Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk 09.02.2023, Tartu 3-21-838 A.V. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.04.2021. a ettekirjutuse nr 1052241534 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 28.01.2022. a otsus A.V. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant ‒ A.V., esindaja advokaat Keijo Lindeberg Vastustaja ‒ Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Anton Gontšarov
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebaja esindajale Viru Maakohtu 11.07.2022. a määrus.
2.Jätta A.V. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.01.2022. a otsus muutmata.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 09.02.2023, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 12.04.2021 A.V.le ettekirjutuse nr 1052241534 Eestist lahkumiseks 14 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 26.04.2021 ja kohaldas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumisettekirjutuse täitmise päevast. A.V. on Vene Föderatsiooni kodanik, kellele oli väljastatud mitmekordne Eesti Schengeni C-liiki viisa nr EST001292497 kehtivusega alates 23.05.2018 kuni 12.01.2023 (viibimisaeg 90 päeva). A.V. saabus viimati Eestisse 16.03.2020. Asjaolude ja dokumentide kontrollimisel selgus, et A.V.
viibis Schengeni riikide territooriumil kokku 1 aasta ja 28 päeva. Ta pidi Eestist lahkuma hiljemalt 13.06.2020, kuid ei lahkunud. Seega viibis isik Eestis ilma seadusliku aluseta alates 14.06.2020 ehk kokku 303 kalendripäeva. Sellest tulenevalt ja juhindudes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg-st 1, § 72 lg-st 4, § 73 lg-st 1, § 74 lg-st 1 ja § 11 lgst 1, otsustas PPA teha A.V.le ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks ja kohaldada tema suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumisettekirjutuse täitmise päevast. Samal kuupäeval tunnistas PPA viisa nr EST001292497 kehtetuks.
2.A.V. esitas Tartu Halduskohtule 21.04.2021 kaebuse PPA 12.04.2021. a ettekirjutuse tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse vaidlusaluse ettekirjutuse kehtivuse peatamiseks halduskohtumenetluse ajaks. Kaebaja arvates on vastustaja otsus ebaõiglane. Kaebaja ei ole viisarežiimi rikkumist ette planeerinud, vaid selle kutsusid eranditult esile üldised koroonaviiruse pandeemia asjaolud. Kaebajal on täisealine poeg, kes on psüühikahaiguse tõttu arsti järelevalve all. Kaebaja pojal on tuvastatud 100% töövõimetus. Seekord ei saanud kaebaja koos pojaga Sankt-Peterburgi sõita. Pojal esinenud haiguse tõttu ei saanud kaebaja teda üksi jätta, mistõttu rikkus ta viisarežiimi. Maakohtus on käimas eeskostja määramise menetlus. Kaebaja ei kujuta ohtu Eesti julgeolekule ja ei õõnesta majanduslikku heaolu riigis, mis on tema kodumaa. Samuti ei põhjusta tema Eestis viibimine kellelegi kahju.
3.Tartu Halduskohus jättis 01.06.2021. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 11.06.2021. a määrusega kaebaja määruskaebuse, tühistas selles osas Tartu Halduskohtu 01.06.2021 määruse ja tegi tühistatud osas uue määruse, millega keelas A.V. väljasaatmise enne haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 28.01.2022. a otsusega kaebuse osaliselt, tühistas PPA 12.04.2021. a lahkumisettekirjutuse nr 1052241532 sissesõidukeelu kehtestamist puudutavas osas (resolutsiooni p 2) ja jättis ülejäänud osas kaebuse rahuldamata. Samuti tühistas kohus kohaldatud esialgse õiguskaitse. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
4.1.Välismaalaste seaduse (VMS) § 44 lg 3 sätestab, et Schengeni konventsiooni liikmesriigi pädeva asutuse antud elamisloa või pikaajalise viisa alusel võib Eestis viibida kuni 90 kalendripäeva 180 päeva jooksul. Antud juhul oli kaebajale viisaga nr EST001292497 määratud viibimisaeg 90 päeva. VMS § 46 lg 2 sätestab, et erandina võib viibimisaega pikendada kuni 90 päeva, kui on ilmnenud asjaolu, mis ei olnud välismaalasele enne Eestisse saabumist teada, või uus asjaolu, mis tekkis pärast välismaalase Eestisse saabumist (muu hulgas vääramatu jõu tõttu või humaansetel põhjustel). Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja poja rasket haigust ja muid tema hooldamisega seotud asjaolusid, aga samuti COVID-19 viiruse leviku tõttu tekkinud liikumispiiranguid arvestades on alust pidada vaidlusalust ettekirjutust ebaseaduslikuks.
4.2.Viru Maakohus menetleb kaebaja avaldust tema poja üle eeskoste määramiseks. Maakohtu 11.05.2021. a määrusega rakendati esialgset õiguskaitset ja kaebaja määrati oma poja ajutiseks eestkostjaks kuni tsiviilasjas nr 2-21-6095 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, kuid mitte kauemaks kui kuueks kuuks. Esialgse õiguskaitse kehtivus lõppes 11.11.2021. Kohus nõustub vastustajaga, et eestkoste seadmise ja eestkostja määramise menetlus, samuti eestkostja staatus ei ole antud juhul selline faktiline asjaolu, mis saaks mõjutada vaidlusaluse ettekirjutuse õiguspärasust. Perekonnaseadus ega tsiviilkohtumenetluse seadustik ei sätesta määratud eestkostjale Eestis viibimisõigust. Kuna ei esine muid seaduslikke aluseid kaebaja viibimisaja pikendamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemise ajal oli lubatud viimisaeg ületatud, siis 12.04.2021 seisuga viibis kaebaja Schengeni territooriumil ebaseaduslikult. Tulenevalt VSS § 7 lg-dest 1 ja 2 oli vastustaja õigustatud tegema kaebajale lahkumisettekirjutuse. Kuna kaebaja
on viisaga ja seadusega lubatud maksimaalset viibimisaega ületanud ning viibimisaega ei saa enam pikendada, ei ole kaebaja ja tema poja seisund lahkumisettekirjutuse tegemisel ja selle õiguspärasuse hindamisel arvesse võetav asjaolu. Lahkumisettekirjutus vastab seaduses sätestatud nõuetele ja on õiguspärane.
4.3.Haldusasja materjalide kohaselt käis kaebaja varasemalt koos pojaga Venemaal. Kaebaja kurtis ka selle üle, et kaebuse esitamise aja seisuga lõppes pojal passi kehtivuse aeg ja uue passi väljastamise ajaks oli määratud 26.07.2021. Seega ei saanud kaebaja koos pojaga minna Venemaale. Eeltoodut arvestades on eeldatavasti käesolevaks ajaks kaebaja pojale uus pass juba väljastatud, mistõttu puuduvad kaebajal takistused minna Venemaale ka koos pojaga.
4.4.VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lg 3 ja 4 kohaselt kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Samas võib sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata. Sissesõidukeelu kehtestamise on diskretsiooniotsus. Vaidlusaluses lahkumisettekirjutuses puuduvad igasugused põhjendused selle kohta, miks otsustati kohaldada kaebaja suhtes kolmeaastast sissesõidukeeldu. Vastuses kaebusele mainis vastustaja, et sissesõidukeelu määramisel ei tuvastatud sissesõidukeelu kestuse lühendamise või pikendamise aluseks olevaid asjaolusid. Kahtlemata ei olnud kaebaja olukord selline, mis mingil juhul ei vajanud täiendavate asjaolude väljaselgitamist ja kaalumist ning otsustamist, kas jätta kaebaja suhtes kohaldamata sissesõidukeeld näiteks humaansetel kaalutlustel või vähendada seadusest tulenevat kolmeaastast sissesõidukeeldu proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt. Asjaolusid arvestades ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et ainsaks põhjendatud lahendiks oli kaebajale maksimaalse sissesõidukeelu kehtestamine, eriti olukorras, kus kaebajast ei tulene ohtu avalikule korrale ega ka riigi julgeolekule. Seega rikkus vastustaja sissesõidukeelu kohaldamisel uurimisprintsiipi (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6) ja põhjendamiskohustust (HMS § 56 lg 3), mistõttu ei vasta kehtestatud kolmeaastane sissesõidukeeld seaduses sätestatud nõuetele.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse kaebuse rahuldamata jätmist puudutavas osas tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus kogu ulatuses.
5.1.Kohus ega vastustaja ei ole nõuetekohaselt hinnanud ja kaalunud lahkumisettekirjutuse tagajärgi kaebaja poja jaoks. Vastustaja ei ole ettekirjutuses ega vastuses kaebusele põhjendanud, miks kaebaja poja tervislik seisund ei oma ettekirjutuse tegemisel tähtsust. Halduskohus sedastas ühe lausega, et kaebaja ja tema poja seisund lahkumisettekirjutuse tegemisel ja selle õiguspärasuse hindamisel ei ole arvesse võetav asjaolu. Kaebaja sellega ei nõustu. Tegemist ei ole küll asjaoluga, mis igal juhul välistaks lahkumisettekirjutuse tegemise, kuid tegemist on väga olulise asjaoluga, mida tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel arvesse võtta ning ka sisuliselt põhjalikult hinnata.
5.2.Psüühikahaigus oli kaebaja pojal diagnoositud enne kaebaja viimast Eestisse saabumist (16.03.2020), kuid poja terviseseisund halvenes hiljem. Kaebaja on ainuke lähedane isik, keda poeg usaldab ning kelle abiga on ta harjunud. See tähendab, et kaebajal ei olnud võimalik Eestist lahkuda. Kaebaja ei saanud poja terviseseisundi halvenemist ette näha.
5.3.Kaebaja on teinud kõik endast oleneva, et leida pojale hooldaja, kuid poeg ei aktsepteeri kõrvaliste isikute abi. Lisaks on tema tervist negatiivselt mõjutanud hirm, et tema ema võidakse Eestist välja saata. Kaebaja poeg sõltub kaebajast nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Kaebaja ees seisis valik, kas lahkuda õigeaegselt Eestist ja jätta oma poeg abita või jääda Eestisse ning täita ema ja eestkostja kohustusi. Kaebaja lähtus sellest, et tal on praktiliselt võimatu olla oma poja eestkostja ja hooldaja, olles Venemaal.
5.4.Kaebaja ei nõustu kohtu väitega, et kaebajal puuduvad takistused minna Venemaale koos pojaga. Praegusel ajal on pojal pass küll olemas, kuid oma halvenenud terviseseisundi tõttu ei ole ta võimeline seda kätte saama. Passi puudumine ei ole ainuke takistus Eestist lahkumiseks. Poja tervislik seisund ei võimalda tal kolida elama Venemaale. Isegi, kui kolimine korraldada, siis seda ei ole võimalik traumavabalt ellu viia. Samuti ei ole Venemaal võimalik tagada vähemalt sama kvaliteediga ravi nagu Eestis. Kaebaja pojale on välja kirjutatud retseptiravim XanaX., mis sisaldab toimeainet alprosolaam. Eestis kuulub alprosolaam enamkasutatavate narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite nimekirja. Seetõttu ei ole kaebajal võimalik viia Venemaale seda ravimit vajalikus koguses.
5.5.Kaebajat ei kuulatud lahkumisettekirjutuse tegemisel nõuetekohaselt ära. Kaebajale esitati küll küsimus selle kohta, kas kaebajal on vastuväited lahkumisettekirjutuse osas, kuid sellega vastustaja piirdus. PPA läbiviidud küsitlus ei taganud seda, et haldusorgan mõistaks kaebaja vastuväidete sisu.
5.6.Praeguse vaidluse lahendamisel on oluline arvestada ka Venemaa ja Ukraina vahelise sõjaga ning Venemaale kehtestatud ja kehtestavate sanktsioonide mõju kaebaja ja tema poja elukorraldusele. Kõik Venemaad iseloomustavad asjaolud, millele kaebaja on menetluses tuginenud, on muutunud veelgi raskemaks ning võib eeldada, et kaebaja poja võimalused saada Venemaal abi, mida ta ilmselgelt vajab, on praeguseks oluliselt halvenenud ja halvenevad lähitulevikus veelgi.
6.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja hinnangul uuris PPA kaebajale ettekirjutuse koostamisel põhjalikult kaebaja ilma seadusliku aluseta Eestis viibimise asjaolusid. Kaebaja selgitas 12.04.2021. a küsitluse käigus, et ta vaidleb ettekirjutusele vastu, kuna Eestis elab tema teovõimetu täisealine poeg, kellel on diagnoositud psüühikahäire, mille tõttu ei saa kaebaja oma poega jätta ilma järelevalveta. PPA möönab, et vaidlusalune otsus riivab kaebaja õigusi, kuid kindlasti ei riku see tema õigusi. Kaebaja kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Ettekirjutus Eestist lahkumiseks tehti põhjusel, et isik ületas viisaga lubatud viibimisaega ja viibis Eesti Vabariigis ilma seadusliku aluseta. Kaebaja poja tervislik seisund ega eeskostja staatus ei anna kaebajale õigust viibida Eesti Vabariigis. Kaebaja ainuke võimalus Eestis viibimisõiguse saamiseks on lahkumisettekirjutuse täitmine ja viisa taotluse esitamine Eesti Vabariigi või Euroopa Liidu liikmesriikide konsulaarasutustes Venemaa Föderatsioonis.
7.Kaebaja esitas 17.08.2022 ringkonnakohtule täiendava seisukoha.
7.1.PPA väide, et kaebajal on võimalus üksi või koos pojaga lahkuda Venemaa Föderatsiooni ja taotleda seejärel viisat Venemaa Föderatsiooni konsulaarasutuses, on ebakorrektne.
7.2.Kaebaja on avaldanud, et tema pojal ei ole võimalik saada Venemaal vajaliku ravimi retsepti, kuna tal on Eesti Vabariigi elamisluba. Isegi kui õnnestuks saada ravimi retsept, ei pruugi see tagada ravimi kättesaamist. Vene Föderatsioonis kas puuduvad vajalikud ravimid või on kohalik toodang madala kvaliteediga.
7.3.Viru Maakohus tegi 11.07.2022 määruse, millega seadis kaebaja poja üle eestkoste viieks aastaks alates 12.07.2022 kuni 11.07.2027 ja määras tema eestkostjaks kaebaja. Maakohtu määruse järgi on kaebaja ülesanneteks eestkostjana eestkostetava esindamine kõigi õiguslike ja varaliste tehingute sooritamisel ning tema elu korraldamine, toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste ja ravi tagamine. Eestkoste määramise menetluses tuvastas kohus, et kaebaja pojal on vaja pidevat motiveerimist, tuge ja suunamist. Ta sõltub igapäevaelu elamisel täielikult kaebaja abist.
7.4.Kui kaebaja asuks teises riigis, ei saaks ta eestkostetava elu korraldada, veel vähem ravi tagada ning seega rikuks ta kohtu poolt talle pandud kohustusi ja eestkoste seadmine oleks sisutühi. Kaebaja aitab oma poega nendes elu aspektides, milleks muidu oleks vaja kulutada
riigi ressurssi. Halvima stsenaariumi korral saab kaebaja väljasaatmisel kaebaja poja tervis kahjustada. Riigist välja saatmise korral oleks see traumakogemus ja suur hingeline läbielamine ka ema jaoks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus tagastab esmalt Viru Maakohtu 11.07.2022. a määruse, kuna sellel pole käesoleva asja lahendamisel sisulist tähtsust (HKMS § 62 lg 2).
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus õigesti, et PPA poolt 12.04.2021 A.V.le tehtud ettekirjutus nr 1052241534 Eestist lahkumiseks 14 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 26.04.2021, on õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ning ei pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Nagu ka halduskohtus, nii on ka apellatsioonimenetluses jätkuvalt vaidlus selle üle, kas PPA oleks pidanud 12.04.2021. a kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestama kaebaja poja rasket haigust ja muid tema hooldamisega seotud asjaolusid, s.o kas VSS § 7 lg 1 alusel tehtud ettekirjutuse puhul on tegemist kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga või mitte. Halduskohus leidis sisuliselt, et vastustajal puudub isikule lahkumisettekirjutuse tegemisel kaalutlusõigus olukorras, kus isik viibib Eestis ilma seadusliku aluseta.
10.1.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et A.V. on Vene Föderatsiooni kodanik, kellele oli väljastatud mitmekordne Eesti Schengeni C-liiki viisa nr EST001292497 kehtivusega alates 23.05.2018 kuni 12.01.2023 (viibimisaeg 90 päeva). A.V. saabus viimati Eestisse 16.03.2020. Ta pidi seega Eestist lahkuma hiljemalt 13.06.2020, kuid ei teinud seda. Kaebaja viibis Eestis ilma seadusliku aluseta alates 14.06.2020 ehk 12.04.2021. a seisuga kokku 303 kalendripäeva. Asja materjalidest nähtuvalt tunnistas PPA kaebaja viisa nr EST001292497 kehtetuks 12.04.2021 ja seda ei ole kaebaja vaidlustanud.
10.2.Vaidlusaluses ettekirjutuses viitas PPA õigusliku alusena VSS § 7 lg-le 1, st kaebajal Eestis viibimisaluse puudumisele VMS § 43 lg 1 mõttes. Samuti märkis vastustaja, et viibides Eestis seadusliku aluseta, rikkus kaebaja VSS § 2 lg 1 nõudeid (Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema õiguslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis seadusliku aluseta) ja kuna tema suhtes puuduvad VSS 9 lg-s 1 loetletud asjaolud (seadustamisettekirjutuse tegemise eeldused), siis tehakse kaebajale ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks 14 päeva jooksul ning selle tähtaja möödumisel kuulub ettekirjutus sundtäitmisele.
10.3.VSS § 7 lg 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kuna kaebaja viibimisaeg lõpetati viisa kehtetuks tunnistamisega viisarežiimi rikkumise tõttu ja vastustaja sellekohane otsustus on kehtiv, siis puudus kaebajal viibimisalus Eestis ja vastustajal tuli teha talle lahkumisettekirjutus. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist imperatiivse sättega, s.o Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumisest (VMS § 43) piisab riigisisese õiguse imperatiivse sätte järgi isikule lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja PPA-l puudub kaalutlusõigus otsustamiseks, kas sellisel juhul ettekirjutust teha või mitte. Nagu juba märgitud, on vaidlustatud ettekirjutuses öeldud, et kaebaja suhtes ei ole tuvastatud VSS § 9 lg 1 loetletud asjaolusid. Vastustaja on õigesti kontrollinud, kas kaebaja suhtes on säte kohaldatav, kuna jaatava vastuse korral tulnuks lahkumisettekirjutuse asemel teha kaebajale seadustamisettekirjutus. Kui välismaalasel viibimisalust ei ole ja tegemist ei ole VSS § 9 lg-s 1 nimetatud isikuga, siis tuleb VSS-i kohaselt välismaalasele lahkumisettekirjutus teha.
10.4.VSS § 7 lg 2 kohaselt tehakse lahkumisettekirjutusega kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. Seega ei nõua VSS lahkumisettekirjutuses kaebaja poja tervisliku seisundi ning ravivõimaluste kaalumist. Sellist kohustust ei saa tuletada ka HMS-st olukorras, kus kaebajal on lahkumiskohustus seoses viibimisaluse kadumisega tekkinud. Lähtudes eeltoodust ei saanudki vastustaja lahkumisettekirjutuse tegemisel hinnata kaebaja seotust tema Eestis viibiva täisealise haige pojaga ega kaaluda otsustuse mõju kaebaja perekondlikele ja eraeluliste suhetele. Kuna käesoleval juhul on kaebaja näol tegemist välismaalasega, kel puudub kehtiv viibimisalus Eestis, siis ei kohaldu siin ka kriteeriumid lahkumisettekirjutuse õiguspärasusele, mida tuleb kohaldada siis, kui lahkumisettekirjutusele eelneb vahetult pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine. Ringkonnakohus märgib veel, et sellele seisukohale, et VSS § 7 lg 1 on imperatiivne säte, mille kohaldamisel PPA-l kaalutlusõigus puudub, asus Tartu Ringkonnakohus näiteks oma lahendites asjades nr 2-3-287/2005, 3-07-788, 3-18-89, 3-17-1928, 3-17-1926 ja 3-18-646).
10.5.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja poja tervislik seisund ega ka tema eestkostja staatus ei anna kaebajale õigust viibida Eesti Vabariigis õigusliku aluseta ning tema illegaalistaatust ei muudaks ka kõnealuse lahkumisettekirjutuse tühistamine.
10.6.Halduskohus leidis seega õigesti, et vaidlustatud ettekirjutus ei pidanud sisaldama ja ei saanudki sisaldada kaalutlusi ja põhjendusi selle kohta, miks kaebajale lahkumisettekirjutus tehti ja kas ning kuivõrd arvestati seejuures kaebaja poolt tema poja tervisliku seisundiga seotud asjaolusid. Kaalutlusõigust oleks vastustajal tulnud teostada juhul, kui ta oleks jätnud kaebajale määramata vabatahtliku lahkumiskohustuse täitmise tähtaja ja ettekirjutuse sundtäitnud. Selle olukorraga käesoleval juhul tegemist ei ole.
10.7.Samuti oli halduskohtul õigus selles, et vastustajal on VSS-st tulenevalt kaalutlusõigus selle küsimuse otsustamisel, kas kohaldada kaebajale sissesõidukeeldu ja kui pikaks ajaks (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). Kuna selles osas oli vaidlusalune ettekirjutus õigusvastane uurimisprintsiibi rikkumise ja kaalutlusõiguse teostamata jätmise tõttu, siis sissesõidukeelu kehtestamise osas halduskohus PPA 12.04.2021. a ettekirjutuse ka tühistas ja nimetatud osas on halduskohtu otsus jõustunud.
11.Kuna vastustaja ei pidanud kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestama kaebaja poja rasket haigust ja muid tema hooldamisega seotud asjaolusid kaalutlusõiguse puudumise tõttu ning 12.04.2021. a lahkumisettekirjutus ei ole sel põhjusel õigusevastane, siis ei analüüsi ka ringkonnakohus käesolevas otsuses sisuliselt sellekohaseid apellatsioonkaebuse väiteid.
12.Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et teda ei kuulatud 12.04.2021. a lahkumisettekirjutuse tegemisel nõuetekohaselt ära. Asja materjalidest nähtuvalt küsitles PPA ametnik 12.04.2021 kaebajat seoses lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeeluga, mille kohta koostati ka küsitluse protokoll. Samasse protokolli on kaebaja saanud ise lisaks kirjutada veel omapoolseid avaldusi ja vastuväiteid. Seega on HMS § 40 lg 1 nõuded täidetud ja PPA poolt kasutatud isiku ärakuulamise lahendust ei ole alust pidada HMS-i nõuetele mittevastavaks.
13.Kõike eeltoodut arvestades ei anna kaebaja esitatud seisukohad alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.01.2022. a otsuse muutmata.
14.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.