Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks (seonduvalt 28. aprilli 2018. a narkotestiga)
Menetlusosalised
Kaebaja Juri Kolesnikov Vastustaja Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Juri Kolesnikovi kaebus rahuldamata.
2.Jätta Juri Kolesnikovi menetluskulud (riigilõiv 18 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28. juunil (k.a) 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla kinnipeetav Juri Kolesnikov (kaebaja) esitas 14. septembril 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 3. oktoobril 2018 kaebuse täpsustuse, taotledes Tartu Vangla
3-18-1804 tegevuse õigusvastasuse tuvastamist ning Tartu Vanglalt kahjuhüvitist seonduvalt tema suhtes
28.aprillil 2018 läbi viidud narkootilise aine tarvitamise kontrolliga.
2.Tartu Halduskohus tagastas 12. oktoobri 2018. a määrusega kaebuse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas ning võttis mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas menetlusse.
3.Vastustaja esitas vastuse kaebusele 2. novembril 2018, paludes jätta kaebus rahuldamata.
4.Tartu Halduskohus määras 19. detsembri 2018. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Kohus uuendas 14. märtsi 2019. a määrusega menetluse ja palus vastustajal esitada täiendav teave joobekontrolli tegemise praktika kohta vanglas.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja sõnul kinnitati talle pärast 2008. aastal tehtud narkootilise aine tarvitamise kontrolli, et tema suhtes enam tulevikus sarnast kontrolli ei tehta. 2018. aastal aga tehti kaebajale jälle narkootilise aine tarvitamise kontroll, mis oli solvav ja väärikust alandav. Kaebaja sõnul ei ole ta narkootikume tarvitanud. Kaebaja sõnul toimus vaidlustatud tegevus
28.aprillil 2018, mil pärast bensodiasepiini sisaldava ravimi võtmist viidi kaebaja narkotesti tegema, mille käigus alandati tema väärikust. Kaebaja arvates oli narkotesti läbiviimine põhjendamatu. Kaebaja väljendab kahtlust, et seda tehti kaebaja hirmutamiseks tema esitatud kaebuste eest. Puudus igasugune alus kaebaja joobeseisundi kontrollimiseks, juhukontrollid ei ole lubatud. Ilma õigusliku aluseta joobeseisundi kontrollimine, mille raames kaebaja tundis end uriiniproovi andmisel alandatuna, on õigusvastane ning kaebajale põhjustati sellega mittevaralist kahju. Ebausutav on vangla seisukoht, et kaebaja kamber oli nimekirjas, milles viibivaid isikuid sooviti kontrollida. Kaebaja allutati joobekontrollile alles pärast seda, kui vanglaametnikud oli kaebajale toonud ravimi ning ta oli selle manustanud. Vangla ei kasutanud indikaatorvahendit, vaid võttis kohe joobeseisundi tuvastamiseks bioloogilise vedeliku. Kaebaja nõuab, et vastustaja vabandaks ja hüvitaks tekitatud mittevaralise kahju 500 eurot. Kohtumenetluses suurendas kaebaja kahjuhüvitist 100 euro võrra ja palub välja mõista 600 eurot.
6.Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu. Vanglateenistuse ametnikul on õigus vangistusseaduse (VangS) § 671 lg 1 alusel teha kinnipeetavale narkootilise aine tarvitamise kontrolli ning ebameeldivus, mida kinnipeetavale kontrolli teostamine tekitab, on vangistusega paratamatult kaasnev, mida kinnipeetav on kohustatud taluma (VangS § 41 lg 1). Kaebajale ei ole lubatud, et viimase suhtes enam narkootilise aine tarvitamist ei kontrollita. 2008. aastal tehtud test puudutas ainult konkreetset olukorda. Väärikust alandavaks ei saa pidada ka tingimusi, milles kaebaja kontrolli teostamise ajal viibis. Narkootilise aine tarvitamist kontrollitakse kas uriinist või süljest, mõlemad on bioloogilised vedelikud. Tartu Vanglas kasutatakse narkootilise aine tarvitamise kontrollimiseks indikaatorpaberit, mis on mõeldud kiirtesti tegemiseks uriinist. Valik kontrollida narkootilise aine tarvitamist uriinist oli tingitud asjaolust, et uriinis püsib keelatud aine kauem (uriinis kuni nädal, süljes ainult 2-3 päeva). Samuti on uriinist võimalik tuvastada rohkem narkootilisi aineid kui süljest. Kuna karistusseadustiku § 331 kohaselt on kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu poolt narkootilise ja psühhotroopse aine valmistamine, omandamine, valdamine ja arsti ettekirjutuseta tarvitamine kuritegu, mille eest võib määrata kuni kolmeaastase vangistuse, on oluline suuta tuvastada keelatud aine tarvitamine ka siis, kui tarvitamine on toimunud rohkem kui paar-kolm päeva tagasi ning kadunud on ka narkootilise aine tarvitamisele viitavad välised tunnused. Kuna ka
3-18-1804 indikaatorvahendi abil narkootilise aine tarvitamise testimiseks on vajalik bioloogiline vedelik (kas uriin või sülg) ning kuna Tartu Vanglas kasutatakse indikaatorvahendeid, mis on mõeldud uriinitesti tegemiseks, siis eraldiseisvat alust kaebajalt bioloogilise vedelikuna uriini võtmiseks esinema ei pidanud. Kaebaja valiti narkootilise aine tarvitamise kontrolli nn juhuvaliku (pisteline kontroll) alusel, mitte aga seetõttu, et ametnike hinnangul olid tal välised narkojoobele viitavad tunnused. Narkootilise aine tarvitamise kontrolliks uriini andmine ei eelda uriini väljutamist teistsugusel viisil, kui see toimub tavapärasel põie tühjendamisel. Seega isegi juhul, kui kaebaja ennast narkootilise aine tarvitamise kontrollimiseks vajaliku bioloogilise vedeliku andmisel ebamugavalt tundis, ei olnud see vangla õigusvastase tegevuse tagajärg ning riigivastutuse seaduse alusel väidetav kahju hüvitamisele ei kuulu. Pistelise kontrolli tegemise õiguslikuks aluseks on VangS § 671 lg 1. Preventiivsel eesmärgil kontrollimine on lubatud. Kontrollimine on halduse toiming, mille sooritamise viisi, ulatuse, aja ning menetlemise korra määrab haldusorgan haldusmenetluse seaduse § 107 alusel oma äranägemisel. Korrakaitse seadus (KorS) § 37 ei kohaldu vangistusseaduse alusel vanglas joobeseisundi kontrollimisele. KorS § 41 lg 5 kohaldub üksnes juhul, kui isikul tuvastatakse keelatud aine tarvitamisele viitavad tunnused. Kontrolli teostati asjakohasel päeval 22 erinevas kambris asunud kinnipeetavatele.
KOHTU SEISUKOHT
7.Vaidluse all on vangla toimingute õiguspärasus kaebaja joobeseisundi kontrollimisel. Kaebaja on seisukohal, et tema kontrollimiseks puudus vanglal õiguslik alus ning õigusvastase kontrollimisega, mille raames kontrolliti indikaatorvahendiga kaebajal bioloogilise vedeliku alusel joovet, on kaebajale põhjustatud mittevaralist kahju.
8.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb kindlaks teha, kas isikule on kahju tekkinud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena ning kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos.
9.Vangla pole vaideotsuses ega vastuses kaebusele välja toonud, et kaebaja käitumises esinesid narkootilise või psühhotroopse aine joobele omased kliinilised sümptomid, mis tinginuks joobeseisundi kontrollimise vajaduse. Samuti ei tuvastatud kaebajal narkootilise aine joovet. Vangla tugineb põhjendusele, et tegemist oli vangla julgeoleku tagamise eesmärgil nn juhuvaliku (pisteline kontroll) alusel kontrollimisega. Kaebaja on seisukohal, et vanglas on lubatud kinnipeetavaid kontrollida vaid siis, kui isikul esineb joobeseisundile viitavad tunnused. Kohus selle seisukohaga ei nõustu.
10.Vanglas narkootiliste ainete tarvitamise kontrollimist reguleerivad vangistusseaduse ja korrakaitse seaduse normid. VangS § 67 lg 1 näeb, et kinnipeetaval on keelatud alkohoolse joogi ja samuti narkootilise ja psühhotroopse aine tarvitamine arsti ettekirjutuseta. Vanglateenistuse ametnikul on õigus kontrollida kinnipeetavat ja tuvastada keelatud aine tarvitamine. Keelatud aine tarvitamise tuvastamisel lähtutakse KorS §-des 38–41 sätestatud korrast. Nimetatud normist tulenevalt on vanglal õigus vangla territooriumil kontrollida kinnipeetavate seisundit. Nimetatud norm ei täpsusta aga, milliste tingimuste esinemisel on kontrolli tegemine lubatud. VangS § 67 lg-s 1 viidatud korrakaitse seaduse paragrahvides on sätestatud üksnes joobe tuvastamise kord, need normid ei reguleeri kontrollimise õigusliku
3-18-1804 alust. Vanglas joobeseisundi kontrollimise õiguslik alus ei tulene ka KorS §-st 37, sest KorS § 1 lg 9 näeb ette, et KorS-i ei kohaldata vanglateenistuse tegevusele kinnipeetava ja vahistatu suhtes vangistuse ja eelvangistuse täideviimise korraldamisel ning Politsei- ja Piirivalveameti tegevusele arestialuse suhtes aresti täideviimisel ja vahistatu viibimisel arestimajas. Seega on kohaldatavad üksnes need korrakaitse seaduse normid, millele vangistusseaduses on viidatud. Seega on vanglas kinnipeetavate joobeseisundi kontrollimise õiguslikuks aluseks VangS § 67 lg 1.KorS §-d 38-40 ei ole käesoleva asja lahendamisel asjakohased, sest reguleerivad alkoholijoobe kontrollimist kohapeal ja tervishoiuteenuse osutaja juures. KorS § 41 lg 5 näeb ette, et narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi kahtluse korral peab korrakaitseorgan kirjeldama isikul esinevaid joobeseisundile viitavaid tunnuseid. Vaidlust ei ole selles, et vangla hinnangul antud juhul selliseid tunnuseid väliselt ei esinenud. Kohtu hinnangul tuleb VangS § 67 lg 1 tõlgendamisel aga arvestada ka VangS § 41 ja vangla julgeoleku tagamise eesmärgiga.
12.Kohtu hinnangul hõlmab VangS § 67 lg 1 ka nn juhuvaliku alusel pisteliste kontrollide tegemise õiguse, mil isikul kliinilisi joobetunnuseid väliselt ei esine. Pistelise kontroll tegemise võimalus distsiplineerib kinnipeetavaid hoiduma narkootiliste ainete tarvitamisest vanglas. Vangla julgeolek on kaalukas väärtus, mille tagamiseks on preventiivsel eesmärgil joobeseisundi kontrollimine eesmärgipärane ja vajalik meede. Samuti tuleb arvestada, et narkootikumide tarvitamisele viitavad näitajad säilivad organismis kauem kui alkoholi puhul. Kui narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud joovet oleks lubatud kontrollida üksnes joobele viitavate väliste tunnuste ilmnemisel, siis raskendaks see oluliselt vangla julgeoleku tagamist. Seega on kohtu hinnangul üldise ohuhinnangu alusel kontrollide tegemine VangS § 67 lg 1 alusel lubatud ning kinnipeetava kontrollimise eelduseks ei ole sellisel juhul väliste joobetunnuste esinemine ja kontrollimise protokollis kajastamine.
13.Kohus peab vajalikuks siiski juhtida vangla ja seadusandja tähelepanu sellele, et VangS § 67 lg 1 on sõnastuslikult ebaselge ning vajaks täpsustamist. Ohu ennetamiseks pisteliste kontrollide tegemise õigus ei ole piisavalt selgelt VangS § 67 lg-s 1 sõnastatud.
14.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vanglal on õigus ka nn juhuvaliku alusel kontrollida kinni peetavate isikute joobeseisundit.
15.Ebaõige on kaebaja seisukoht, et joobeseisundi kontrollimine oli 2018. aastal õigusvastane juba seetõttu, et kaebaja suhtes toimus 2008. aastal samasugune kontroll ning vangla direktor lubas väidetavalt, et kaebaja suhtes enam kunagi sarnast kontrolli ei tehta. Kaebaja suhtes väidetav õigusvastane käitumine minevikus ei tähenda, et vanglal puudub õiguslik alus kaebaja kontrollimiseks. Sellist keeldu vangistusseadus ette ei näe. Samuti ei ole eluliselt usutav, et vangla direktor sellise lubaduse üldse andis.
16.Vastustaja on kohtu nõudele esitatud vastuses (tl 53) selgitanud, et kaebaja kontrollimise päeval kontrolliti juhuvaliku alusel mitmetes erinevates kambris asunud kinnipeetavaid. Seega ei ole kohtu hinnangul usutav, et kaebaja kontrollimise eesmärgiks on kaebaja karistamine tema varasema tegevuse eest või kaebaja alandamine. Vanglas julgeoleku tagamiseks joobeseisundi kontrollimine ning keelatud asjade leidmiseks kambrite läbiotsimine on tavapärane ning vajalik meede.
17.Ebaõige on kaebaja seisukoht, et uriiniproovi võtmine oli õigusvastane, sest teda oleks tulnud kontrollida esmalt indikaatorvahendiga. Kaebaja joovet ongi kontrollitud üksnes indikaatorvahendiga. KorS § 41 lg 16 alusel on siseminister 20. novembri 2014. a määrusega
3-18-1804 nr 48 kehtestanud narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamiseks kasutatava indikaatorvahendi kasutamise ning selle dokumenteerimise korra (Kord). Korra § 1 lg 2 järgi on narkootilise aine organismis tuvastamine indikaatorvahendiga võimalik kas sülje- või uriiniproovist. Kaebaja allutati uriiniproovi andmise kohustusele ning kontrolliti seejärel indikaatorvahendiga kaebaja joovet.
18.Inimväärikust alandavaks saab RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Antud juhul ei ole vangla tekitanud kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas joobeseisundi kontrollimisega. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et Tartu Vanglas kasutatakse narkootilise aine tarvitamise kontrollimiseks indikaatorpaberit, mis on mõeldud kiirtesti tegemiseks uriinist, sest uriinis võimaldavad tuvastada narkootilise aine tarvitamist pikema perioodi ulatuses kui sülje põhjal tehtav test. Nii sülg kui uriin on mõlemad bioloogilised vedelikud. Kohtu hinnangul ei ole uriinitesti tegemine iseenesest isiku põhiõigusi rikkuv. Samuti ei kinnita kohtumenetluses esitatud dokumendid, et bioloogilise vedeliku võtmisel oleks rikutud protseduurireegleid. Kohus möönab, et bioloogilise vedeliku andmine võis põhjustada kaebajale ebamugavustunnet ning hingelisi üleelamisi, kuid need ei ületa testi tegemisega kaasnevaid tavapäraseid ebameeldivusi ega ole käsitatav inimväärikust alandava kohtlemisena.
19.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kuna vangla tegevus on olnud õiguspärane, siis ei ole kahjunõude rahuldamiseks alust. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kaebaja suurendas kahjunõuet 22. aprillil 2019. a 100 euro võrra. Nõutava kahjuhüvitise suuruseks on seega 600 eurot, millelt tulnuks riigilõivu tasuda 18 eurot. Kohus vabastas kaebaja 12. oktoobri 2018. a määrusega riigilõivu tasumisest ja jätkab menetlusabi andmist. Kuna kohus vabastas kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest jääb kaebaja menetluskulu (18 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.