamjaolt vanglas. Kaebajal on võimalus suhelda oma perekonnaliikmetega pärast vanglast vabanemist ja Eestist väljasaatmist telefoni või kirja teel. Lisaks märkis halduskohus, et ainuüksi Eestis elamine ei too kaasa selliseid sidemeid, et isik muutuks Eesti kodanikuks, Eesti kodakondsust kaebaja taotlenud ei ole. Halduskohus märkis, et rahvusvahelise õiguse järgi on riigil suveräänne õigus otsustada välismaalase riigis viibimise üle. Põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse elama. See rahvusvahelise õiguse põhimõte kehtib olenemata sellest, kas välismaalane sisenes riiki täiskasvanuna, lapseeas või isegi sündis selles riigis (vt EIKo 18.10.2006, Üner vs Holland, p 55). Sellest tulenevalt peab riigil olema võimalik piirata välismaalase, kes on kuritarvitanud talle riigis antud viibimis- või elamisluba, riiki sisenemist ning kohaldada talle sissesõidukeeldu. Halduskohus pidas väheoluliseks kaebaja väiteid selle kohta, missugused on tagajärjed kaebajale, kui ta ei saa jääda Eestisse ning selle kohta, et tema sidemed katkevad perekonnaga pärast tema väljasaatmist. Kohtu hinnangul ei ole kaebajal hetkel perekonda, kuid kaebaja suhtes lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine raskendab pärast vanglast vabanemist lähisugulastega kohtumist. Kaebaja toime pandud teod on rasked ja kaaluvad üles kaebaja isiklikud huvid viibida Eestis. Kohaldatud sissesõidukeeld ei ole tähtajatu, viie aasta möödudes saab kaebaja taas Eestisse pöörduda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas 28.10.2018 apellatsioonkaebuse (tl 63-64p) halduskohtu otsuse peale, milles taotleb asja saatmist teises koosseisus läbivaatamiseks tagasi halduskohtusse, kuna soovib jääda Eestisse elama. Kaebaja leiab, et halduskohus on jätnud kogumata ja arvestamata tõendid, mille asukohale kaebaja on viidanud – kaebaja lähisugulaste kontaktid. Selle asemel on halduskohus lähtunud vaid vastustaja tõenditest ja jätnud välja selgitamata kaebaja tegelikud peresidemed. Vangla on hinnanud teda „ohtlikuks“, mitte „kõrgohtlikuks“ ega „üliohtlikuks“, mis on selge märk, et kaebaja on küll toime pannud narkootikumidega seotud esimese astme seaduserikkumisi, kuid kogused on olnud väikesed. Ukrainas käib sissisõda ja osa territooriumist on okupeeritud võõrriigi poolt. Kaebajal puuduvad igasugused sidemed Ukrainas ja ta on kogu teadliku elu Eestis elanud. Arvestades nimetatud asjaolusid, ei kaalu väheohtlike seaduserikkumiste hulk üles kaebaja lahutamist sidemetest Eestis.
8.Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebusele (tl 80-81p) apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selles osas, et tal puudub võimalus suhelda oma lähedastega väljaspool Eestit olles. Kaebaja elas juba enne vangistust üksi, perest eraldi, samuti on ta
tänaseks ametlikult lahutatud (03.05.2018). Vastustaja hinnangul ei näita kaebaja Eesti ühiskonda lõimumise soovi vangistuses A1 keeletaseme õppimine. Kaebajal on olnud piisavalt aega, et õppida selgeks eesti keel, misjärel ta oleks saanud taotleda Eesti kodakondsust. Vangla ettepanekust nähtuvalt ei ole kaebaja avaldanud soovi loobuda Ukraina kodakondsusest, et taotleda Eesti kodakondsust. Samuti on kaebajal olnud piisavalt võimalusi oma elukorraldust muuta, ent ka seda ei ole kaebaja teinud. Käesoleval juhul on lahkumisettekirjutuse tegemine vajalik, et vältida kaebaja poolt Eestis uute kuritegude toimepanemist. Õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles kaebaja sidemete katkemise Eesti riigiga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).
10.Täiendavalt selgitab ringkonnakohus järgnevat.
11.Kaebajale adresseeritud lahkumisettekirjutuse aluseks on VSS § 7 lg 1, mille kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Käesolevas asjas ei ole vaieldav, et kaebajal puudub kehtiv elamisluba, mistõttu ta viibib Eestis viibimisaluseta. VSS § 3 lg 1 järgi on väljasõidukohustus välismaalase kohustus Eestist lahkuda, mis tuleneb vahetult seadusest või seaduse alusel antud haldusaktist. VSS § 3 lg 2 sätestab, et vahetult seadusest tulenevalt on väljasõiduks kohustatud välismaalane, kelle viibimisalus lõpeb, kui seda ei pikendata, ning välismaalasel ei ole muud viibimisalust. VSS § 3 lg 3 kohustab seadusest tulenevalt väljasõiduks kohustatud välismaalast Eestist lahkuma viibimisaluse kehtivusaja jooksul. Eelnevast tulenevalt on kaebaja, kuna tal puudub Eestis kehtiv viibimisalus, kohustatud Eestist lahkuma vahetult seadusest tulenevalt.
12.Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt selgitada, et VSS § 7 lg 1 ei näe käesoleval juhtumil ette kaalutlusõigust, vaid PPA on kohustatud tegema viibimisaluseta välismaalasele, kes ei ole täitnud oma seadusest tulenevat kohustust Eestist lahkuda, lahkumisettekirjutuse. Kuna käesoleval juhtumil on tegemist välismaalasega, kel puudub kehtiv viibimisalus, siis ei kohaldu siin kriteeriumid lahkumisettekirjutuse õiguspärasusele, mida tuleb kohaldada siis, kui lahkumisettekirjutusele eelneb vahetult pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine. Riigikohus selgitas hiljutistes otsustes, et pikaajalise elaniku elamisluba on võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine (RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p 18; 03.05.2019, 3-18-89, p 10). Käesoleval juhtumil on vaidluse esemeks üksnes väljasõidukohustus ja selle täitmine.
13.Kaebaja väljasaatmise aluseks on VSS § 72 lg 2 p 7, mis sätestab, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalasel on kohustus lahkuda Eestist pärast vanglast vabanemist. VSS § 5 järgi on väljasaatmine seaduses sätestatud juhtudel ja korras väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine. Seega kujutab väljasaatmine endast lahkumisettekirjutuse sundtäitmist. PPA on asunud seisukohale, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on antud juhul otstarbekas. Ringkonnakohus osutab VSS § 2 lg-le 1, mille kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus ning välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Sellest lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus kinnipeetaval puudub Eestis viibimise alus, ei pruugi olla õiguslikult võimalik jätta vabanev, kuid seadusliku aluseta Eestis viibiv kinnipeetav välja saatmata.
14.Kaebajale adresseeritud viieaastase sissesõidukeelu aluseks on VSS § 74 lg 2, mis sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Kuna kaebajal ei ole pikemat sissesõidukeeldu kui viieks aastaks, kohaldatakse tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, kuna kaebajale ei ole võimalik anda lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega.
15.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus, et kuna kaebaja abielu on lahutatud, siis ei ole tal õigust elamisloale elama asumiseks abikaasa juurde (välismaalaste seaduse (VMS) § 137). VSS § 2 lg 2 järgi sätestab välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused välismaalaste seadus. Kaebaja viidetest kontaktidele Eestis elavate lähisugulastega ei piisa VMS § 150 alusel tähtajalise elamisloa saamiseks.
16.Kaebaja viitab Ukrainas käivale sõjale ja okupatsioonile. Ringkonnakohus märgib, et Eesti võib teatud tingimustel väljastada välismaalasele elamisloa humaansetel kaalutlustel (nt VMS § 126 lg 3), kuid käesoleval juhul puudub selleks alus. Ukraina territoorium on suur ning sõda ja okupatsioon leiavad aset üksnes väikesel osal sellest. Eesti Vabariigi Välisministeerium ei ole andnud soovitust Ukrainasse mitte reisida ega hoiata üldiselt olukorra eest riigis. Märgitud on vaid, et Ukraina suuremates linnades võib esineda stiihilisi meeleavaldusi, mida soovitatakse ohutuse eesmärgil vältida, ning et vältida tuleks reisimist Krimmi Autonoomsesse Vabariiki ning Donetski ja Luganski oblastitesse, samuti on soovitatav tungiva vajaduseta vältida reisimist Ida- ja Kagu-Ukrainasse.1 Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist olukorraga, mis takistaks kaebaja väljasaatmist Ukrainasse.
17.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kaebaja ei ole välja toonud ka ühtegi muud alust, millele tuginevalt tuleks talle anda tähtajaline elamisluba, ega ka muud põhjust, mis tingiks tema viibimisaluse Eesti Vabariigis.
18.Kokkuvõttes jääb apellatsioonkaebus niisiis rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
19.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus otsuse avaldamisel kaebaja nime initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
https://reisitargalt.vm.ee/riigid/ukraina/.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.