Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Tiina Pappel 23.01.2020, Tartu 3-18-732 Sergei Olari kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 16.05.2019. a otsus Sergei Olari apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Sergei Olar Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Sergei Olari apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 16.05.2019. a otsuse resolutsiooni p 3, millega jäeti Sergei Olari kaebus rahuldamata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Sergei Olari kaebus kahju hüvitamiseks alates 13.02.2015 arvestatud 2-kuulisele perioodile järgneva perioodi osas läbi vaatamata ning ülejäänud osas rahuldamata.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 16.05.2019. a otsuse resolutsiooni p 4, millega jäeti menetluskulud kaebaja kanda. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Sergei Olari menetluskulud (riigilõiv 250 eurot) halduskohtus Eesti Vabariigi kanda.
4.Tühistada Tartu Halduskohtu 16.05.2019. a otsuse resolutsiooni p 5. Avalikustada jõustunud halduskohtu otsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus.
5.Jätta Sergei Olari menetluskulud (riigilõiv 250 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 24.02.2020 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.30.01.2018 saabus Tallinna Vanglasse S. Olari kahju hüvitamise taotlus summas 500 eurot. S. Olari väitel on tegemist mittevaralise kahjuga, mis on ka tervisekahju. S. Olar märkis, et ta viibis Tallinna Vanglas alates 12.02.2015 ja kambris nr 456 alates 13.02.2015. Vanglasse saabudes avaldas ta, et on mittesuitsetaja. S. Olari väitel ei lubatud teda jalutama koos mittesuitsetajatega umbes kahe kuu jooksul, kuid jalutuskäik koos suitsetajatega rikuks tema tervist. S. Olar ei saanud umbes kahe kuu jooksul jalutuskäikudel käia.
2.Tallinna Vangla jättis 02.04.2018. a otsusega nr 5-37/18/14-2 S. Olari kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuse põhjendused: Kambrisse nr 456 paigutati kaebaja 16.02.2015. Sel ajal oli kambris suitsetamine keelatud ja kinnipeetavad said suitsetada jalutuskäigu ajal. Kohtupraktikast lähtudes võimaldas vangla suitsetavatel ja mittesuitsetavatel kinnipeetavatel jalutada eraldi. Eraldi jalutamine oli kinnipeetava võimalus, mitte kohustus. Kaebajal tuli avaldada soovi eraldi jalutamiseks. Üksuse juhi kinnitusel eraldi jalutuskäikude korraldamisel probleeme ei esinenud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi avaldust seoses sellega, et ta paigutatakse ühte jalutusboksi suitsetavate kinnipeetavatega või talle ei võimaldata eraldi jalutuskäike. Vangiregistrist ei nähtu ka kaebaja sellekohaseid suulisi pöördumisi. Tervisekahju tekkimine kaebajal ei ole tõendatud. Kaebaja tervisekaardilt ei nähtu kaebusi, mida võiks seostada jalutuskäikudest ilmajäämisega või jalutamisega koos suitsetajatega. Kaebaja inimväärikust ei ole alandatud.
3.S. Olar esitas 09.04.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 15.07.2018, 19.09.2018 ja 10.04.2019 täiendavad seisukohad. Kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel. Kaebaja palus korduvalt määrata talle riigi õigusabi ning pidas õigeks kaebuste ühendamist. Kaebaja põhjendused: 1) Kahju tekitati sellega, et alates 12.02.2015 kuni augustini 2015. a ei lubatud kaebajal jalutada suitsetajatest eraldi. Umbes 2-3 kuud puudus kaebajal jalutuskäigu võimalus värskes õhus. Täpsustavalt väitis kaebaja, et ajavahemikul 12.02.2015 kuni august 2015. a tuleb kokku umbes 60 päeva, mil ta ei saanud jalutada. 2) Kambris nr 456 olid nii suitsetajad kui ka mittesuitsetajad, kes jalutasid eraldi. Kaebaja ei käinud hommikul koos suitsetajatega jalutamas. Pärastlõunal koos mittesuitsetajatega teda jalutama ei lubatud, sest teda ei olnud mittesuitsetajate nimekirjas. Esimesed paar nädalat kaebaja ootas, millal ta nimekirja kantakse. Kaebaja pöördus korduvalt kontaktisiku J. Saare ja valvurite poole ning kirjutas ka taotlusi, et ta kantaks mittesuitsetajate nimekirja ja ta saaks jalutada koos nendega. Alles augustis 2015. a kanti kaebaja mittesuitsetajate nimekirja ja ta sai võimaluse jalutada koos mittesuitsetajatega. Vangla diskrimineeris kaebajat sellel tunnusel, et ta on mittesuitsetaja. Arusaamatu on, miks pidid mittesuitsetajad ootama nimekirja kandmist, et jalutada eraldi, aga suitsetajad ei pidanud. Jalutamise võimaluse puudumisega rikuti kaebaja õigusi. 3) Kaebajal on xxx haigus, mille põhjuseks on 2004. a trauma, tema peksmine vanglas ja jalutuskäikudest ilmajätmine. Haigus arenes põhiliselt piinamiste ja peksmiste tõttu. Vangla rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-t 3 ning põhjustas kaebaja haigestumise raskesse psüühikahäiresse.
4.Tartu Halduskohus jättis 16.05.2019. a otsusega rahuldamata kaebaja taotlused täiendavate tõendite kogumiseks ja kohtuasjade liitmiseks (resolutsiooni p 1); jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p 2); jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3); jättis menetluskulud kaebaja kanda ja menetluskulud välja mõistmata (resolutsiooni p 4); kohtuotsuse avaldamisel asendatakse kaebaja nimi initsiaalidega (resolutsiooni p 5). Otsuse põhjendused:
1) Kuna kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotlus on mitmeti mõistetav ja vastustaja on seda lahendades käsitlenud nii tervise kahjustamist kui väärikuse alandamist, siis on lubatav tuginemine mõlemale alusele. Kaebuse aluseks on jalutuskäikude toimumata jäämine. Arusaadav ei ole, kas kaebaja väitel loobus ta jalutuskäikudest järjestikuse kahe kuu pikkuse perioodi jooksul või üksikutel päevadel, mis kokku moodustavad ligikaudu kaks kuud. Asja kui terviku lahendamiseks ei ole vaja seda küsimust lõplikult otsustada ning kohus ei jätnud kaebust osaliselt läbi vaatamata kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimata jätmise tõttu. 2) Vastustaja andmetel (tl 37-39) ei olnud kaebajal suitsetavat kambrikaaslast kuni 08.03.2015. Kaebaja väited jalutamise asjaolude kohta on umbmäärased ja vastuolulised, mistõttu on nende usaldusväärsus väike. Pooled ei esitanud tõendeid selle kohta, et kaebaja (kahe järjestikuse kuu jooksul või kokku umbes 60 üksikul päeval) jalutamas ei käinud. Otseseid tõendeid selle asjaolu kohta ei ole võimalik koguda. Vastustaja selgitas (tl 35p), et ta ei fikseeri andmeid jalutuskäikudel käimise kohta. Enamus ametnikke (tl 40-45), keda kaebaja oma avaldustes nimetas, konkreetselt kaebajat ei mäletanud, kuid kinnitasid, et eraldi jalutamisega ei olnud probleeme. Tõendatud ei ole kaebaja väide, et ta esitas korduvaid kirjalikke avaldusi seoses eraldi jalutamise sooviga. Vastustaja esitas andmed kaebaja avalduste kohta (tl 46) ning selliseid avaldusi nende hulgas ei ole. Usutav ei ole, et kaebaja esitas vastavaid avaldusi korduvalt ja arvukalt ning andis neid valvurite ja inspektor-kontaktisiku kätte, kuid kõik avaldused on registreerimata jäänud ja kaotsi läinud. Kuna tõendatud ei ole kaebaja väide, et ta ei saanud käia jalutuskäikudel, sest vastustaja ei korraldanud tema jalutamist suitsetavatest isikutest eraldi, siis ei ole täidetud üks kahju hüvitamise eeldus - tõendatud ei ole tegu või tegevusetus, millele kaebaja kahju hüvitamist nõudes tugineb. 3) Kahju hüvitamise tingimused ei oleks täidetud ka siis, kui vastustaja õigusvastane tegu oleks tõendamist leidnud. Kaebajal diagnoositud psüühikahäire ja jalutamise võimaluse puudumise vahel ei esine põhjuslikku seost. Arvestades muid asjaolusid (2004. a peatrauma, kaebaja väidetav peksmine ja piinamine vanglas), mida kaebaja oma tervisehäire võimalike põhjustena välja toob (tl 73-74, 87), ei saa väita, et jalutamise võimaluse andmine kaebajale umbes kahe kuu jooksul oleks tervisehäire tekkimise ära hoidnud. Jalutuskäikude võimaluse puudumine kahe kuu jooksul ei kujuta sellise intensiivsusega riivet, mida saaks pidada väärikuse alandamiseks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses. 4) Kaebaja teadlikkus jalutamise korraldusest nähtub sellest, et kaebaja ei läinud hommikul koos suitsetajatega jalutama, vaid ootas pärastlõunat, mil jalutama viidi mittesuitsetajad. Samuti tuleneb kaebaja avaldustest, et ta oli teadlik, et koos mittesuitsetajatega jalutamiseks tuli ta kanda vastavasse nimekirja. Sellest hoolimata ei esitanud kaebaja vastustajale kirjalikke avaldusi jalutamiseks koos mittesuitsetajatega. Kaebaja väited, et ta selliseid avaldusi esitas, on tõendamata. See tähendab, et isegi kui muud kahju hüvitamise eeldused oleksid täidetud, ei saaks kaebust siiski rahuldada, kuna kaebaja jättis kasutamata esmased õiguskaitsevahendid kahju ärahoidmiseks. 5) Kaebaja 10.04.2019. a riigi õigusabi taotlus jäeti halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata, kuna kohus juba lahendas kaebaja riigi õigusabi taotluse 02.07.2018. a määrusega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5.S. Olar esitas 27.05.2019 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 16.05.2019. a otsus ja saata asi tagasi halduskohtule uuesti läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) 13.02.2015 kuni augustini 2015. a ei lastud kaebajat jalutama umbes 60 korda. Kaebaja ei läinud hommikul jalutama, et mitte rikkuda vangla ettekirjutust, sest hommikul jalutavad suitsetajad. Kaebaja ootas õhtut, et jalutada koos mittesuitsetajatega. Kaebaja ei olnud
mittesuitsetajate nimekirjas, kuigi ta korduvalt kirjutas avaldusi, milles palus jalutuskäiku koos mittesuitsetajatega. Kaebajat diskrimineeriti, sest mittesuitsetajana pidi ta taotlema luba jalutada, kuid suitsetajad seda taotlema ei pidanud. Kaebuse aluseks on mittesuitsetajate diskrimineerimine suitsetajate suhtes, mis on ebaseaduslik. Kaebaja nõustub kohtuga, et tema xxx haigust ei saa siduda sellega, et ta jäeti jalutuskäikudest ilma. Jalutuskäikudest ilmajätmine siiski mingil määral mõjutas kaebaja tervise halvenemist, seega ei saa seda asjaolu välistada. Jalutuskäikudest ilmajätmine on 1/5 osa haiguse põhjusest. 2) Kohus keeldus riigi õigusabi andmast ebaseaduslikult. Kaebaja võtab tugevatoimelisi preparaate, mistõttu on tal vahel võimatu iseseisvalt väljendada oma mõtteid. 3) Kohtuotsuse p 5 tuleb tühistada, kuna ühiskonna huvi eesmärkidel peab avalikkus teada saama, et ametnike omavoli viib negatiivsete tagajärgedeni.
6.Tallinna Vangla esitas 27.09.2019 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja, kelle hinnangul ca poole aasta vältel toimus tema õigusi intensiivselt rikkuv tegevus, oma õiguste kaitseks koheselt vangla poole ei pöördunud. Kuna tõendamata on vastustaja õigusvastane tegu või tegevusetus, millele kaebaja kahju hüvitamise nõudes tugineb, on üks kahju hüvitamise aluseks olev eeldus täitmata. Kuna kaebaja ei ole kahju hüvitamise taotluses välja toonud, et mittesuitsetavate ja suitsetavate kinnipeetavate jalutuskäikude toimumise töökorralduslik protsess eraldiseisvalt tema õigusi rikkus ja teda diskrimineeris, siis on kaebajal selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Isegi kui kaebajal oleks tema poolt väidetud perioodil Tallinna Vangla süül mingi osa jalutuskäike ära jäänud (mis on tõendamata), ei saa eluliselt usutavaks pidada, et kahe kuu jooksul väheste jalutuskäikude võimaldamine oli üheks kaebajal xxx haiguse põhjustanud teguriks. 2) Kohus jättis põhjendatult kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.Ringkonnakohus teeb esmalt kindlaks, millises osas oli S. Olari kaebus halduskohtule lubatav (I); annab seejärel hinnangu kaebaja kahju hüvitamise nõude põhjendatuse osas (II) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (III). I
9.HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette vangistusseadus (VangS), mille § 11 lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHK 02.10.2014. a otsus nr 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtulahendid). HKMS § 151 lg 1 p 1
sätestab, et kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud alused. HKMS § 121 lg 1 p-st 4 tulenevalt kohus tagastab kaebuse, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.
10.Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest (tl 17) nähtuvalt taotles kaebaja kahju hüvitamist 2-kuulise perioodi eest alates 13.02.2015, mil ta ei saanud jalutada. Halduskohtule esitatud kaebuses (tl 1-2, tõlge tl 10-11) väitis kaebaja, et alates 12.02.2015 kuni augustini 2015. a puudus tal umbes 2-3 kuud jalutuskäigu võimalus. 15.07.2018. a seisukohas (tl 28-29p, tõlge tl 31-32) selgitas kaebaja, et alates 12.02.2015 kuni augustini 2015 tuleb kokku umbes 60 päeva, kui ta ei saanud jalutada. 19.09.2018. a seisukohas (tl 69-71, tõlge tl 73-74) märkis kaebaja, et teda ei lastud jalutama koos mittesuitsetajatega umbes poole aasta jooksul. 10.04.2019. a seisukohas (tl 82-82p, tõlge tl 87) märkis kaebaja, et 2015. a veebruarist märtsini jalutas ta vähe. Halduskohus võttis 02.07.2018. a määrusega (tl 20-21) kaebaja kaebuse menetlusse. Tallinna Vangla leidis 01.08.2018. a vastuses kaebusele (p 4, tl 35-36p), et kuna kaebaja nõudis kahju hüvitamise taotluses kahju hüvitamist tegevuse eest, mis leidis aset alates 13.02.2015 umbes kahe kuu jooksul, siis nimetatud perioodi ületavas osas on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus ja selles osas tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. Halduskohus leidis otsuses (p 7), et asja kui terviku lahendamiseks ei ole vaja lõplikult otsustada ajaperioodi küsimust ning kohus ei jätnud kaebust osaliselt läbi vaatamata kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimata jätmise tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud osas halduskohtuga. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses märgitud perioodiga võrrelduna on kaebaja halduskohtule esitatud kaebuses ja täiendavates seisukohtades laiendanud kahju hüvitamise perioodi. Kuna kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, siis menetles halduskohus ebaõigesti kaebaja kaebust kogu ulatuses. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses nimetatud perioodi, on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata alates 13.02.2015 arvestatud 2-kuulisele perioodile järgneva perioodi osas. Eeltoodut arvestades ei pidanud halduskohus käesolevas haldusasjas andma hinnangut kahju hüvitamise nõudele alates 13.02.2015 arvestatud 2-kuulisele perioodile järgneva perioodi osas. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus vastavas osas halduskohtu otsuse ja jätab S. Olari kaebuse kahju hüvitamiseks alates 13.02.2015 arvestatud 2-kuulisele perioodile järgneva perioodi osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. II
11.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Ringkonnakohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsusega osas, milles halduskohus jättis kaebaja kaebuse rahuldamata alates 13.02.2015 arvestatud 2-kuulise perioodi osas. Halduskohus asus kokkuvõttes seisukohale (otsuse p 14), et kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Vastustaja õigusvastane tegu ei ole tõendatud ning isegi kui see oleks tõendatud, siis puuduks tekkinud kahju või põhjuslik seos teo ja tekkinud kahju vahel ning täidetud ei oleks tingimus, et kaebaja peab olema püüdnud kahju tekkimist ära hoida kohaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes ei korda neid. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks eeltoodud osas. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
13.Kaebaja väitis kahju hüvitamise taotluses, et ta viibis kambris nr 456 alates 13.02.2015. 15.07.2019. a seisukohas väitis kaebaja, et ta viibis kambris nr 456 alates 12.02.2015. Vastustaja andmetel paigutati kaebaja kambrisse nr 456 16.02.2015 ning perioodil 13.-16.02.2015 viibis kaebaja kambris nr 126 (vangla 01.08.2018. a vastus, p 6, tl 35-36p; 02.04.2018. a otsus, alajaotus III, tl 17p-19). Vastustaja selgituse kohaselt viibis kaebaja kambris nr 126 üksinda ning sel ajal sai ta jalutada üksinda. Vastustaja esitatud andmete (tl 37) kohaselt viibis kaebaja kambris nr 456 perioodil 16.02.-08.03.2015 koos ühe mittesuitsetajast kambrikaaslasega; perioodidel 09.-10.03.2015, 18.-26.03.2015 ja 01.-16.04.2015 koos ühe suitsetajast ja ühe mittesuitsetajast kambrikaaslasega ning perioodidel 11.-17.03.2015 ja 27.-31.03.2015 koos kahe suitsetajast kambrikaaslasega. Ringkonnakohtul ei ole alust vastustaja esitatud andmete õigsuses kahelda.
14.Kinnipeetaval on VangS § 55 lg 2 alusel ja vahistatul on VangS § 93 lg 5 alusel õigus jalutuskäigule värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Haldusasjas puudub täpne info, mis päevadel vaidlusalusel perioodil kaebaja jalutamas ei käinud. Kaebaja kohtule sellekohaseid konkreetseid andmeid ei esitanud. Vastustaja aga selgitas, et jalutuskäiku kasutada mittesoovinud vahistatute andmeid ei fikseerita. Kuna jalutuskäigule minemine ei ole vahistatule kohustuslik, siis järelevalvet selle üle, kes jalutada soovis ja kes mitte, vangla ei teosta. Kaebaja väitis kahju hüvitamise taotluses, et ta pidi istuma jalutuskäikudeta umbes kaks kuud. Sellest saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et kaebaja poolt kohtueelses menetluses väidetu kohaselt ta vaidlusalusel perioodil üldse jalutamas ei käinud. Alles kohtumenetluses esitatud seisukohtades võib kaebaja esitatud väidete pinnalt aru saada, et kaebaja vahetevahel siiski vaidlusalusel perioodil jalutamas käis. Eelnevat arvestades peab ringkonnakohus võimalikuks hinnata Tallinna Vangla jalutuskäikude korraldust. Vastustaja selgituste kohaselt viiakse jalutuskäigule ja ühte jalutusboksi paigutatakse vaid ühes kambris paiknevad vahistatud. Peale Riigikohtu 22.05.2014. a määrust haldusasjas nr 3-3-1-30-14 võimaldas Tallinna Vangla kinnipeetavatele eraldi jalutuskäike – suitsetajad ja mittesuitsetajad paigutati jalutuskäigu ajal eraldi jalutusboksidesse. Kaebaja ei ole Tallinna Vangla jalutuskäikude korralduse kirjeldusele haldusasjas vastuväiteid esitanud. Seega keeldu mittesuitsetajatel jalutada koos suitsetajatega Tallinna Vanglas ei olnud. Sellekohast keeldu ei sätesta selgelt ka ükski õigusakt. Asjaolust, et mõni kinnipeetav ei suitseta, ei pidanud vangla järeldama, et kinnipeetavale ei sobi jalutada koos suitsetajatega. Mittesuitsetajast kinnipeetaval oli aga vastava soovi avaldamise korral võimalik jalutada suitsetajatest eraldi. Üksuses, kuhu kaebaja oli paigutatud, tuli mittesuitsetaval kinnipeetaval endal avaldada soovi suitsetajatest eraldi jalutamiseks. Haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja oli avalduse esitamise korrast iseenesest teadlik. Kaebaja apellatsioonkaebuses väidetu ei lükka ümber halduskohtu seisukohta, et tõendatud ei ole kaebaja väide, et ta esitas korduvaid kirjalikke avaldusi seoses eraldi jalutamise sooviga (kohtuotsuse p 9). Vastustaja esitatud andmed kaebaja avalduste kohta (tl 46) kinnitavad halduskohtu seisukohta. Seega leidis halduskohus kokkuvõttes põhjendatult, et vastustaja ei ole õigusvastaselt käitunud, mistõttu ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud.
15.Halduskohus märkis (kohtuotsuse p 6), et kuna kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotlus on mitmeti mõistetav ja vastustaja on seda lahendades käsitlenud nii tervise kahjustamist kui ka väärikuse alandamist, siis pidas kohus lubatavaks tuginemist mõlemale alusele. Menetlusosalised ei ole eeltoodule vastuväiteid apellatsiooniastmes esitanud. Üldteadaolevalt on diskrimineerimine eristav suhtumine inimestesse rassilise, majandusliku, soolise jne kuuluvuse alusel, õiguste kitsendamine ja alavääristamine. Kaebuse aluseks on põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg 2). Arvestades, et kaebaja on nii kahju hüvitamise taotluses kui ka halduskohtumenetluses taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist muuhulgas väärikuse alandamise eest, siis ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses mainitud diskrimineerimise väite puhul tegemist uue hüvitamiskaebuse alusega, nagu vastustaja 27.09.2019. a vastuses apellatsioonkaebusele (tl 115-115p) märgib. Ühtlasi ei anna kaebaja väited diskrimineerimise kohta alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul asjaolust, et mittesuitsetajast kinnipeetav pidi vanglale esitama avalduse, kui ta soovis jalutada suitsetajatest eraldi, ei saa järeldada diskrimineerimist, seega ei ole kaebaja väärikust alandatud. Seega on halduskohus põhjendatult asunud seisukohale, et kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.
16.Kaebaja nõustub halduskohtuga, et tema xxx haigust ei saa siduda sellega, et ta jäeti jalutuskäikudest ilma, kuid leiab, et jalutuskäikudest ilmajätmine siiski mingil määral mõjutas kaebaja tervise halvenemist, seega ei saa seda asjaolu välistada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus eeltoodud asjaolu välistanud. Halduskohus märkis otsuses (p 12), et iseenesest on õige, et inimese tervisele avaldab mõju kõik teda ümbritsev ja tema suhtes toimuv, kuid sellest ei piisa põhjusliku seose olemasoluks. Kaebaja ei ole ka apellatsiooniastmes põhistanud, et jalutamise võimaluse andmine kaebajale umbes kahe kuu jooksul oleks tervisehäire tekkimise ära hoidnud. Seega leidis halduskohus põhjendatult, et kaebajal diagnoositud tervisehäire ja jalutamise võimaluse väidetava puudumise vahel ei esine põhjuslikku seost.
17.Kaebaja väitel keeldus halduskohus ebaseaduslikult talle riigi õigusabi andmast. Vaidlustatud kohtuotsuse kohaselt jättis halduskohus kaebaja riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p 2) HKMS § 55 lg 3 alusel, kuna halduskohus lahendas juba kohtuasja raames kaebaja riigi õigusabi taotluse 02.07.2018. a määrusega ning halduskohtul ei tekkinud kaebaja avalduste põhjal kahtlust, et kaebajal võiks puududa halduskohtumenetluses teovõime (kohtuotsuse põhjenduste p 16). Haldusasja materjalidest nähtuvalt kaebaja halduskohtu 02.07.2018. a määrust ei vaidlustanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata jätmise kohta. Kaebaja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust eeltoodud osas halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ka apellatsiooniastmes esitatud riigi õigusabi taotluse jättis ringkonnakohus 06.09.2019. a määrusega (tl 110-111p) rahuldamata, leides, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma ning suudab enda soovid ja taotlused kohtule vajalikul määral arusaadavaks teha. Seega ei ole kaebaja väide põhjendatud.
18.Eeltoodud põhjendustel on kaebaja apellatsioonkaebus läbi vaadatud osas põhjendamatu ning puudub alus selle rahuldamiseks. III
19.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 3, millega jäeti kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebuse
kahju hüvitamiseks alates 13.02.2015 arvestatud 2-kuulisele perioodile järgneva perioodi osas läbi vaatamata ning ülejäänud osas rahuldamata.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Halduskohus jättis menetluskulud kaebaja kanda ning jättis menetluskulud välja mõistmata (kohtuotsuse resolutsiooni p 4). Tartu Halduskohus vabastas 02.07.2018. a määrusega (tl 20-21) kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. HKMS § 118 lg 3 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eelnevat arvestades tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 4, millega jäeti menetluskulud kaebaja kanda, ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebaja menetluskulud (riigilõiv 250 eurot) halduskohtus Eesti Vabariigi kanda.
21.Tartu Ringkonnakohus jätkas 06.09.2019. a määrusega kaebajale halduskohtu 02.07.2018. a määrusega antud menetlusabi andmist ning vabastas kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad apellatsiooniastmes kaebaja menetluskulud (riigilõiv 250 eurot) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
22.HKMS § 175 lg 1 kohaselt jõustunud kohtuotsus avaldatakse selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. HKMS § 175 lg-s 3 on sätestatud piirangud kohtuotsuse avaldamisele ning seda nii andmesubjekti taotlusel kui ka kohtu omal algatusel. Käesolevas haldusasjas ei esitanud kaebaja halduskohtule taotlust kohtuotsuse avaldamata jätmiseks, vaid halduskohus pidas omal algatusel vajalikuks asendada HKMS § 175 lg 3 alusel otsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega, kuna otsus käsitleb kaebaja tervislikku seisundit (kohtuotsuse resolutsiooni p 5). HKMS § 175 lg 6 järgi on vaidlustatav üksnes kohtuotsuse mitteavaldamise taotluse rahuldamisest keeldumine. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et kohtuotsuse avaldamine on vajalik avalikkuse huvides, mistõttu ta taotleb halduskohtu otsuse resolutsiooni p 5 tühistamist. Kaebaja märgitust saab järeldada, et ta on teadlik, et kohtuotsuse avaldamisega arvutivõrgus tehakse kohtuotsus kõigile kättesaadavaks ning seda kaebaja soovibki. Seega kaebaja taotleb käesolevas haldusasjas piirangu mittekohaldamist halduskohtu otsuse avaldamisel. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et halduskohus kuulutas menetluse 11.09.2018. a määrusega (tl 62-62p) muuhulgas kaebaja tervisekaardi osas kinniseks. Kuigi tuginedes HKMS § 175 lg-s 6 sätestatule ei ole halduskohtu otsus resolutsiooni p 5 osas vaidlustatav, peab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuses märgitut arvestades vajalikuks halduskohtu otsuse resolutsiooni p 5 tühistada. Seega kuulub jõustunud halduskohtu otsus avalikustamisele selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus kuni kaebaja ei ole teinud selle kohta teistsugust avaldust.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.