Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega. Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 17.06.2019. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Sergei Olar esitas 30.01.2018 Tallinna Vanglale taotluse kahju 500 euro hüvitamise nõudes (tl 17). Tegemist on mittevaralise kahjuga, mis on ka tervisekahju. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas alates 12.02.2015 ja kambris 456 alates 13.02.2015. Vanglasse saabudes avaldas kaebaja, et ta on mittesuitsetaja. Vangla ei lubanud umbes kahe kuu jooksul teda jalutama koos mittesuitsetajatega. Seetõttu ei saanud kaebaja umbes kahe kuu jooksul jalutuskäikudel käia.
2.Tallinna Vangla jättis 02.04.2018.a otsusega nr 5-37/18/14-2 (tl 17 pöördel - 19) kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vanglal ei ole kohustust arvestada kinnipeetavate
paigutamisel nende suitsetamisharjumustega. Kambris suitsetamine oli vaidlusalusel ajal keelatud, kinnipeetavad said suitsetada jalutuskäigu ajal kuni viis sigaretti. Kohtupraktikast lähtudes (Riigikohtu lahend 3-3-1-30-14) võimaldas vangla suitsetavatel ja mittesuitsetavatel kinnipeetavatel jalutada eraldi. Eraldi jalutamine oli kinnipeetava õigus, mitte kohustus. Kaebajal tuli avaldada soovi eraldi jalutamiseks, pärast seda lisati ta eraldi jalutajate nimekirja. Üksuse juhi sõnul eraldi jalutuskäikude korraldamisel probleeme ei esinenud. Kaebaja on esitanud vastustajale erineva sisuga pöördumisi, kuid ei ole esitanud ühtegi avaldust seoses sellega, et ta paigutatakse ühte jalutusboksi suitsetavate kinnipeetavatega või et talle ei võimaldata eraldi jalutuskäike. Vangiregistrist ei nähtu ka kaebaja sellekohaseid suulisi pöördumisi. Vastustaja ei pidanud teadma kaebaja soovist eraldi jalutada üksnes selle põhjal, et kaebaja on mittesuitsetaja. Kaebajal oli võimalus jalutada, ta ise ei kasutanud seda. Tervisekahju tekkimine kaebajal ei ole tõendatud. Kaebaja ei ole ka täpsustanud, milles tema tervise kahjustumine seisneb. Kaebaja tervisekaardilt ei nähtu kaebusi, mida võiks seostada jalutuskäikudest ilmajäämisega või jalutamisega koos suitsetajatega. Kaebaja õigusi ei ole rikutud sel määral, et tegemist võiks olla väärikuse alandamisega. Otsuse põhjal (otsuse 3. lehekülje 6. lõik) mõistis vastustaja taotlust nii, et vaidlusaluseks perioodiks on kaks kuud alates 16.02.2015.
3.Sergei Olar esitas 09.04.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 15.07.2018, 19.09.2018 ja 10.04.2019 täiendavad avaldused. Kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale kahju sellega, et alates 12.02.2015 kuni sama aasta augustini ei lubatud tal jalutada suitsetajatest eraldi. Kaebaja oli sunnitud jalutama koos suitsetajatega või siis üldse mitte jalutama. Umbes 2-3 kuud puudus kaebajal jalutuskäigu võimalus värskes õhus. Hiljem kaebaja täpsustas, et ajavahemikul 12.02.2015 kuni august 2015 tuleb kokku umbes 60 päeva, mil ta ei saanud jalutada. Kaebaja teatas kohe vanglasse jõudes, et ta ei suitseta. Kambris 456, kuhu kaebaja paigutati, olid nii suitsetajad kui ka mittesuitsetajad. Jalutuskäigud toimusid eraldi. Hommikul jalutasid suitsetajad, koos nendega võisid jalutada ka mittesuitsetajad. Pärast lõunat jalutasid ainult mittesuitsetajad nimekirja alusel. Kaebaja ei käinud hommikul koos suitsetajatega jalutamas ja pärastlõunal koos mittesuitsetajatega teda jalutama ei lubatud. Jalutamine koos suitsetajatega ja boksides tubakasuitsu hingamine oleks rikkunud kaebaja tervist. Kaebajal keelati mittesuitsetajatega jalutama minna, kuna ta ei olnud mittesuitsetajate nimekirjas. Kaebaja pöördus korduvalt selle probleemiga kontaktisik Janno Saare ning valvurite Rainar, Ingel Saveljev, Urmas Kask ja Varje poole. Kaebaja kirjutas taotlusi, et teda kantaks mittesuitsetajate nimekirja ja ta saaks jalutada koos nendega. Avaldused andis ta kontaktisik Janno Saarele ja korrapidajatele. Alles augustis 2015 kanti kaebaja mittesuitsetajate nimekirja ja kaebaja sai võimaluse jalutada koos mittesuitsetajatega. Kaebaja ei nõustu sellega, et tema pidi tegema pingutusi mittesuitsetajate nimekirja saamiseks. Kaebaja leiab, et jalutamise võimaluse puudumisega rikuti tema õigusi, samuti sai kaebaja tervisekahju jalutuskäikudest ilmajätmise tõttu. Kaebajal on psüühiline haigus, selle põhjuseks on varasem trauma, tema peksmine vanglas ning haiguse tekkimist mõjutas ka jalutuskäikudest ilmajätmine. Kaebajal on töövõime kaotus. Esmane diagnoos pandi 03.03.2018. Kaebaja taotleb kontrollida selle võimalikku mõju, et 2015. aasta veebruarist kuni märtsini jalutas ta vähe ja seetõttu tekkis vaimne haigus. Vangla on rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklit nr 3 ja põhjustanud selle, et kaebaja haigestus raskesse psüühikahäiresse.
4.Vastustaja esitas 01.08.2018 vastuse kaebusele ja 07.05.2019 täiendava avalduse. Vastustaja viitas otsuse punktis 2 toodud seisukohtadele. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja lähtus kohtueelses menetluses sellest, et kaebaja väidetav õiguste rikkumine algas 13.02.2015 ning lõppes hiljemalt kahe kuu pärast. Edasise perioodi osas on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kaebaja väited, et ta pöördus pidevalt inspektor-kontaktisik Jaano Saare poole, on alusetud. Jaano Saar oli kaebaja inspektor-kontaktisikuks vaid lühiajaliselt perioodil 16.02-17.04.2015. Alates 18.04.2015 oli kaebajale määratud uus inspektor-kontaktisik. Ühegi teise inspektorkontaktisiku poole pöördumist kaebaja ei väida. Kaebaja saabus Tallinna vanglasse 13.02.2015. Perioodil 13.-16.02.2015 viibis kaebaja kambris nr 126 üksi ja käis ka jalutamas üksi. Kambris nr 456 paiknemise ajal toimusid jalutuskäigud värskes õhus ca 14,4 m2 suuruses jalutusboksis. Perioodil 16.02.-07.03.2015 oli kambris nr 456 lisaks kaebajale veel vaid üks isik, kes oli samuti mittesuitsetaja ning kaebaja jalutas koos mittesuitsetava kambrikaaslasega. Alles 09.-10.03.2015 ja 18.03-13.04.2015 oli kaebajaga kambris üks suitsetajaks märgitud isik ning 11.-17.03.2015 kaks suitsetajaks märgitud isikut. Perioodil 11.-26.03.2015 ja 01.-13.04.2015 viibis kaebaja kambris koos kahe vahistatuga. 27.-31.03.2015 oli koos kaebajaga kambris üks isik. Vastustajal ei ole võimalik kohtule teatada, millal ei käinud kaebaja jalutamas, kuna jalutuskäigule minemine ei ole vahistatule kohustuslik ning vangla jalutuskäiku kasutada mittesoovinud vahistatute andmeid ei fikseeri. Tallinna Vanglas viiakse jalutuskäigule ja paigutataks ühte jalutusboksi vaid ühes kambris paiknevad vahistatud. Suitsetajate ja mittesuitsetajate eraldi jalutamise korraldamine ei olnud haldusaktiga reguleeritud. Mittesuitsetavatele vahistatutele võimaldati eraldi jalutuskäike. Sageli soovisid mittesuitsetavad isikud jalutuskäike koos suitsetavate isikutega. Töökorralduslikult oli vanglas paika pandud, et suitsetajatest eraldi jalutusboksi paigutamiseks tuli mittesuitsetaval isikul endal avaldada soovi suitsetajatest eraldi jalutamiseks. Nimetatud avaldus tuli esitada ühel korral, peale mida lisati isik eraldi jalutajate nimekirja. Kui selline isik läks jalutama koos suitsetajaga, siis tema nimi eraldi jalutajate nimekirjast eemaldati ning uuesti eraldi jalutuskäigu saamiseks tuli isikul uus avaldus esitada. Vaidlusalusel perioodil teise üksuse juhina töötanud ametniku kinnitusel suitsetavate ja mittesuitsetavate isikute eraldi jalutuskäikude korraldamisel ühtegi probleemi ei esinenud. Kuna kaebaja esitas oma väitel korduvalt avaldusi eraldi jalutamiseks, siis oli eeltoodud kord talle teada. Inspektor-kontaktisik Jaano Saar mäletab, et kaebaja soovis mittesuitsetajatega koos jalutamas käia, kuid täpset olukorda ametnik ei mäleta. Jaano Saar on kindel, et kaebaja nimi sai eraldi jalutamas käijate hulka pandud, kuid samas ametnik ei välista, et mingil hetkel võidi nimi nimekirjast eemaldada, nt olukorras kui isik läks jalutama ikkagi suitsetajatega. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et puuduvad tõendid selle kohta, et vangla oleks kaebaja õigusi rikkunud. Kaebaja nimetatud ametnikud kaebaja väiteid mittesuitsetajatega jalutuskäigu võimaldamata jätmise kohta ei kinnita. Dokumendihalduse süsteemi andmetest nähtuvalt ei ole kaebaja esitanud ühtegi pöördumist, milles avaldaks rahulolematust selle üle, et teda koos suitsetavate kambrikaaslastega ühte jalutusboksi paigutatakse või ei võimaldata jalutuskäike eraldi suitsetavatest isikutest. Vastustaja hinnangul ei ole eluliselt usutav ka kaebaja väide selle kohta, et ta ca poole aastase perioodi jooksul kord sai eraldi jalutada ning kord mitte. Kaebaja õiguste rikkumist ei saa isegi siis järeldada, kui pidada kaebaja väiteid mittesuitsetajatega
jalutuskäigu võimaldamata jätmise osas tõeseks. Kui kaebaja jalutas ca 14,4 m2 suuruses jalutusboksis koos maksimaalselt kahe kambrikaaslasega, kellest enamasti vaid üks oli suitsetav isik, siis oli kaebajal võimalik nimetatud isikust piisavalt kaugele eemalduda. Kaebaja väide, et kahe kuu jooksul väheste jalutuskäikude võimaldamise tõttu tekkis tal vaimne haigus, on paljasõnaline ning ei ole perioodi lühiajalisust arvestades ka eluliselt usutav.
Kohtu seisukoht
5.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
6.Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist tervise kahjustamise tõttu. Kaebaja väitel on tal diagnoositud psüühikahäire ning selle üheks põhjuseks peab kaebaja seda, et ta ei saanud Tallinna vanglas käia jalutuskäikudel. 10.04.2019.a avalduses leidis kaebaja, et vastustaja on rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklit 3. See artikkel sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Kohus mõistab seda nii, et kaebaja hinnangul alandas vastustaja ka tema väärikust. Kuna kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotlus on mitmeti mõistetav ja vastustaja on seda lahendades käsitlenud nii tervise kahjustamist kui ka väärikuse alandamist, siis peab kohus lubatavaks tuginemist mõlemale alusele.
7.Kohus hindab esmalt seda, millist tegu või tegevusetust kaebaja vastustajale ette heidab ja kas selle teo toimepanemine on tõendatud. Üheselt arusaadav on see, et kaebaja hinnangul põhjustas vastustaja talle kahju, kuna kaebajal ei olnud võimalik käia igapäevastel ühe tunni pikkustel jalutuskäikudel. Kaebaja väitel ei soovinud ta jalutada koos suitsetajatega ja seetõttu loobus jalutuskäikudest. Kaebuse aluseks on seega jalutuskäikude toimumata jäämine. Arusaadav ei ole see, kas kaebaja väitel loobus ta jalutuskäikudest järjestikkuse kahe kuu pikkuse perioodi jooksul või üksikutel päevadel, mis kokku moodustavad ligikaudu kaks kuud: - kohtueelses menetluses 30.01.2018 esitatud kahju hüvitamise taotluses väitis kaebaja, et ta ei saanud jalutada kahe kuu jooksul alates 13.02.2015; - kaebuses väitis kaebaja, et alates 12.02.2015 kuni augustini 2015 puudus tal umbes 2-3 kuud jalutuskäigu võimalus; - 15.07.2018.a avalduses selgitas kaebaja vastuseks kohtu küsimustele, et alates 12.02.2015 kuni augustini 2015 tuleb kokku umbes 60 päeva, kui ta ei saanud jalutada. Alates augustist 2015 piisas valvuritele ütlemisest, et ta on mittesuitsetaja ja hommikul koos suitsetajatega ei jalutanud; - 19.09.2018.a avalduses selgitas kaebaja, et teda ei lastud jalutama koos mittesuitsetajatega umbes poole aasta jooksul. Alles suve lõpus, kui kambrisse ilmus Janis Skopets, kes oli
mittesuitsetaja, siis jalutasid tema ja kaebaja suitsetajatest eraldi ja mittesuitsetajatega jalutamise probleemi enam ei olnud; - 10.04.2019 avalduses väitis kaebaja, et 2015. aasta veebruarist kuni märtsini jalutas ta vähe. Eeltoodu näitab, et kaebaja positsioon on kõikuv - kord tugineb kaebaja sellele, et ta ei saanud jalutada kahe järjestikkuse kuu jooksul ja kord sellele, et ta ei saanud jalutada üksikutel päevadel. Asja kui terviku lahendamiseks ei ole vaja seda küsimust lõplikult otsustada ning kohus ei jäta kaebust osaliselt läbi vaatamata kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimata jätmise tõttu.
8.Kaebaja ei ole vaatamata kohtu küsimustele esitanud mingeid konkreetseid andmeid selle kohta, millistel kuupäevadel ta jalutamas ei käinud või millal ta esitas kirjalikke avaldusi seoses jalutamise võimaluse puudumisega. Kaebaja väitel oli jalutamisel takistuseks see, et kaebajat ei olnud kantud eraldi jalutajate nimekirja, kaebaja vaidles sel teemal korduvalt valvuritega ja sai läbivalt vastuse, et kui kaebajat nimekirjas ei ole, siis ta eraldi jalutada ei saa. Sel juhul puudub seletus, miks kaebaja enamusel päevadel sai jalutada. Kui kaebajat ei olnud nimekirjas, siis ei oleks ta saanud jalutada ühelgi päeval. Vastuolulised on kaebaja selgitused selle kohta, kuidas ta eraldi jalutamise võimaluse saavutas. Ühelt poolt väidab kaebaja, et alates augustist 2015 piisas valvuritele ütlemisest, et ta on mittesuitsetaja ja hommikul koos suitsetajatega ei jalutanud. Samas väidab kaebaja, et augustis kanti ta mittesuitsetajate nimekirja. Mõlemad olukorrad ei saa korraga õiged olla. Õige ei ole kaebaja väide, et mittesuitsetajast kambrikaaslase sai tal alles suve lõpus. Vastustaja esitatud andmete põhjal (tl 37-39) ei olnud kaebajal suitsetavat kambrikaaslast kuni 08.03.2015 - kaebaja oli kambris üksi või oli tal üks mittesuitsetajast kambrikaaslane. Kokkuvõttes on kaebaja väited jalutamise asjaolude kohta umbmäärased ja vastuolulised ning seetõttu on nende usaldusväärsus väike.
9.Pooled ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et kaebaja (olgu siis kahe järjestikkuse kuu jooksul või kokku umbes 60 üksikul päeval) jalutamas ei käinud. Otseseid tõendeid selle asjaolu kohta ei ole võimalik koguda. Vastustaja selgitas kohtule (tl 35 pöördel), et vangla ei fikseeri andmeid jalutuskäikudel käimise kohta. Vastustaja kogus avaldused ametnikelt, keda kaebaja oma avaldustes nimetas (tl 40-45). Enamus ametnikke konkreetselt kaebajat ei mäletanud, kuid kinnitasid, et eraldi jalutamisega ei olnud probleeme. Inspektor-kontaktisik Jaano Saar mäletas, et kaebaja soovis eraldi jalutada ja oli kindel, et tema nimi sai vastavasse nimekirja pandud (tl 42). Valvur Varje Zupping mäletas konkreetselt ainult seda, et kaebaja oli mittesuitsetaja (tl 44). Tõendatud ei ole kaebaja väide, et ta esitas korduvaid kirjalikke avaldusi seoses eraldi jalutamise sooviga. Vastustaja esitas kohtule andmed kaebaja avalduste kohta (tl 46), selliseid avaldusi nende hulgas ei ole. Samas nähtub nendest andmetest, et kaebaja esitas avaldusi seoses erinevate probleemidega, sh näiteks küsimuses, miks ta peab jalutuskäigu lõpetama koos kambrikaaslasega. See näitab, et kui kaebajal oleks tõepoolest olnud probleem eraldi jalutamisega, siis tõenäoliselt oleks ta esitanud ka sellekohase kirjaliku avalduse. Usutav ei ole
see, et kaebaja esitas vastavaid avaldusi korduvalt ja arvukalt ning andis neid valvurite ja inspektor-kontaktisiku kätte, kuid kõik need avaldused on registreerimata jäänud ja kaotsi läinud.
10.Kokkuvõttes ei ole tõendatud kaebaja väide, et ta ei saanud käia jalutuskäikudel, kuna vastustaja ei korraldanud tema jalutamist suitsetavatest isikutest eraldi. See tähendab, et täidetud ei ole üks kahju hüvitamise eeldus - tõendatud ei ole tegu või tegevusetus, millele kaebaja kahju hüvitamist nõudes tugineb. Eeltoodud andmete põhjal on pigem usutav vastustaja versioon, et kaebajal oli võimalus jalutada vastavalt tema soovile, kas koos suitsetajatega või eraldi.
11.Kuna kaebaja väidetud juhtumite toimumine ei leidnud tõendamist, siis ei käsitle kohus küsimust, kas suitsetajatest eraldi jalutamise võimaluse puudumine oleks olnud õigusvastane. Kinnipeetaval on vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2 alusel ja vahistatul VangS § 93 lg 5 alusel õigus jalutuskäigule värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Õigusaktid ei reguleeri jalutamise korraldust vanglas seotuna isikute suitsetamisega. Riigikohus käsitles suitsetajate ja mittesuitsetajate jalutamise küsimusi põgusalt kohtuasjas 3-3-1-30-14. Sellest lahendist tuleneb, et suitsetajate ja mittesuitsetajate koos jalutamine võib olla õigusvastane, täpsemalt sõltub see jalutusboksi suurusest ja omadustest ning seda korraga kasutavate isikute arvust.
12.Kahju hüvitamise tingimused ei oleks täidetud olnud ka siis, kui vastustaja õigusvastane tegu oleks tõendamist leidnud. Kohus ei sea kahtluse alla kaebaja väidet, et tal on diagnoositud psüühikahäire. Selle tervisehäire ja jalutamise võimaluse puudumise vahel ei esine aga põhjuslikku seost. Kaebaja nimetab tervisehäire võimalike põhjustena 2004. aastal toimunud peatraumat, kaebaja väidetavat peksmist ja piinamist vanglas ning jalutamise võimaluse puudumist (tl 73-74, 87). Iseenesest on õige, et inimese tervisele avaldab mõju kõik teda ümbritsev ja tema suhtes toimuv. Sellest ei piisa aga põhjusliku seose olemasoluks. Õigusteoorias ja kohtupraktikas üldiselt tunnustatud põhimõtte kohaselt hinnatakse põhjusliku seose olemasolu lähtudes sellest, kas kahju oleks tekkinud ka ilma vaidlusaluse teota. Praegusel juhul tähendab see küsimust, kas kaebajal oleks psüühikahäire tekkinud ka siis, kui ta oleks käinud regulaarselt jalutuskäikudel. Arvestades muid asjaolusid, mida kaebaja oma tervisehäire võimalike põhjustena välja toob, ei saa kuidagi väita, et jalutamise võimaluse andmine kaebajale umbes 2 kuu jooksul oleks tervisehäire tekkimise ära hoidnud. Kaebaja taotles jalutamise võimaluse puudumise mõju kontrollimist psüühikahäire tekkimisele. Kohus mõistab seda taotlusena täiendavate tõendite kogumiseks. Kuna kohus saab lahendada selle küsimuse olemasolevate andmete põhjal, siis ei pea kohus täiendavate tõendite kogumist vajalikuks. Jalutuskäikude võimaluse puudumine kahe kuu jooksul ei kujuta endast sellise intensiivsusega riivet, mida saaks pidada väärikuse alandamiseks RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
13.Kaebaja väidete põhjal oli ta teadlik jalutamise korraldusest. See nähtub sellest, et kaebaja väitel ei läinud ta hommikul koos suitsetajatega jalutama, vaid ootas pärastlõunat, mil jalutama viidi mittesuitsetajad. Samuti tuleneb kaebaja avaldustest, et ta oli teadlik, et koos mittesuitsetajatega jalutamiseks tuli teda kanda vastavasse nimekirja. Sellest hoolimata ei esitanud kaebaja vastustajale kirjalikke avaldusi jalutamiseks koos mittesuitsetajatega. Kaebaja väited, et ta selliseid avaldusi esitas, on tõendamata (vt otsuse punkti 9). See tähendab, et isegi
kui muud kahju hüvitamise eeldused oleksid täidetud, ei saaks kaebust siiski rahuldada, kuna kaebaja jättis kasutamata esmased õiguskaitsevahendid kahju ärahoidmiseks.
14.Kokkuvõttes ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud. Vastustaja õigusvastane tegu ei ole tõendatud. Isegi kui see oleks tõendatud, siis puuduks tekkinud kahju või põhjuslik seos teo ja tekkinud kahju vahel ning täidetud ei oleks tingimus, et kaebaja peab olema püüdnud kahju tekkimist ära hoida kohaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
Taotluste lahendamine. Menetluskulud
15.Kaebaja esitas 10.04.2019.a avalduses taotluse liita kõik tema kaebused Tallinna vangla vastu. Kohus jätab selle taotluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 48 lg 1 alusel rahuldamata, kuna praeguses menetlusstaadiumis ei ole otstarbekas liita käesolevat asja teiste kohtuasjadega. Kohus selgitab kaebajale, et kohus käsitles seda taotlust praeguse kohtuasja raames. Kui kaebaja soovib muude kohtuasjade liitmist, siis tuleb taotlus esitada vastavates kohtuasjades.
16.Kaebaja esitas 10.04.2019.a avalduses taotluse määrata talle riigi õigusabi, kuna kaebaja ei saa halva vaimse tervise tõttu ise oma asju ajada. Kohus jätab selle taotluse HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata. Kohus on praeguse asja raames juba lahendanud kaebaja riigi õigusabi taotluse 02.07.2018.a määrusega. Kohtul ei tekkinud kaebaja avalduste põhjal kahtlust, et kaebajal võiks puududa praeguse asja halduskohtumenetluses teovõime.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning teatas kohtule, et tal puuduvad menetluskulud (tl 36 pöördel), siis jätab kohus HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata. Kohus otsustas 02.07.2018.a määrusega lõplikult kaebaja vabastamise riigilõivu tasumisest, seega riigilõivu küsimust otsuses täiendavalt käsitleda ei tule.
18.Kuna otsus käsitleb kaebaja tervislikku seisundit, siis asendatakse HKMS § 175 lg 3 alusel otsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik Tartu Halduskohtu 16.05.2019 otsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 23.01.2020 otsusega. Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon:
1.Jätta Sergei Olari apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 16.05.2019. a otsuse resolutsiooni p 3, millega jäeti Sergei
Olari kaebus rahuldamata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Sergei Olari kaebus kahju hüvitamiseks alates 13.02.2015 arvestatud 2-kuulisele perioodile järgneva perioodi osas läbi vaatamata ning ülejäänud osas rahuldamata.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 16.05.2019. a otsuse resolutsiooni p 4, millega jäeti menetluskulud kaebaja kanda. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Sergei Olari menetluskulud (riigilõiv 250 eurot) halduskohtus Eesti Vabariigi kanda.
4.Tühistada Tartu Halduskohtu 16.05.2019. a otsuse resolutsiooni p 5. Avalikustada jõustunud halduskohtu otsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus.
5.Jätta Sergei Olari menetluskulud (riigilõiv 250 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.