Tartu kohtumaja
Kohtuasja number
3-18-646
Otsuse tegemise kuupäev
27.09.2018
ja koht Kohtunik Kohtuasi
Tartu Mare Priks A.S. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16.03.2018 ettekirjutuse nr 2011681506 tühistamiseks
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja A.S.; Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Eero Mango ja Kristi Orr
Resolutsioon
Jätta A.S. kaebus haldusasjas 3-18-646 rahuldamata Jätta A.S. menetluskulud (riigilõiv 30 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 29.10.2018. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil
Asjaolude kirjeldus
A.S. on esitanud Tartu Halduskohtule kaebuse, milles vaidlustab Politsei- ja Piirivalveameti 16.03.2018 ettekirjutust nr 2011681506, millega otsustati teha ettekirjutus välismaalasele A.S.ile Eesti Vabariigist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele pärast isiku vanglast vabanemist. Vanglast vabanemisel saadetakse isik vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 kohaselt Eesti Vabariigist välja Ukrainasse. Lisaks on kohaldatud A.S.ile sissesõidukeeld viieks aastaks arvates lahkumiskohustuse täitmise päevast vastavalt VSS § 74 lg 2. Koos kaebusega on isik taotlenud riigilõivu tasumisest vabastamist, esialgse õiguskaitse kohaldamist ja riigi õigusabi.
Asja materjalide kohaselt on A.S. sündinud Venemaal ning on rahvuselt ukrainlane, hetkel viibib Tartu Vanglas ja kannab karistust narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest, kokku on isikut Eesti Vabariigis karistatud kriminaalkorras 14 korral. Karistusaja lõpp on 22.03.2020 ning tingimisi ennetähtaegse vabastamise võimalus on alates 21.11.2018. Tartu Vangla on teinud 13.07.2017 (nr 8-1/187-1) ettepaneku Politsei- ja Piirivalveametile (PPA), et PPA teeks ettekirjutuse A.S.i kohta Eestist lahkumiseks koos sissesõidukeeluga, mis kuulub täitmisele pärast isiku vanglast vabanemist. Politsei- ja Piirivalveamet on teinud 16.03.2018 ettekirjutuse nr 2011681506 Eestist lahkumiseks koos sissesõidukeeluga. A.S. on esitanud Tartu Halduskohtule kaebuse eelnimetatud ettekirjutuse tühistamiseks. Tartu Halduskohus on kohtumäärusega 09.04.2018 võtnud asja menetlusse ja vabastanud kaebaja riigilõivu tasumisest, sama kohtumääruse p-ga 6 on jäetud rahuldamata kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks ja kohtumäärusega 10.04.2018 kohtumäärusega on kohus jätnud rahuldamata esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebaja seisukohad, põhjendused ja taotlused A.S. on taotlenud tühistada PPA 16.03.2018 ettekirjutus nr 2011681506, mis kaebaja arvates ei ole õiguspärane , kaebaja märgib, et PPA on läinud vastuollu kehtiva õiguspraktikaga ja jõudnud seetõttu valele otsusele. Kaebaja märgib, et ta on Eestis elanud, tal on siin vanemad ja kaks alaealist last, ta ei valda ukraina keelt ning tal ei ole ka mingeid kontakte Ukrainas. Kaebaja märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika valguses ei saa tema kuritegusid lugeda nii ohtlikuks, et tal peaks katkema peresidemed ja teda saadetakse võõrasse keskkonda. Kaebaja on soovinud, et kohus tuvastaks tema peresidemed ning et teda ei saadetaks teise keskkonda. Vastustaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Vastustaja taotleb jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud jätta kaebaja enda kanda. PPA on märkinud, et kaevatav ettekirjutus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. PPA on enne otsuse tegemist kogunud asjaolude selgitamiseks tõendeid. PPA on otsuses käsitlenud kaebaja perekonnaeluga seonduvat, tema elamise kestust ja sotsiaalseid sidemeid Eestiga, samuti kriminaalkorras ja väärteokorras karistamist. Vastustaja märgib, et kaebaja karistuste hulk ja toimepandud teod näitavad kaebaja retsidiivsust ning seda, et kaebaja ohustab avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. Kaebaja on välismaalane, tal on ukraina kodakondsus ning VSS § 2 lg 1 sätestab, et välismaalasel peab Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja välismaalasel on kohustus Eestist lahkuda. Vaidlustatud haldusotsuse tegemisel on PPA võtnud arvesse isiku seotust Eestiga. Ühtlasi on käsitletud isiku lõimumist Eestis ning sidemeid Ukrainaga ja seotust perekonnaliikmetega. Vastustaja on hinnanud ja analüüsinud ka Tartu Vangla poolt lahkumisettekirjutuse tegemise ettepanekus toodud asjaolusid ning põhjendusi. Kohtu põhjendused, seisukohad ja otsustus 1.Kohus, tutvunud asja materjalidega, on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.
2.Asja materjalide kohaselt on Tartu Vangla teinud A.S.i suhtes ettepaneku PPA-le tema lahkumiseks Eestist koos sissesõidukeeluga, mis kuulub täitmisele pärast isiku vanglast vabanemist. 3.Kohtu poolt hinnatu põhjal viibib A.S. hetkel Tartu Vanglas, ta on sündinud Venemaal, tal on Ukraina kodakondsus ning tal pole tuvastatud erilisi püüdlusi Eesti ühiskonnas lõimumiseks. Isik on omandanud vanglas eesti keele oskuse, mille tase on A1. Kaebajat on karistatud narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest kahel korral. A.S.i on kriminaalkorras karistatud neljateistkümnel korral, neist üheteistkümnes on saanud reaalse vanglakaristuse. Isikut on varasemalt karistatud ka varguste eest, süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise ja hoidmise ja turustamise eest ning ühel korral mootorsõidukijuhtimise eest joobeseisundis. Kuritegude toimepanemise ajendiks on materiaalse kasu saamine. Nimetatud tegudega on ohustatud ühiskonda tervikuna ning narkokuritegude toimepanemisel on tegemist olnud rahvatervise teadliku kahjustamisega seotud kuritegudega. Narkokuriteod on hinnatud raskemateks kuritegudeks. A.S.i on karistatud ka kolmekümne kaheksal korral väärteo korras. 4.Kohus märgib, et kaebaja isikut hinnates on jõutud õigesti järeldusele, et tegemist on avalikkusele ohtliku isikuga ning ohtlikkus seisneb eelkõige narkootiliste ainete ebaseaduslikus levitamises ja kaasliiklejate turvalisuse ohtu seadmises. Kaebaja on toime pannud kuritegusid korduvalt, olles seega ohtlik ühiskonnale ja avalikule korrale. Vanglas läbiviidud riskihindamise põhjal on A. S. hinnatud avalikkusele (risk ühiskonnas) ohtlikuks, ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub isiku eluviis või kui muutuvad isikut ümbritsevad olud. Kohus nõustub vastustajaga, et toime pandud kuritegude arv ja kuritegude iseloom näitavad seda, et isik suhtub ühiskonda ükskõikselt ja vastutustundetult ning tema ellusuhtumist on mõjutanud ka sõltuvus narkootilistest ainetest. 5.Eelnimetatu kohaselt on A.S. toime pannud Eesti Vabariigis korduvalt õiguserikkumisi, mis näitab seda, et isik kujutab endast ohtu Eesti riigi rahvale ja avalikule korrale. Sellest tulenevalt on vangla taotlus lahkumisettekirjutuse tegemiseks põhjendatud, millest PPA on juhindunud ettekirjutuse nr 2011681506 tegemisel. 6.Mis puudutab kaebaja pereliikmeid, on selle kohta teinud nii vangla oma ettepanekus kui vastustaja oma ettekirjutuses põhjaliku uurimuse. Nimelt loetakse VSS § 29 lg 4 kohaselt välismaalase perekonnaliikmeteks ühes perekonnas koos elavat abikaasat alaealist last ning vanemat kui välismaalane on alaealine. Antud juhul on kaebaja täisealine, on Eestisse elama tulnud 1989. aastal ja omandanud Eestis koolihariduse. Kohus märgib, et ainuüksi Eestis elamine ei too kaasa selliseid sidemeid, et isik muutuks Eesti kodanikuks, Eesti kodakondsust kaebaja taotlenud ei ole. Enne vangistust on A.S. elanud üksi Tallinnas üürikorteris. Kaebajal on küll kaks last, kuid need on elanud kaebajast eraldi. Varemalt elas isik koos abikaasa ja kahe ühise lapsega aadressil Mahtra xx-xx Tallinnas, kuid abikaasa vanemate vastuseisu tõttu ei olnud võimalik kooselu jätkata. Rahvastikuregistri andmete alusel on kaebaja abielus kuid abikaasal on uus elukaaslane ning ta ei ole kaebajaga üks perekond. PPA on märkinud, et isiku suhtlus lastega on olnud piiratud, kuna kaebaja on seonduvalt kuritegude toimepanemisega viibinud enamjaolt vanglas. Viimane külaskäik Ukrainasse oli 1994. aastal, kodakondsuse kaudu on kaebajal side Ukrainaga. Samuti on vangla märkinud, et suhted päritoluperekonnaga on head, kuid kokkusaamisi vangistuse jooksul ei ole toimunud. Samuti ei ole abikaasa ega lapsed käinud vangistuse jooksul kaebajaga kokkusaamisel.
Kohus nõustub PPA-ga, et isikul on võimalus oma perekonnaliikmetega suhelda telefonitsi või kirja teel ning saab suhelda ka siis kui kaebaja viibib väljaspool Eestit pärast vanglast vabanemist. Kohtu seisukohalt on 16.03.2018 ettekirjutus nr 2011681506 A.S.i kohta Eestist lahkumiseks igati põhjendatud, proportsionaalne, kaalutletud ja vajalik. 7.Lähtudes isikuga seotud asjaoludest ja juhindudes VSS § 7 lg 1, § 72 lg 2 p 7, samuti kaaludes avalikku huvi ja arvestades asjaolu, et A.S. kannab vanglakaristust ning tal puudub vanglast vabanedes Eestis viibimiseks välismaalaste seadusest tulenev viibimisalus, on ettekirjutus riigist lahkumiseks põhjendatud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 53 lg 1 p 1 alusel kehtestas PPA kõrvaltingimusena, et ettekirjutus kuulub sundtäitmisele vanglast vabanemisel. Vanglast vabanemisel saadetakse välismaalane vastavalt VSS § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 Eesti Vabariigist välja Ukrainasse. 8.Kaebaja on soovinud, et kohus hangiks tõendid tema peresidemete olemasolu kohta, mille kohta kohus märgib, et on saanud sellekohased andmed nii vanglalt kui PPA-lt. Kohus peab usaldusväärseks vastaspoole ja vangla poolt esitatud andmeid, millest ka käesolevas kohtuotsuse p-s 6 kohus juhindus. Kohus leiab, et ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks pärast vanglast vabanemist on igati põhjendatud. Kohus märgib, et PPA on kaevatavas ettekirjutuses selgitanud, et uimastikuriteod on rahvatervisevastased kuriteod ning viidatud on ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele, kus on märgitud, et uimastikuriteod on raskemad kuriteod, mistõttu on avaliku korra huvides PPA õigesti asunud seisukohale, et isik on ohtlik avalikule korrale, mis kaalub üles kaebaja isiklikud huvid. 9.Samuti nõustub kohus samadel põhjustel vastustajaga selles, et A. S.ile on koos väljasaatmisega kohaldatud sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmise päevast. Hetkel viibib isik küll kinnipidamisasutuses, kuid sealt vabanemisel on A. S.il kui välismaalasel kohustus lahkuda Eestist. Lahkumisettekirjutus kuulub koheselt täitmisele VSS § 7 lg 1 ja lg 2 ja § 72 lg 2 p 7 alusel ning isik saadetakse Ukrainasse. Lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestatakse igat juhtumit iseseisvalt ja kaalutakse kõiki asjaolusid, mida antud juhul PPA teinud on. VSS § 74 lg 2 lubab sissesõidukeeldu rakendada viieks aastaks. VSS § 29 sätestab sissesõidukeelu kohaldamise alused. VSS § 29 lg 1 p 1 kohaselt võidakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi ja teiste Euroopa riikide julgeolekut ja avalikku korda, VSS § 29 lg 1 p 7 lubab sissesõidukeelu kohaldamist, kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õiguserikkumise eest ja karistatus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Kaebaja ohtlikkus nähtub eelkõige Tartu Vangla poolt koostatud materjalidest. 10.Kohus märgib, et rahvusvahelise õiguse järgi on riigil suveräänne õigus otsustada välismaalase riigis viibimine. Põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse elama (RKHK 04.05.2001. a otsus asjas nr 3-3-1-21-01, p 1). See rahvusvahelise õiguse põhimõte kehtib olenemata sellest, kas välismaalane sisenes riiki täiskasvanuna, lapseeas või isegi sündis selles riigis (vt EIK 18.10.2006. a otsus asjas Üner vs Holland, p 55). Sellest tulenevalt peab riigil olema võimalik piirata välismaalase, kes on kuritarvitanud talle riigis antud viibimis- või elamisluba, riiki sisenemist ning kohaldada talle sissesõidukeeldu.
11.Kohus peab antud asjas väheoluliseks kaebaja väiteid sellele, et missugused on tagajärjed kaebajale kui ta ei saa jääda Eestisse ning sellele, et tema sidemed katkevad perekonnaga pärast tema väljasaatmist. Nagu kohus eelpool märkis, ei ole hetkel kaebajal perekonda ning kohtul puudus vajadus koguda lisateavet kaebaja poolt märgitud perekonnaliikmete (ema, endine abikaasa, lapsed ja vennad) kohta. Siiski kohus möönab, et kaebaja suhtes lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine raskendab kaebajal pärast vanglast vabanemist lähisugulastega kohtumist, kuid kaebaja poolt toime pandud teod on rasked ja kaaluvad üles kaebaja isiklikud huvid viibida Eestis. Kohus viitab Euroopa Inimõiguse Kohtu lahenditele (Boujlifa vs Prantsusmaa; Baghli vs Prantsusmaa, El Boujaidi vs Prantsusmaa), mille kohaselt võib kuriteo raskus kaaluda üles pikaajalise elamise ja sidemed asukohamaal. Kohus lisab veel, et sissesõidukeeld ei ole kaebaja puhul tähtajatu, vaid viie aasta möödudes saab kaebaja taas Eestisse pöörduda. 12.Seega on põhjendatud kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine (VSS § 7 lg 1 ja lg 2), et kaitsta avalikku korda Eestis. Lahkumisettekirjutus kuulub koheselt täitmisele VSS § 72 lg 2 p 7 alusel pärast vanglast vabanemist ning tulenevalt VSS § 74 lg 2 kohaselt on sissesõidukeeld 5 aastaks. Kokkuvõtlikult on vastustaja õigesti toiminud, menetlusnormide rikkumist kohus ei täheldanud antud asja menetlemisel, haldusakt on antud kehtiva õiguse alusel, on piisavalt hästi motiveeritud, kaalutletud ja antud selleks pädeva ametiisiku poolt. Kaebaja suhtes ei ole rikutud halduse üldtunnustatud põhimõtteid ega põhiseaduslikke õigusi. Eeltoodu alusel jätab kohus täies ulatuses kaebuse rahuldamata. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast. 13.Menetluskuludest: HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega tulenevalt HKMS § 118 lg 3 sätestatust tuleb jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv 30 eurot) esimese astme kohtus Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja on vabastatud riigilõivu tasumisest nii kaebuselt (15 eurot) kui ka esialgse õiguskaitse taotluselt (15 eurot). (allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.