Juri Ustimenko kaebus Tartu Vangla vastu ajavahemikul 18.08.-06.11.2016. a pikaajalise kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju 3000 eurot hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 31.07.2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Juri Ustimenko apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant Juri Ustimenko
Menetlusosalised
Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 31.07.2018. a otsus. Teha uus otsus, millega tuvastada Tartu Vangla tegevuse õigusvastasus kaebaja suhtes kartserikaristuste järjestikusel täideviimisel 45 järjestikust päeva ületavas osas ajavahemikul 18.08.–06.11.2016. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud summas 180 eurot Eesti Vabariigi kanda
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 13.01.2020 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Kaebaja esitas 25.09.2017 vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 54, tõlge tl 55) mille kohaselt viibis ta kartseris 2016. a juulist kuni oktoobrini üle kahe kuu tühiste, ebaoluliste rikkumiste eest, mida kaebaja peab piinamiseks. Üle 70 päeva järjest kartseris viibimine on piinamine ja kaebaja nõudis selle eest 3000 euro suurust hüvitist.
2.Tartu Vangla jättis 07.12.2017. a otsusega nr 1-13/198-5 (tl 3-3p) kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt viibis kaebaja kartseris 18.08.–06.11.2016 järjest kokku 80 päeva ja sellest perioodist lähtus vangla kahju hüvitamise taotluse lahendamisel.
3.Kaebaja esitas 21.12.2017 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 1, tõlge tl 6, tl 34, tõlge tl 36, tl 45–47, tõlge tl 50-50p), milles nõudis Tartu Vanglalt 3000 eurot piinamise eest kartseris 70 päeva jooksul. Kaebuse kohaselt piinas vangla kaebajat kartseriga arvete õiendamiseks tühiste rikkumiste eest. Kaebaja osundas vangla karistuspraktika ebajärjepidevusele kinnipeetava poolt nimesildi kandmise kohustuse eiramisel karistuste määramisel. Kord määratakse noomitus, teinekord aga kartser. Kaebaja oli viidud peaaegu enesetapuni ja on olnud sunnitud meditsiiniosakonda pöörduma, kust sai ka meditsiinilist abi. Vangla poolt kaebaja piinamine on mõjutanud kaebaja tervist. 29.08.2016. a intsidendi järel pöördus kaebaja meditsiiniosakonda ja sai ravimeid valu vastu. Vangla meditsiiniosakond allub valvuritele, kaebaja taotleb enda tervisekaardi vanglalt välja nõudmist. Kaks kuud kartserit nimesildi kandmise nõude rikkumise ja perenime mitteütlemise eest on piinamine.
4.Tartu Vangla taotles hiljem täiendatud vastuses kaebusele (tl 24–27, 52–53, 57) kaebuse rahuldamata jätmist. Vastustaja on järginud kehtivat õigust, kaebaja järjestikku kartseris hoidmine on tingitud kaebaja enda tegevusest. Erinevate karistuste liikide kohaldamine oli tingitud üld- ja eripreventiivsetest kaalutlustest, kuna kartser ei täitnud oma eesmärki, otsustati 2016. aasta oktoobri lõpust määrata kaebajale karistuseks hoiatusi.
5.Tartu Halduskohus jättis 31.07.2018. a otsusega kaebuse rahuldamata ja kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu Eesti Vabariigi kanda. Halduskohus mõistis kaebust taoliselt, et kahjunõue vangla vastu on esitatud alandava kohtlemise ja karistamise eest, sest ilmselgelt ei kvalifitseeru kaebaja menetlusdokumentides kirjeldatud faktilised asjaolud piinamiseks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni mõttes. Asjaolu, et kaebaja leiab subjektiivsele tunnetusele põhinedes, et teda on karistatud tühiste rikkumiste eest, ei muuda iseenesest õiguspäraseid karistusi veel piinamiseks. Kuna kaebaja ei tõstatanud vanglale esitatud taotluses ja halduskohtule esitatud esialgses kaebuses tervise kahjustamise aspekti, siis tuli halduskohtul kontrollida, kas distsiplinaarkaristuse järjestikune kestus oli ebaproportsionaalne. Kaebaja pidas ennast karistatuks mõttetute rikkumiste eest, kusjuures teda vaevas eelkõige see, et samalaadse rikkumise toimepanemisel ei karistata teda alati noomitusega, vaid paigutatakse ka kartserisse. Käesoleval juhul on kartserikaristuse maksimummäära kaebuses nõutu kohaselt ületatud suurusjärgus 25 päeva võrra (70-45=25). Tõendamist ei ole leidnud kaebaja väide, et ta sooritas tühiseid ja mõttetuid rikkumisi, mille puhul on kartser välistatud. Halduskohus oli seisukohal, et kartserikaristuse mõju kaebaja sotsiaalsele olukorrale ei ole osutunud oluliseks, mis annaks aluse kartseri ebaproportsionaalselt pikaajaliseks pidamiseks. Vangla vastuse kohaselt on kaebajat 01.07.–06.11.2016 karistatud kartseriga kokku 16 korral. Halduskohtu hinnangul ei olnud vanglaametnike solvamine, tuletõrjehäiresüsteemi lõhkumine, ametnike suhtes korduv ebatsensuursete väljendite kasutamine, kaaskinnipeetavaga suhtlemise jätkamine pärast vastavat keeldu, telefonikõne mittelõpetamine selleks korralduse saamisel, käsitletavad ebaoluliste distsipliinirikkumistena. Puutuvalt nimesildi ja perenime temaatikaga osundas halduskohus, et süstemaatiliselt samalaadsete rikkumiste toimepanemisel, ei saa ükski deliktiõigusele allutatud isik eeldada, et tema puhul piirdutakse lõpmatult seaduses nimetatud kergeima karistusega.
Kaebaja väited ja viited vanglas reaktsioonilise terroristliku diktatuuri vormi valitsemisest on ilmselgelt alusetud ja asjakohatud. Kaebajast kinnipeetava väärikuse alandamist keelav norm on küll imperatiivne, kuid tõendite kogum, mis on asjas kogutud, ei veennud halduskohut, et kaebajalt vabaduse võtmine omaks väärikuse alandamise kvaliteeti, samuti selles, et kaebaja kartseris hoidmine oleks ebaproportsionaalne, kuigi see oli pikaajalisem, kui seadus lubab kohaldada ühe karistusena ühe süüteo eest. Iseseisvate distsiplinaarmenetluste tulemusena määratud karistuste järjestikuse täitmise koosmõju ei ole käesoleval juhul olnud kinnipeetava suhtes ülemäärane põhiõiguste riive.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 31.07.2018. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 7474p, tõlge tl 76), milles nõuab Tartu Halduskohtu 31.07.2018. a otsuse tühistamist ning kaebuse rahuldamist ja vangla kohustamist tasuma talle 3000 eurot. Kaebaja hinnangul pidanuks halduskohus välja nõudma taotletud dokumendid. Halduskohus nimetas 2018. a juulis vanglale, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt ehk kaebus on põhjendatud, aga 31.07.2018. a otsuses vaikis selle fakti maha. Halduskohus vaikis maha, et inimene võib ise hinnata enda piina.
7.Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele (tl 80-81) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebuses halduskohtule ja 11.06.2018. a taotluses soovis kaebaja temale 2016 määratud distsiplinaarkaristuste nimekirja väljanõudmist. Sisuliselt rahuldas halduskohus kaebaja taotluse osaliselt, kuna kohustas vastustajat esitama andmed kaebaja distsipliinirikkumiste osas perioodil 17.10.2016 kuni 2017 jaanuar. See, millise hinnangu annab kaebaja temale määratud karistustele, ei ole selle vaidluse puhul asjakohane. Ka see teave, kas ja millise rangusega on vangla kaebajat sarnaste rikkumiste eest varem karistatud, ei ole oluline. 09.07.2018. a avalduses taotles kaebaja „medkaardi päringut osutatud kartseripäevade osas“. Tartu Vanglale jääb taotlus oma sisult arusaamatuks. Tervisekaardi väljavõte saaks anda teavet isiku tervisliku seisundi kohta. Samas ei ole kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses tuginenud ei tervise kahjustamisele ega tervise halvenemisele, seega ei saa kaebaja tervisega seotud asjaoludele tugineda ka kohtus. Kohtueelses menetluses ei ole selliseid asjaolusid kontrollitud ega neile hinnangut antud. Tartu Vangla hinnangul on kaebaja mõnd menetlusdokumenti vääriti mõistnud, sest halduskohus ei ole väljendanud seisukohta, et kaebus tuleks osaliselt rahuldada. Küsimuse, kas kaebus on osaliselt või täielikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, lahendatakse siiski kohtuotsuses, mitte menetluse kestel korraldavates menetlusdokumentides.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning halduskohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus tunnistab Tartu Vangla tegevuse kaebaja suhtes kartserikaristuste täideviimisel 45 järjestikust päeva ületavas osas ajavahemikul 18.08.– 06.11.2016 õigusvastaseks. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.
9.Kaebaja viibis perioodil 18.08.–06.11.2016 järjestikku 80 päeva kartseris. Seejuures on kaebaja aga nii kaebuses kui ka apellatsioonkaebuses kahjuhüvitise nõudmisel selgelt tuginenud tema järjestikku 70 päeva kartseris hoidmisele. Seega käsitleb ringkonnakohus kaebaja hüvitamisnõuet esitatuna tema järjestikku 70 päeva jooksul kartseris hoidmise tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu seejuures halduskohtu järeldusega et kaebaja suhtes järjestikku 70
päeva kartserikaristuste täideviimine oli proportsionaalne. Riigikohus on selgitanud, et põhiseaduse § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muu hulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega kahjustaks isiku tervist; vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada viibida kinnipeetaval mõistlik arv päevi vangla tavatingimustes (RKHKo 10.10.2017, 3-15-3133, p 18). Veel on Riigikohus märkinud, et hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale; seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks; hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid; siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva (RKHKo 04.06.2018, 3-15-2943, p 19). Käesoleval juhul ületas kaebaja katkematu kartseris viibimise kestus VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära 25 päeva võrra ning ringkonnakohus peab seda maksimummäära oluliseks ületamiseks.
10.Lähtuvalt Riigikohtu seisukohtadest lasub põhjendamiskoormus, et kaebaja 70 päeva järjest kartserirežiimil hoidmine ei olnud ebaproportsionaalne, Tartu Vanglal. Tartu Ringkonnakohus on varasemalt selgitanud, et kinnipeetava vangistusseaduses nimetatud kartserikaristuse maksimaalset määra ületava kartserirežiimil hoidmise korral peab vangla veenduma, et kartserikaristuse jätkuv täitmine ei too kaasa vangistuse eesmärkidega vastuolus olevaid kahjulikke tagajärgi kinnipeetavale. Vastustaja sellekohase veendumuse aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tekkinud veendumuse kujunemine peab olema kontrollitav, mistõttu tuleb vastustajal vaidluse korral põhjendada kinnipeetava jätkuvat hoidmist kartserirežiimil. Seejuures ei ole piisav tuginemine karistuste määramise õiguspärasusele, vaid kinnipeetava pikaajalist kartserisse paigutamist saavad õigustada kinnipeetavaga seotud asjaolud. Vanglal tuleb veenduda, et pikaajaline kartserisse paigutamine on kooskõlas vangistuse eesmärkidega (Tartu Ringkonnakohtu 29.03.2018. a otsus nr 3-17-356, p 19). Asja materjalidest nähtuvalt, ei ole vangla ringkonnakohtu hinnangul kaebaja vangistusseaduses nimetatud kartserikaristuse maksimaalset määra ületava kartserikarise puhul selle kahjulikke tagajärgi kaebajale hinnanud. Vastustaja seisukohtadest ei nähtu, et vangla oleks hinnanud karistuste järjestikusel täitmisele pööramisel kartseris viibimise individuaalset mõju kaebaja tervislikule või sotsiaalsele olukorrale ega seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks, ega ka kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid. Tartu vangla on vastuses kaebusele vaid märkinud, et vangla ei pea täiendavalt põhjendama, miks kinnipeetavale määratud kartserikaristust või -karistusi täidetakse katkematult. Vangla hinnangul on kinnipeetaval endal võimalus osutada ja põhjendada, miks jätkuv kartserirežiimil viibimine tema õigusi ülemäära riivab, kuid kaebaja ei ole selliseid põhjendusi välja toonud. Tartu Vangla ei ole niisiis põhjendanud kartserikaristuste proportsionaalsust. Seega leiab ringkonnakohus, et perioodil, mil kaebaja viibis enam kui 45 päeva järjest kartseris, oli kartserikaristuse täitmine tema suhtes ülemäärane ja vastustaja tegevus sellest tulenevalt õigusvastane.
11.Riigivastutuse seadus (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kartserisse paigutamisega kaasneb intensiivne vabadusõiguse täiendav
piirang RVastS § 9 lg 1 tähenduses (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 12). Kuivõrd Tartu Vangla tegevus kaebaja kartserikaristuse täitmisel perioodil, mil kaebaja viibis enam kui 45 päeva järjest kartseris, oli õigusvastane, on vangla käesoleval juhul rikkunud kaebaja vabadusõigust.
12.Ringkonnakohus on seisukohal, et just Tartu Vangla õigusvastane tegevus põhjustas kaebajale kahju. Praeguses asjas pole ringkonnakohtul alust kahelda ka Tartu Vangla süüs. Ringkonnakohus selgitab, et halduskohus pole eitanud kaebaja õigust hinnata enda piina, kuid kaebaja subjektiivne hinnang enda olukorrale ei tähenda, et kohus peaks sellega täielikult nõustuma. Kohus võib objektiivsetele asjaoludele tuginedes jõuda teisele järeldusele. Kohtupraktikas on märgitud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, kuna valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seejuures on üldjuhul piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15).
13.RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Riigikohus on senises praktikas leidnud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamine (RKHKo 05.10.2006, 3-3-1-44-06, p 14; 11.12.2009, 3-3-1-80-09, p 12; 20.10.2011, 3-3-1-43-11, p 18). Ka HKMS § 41 lg 5 näeb sellise võimaluse ette. Kahju kohane hüvitamise viis oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Ringkonnakohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja süüline õigusvastane tegevus, mis tekitas kaebajale mittevaralise kahju. Samas arvestab ringkonnakohus kahjuhüvitise määramisel seda, et kahjunõudega hõlmatud periood, mil kaebaja pidi hingelisi kannatusi taluma, oli suhteliselt lühike ning kaebaja ise oma järjepidevate distsipliinirikkumistega põhjustas enda kartserisse paigutamise. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaebaja õiguste rikkumine ei olnud sel perioodil sedavõrd intensiivne, et õigustatud oleks rahalise hüvitise väljamõistmine.
14.HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Kuivõrd ringkonnakohus peab põhjendatuks vähendada väljamõistetavat hüvitist RVastS § 9 lg 2 ja § 13 lg 1 p 3 alusel selliselt, et rahalist hüvitist kaebajale välja ei mõisteta, teeb ringkonnakohus HKMS § 41 lg 5 alusel Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kaebaja suhtes kartserikaristuste järjestikusel täideviimisel 45 järjestikust päeva ületavas osas ajavahemikul 18.08.–06.11.2016.
15.Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgnevat. Kaebaja heidab halduskohtule ette, et halduskohus ei nõudnud tema taotletud dokumente välja. Kaebaja soovis temale 2016. a määratud distsiplinaarkaristuste nimekirja väljanõudmist. Halduskohus kohustas vastustajat esitama andmed kaebaja distsipliinirikkumiste osas perioodil 17.10.2016 kuni 2017 jaanuar. Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud halduskohus käesoleva vaidluse eset arvestades kaebaja distsiplinaarkaristuste osas rohkem tõendeid koguma, kuivõrd vaidlus puudutab ainult
määratud karistuste täitmist. 09.07.2018. a avalduses taotles kaebaja „medkaardi päringut osutatud kartseripäevade osas“. Kuna kaebaja ei ole kahju hüvitamist seoses tervisekahjuga taotlenud, ei pidanudki halduskohus kaebaja poolt soovitud dokumente välja nõudma, sest tegemist polnud asjas tähtsust omavate tõenditega HKMS § 62 lg 2 mõttes.
16.Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks kaebaja väide, nagu oleks halduskohus juulis 2018 vanglale öelnud, et kaebus tuleb osaliselt rahuldada. Asja materjalidest halduskohtu sellist seisukohta ei nähtu. Lisaks ei saagi halduskohus enne asja sisulist lahendamist kohtuotsusega siduvalt sellist seisukohta väljendada, kuna HKMS § 158 lg 1 kohaselt otsustab kohus kohtuotsuses, kas kaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatu ka kaebaja etteheide seoses istungi korraldamata jätmisega. 05.06.2018. a määruses on halduskohus otsustanud vaadata asja läbi kirjalikus menetluses, sest vaidluse all on peamiselt õiguslikud küsimused. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellise seisukohaga.
17.Kokkuvõttes rahuldab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega tunnistab Tartu Vangla tegevuse kaebaja suhtes kartserikaristuste järjestikusel täideviimisel 45 järjestikust päeva ületavas osas ajavahemikul 18.08.–06.11.2016 õigusvastaseks. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.
18.Tartu Halduskohus vabastas 13.04.2018. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse ja ringkonnakohus jätkas 03.09.2018. a määrusega halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Seega oli kaebaja nii kaebuse kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu 90 euro tasumisest. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodud sätetest juhindudes tuleb menetluskulud summas 180 eurot jätta Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.