X kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt vabanemistoetuse hoiustamisega
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla Kaebuse tagastamine
Menetlustoiming
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X kaebus.
2.Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik X esitas 6. veebruaril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub Tartu Vanglalt välja mõista kahjuhüvitise. Kaebuse kohaselt esitas X 2. septembril 2019 Tartu Vanglale taotluse, et tema isikuarvele laekuvatest summadest kantaks 10% vabanemisfondi. Vangla rahuldas taotluse ning kaebaja vabakasutuskonto väljavõttelt (tl 16-18) nähtub, et septembris ja oktoobris 2019 kaebajale laekunud summadest on vabanemisfondi hoiustamine vastavalt kaebaja taotlusele toimunud. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja rahul aga alljärgnevaga. Nimelt laekus 12. novembril 2019 kaebaja vabakasutuskontole 210 eurot, millest tehti koheselt kinnipidamine nõuete fondi (50%), kuid kaebaja 2. septembri 2019. a taotluse alusel vabanemisfondi raha hoiustamist ei toimunud. Seejärel laekus 10. detsembril 2019 kaebaja vabakasutuskontole 100 eurot, millest tehti kinnipidamine nõuete fondi ja lisaks hoiustamine vabanemisfondi summas 31,43 eurot. Seega hoiustas vangla kaebajale 10. detsembril 2019 laekunud sissetulekust vabanemisfondi 10% asemel 31,43% ehk tagantjärele hoiustati ka summa, mille vangla oleks pidanud hoiustama eelmisest sissetulekust, mis laekus 12. novembril 2019. Kaebaja avastas eeltoodud asjaolu siis, kui detsembris 2019 toimus vangla kauplusest kauba
ostmine ning tema vabakasutuskontol oleva raha jääk oli väiksem, kui kaebaja oli oodanud. Tegemist oli pühade (jõulud ja aastavahetus) eelse ajaga ning vangla tegevuse tagajärjel pidi kaebaja pühad mööda saatma vähemaga, kui ta oli planeerinud. Pühadeks planeeritud raha oli 21 euro võrra vähem. Kaebaja leiab, et 10. detsembri 2019. a sissetulekust võis vangla hoiustada vabanemisfondi vaid 10% ning seda ületav summa võeti ära ebaseaduslikult. Kaebaja soovib, et vangla hüvitaks talle tekkinud kahju summas 500 eurot. Lisaks soovib kaebaja, et ametnikud tema ees vabandaksid.
2.X kaebusest ning Tartu Vangla poolt 11. veebruaril 2020 kohtule edastatud dokumentidest nähtub, et kaebajal on kahju hüvitamise nõudes kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud. Kaebaja
12.detsembril 2019 esitatud kahju hüvitamise taotluse jättis Tartu Vangla 31. jaanuari 2020. a otsusega nr 1-13/253-2 rahuldamata. Tartu Vangla leidis, et kehtiv õigus ei näe ette, millise aja jooksul tuleb ülekanne kinnipeetava vabanemisfondi teha. Seega tuleb lähtuda mõistlikkuse põhimõttest. Kinnipeetava poolt soovitud summa paigutamist vabanemisfondi mõned nädalad algse summa isikuarvel laekumisest hiljem ei saa pidada ebamõistlikuks. Kuna Tartu Vangla tegi ülekande ära mõistliku aja jooksul, ei saa vangla tegevust käesoleval juhul pidada õigusvastaseks. Seega on täitmata riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenev esmane eeldus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
KOHTU SEISUKOHT
3.X palub kaebuses Tartu Vanglalt välja mõista hüvitis suuruses 500 eurot. Lisaks soovib kaebaja, et vanglaametnikud vabandaksid tema ees. Kaebaja ei ole kohtule esitatud kaebuses konkreetselt välja toonud, millist liiki kahju on talle tekkinud, kuid kohtueelse menetluse dokumentidest nähtub, et kaebaja soovib mittevaralise kahju hüvitamist. Tartu Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses (tl 11-12) märgib kaebaja, et talle on tekitatud moraalset ja füüsilist kahju ning kohtule esitatud kaebuse on kaebaja sidunud vanglale esitatud kahjunõudega (tl 1 ja 5). Ka Tartu Vangla on 31. jaanuari 2020. a otsuse nr 1-13/253-2, viidates RVastS § 9 lg-le 1 käsitanud esitatud nõuet mittevaralise kahju hüvitamise nõudena. Ka kohus käsitab X kaebust mittevaralise kahju hüvitamise kaebusena.
4.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus leiab, et X kaebus tuleb tagastada alljärgnevatel põhjustel.
5.HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja õigusi praegusel juhul intensiivselt riivatud ning ei ole tõenäoline, et kohus rahuldaks kaebuse ja mõistaks Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise.
6.Vangistusseaduse (VangS) §-st 44 tuleneb, et vanglateenistus kannab kinnipeetava töötasu ja muud kinnipeetavale laekuvad summad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele (lg 1). Kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest jäetakse 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Kui kinnipeetava vastu ei ole rahalisi nõudeid või neid on vähem kui 50 protsendi ulatuses, hoiustatakse ka need summad
3-20-247
vabanemistoetusena (lg 2). Vabanemistoetust hoiustatakse kuni kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutöötasu alammäära täitumiseni (lg 3). Kinnipeetava soovil võib vabanemistoetust hoiustada § 44 lõikes 3 sätestatust suuremas summas (lg 4). Vabariigi Valitsuse 13. detsembri 2018. a määrusega nr 117 „Töötasu alammäära kehtestamine“ kehtestati alates 1. jaanuarist 2019. a kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 540 eurot. Vastustaja on vastuseks kohtunõudele selgitanud, et X vabanemisfondi oli 2019. a septembri seisuga kogunenud VangS § 44 lg-s 3 et nähtud piirmäära ulatuses rahalisi vahendeid 162 eurot ehk tema vabanemisfond oli täitunud. Vastustaja on ka selgitanud, et kui isikul on vabanemisfond täitunud ja tema avalduse alusel kantakse sinna temale laekunud summadest raha juurde, on isikul võimalik hiljem avalduse alusel saada vabanemisfondist raha oma vabakasutuskontole ulatuses, mis ületab kolmekordset Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära.
7.Praegusel juhul seisneb kaebaja võimalik õiguste riive selles, et ta ei saanud pühade-eelsel ajal teha sisseoste vangla kauplusest summa eest, mida ta arvas enda vabakasutuskontol olevat. Kaebaja väidab ametnike käitumisest (ülekandega viivitamine) tingitud nördimust ja pahameelt (nurjusid plaanid seoses pühadega). Kaebaja eeldas, et tal on sisseostude tegemiseks vabakasutuskontol 21 euro võrra rohkem raha, kui seda seal tegelikkuses oli. Seetõttu pidi ta enda väitel pühad mööda saatma vähemate ostudega, kui ta oli arvestanud. Vastustaja ei eita, et ülekanne ei toimunud kohe pärast 210 euro suuruse summa laekumis kaebajale. Kohus leiab, et 21 euro ulatuses kauba ostmise võimalusest ilmajäämise puhul ei ole tegemist isiku õiguste intensiivse riivega. Kaebaja isikukonto väljavõttelt nähtub, et pärast 31,43 euro suuruse summa vabanemisfondi hoiustamist oli kaebaja vabakasutuskontol seisuga 11. detsember 2019 vabaks kasutamiseks mõeldud raha veel 40,17 eurot. Seega oli kaebajal võimalik endale pühadeks vangla kauplusest siiski kaupa osta. Siinkohal tuleb ka arvestada asjaoluga, et kinnipeetav ei pea vabakasutuskontol olevast rahast kandma kulusid põhitoidukordadele, sest vangla tagab kinnipeetavate toitlustamise vähemalt kolm korda päevas (sotsiaalministri 31. detsembri 2002. a määrus nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 3 lg 6). Kaebajal oli seega võimalik vabakasutuskontol olevat raha kulutada pühade jaoks oma äranägemise järgi. Kaebaja varaline olukord ei ole vastustaja tegevuse tõttu halvenenud. Kohus asub seisukohale, et kui eelkirjeldatud olukorras möönda kaebaja õiguste riivet, siis on tegemist äärmiselt väheintensiivse riivega.
8.Kohus leiab, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine (rahalise hüvitise maksmine) ei oleks tõenäoline.
8.1.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Vastavalt RVastS § 9 lõikele 1 võib füüsiline isik mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja ei ole välja toonud, millisel RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud alusel ta mittevaralise kahju hüvitist nõuab. Kuna kaebaja viitab üleelamistele – vanglaametnike tegevuse tõttu ei saanud ta soetada pühadeks loodetud mahus toiduaineid ning juhtunu järgnes tema isa surmale – eeldab kohus, et kaebaja peab silmas kahju tekitamist väärikuse alandamisega.
8.2.Olenemata eeltoodust, leiab kohus, et praegusel juhul ei ole vangla kaebaja suhtes tegutsenud õigusvastaselt. Vaidlus puudub selles, et kaebaja esitas Tartu Vanglale 2. septembril 2019 taotluse
3-20-247
(tl 15), et tema isikuarvele laekuvatest summadest kantaks 10% vabanemisfondi. Kaebajale laekus
12.novembril 2019 isikuarvele 210 eurot, millest hoiustati 10% (21 eurot) vabanemisfondi 11. detsembril 2019. Tartu Vangla on 31. jaanuari 2020. a otsuses nr 1-13/253-2 õigesti märkinud, et sissetulekutest mahaarvamiste teostamise jaoks ei ole sätestatud tähtaegu. Asjaolu, et tavapäraselt toimub selline hoiustamine kiiremini (samal päeval laekumisega või mõne päeva jooksul pärast laekumist), ei anna kohtu hinnangul veel alust pidada vangla 11. detsembri 2019. a toimingut õigusvastaseks. Käesoleval juhul toimus vabanemisfondi raha hoiustamine ühe kuu jooksul laekumisest, mida ei saa pidada ebamõistlikuks viivituseks. Vastavalt kaebaja 12. detsembri 2019. a taotlusele (tl 11) kanti hoiustatud summa kaebaja vabakasutuskontole tagasi 17. detsembril 2019. Kaebaja seob ekslikult 11. detsembril 2019 teostatud mahaarvamise üksnes talle 10. detsembril 2019 toimunud laekumisega (100 eurot) ja leiab, et mahaarvamine teostati seega 10% asemel 31,43% ulatuses. Kohus märgib, et pärast 10. detsembril 2019 toimunud 100 euro suurust laekumist oli kaebaja vabakasutuskonto jääk 121,21 eurot, millest tehti ka vaidlusalune 31,43 euro suurune hoiustamine vabanemisfondi. Kokkuvõttes ei ole kaebaja sissetulekutest vabanemisfondi hoiustatud rohkem raha, kui ta ise oma 2. septembri 2019. a taotluses soovis.
8.3.Isegi kui pidada ülekande tegemisega kulunud aega õigusvastaselt pikaks (ebamõistlik viivitus), ei ole vastustaja tegevusest saanud tekkida kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kui üldse saaks rääkida selles sättes viidatud õigushüvede kahjustamisest, võiks praegusel juhul kõne alla tulla üksnes väärikuse alandamine ametnike tegevuse tulemusena. Kohtu hinnangul ei saa nördimust tekitav ametnike viivitus vähemalt praegusel juhul kujutada endast väärikuse alandamist RVastS § 9 lg 1 kontekstis.
9.Mis puudutab kaebaja soovi, et vanglaametnikud vabandaksid tema ees, siis märgib kohus, et avaliku võimu kandja kohtulikku sundimist vabandamiseks ei ole seaduses ette nähtud. Kohtupraktika on erandlikult tunnustanud vabandamist kui üht mittevaralise kahju hüvitamise viisi rahalise hüvitise asemel (Riigikohtu 10. juuni 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-30-05, p 22). Käesolevas määruses eelpool toodut arvestades ei oleks ka rahalise hüvitise asemel vastustaja vabandamiseks kohustamine nõude rahuldamise viisina tõenäoline, kuna kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused pole täidetud.
10.Eelnevat kokku võttes asub kohus seisukohale, et käesoleva vaidluse puhul ei ole tegemist isiku õiguste intensiivse riivega ja kohus ei pea mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse rahuldamist tõenäoliseks. Seega on täidetud HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise eeldused ning kohus tagastab kaebuse sel alusel.
11.Praeguse vaidluse lahendamise kontekstis ei ole asjakohased kaebuse väited selle kohta, et vastustaja pole suutnud tagada kaebajale tema oskustele vastavat tööd. Vastustaja esitatud tõenditest nähtuvalt ei hõlmanud kaebaja 12. detsembril 2019 esitatud kahju hüvitamise nõue Tartu Vanglale seda aspekti.
12.HKMS § 108 lõikest 4 tuleneb, et kaebuse tagastamise korral kannab menetluskulud kaebaja. Vastustajal ei saa käesolevas asjas olla tekkinud menetluskulusid. Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot. HKMS § 104 lg 5 p 2 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 121 lg 2 alusel. Kuna kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, siis tasutud riigilõivu talle ei tagastata.
13.Kaebuse tagastamine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2).