Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar 17. detsember 2019, Tartu 3-18-1804
Haldusasi
J.K. kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 29. mai 2019. a otsus J.K. apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – J.K. Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta J.K. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. mai 2019. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 16. jaanuar 2020.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.21. juunil 2018 esitas J.K. Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, millest peale puuduste kõrvaldamist selgus, et ta soovib hüvitist 500 euro ulatuses selle eest, et ta toimetati aprillis 2018. a narkootilise aine kontrolli, kuigi vanglale oli teada, et ta tarvitab ravimeid, mis annavad narkootilise aine tarvitamise osas positiivse tulemuse. J.K. väitis, et vangla direktor lubas peale 2008. aastal aset leidnud intsidenti, et rohkem teda narkotestile ei viida.
15. augusti 2018. a otsusega nr 1-13/128-4 jättis Tartu Vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla hinnangul on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetavale narkootilise aine tarvitamise kontrolli ning ebameeldivus, mida kontrolli teostamine kinnipeetavale tekitab on vangistusega paratamatult kaasnev. 2008. aastal tehtud test puudutas ainult konkreetset juhtu ning tulevikusündmustele ei laiene. Vangla direktor ei ole J.K.le lubanud, et tema suhtes enam narkootilise aine tarvitamist ei kontrollita. Väärikust alandavaks ei saa pidada tingimusi, milles J.K. kontrolli teostamise ajal viibis.
3.14. septembril 2018. a esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse ning 03. oktoobril 2018 ja
18.aprillil 2019 täiendavad seisukohad. Kaebaja palus tuvastada Tartu Vangla tegevuse õigusvastasus ning hüvitada tekitatud mittevaraline kahju summas 600 eurot seonduvalt tema suhtes 28. aprillil 2018 läbi viidud narkootilise aine tarvitamise kontrolliga.
Kaebaja väitel kinnitati talle pärast 2008. aastal tehtud narkootilise aine tarvitamise kontrolli, et tema suhtes tulevikus sarnast kontrolli ei tehta. 28. aprillil 2018 tehtud kontroll oli solvav ja väärikust alandav. Kaebaja ei ole narkootikume kasutanud. Narkotesti läbiviimine oli põhjendamatu. Kaebaja allutati kontrollile alles pärast seda, kui ta oli vanglaametnike toodud ravimid manustanud. Vangla ei kasutanud indikaatorvahendit, vaid võttis joobeseisundi tuvastamiseks bioloogilise vedeliku.
4.12. oktoobri 2018. a määrusega tagastas Tartu Halduskohus kaebuse Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas.
5.Vastuses kaebusele ja täiendavas seisukohas vaidles Tartu Vangla kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vangla selgitas, et kasutab narkootilise aine tarvitamise kontrollimiseks indikaatorpaberit, mis on mõeldud kiirtesti tegemiseks uriinist. Seetõttu eraldiseisvat alust kaebajalt bioloogilise vedelikuna uriini võtmiseks esinema ei pidanud. Kaebaja valiti kontrolli nn juhuvaliku alusel. Kui kaebaja ennast narkootilise aine tarvitamise kontrollimiseks vajaliku uriini andmise ajal ebamugavalt tundis, ei olnud see vangla õigusvastase tegevuse tagajärg. Kontrolli teostamise õiguslik alus tuleneb vangistusseaduse (VangS) § 671 lg 1 lausest 2. Vangla ei pea enne kontrolli teostama asumist olema avastanud ega välja selgitanud eelnevalt joobeseisundile viitavate tunnustega kinnipeetavat ning joobele viitavaid tunnuseid kirjeldanud. Ennetavate meetmete rakendamine kinnipeetava suhtes on lubatud vangla julgeoleku tagamiseks. Kontrolli juhuvaliku kriteeriumiks ei olnud kinnipeetav, vaid kamber.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
6.29. mai 2019. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
7.Halduskohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et vanglas on lubatud kinnipeetavaid kontrollida vaid siis, kui isikul esinevad joobeseisundile viitavad tunnused. Vanglas kinnipeetavate joobeseisundi kontrollimisel õiguslikuks aluseks on VangS § 67 lg 1, mis hõlmab ka nn juhuvaliku alusel pisteliste kontrollide tegemise õiguse, mil isikul kliinilisi joobetunnuseid väliselt ei esine. Vangla julgeolek on kaalukas väärtus, mille tagamiseks on preventiivsel eesmärgil joobeseisundi kontrollimine eesmärgipärane ja vajalik meede.
8.Kaebaja suhtes väidetav õigusvastane käitumine minevikus ei tähenda, et vanglal puudub õiguslik alus kaebaja kontrollimiseks. Sellist keeldu VangS ette ei näe. Ei ole eluliselt usutav, et vangla direktor andis kaebaja mainitud lubaduse.
9.Kaebaja kontrollimise päeval kontrolliti juhuvaliku alusel erinevates kambrites asunud kinnipeetavaid. Seega ei ole eluliselt usutav, et kaebaja kontrollimise eesmärgiks on kaebaja karistamine tema varasema tegevuse eest või kaebaja alandamine.
10.Ebaõige on kaebaja seisukoht, et uriiniproovi võtmine oli õigusvastane, sest teda oleks tulnud kontrollida esmalt indikaatorvahendiga. Kaebaja joovet kontrollitigi üksnes indikaatorvahendiga.
11.Uriinitesti tegemine ei ole iseenesest isiku põhiõigusi rikkuv. Samuti ei kinnita kohtumenetluses esitatud dokumendid, et bioloogilise vedeliku võtmisel oleks rikutud protseduurireegleid. Bioloogilise vedeliku andmine võis põhjustada kaebajale ebamugavustunnet ja hingelisi üleelamisi, kuid need ei ületa testi tegemisega kaasnevaid tavapäraseid ebameeldivusi ega ole käsitatavad inimväärikust alandava kohtlemisena.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
12.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist.
Kaebaja on seisukohal, et kontrollimiseks pidi esinema põhjus, kuid seda ei olnud. Kaebaja kohta ei ole infot, et ta on narkootikume tarvitanud. Ka ei ole vangla kirjeldanud mingeid kahtlusi kaebaja välimuses või käitumises, mis viitaksid narkootikumide tarvitamisele. Vangla pidanuks võtma kaebajalt sülge või verd. Pärast meediku poolt antud ravimi võtmist viidi kaebaja kambrist ruumi, kus tal kästi riided ära võtta ja ta pidi urineerima topsi, kuigi tema käed olid kinni. Taoline käitumine oli solvav, alandav ja õigusvastane. Tõele vastab kaebaja väide vangla direktori poolt 2008. a öeldu kohta. Tõele vastab, et vangla kontrollib juhuvaliku alusel kinnipeetavaid, kuid seda tehakse nende suhtes, kes vabaduses on tarvitanud narkootikume või varem vanglas. Kaebaja soovib lisaks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-le 1 tugineda ka põhiseaduse §-le 25 ning Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-27-02 ja 3-2-1-111-96.
13.Vastuses apellatsioonkaebusele palub Tartu Vangla jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemalt antud selgituste juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohtu hinnangul on kaebus halduskohtu otsusega põhjendatult rahuldamata jäetud. Apellatsioonkaebuse põhjendused ja väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud kinnipeetava joobeseisundi kontrollimise õiguslikku alust vangistuse täideviimisel ning põhjendatult leidnud, et vaatamata sellele, et VangS § 67 lg 1 võiks olla selgemalt sõnastatud nn juhuvaliku alusel kinnipeetavate joobeseisundi kontrollimise õiguse ja kohustuse vanglale panemise osas, andis säte vastustajale aluse kaebuses vaidlustatud kontrolli teostamiseks kaebaja suhtes. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel põhjendusi ei korda.
15.Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja jätkuvalt, et temalt uriiniproovi võtmine oli õigusvastane, kuna Tartu Vangla direktor oli pärast 2008. aastal toimunud intsidenti lubanud, et kaebajale nn narkotesti ei tehta, kaebaja ei ole kunagi olnud narkootiliste ainete tarvitaja ning proov võeti pärast seda, kui kaebajale anti ravimit, mis 2008. aastal tehtud kiirtestis näitas narkootilise aine tarvitamist. Samuti leiab kaebaja, et proovi võtmine toimus teda solvaval ja inimväärikust alandaval viisil. Vastuseks kaebaja väidetele märgib ringkonnakohus järgnevat.
16.Esmalt kordab ringkonnakohus, et vangla julgeoleku tagamise eesmärgil, eelkõige olukorras, kus vanglas on esinenud narkootiliste ainete kasutamise juhtumeid, tuleb pidada õigustatuks joobeseisundi juhukontrolli teostamist kinnipeetavate hulgas. Vastustaja on selgitanud, et kontrolli teostatakse kiirtestina uriinist, sest sel viisil on narkootilise aine tarvitamine tuvastatav kuni nädala jooksul. Kui joobeseisund ja sellega seotud väliselt tuvastatavad tunnused mööduvad oluliselt lühema aja jooksul, siis ei olegi põhjendatud kontrolli valimi piiritlemine üksnes nende isikutega, kelle osas on väliste tunnuste põhjal kahtlus keelatud ainete tarvitamises. Juhusliku valimi alusel kontrolli teostamine täidab seejuures ilmselgelt üldpreventiivset otstarvet, kuna kinnipeetavad ei saa olla kindlad nn puhtalt pääsemises ka siis, kui keelatud ainete tarvitamise järel vastustaja ametnikud joobe tunnuseid ei märka või need on juba möödunud. Seetõttu ei olnud alust ka kaebajat valimi hulgast välja jätta. Selleks ei anna alust asjaolu, et kaebaja ei ole vangistuses varem keelatud aineid tarvitanud ega seegi, et 2008. aastal andis test tulemuseks nn valepositiivse, sest kaebaja oli tarvitanud arsti määratud ravimit. Seejuures puudus vangla direktoril pädevus lubada kaebajale, et 2008. aasta intsidendi tõttu teda tulevikus enam üldse ei kontrollita.
17.Kaebaja on osutanud, et enne kontrolli teostamist anti talle sama ravimit, mille tõttu kiirtest 2008. aastal andis valepositiivse tulemuse. Ka see asjaolu ei välista kaebaja kaasamist valimisse.
Ravimi manustamist pidi vastustaja arvesse võtma testi tulemuse hindamisel. Kaebaja väitel kartis ta 2008. aasta intsidendi kordumist, s.t uuesti eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ilma, et selleks tegelikku vajadust esineks. Kuigi kaebaja seisukoht on mõistetav, ei ole see siiski kaebuse lahendamisel oluline, sest tegelikkuses kaebaja kardetud tagajärge ei saabunud. Olukorras, kus asja materjalidest ei ilmne, et vastustaja oleks allutanud kaebaja kontrollile kättemaksuna kaebaja käitumise eest, tema kiusamiseks ja/või täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse leidmiseks, ei saa ainuüksi 2008. aasta intsidendile viidates jaatada, et kontrollile allutamisega koheldi kaebajat inimväärikust alandavalt, põhjustades talle rohkem kannatusi kui vangistusega paratamatult kaasneb. Vastupidi, kui kaebajat ei ole allutatud kontrollile vahepealsel ajal pärast 2008. aastat, siis viitab see, et vastustaja ei ole kontrolli rakendanud varjatud repressioonina kaebaja vastu. Samuti ilmneb sellest, et meetmel puudub kaebaja suhtes kumulatiivne mõju. Vastustaja praktika ei anna alust tegelikuks kartuseks, et kontrolli tulemusel kohaldatakse kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid õigusvastaselt.
18.Ka kontrolli läbiviimise tingimustest endist ei nähtu kaebaja õigusvastast kohtlemist, veel vähem inimväärikuse alandamise kvaliteediga õigusvastast kohtlemist. Vastustaja ja halduskohus on siinkohal põhjendatult osundanud VangS § 671 lg 1 järgi KorS §-dele 40 ja 41 ning nende alusel Vabariigi Valitsuse 5. oktoobri 2017. a määrusega kehtestatud „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise kord“ § 4 lg-le 2 ning § 6 lg-tele 2 ja 3. Kaebaja kirjeldatud toimingud vastavad nendes normides kirjeldatud korrale. Erisuseks on see, et otsese jälgimise all proovi andmine on ette nähtud korra §-s 7, s.o juhtumil, kui prooviandja on üritanud võltsida või on võltsinud proovimaterjali. Sellist etteheidet ei ole vastustaja kaebajale teinud. Sellele vaatamata andis kaebaja proovi vastustaja ametniku juuresolekul. Aga seegi ei tingi vastustaja tegevuse õigusvastasust, kuna korra § 6 lg 3 p-st 2 tulenevalt pidi vastustaja tagama, et kaebaja ei pääseks veeallika juurde. Selle kohustuse täitmiseks võis olla vajalik, et vastustaja ametnik viibis kaebaja juures proovi andmise kogu aja vältel, kui proovi andmise kohas oli veeallikas. Kui kaebaja suhtes kehtis kohustus kohaldada käeraudu vanglasisesel saatmisel, siis oli nende kohaldamine lubatud ka proovi andmisel. Kaebaja väitel muutis see proovi andmise ebamugavaks. Samas sai kaebaja proovi siiski antud ja ta ei ole kirjeldanud ühtegi tagajärge või kõrvalmõju, mille tõttu käeraudade kasutamine oleks olnud tema suhtes eriliselt koormav ja alandav.
19.Seega ei ole täidetud riigivastutuse seaduse § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldused. Kaebaja väidete ja tuvastatud asjaolude alusel ei saa järeldada, et vastustaja õigusvastane tegevus oleks põhjustanud RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve kahjustamise.
20.Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
21.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, siis tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja menetluskulud apellatsioonimenetluses (riigilõiv) jäävad tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.