X.X. kaebus Siseministeeriumi 10.06.2019 otsuse nr 124/188 „Sissesõidukeelu kehtivusaja muutmata jätmine“ tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks kustutada kaebaja nimi sissesõidukeelu registrist
Menetlusosalised
Kaebaja: X.X., volitatud esindaja Jelena Karzetskaja Vastustaja: Siseministeerium, volitatud esindaja Liisa Olesk
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 09.03.2020 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 25.10.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/8008-1 kohaldati X. X. (sünd. XX.XX.XXXX, Venemaa Föderatsiooni (edaspidi VF) kodanik) väljasõidukohustuse
alusel sissesõidukeeldu viieks ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 lg aastaks lahkumiskohustuse täitmise päevast alates. Sama otsusega tunnistati kehtetuks tema pikaajalise elaniku elamisluba ja tehti sundtäidetav lahkumisettekirjutus.
2.X.X. esitas 28.03.2019 MTÜ Inimõiguste Teabekeskuse vahendusel Siseministeeriumile taotluse, milles palub talle PPA 25.10.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/8008-1 kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist humaansetel kaalutlustel. Taotlust põhjendab X. X. sellega, et sissesõidukeelu tõttu ei saa ta esitada tähtajalise elamisloa taotlust ega oodata 1(6)
positiivset otsust. Lisaks toob X.X. taotluses välja, et on kogu elu elanud Eestis ning vajab ravi, mida Venemaal pole võimalik saada. Eestis elab ka tema ema ning tal pole Venemaal sugulasi.
3.Siseministeeriumi 10.06.2019 otsusega nr 1-24/188 jäeti sissesõidukeelu kehtivusaeg muutmata. Isik on käesolevaks ajaks VF-i välja saadetud.
4.Kaebaja esitas 10.07.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 10.06.2019 otsuse tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks kustutada kaebaja nimi sissesõidukeelu registrist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
5.Kaebaja palub kaevatava otsuse tühistada ja teha vastustajale ettekirjutus kustutada kaebaja nimi sissesõidukeelu registrist, samuti mõista välja kaebaja menetluskulud.
6.Kaebaja on küll VF-i kodanik, kuid asus Eestisse elama väikese lapsena ning siin elab tema ema. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati 25.10.2017 kehtetuks ja kohaldati sissesõidukeeldu viieks aastaks, mis kinnipidamiskeskuses viibimise ajal kulgema ei hakanud.
7.Kaebaja leiab, et temast lähtuvat ohtu avalikule korrale pole kaevatavas otsuses põhjendatud. Sissesõidukeelu aluseks olevad asjaolud on muutunud, sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks või selle kehtivusaja lühendamiseks on humaansed kaalutlused. Kaebaja leiab, et lähtuvalt Riigikohtu 19.02.2019 otsusest asjas 3-17-1545 tuleks kaebaja suhtes tehtud otsus ümber vaadata. Kaebaja ei kujuta tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule, et teda riigist välja saata ja keelduda tähtajalise elamisloa andmisest.
8.Vastustaja jättis ka analüüsimata, kas sissesõidukeeld välistab tähtajalise elamisloa andmise.
9.Alates 2018.a jaanuarist on PPA püüdnud kaebajat edutult dokumenteerida, et saata ta välja VF-i. Kaebuse esitamise ajal eeldas kaebaja, et VF ei dokumenteeri teda ega rahulda tagasivõtmise taotlust.
10.Seega on kaebaja pandud olukorda, kus sissesõidukeeld takistab tal saamast tähtajalist elamisluba ning ta peab viibima riigis illegaalina. Sellist olukorda vastustaja kaalunud ei ole.
11.Vastustaja pole hinnanud sissesõidukeelu proportsionaalsust tulenevalt selle pikkusest ning on jätnud analüüsimata eraelu riive. Vastustaja seisukohad
12.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
13.Kaebaja viitab küll Riigikohtu 19.02.2019 otsusele asjas nr 3-17-1545, kuid ei esita omapoolseid põhjendusi ja asjaolusid ega tõendeid. Kaebusest ei nähtu, millised asjaolud on PPA jätnud kontrollimata ning millised asjaolud on niivõrd muutunud, et tuleks teha teistsugune otsus.
14.Vastustaja eeldab, et kaebaja taotleb sissesõidukeelu osaliselt kehtetuks tunnistamist. Vastustaja on hinnanud kaebajat puudutavaid asjaolusid tervikuna, sh Siseministeeriumile esitatud taotluses toodud asjaolud. Vastustaja hinnangul asjaolud, võrreldes sissesõidukeelu kohaldamise ajaga, muutunud ei ole. Kaevatav otsus sisaldab vastavaid põhjendusi.
15.Kaevatavas otsuses on käsitletud kaebaja eraelu õiguse riivet. Nende asjaoludega arvestas juba PPA 25.10.2017 otsuses nr 15.3-3.4/2017/8008-1. Vastustaja on taotlust menetledes palunud kaebajal esitada tervise kohta tõendid, mis näitaksid, et tema haigus on nii haruldane, et seda ei ole võimalik VF-s ravida. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud asjas D. Vs Ühendkuningriik, et üksnes ravi-, sotsiaalabiteenuse või muude teenuste saamine vanglas ja nende jätkuva saamise soov ei õigusta riiki edasijäämist. Ka Riigikohus on asjas 3-16-2123 leidnud, et
2(6)
terviseseisund ja ravivõimalused sihtriigis võivad olla vaid erandina väljasaatmist välistavad asjaolud.
16.Samuti on vastustaja käsitlenud kaebaja perekondlikke sidemeid. Kaebaja ema ei ole tema perekonnaliige, kuna kaebaja on täisealine ning vastustajale erakordset sõltuvussuhet kaebaja ja tema ema vahel ei nähtu. Kaebajal on võimalik emaga suhelda samamoodi nagu vangistuses viibides, piiratult. Seda loetakse EIK praktikas piisavaks (Grant vs Ühendkuningriigid).
17.Ka asjaolu, et kaebaja on kogu elu elanud Eestis, ei tähenda tema väljasaatmise keeldu. Kaebaja on VF kodanik. Kodakondsusjärgses riigis sugulaste või hõimlaste puudumine ei ole asjaolu, mis väljasaatmist takistaks. Kui pikaajaline sisserändaja kujutab reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale kaalub avaliku korra kaitsmise huvi üle eraelu riive. PPA kui pädev asutus on haldusmenetluses andnud oma arvamuse, et varasema seisukoha muutmiseks alust pole, arvestades kaebaja karistatust, süütegude asjaolusid ja olemust ning muid kaebaja isiklikke asjaolusid. Sissesõidukeelu pikkus pole sellest tulenevat alust pidada ebaproportsionaalseks.
18.Lahkumiskohustuse täitmisega seotud asjaolud ei oma kaevatava otsuse õiguspärasuse seisukohast tähtsust, kuid vastustaja märgib, et kaebaja saadeti 24.09.2019 VF-i ja sellest alates hakkas kehtima sissesõidukeeld. Samuti tuleb märkida, et isiku kinnipidamise väljasaatmise tagamiseks otsustab kohus haldustoiminguks loa andmise menetluses, mh hinnates, kas väljasaatmine on perspektiivikas.
KOHTU PÕHJENDUSED
19.Kohus ei pea kaebust põhjendatuks ja jätab selle rahuldamata.
20.Kaebaja vaidlustab temale PPA 25.10.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/8008-1 määratud 5aastase sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamata (muutmata) jätmist, mida kaebaja taotles Siseministeeriumile 28.03.2019 esitatud avalduses (dtl 39-40). Kaebaja leiab kaebuses, et muutunud kohtupraktika (viidates Riigikohtu 19.02.2019 otsusele asjas 3-17-1545) tõttu ja tuginevalt võrdse kohtlemise põhimõttele tuleks sissesõidukeeld kehtetuks tunnistada ehk selle kehtestamine oli kaebaja arvates sisuliselt algusest peale õigusvastane. Kaebaja leiab, et temast lähtuv oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale ei ole piisavalt tõsine ega tegelik ning madalama ohutaseme puhul ei ole kaebaja riigist lahkuma sundimine õiguspärane. Vastustaja ei ole otsus tehes tõendanud kaebajast lähtuvat tegelikku ja tõsist ohtu avalikule korrale. Vastustaja pole kaevatavas otsuses ka analüüsinud, kas sissesõidukeeld välistab kaebajale tähtajalise elamisloa andmise. Kui kaebaja VF-i tagasisaatmine ebaõnnestub, takistab sissesõidukeeld tal taotlemast tähtajalist elamisluba ning ta peab riiki jääma illegaalina. Analüüsimata on jäänud keelu pikkuse ja kaebaja eraelu riive proportsionaalsus. Kaebaja arvates tuleks sissesõidukeeld kehtetuks tunnistada või seda lühendada lisaks ka humaansetel kaalutlustel. Siseministeeriumile esitatud kaebaja avalduse kohaselt võib humaansusest sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine või lühendamine olla põhjendatud tulenevalt kaebaja enda tervisest ja ravivajadusest ning tema ema tervisest, lisaks ka asjaolust, et tal puuduvad VF-s sugulased, elukoht ja sissetulek (dtl 40).
21.VSS § 6 järgi on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu PPA 25.10.2017 otsusega (dtl 41-47) VSS § 74 lg 2 alusel, normis toodud maksimaalseks tähtajaks (5 aastat). Sama otsusega tunnistati kehtetuks kaebaja pikaajaline elamisluba ning tehti sundtäidetav lahkumisettekirjutus, mis kuulus täitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel. Kaevatava otsuse tegemise ajal oli tegemist kehtiva haldusaktiga, millel on haldusmenetluse seaduse §-st 60 tulenev mõju. Kuna lahkumisettekirjutus täideti, siis on selle kehtivus praeguseks lõppenud. Pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ja sissesõidukeeld kehtivad senini. 3(6)
22.VSS § 32 lg 1 alusel kontrollib Siseministeerium sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluse saamisel, kas: - sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud või - esinevad humanitaarsed kaalutlused sissesõidukeelu lühendamiseks ning nende tuvastamise korral hindab, kas
kehtetuks
tunnistamiseks
või
- see ei ohustaks riigi julgeolekut ega avalikku korda.
23.Seega esmalt teeb haldusorgan kindlaks asjaolude muutumise või äralangemise või humanitaarsete kaalutluste esinemise. Kui taotluse esitab isik, siis tema taotluses toodust lähtuvalt (VSS § 32 lg 1). Seejärel hindab haldusorgan, kas sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine või lühendamine ei ohusta riigi julgeolekut ega avalikku korda. Siseministeerium ei pea selles haldusmenetluses hindama, kas pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine oli õiguspärane. Selle õiguspärasuse kontrollimiseks oli kaebajal võimalik vastavat haldusakti vaidlustada, mida kaebaja ei teinud. Samas pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine võib olla õiguspärane ka olukorras, kus samas haldusaktis kohaldatud sissesõidukeeld ja/või lahkumisettekirjutus seda ei ole (vt Riigikohtu 19.02.2019 otsus asjas 3-17-1545). Kohtu hinnangul ei saa kontrolliga minna tagasi pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasuse hindamise juurde. Küll saab Siseministeerium kontrollida VSS § 32 lg 1 alusel otsust tehes, kas esialgne otsus sissesõidukeelu kohaldamise osas (sh selle pikkus) oli õiguspärane, sest kui see ei olnud õiguspärane sissesõidukeelu kehtestamise ajal ja asjaolud ei ole kaebaja suhtes negatiivses suunas muutunud, ei saa vastav piirang olla õiguspärane ka selle hilisema muutmise kaalumise ajal. Kui esineb ka jätkuv subjektiivsete õiguste riive, tuleb sissesõidukeeld kehtetuks tunnistada.
24.VSS § 31 lg 3 sätestab sissesõidukeelu kohaldamise ja kehtivuse määramisel arvestatavate asjaoludena mh samad asjaolud (Eestis viibimise kestus, vanus, terviseseisund, sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed, mõju pereliikmetele, sotsiaalne ja kultuuriline integratsioon, side päritoluriigiga jm), mida tuli arvestada elamisloa kehtetuks tunnistamisel ja lahkumisettekirjutuse tegemisel. Seega kui neid asjaolusid on varem pädeva haldusorgani poolt hinnatud ja need oluliselt muutunud ei ole, saab tugineda varasemale hindamisele ning asjaolude muutumatuna püsimisele ning kaebaja peab põhjendama, kui ta leiab teisiti (VSS § 32 lg-st 1 tulenev taotluse põhjendamise kohustus).
25.Kohus selgitab, et pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasuse hindamise osas pole kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahendiga muutunud kriteeriumid, mida peab hinnangu andmisel arvesse võtma. Need asjaolud olid selgelt välja toodud juba nt Riigikohtu 13.04.2016 lahendis asjas nr 3-3-1-2-16 (p 16) ning need lähtuvad EIK-i kohtupraktikast (nn Boultif-ÜnerMaslov test). Riigikohtu 19.02.2019 otsuses on uute seisukohtadena märgitud, et kui pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaasneb ka isiku riigist väljasaatmine (otsustatud samas otsuses), peab temast lähtuv oht riigi julgeolekule ja/või avalikule korrale olema tegelik ja piisavalt tõsine. Kui sellist ohu taset ei esine, on pikaajalisele elanikule võimalik anda tähtajaline elamisluba, kuid samas ei ole tähtajalise elamisloa korral isikul enam tugevdatud kaitset väljasaatmise vastu (otsuse p 36). Samuti selgitas Riigikohus kõnealuses lahendis, et lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimisel saab kohus arvesse võtta ka pärast lahkumisettekirjutuse andmist tekkinud asjaolusid.
26.Isikul on võimalik olukorras, kus ta leiab, et lahkumiskohustuse panemine on otsustatud õigusvastaselt ja haldusakti vaidlustamise tähtaeg on möödunud, taotleda aluste esinemisel haldusmenetluse uuendamist või vaidlustada väljasaatmise toiming (keelamiskaebusega). Samuti 4(6)
esitada tähtajalise elamisloa taotlus ja taotleda samal ajal sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist, kuivõrd sissesõidukeeld välistab tähtajalise elamisloa andmise (VMS § 126 lg 1). Kaebaja taotles üksnes sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist Siseministeeriumilt.
27.Kohus peab asja lahendama kaebuse piires. Nähtuvalt PPA 25.10.2017 otsusest (dtl 41-47) on PPA pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ja lahkumisettekirjutuse tegemisel viidanud Euroopa Nõukogu direktiivile 2003/109/EÜ1 (edaspidi direktiiv), mis reguleerib pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust. PPA on otsuse punktis 15 viidanud eelnimetatud direktiivi artikli 12 lõikele 1, mis lubab pikaajalise elaniku välja saata üksnes juhul, kui temast lähtuv oht avalikule korrale ja julgeolekule on tegelik ja piisavalt tõsine. Siinkohal juhib kohus tähelepanu, et kõnealuse direktiivi eestikeelne tõlge on ekslik („või“ asemel on „ja“), kuna viidatud direktiivi sätte prantsuse-, inglise- ja saksakeelse teksti kohaselt ei pea esinema mõlemad alused (st oht nii avalikule korrale kui avalikule julgeolekule, vaid piisab ühe aluse tuvastamisest). PPA on direktiivi artikli 12 lõikes 3 toodud asjaolusid (vähem detailsed kui eelviidatud EIK kriteeriumid) koos EIK praktikast tulenevate kriteeriumidega hinnates põhjendanud, miks X.X. kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ka peale vanglast vabanemist. Siseministeeriumi on kaevatavas otsuses (p 2) viidanud ohule avalikule korrale, kuivõrd VSS § 32 lg 1 alusel piisab keeldumiseks juba avalikule korrale ohu tuvastamisest. Ehk ohulävi on madalam kui pikaajalise elaniku suhtes elamisloa äravõtmisega koos lahkumisettekirjutuse tegemise kaalumisel, kus oht avalikule korrale peab olema tegelik ja piisavalt tõsine. Kui oht on tegelik ja piisavalt tõsine, siis on ilmne, et täidetud on ka madalam ohulävi ehk VSS § 32 lg-st 1 tulenevalt oht avalikule korrale. Ohu hindamine on prognoosotsus, mis hõlmab tõendite hindamist ja määratlemata õigusmõistete sisustamist ning kaalutlusotsus ohu tuvastamise järel on kohtulikult kontrollitav piiratult, kuivõrd kohus ei sekku täitevvõimu kontrollivabasse hindamisruumi (vt Riigikohtu lahend asjas 3-171545, p 26).
28.Siseministeerium pöördus kaebajast lähtuva ohu hindamiseks 25.10.2017 otsuse teinud PPA poole. PPA 09.04.2019 kirjas (dtl 50-51) märgitakse kokkuvõtvalt, et pole alust ümber kujundada varasemas otsuses toodud seisukohta, kuivõrd kaebaja ei ole toonud välja selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et õiguskorra kaitsmise huvid ei kaalu enam üles kaebaja sidet Eesti riigiga.
29.VSS § 32 lg 1 sätestab taotleja kohustuse oma taotlust põhjendada. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole taotluses uusi/muutunud asjaolusid välja toonud. Ka kaebusest nähtuvalt on kaebaja soovinud sisuliselt üksnes varem tehtud otsuste ümbervaatamist lähtuvalt sellest, et kaebaja arvates on kohtupraktika muutunud. Kohus eelnevalt selgitas, et kaebaja suhtes tehtud pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel koos lahkumiskohustuse panemisega hindas pädev haldusorgan kaebajast lähtuvat tegelikku ja tõsist ohtu avalikule korrale, samuti kaebaja eraelu riivet. Ei saa olla mõistlikku vaidlust, et kaebajal Eestis perekonnaelu puudub, kuna kaebaja kui täisealise mehe perekonnaliige ei ole tema ema ning nende vahel erakordse sõltuvussuhte olemasolu kaebaja ei väida. Emaga suhtlemine on võimalik nii nagu ajal, kui kaebaja enda tegude tõttu viibis kinnipidamisasutuses. Vastustaja on viidanud asjakohasele EIK lahendile asjas Joseph Grant v. United Kingdom. Samuti pole kaebaja põhjendanud, kas ja miks üksnes tema saab hoolitseda ema eest, tulenevat ema terviseseisundist (millise halvenemist pole samuti väidetud ega põhistatud) ning arvestades asjaolu, et senini pole
kaebaja seoses vangistuses viibimisega ema eest hoolitsenud. Samuti pole kaebaja esitanud haldusmenetluses ega kohtumenetluses tõendeid selle kohta, et tal endal oleks terviseprobleem, millega on võimalik tegeleda üksnes Eesti Vabariigis. PPA on 25.10.2017 otsuses viidanud, et X.X. kannatab epilepsia käes ning märkinud, et see ei välista elukoha vahetust. Epilepsia ei ole üldteadaolevalt nii haruldane haigus, mida VF-s ei ole võimalik ravida. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab kaebaja oma väiteid tõendama. Kaebaja ei ole tõendanud ühtegi VSS § 32 lg-s 1 toodud normi kohaldamise eeldustega seotud väidet.
30.Kohus möönab, et PPA 25.10.2017 otsusest (punkt 17, kus on määratud sissesõidukeelu pikkus) ei nähtu haldusorgani põhjendusi sissesõidukeelu pikkuse osas. Küll on sissesõidukeelu kohaldamisel arvesse võetavaid faktilisi asjaolusid käsitletud otsuse eelnevates punktides seoses elamisloa kehtetuks tunnistamisega ning mis kattuvad VSS § 31 lg-s 3 toodud sissesõidukeelu kohaldamisel arvesse võetavate asjaolude loeteluga. Sissesõidukeelu õiguspärasust, mh proportsionaalsust hindas aga Siseministeerium uuesti 10.06.2019 otsuses, mistõttu PPA 25.10.2017 otsuse põhjendamispuudused ei mõjuta kaevatava haldusakti õiguspärasust.
31.Käesolevaks ajaks on kaebaja VF-i välja saadetud, mistõttu argument, et VF-i poolt kaebaja tagasivõtmine pole tõenäoline, enam käsitlemist ei vaja. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et selle argumendi kaalumine võib olla sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotlemisel asjakohane, kuivõrd sissesõidukeeldu kohaldatakse eesmärgiga ära hoida isiku naasmine Eesti Vabariiki teatud ajaperioodi jooksul. Kui keelu kohaldamise eesmärki ei oleks objektiivsetel põhjustel võimalik saavutada poleks ka selle kehtima jätmine kohane. See ei tähenda, et sissesõidukeelu algne kohaldamine oli tingimata õigusvastane. Eesti Vabariik eeldab VF-ga sõlmitud kodanike tagasivõtulepingu täitmist, mille mittetäitmine ei ole siiski praktikas välistatud, kuid ei ole tihti ettenähtav lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kehtestamise ajal.
32.Seega on kaevatav haldusakt õiguspärane ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Menetluskulud
33.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja menetluskulud jäävad viidatud sätte alusel kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude taotlust esitanud, mistõttu jäävad võimalikud vastustaja menetluskulud vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.