3-19-336 12. november 2019, Jõhvi Ülle Polluks „X“i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.02.2019 otsuse nr 15.3-3.4/95-1 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised
Kirjalik menetlus Kaebaja – “X“ Vastustaja – Politsei- ja esindaja Elise Suurkuusk
Piirivalveamet,
volitatud
Resolutsioon
1.Võtta tõenditena käesoleva haldusasja materjalide juurde materjalid kohtuasjast nr 1-17-4780 (Viru Vangla poolt koostatud iseloomustus, Viru Maakohtu 29.10.2019 määrus).
2.Rahuldada kaebus osaliselt ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 14.02.2019 otsuse nr 15.3-3.4/95-1 lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtestamise osas.
3.Jätta muus osas kaebus rahuldamata.
4.Välja mõsta vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulud summas 10 eurot.
5.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
Kohtuotsuse resolutsiooni punktide 2, 3 ja 4 peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 12.12.2019. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 14.02.2019 otsusega nr 15.3-3.4/95-1 tunnistati „X“i pikaajalise elaniku elamisluba nr EL77E010194 kehtetuks. Ühtlasi koostati lahkumisettekirjutus
Eesti Vabariigist lahkumiseks kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele „X“ kinnipidamisasutusest vabanemisel. Lisaks kohaldati „X“ ile sissesõidukeeld viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
2.Tartu Halduskohtule saabus 22.02.2019 „X“ kaebus PPA 14.02.2019 15.3-3.4/95-1 otsusele.
3.Tartu Halduskohus jättis 18.03.2019 kohtumäärusega kaebuse käiguta.
4.Kaebaja täitis 26.03.2019 kohtumääruse ja tasus kaebuselt riigilõivu.
3.Tartu Halduskohus võttis 19.06.2019 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA ja kohustas vastustajat kaebusele vastama.
4.PPA esitas vastuse kaebusele 17.07.2019.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja leiab, et ta ei kujuta ohtu Eesti Vabariigile, ta ei ole terrorist, rahvusliku vihkamise õhutaja ega spioon. Käesoleval ajal kannab ta karistust narkokuriteo eest karistusseadustiku § 184 lg 2 järgi, mille pani suuremas osas toime narkootiliste ainete isikliku tarbimise tõttu. Kaebaja soovib jääda Eesti riiki, kus ta sündis ja üles kasvas, kus elavad kõik sugulased ja lähedased, sealhulgas ka abikaasa“X“ , kes on Eesti Vabariigi kodanik. Samuti on Eestisse maetud kaebaja lähedased, isa“X“ , lihased vennad ja venna(õe)poeg. Kaebaja võttis Vene Föderatsiooni kodakondsuse mitte omal tahtel, vaid lapsena. Kaebaja on lõpetanud psühhotroopsete ja narkootiliste ainete tarbimise ja ta on suundunud kainele ja tervele eluviisile. Kaebajal on diagnoositud kroonilised haigused ja ta peab tarvitama ravimeid eluaegselt. Venemaal puudub tal ravi saamise võimalus. Sellest tulenevalt taotleb kaebaja kohtult PPA 14.02.2019 otsuse nr. 15.3-3.4/95-1 (elamisloast ilmajätmisest ning riigist sundkorras väljasaatmise otsuse) tühistamist.
6.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja arvas, et kaebus ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja analüüsis kaebaja kriminaalset tausta, kaebaja poolt toimepandud kuritegusid, nende asjaolusid, ühtlasi karistuse pikkust ja laadi ning leidis, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale ja julgeolekule seisneb narkootilise aine ebaseaduslikus omandamises, valdamises, edasiandmises ja narkootilise aine veos. Kaebaja on seadnud ohtu narkootilise aine lõpptarbijate elu ja tervise, müües vähemalt 20 korral narkootilist ainet, saades selle eest ka varalist kasu. Ühtlasi on isik oma tegevusega toetanud narkootilise aine müügiturgu Eesti Vabariigis. Kuigi kaebaja on läbinud psühhotroopsete ainete rehabilitatsiooni, ei ole usutav, et kaebaja uuesti kuritegusid toime ei pane. Kaebaja viibib pikaajalises vangistuses neljandat korda. Seega on kaebajat neljal korral karistatud Eesti Vabariigi kõige karmima karistusliigiga ning kaebaja käitumisest nähtub, et vangistus ei ole suutnud teda õiguskuulekale käitumisele suunata. Narkootikumidega seotud kuritegude toimepanemisel on kaebaja põhjustanud reaalse ja piisavalt tõsise ohu avalikule korrale ja seeläbi ka Eesti Vabariigi julgeolekule.
6.1.Vastustaja leiab, et kaebajal kui Venemaa Föderatsiooni kodanikul on võimalus saada vajalikku arstiabi ka Venemaa Föderatsioonis. Kaebajal oli võimalus täisealisena Eesti Vabariigi kodakondsust taotleda, kuid ta ei teinud seda.
Vaidlusaluse otsusega kaebajale kehtestatud viieaastane sissesõidukeeld on proportsionaalne, põhjendatud ja vajalik. Vastustaja möönab, et on vaidlusaluses otsuses on kaalutlusõiguse teostamine jäänud napiks, kuid sellegipoolest on viieaastane sissesõidukeeld õiguspärane.
6.2.Sellest tulenevalt palus vastustaja jätta esitatud kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
KOHTU SEISUKOHT
7.Haldusasja materjalide kohaselt vastustaja 14.02.2019 otsusega nr 15.3-3.4/95-1 tunnistati kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba nr EL77E010194 kehtetuks, koostati lahkumisettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel ja kohaldati kaebajale sissesõidukeeld viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kohtule esitatud kaebuses taotles kaebaja PPA 14.02.2019 otsuse nr 15.3-3.4/95-1 ja elamisloast ilmajätmisest ning riigist sundkorras väljasaatmise otsuse tühistamist.
8.Sellest tulenevalt ja lähtudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg-st 4, tõlgendab kohus kaebust, mis on esitatud PPA 14.02.2019 otsuse nr 15.3-3.4/95-1 peale, ehk pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse ja kehtestatud sissesõidukeelu tühistamise nõuete osas vastavalt HKMS § 37 lg 2 p-le 1. Kohus märgib, et vastuses kaebusele lähtus vastustaja ka eeldusest, et kaebaja vaidlustas tühistamisnõude raames nii PPA 14.02.2019 otsuse nr 15.3-3.4/95-1 kui ka lahkumisettekirjutuse ja kehtestatud sissesõidukeelu.
9.Esmalt võtab kohus seisukoha PPA 14.02.2019 otsuse nr 15.3-3.4/95-1 õiguspärasuse osas, millega tunnistati kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba nr EL77E010194 (I), seejärel lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasuse osas (II) ning otsustab menetluskulude jagamise üle (III). I
10.Vastustaja 14.02.2019 otsus nr 15.3-3.4/95-1, millega tunnistati kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba nr EL77E010194 kehtetuks on haldusakt, kuna selle alusel võeti kaebajalt kui Eesti Vabariigi pikaajaliselt elanikult ära õigus elada Eesti territooriumil. Seega, PPA 14.02.2019 otsusel nr 15.3-3.4/95-1, millega tunnistati kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba nr EL77E010194, on ilmselge regulatiivne toime, mistõttu vastab vaidlusalune otsus eelpoolnimetatud osas haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
11.Materiaalõiguseks, mis reguleerib välismaalastele pikaajalistele elanikele väljastatud elamislubade kehtetuks tunnistamise alust ja korda, on välismaalaste seadus (VMS). VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Sellest tulenevalt on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine vastustaja diskretsiooniline otsus. Seega, lisaks HMS § 51 lg-s 1 sätestatud nõuetele peab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus kui haldusakt vastama HMS § 4 lg-s 2 kehtestatud nõuetele.
12.VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamise kohta on olemas ka kohtupraktika. Nimelt leidis Riigikohtu Halduskolleegium, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.1 Riigikohtu Halduskolleegium on ka varem rõhutanud, et oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest. 2 Seega, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine näeb esiteks ette, et tehakse kindlaks isikust lähtuv oht. Peale ohu tuvastamist kaalutletakse elamisloa poolt ja vastu kõnelevaid argumente vastavalt VMS § 241 lg-le 3.
13.Kaebuse kohaselt ei kujuta kaebaja ohtu Eesti Vabariigile, kuna ta ei ole terrorist, rahvusliku vihkamise õhutaja ega spioon.
13.1.Kohus nõustub kaebajaga ja leiab, et riigi julgeolekule ei kujuta kaebaja otseselt ohtu. Vaidlusaluse otsusest ega muudest haldusasja materjalidest ei ole näha, et kaebaja oleks toime pannud riigivastaseid kuritegusid või tegelenud tegevusega, mida saaks kvalifitseerida riigivastaseks. Varasemalt toime pandud kuritegudest tulenevalt on kaebajast tulenev oht riigi julgeolekule vaid kaudne.
14.Järgmisena analüüsib kohus, kas kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale. Haldusasja materjalide kohaselt tugineb vastustaja ohuhinnang asjaoludele, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud kuuel korral ning vanglas kannab ta karistust neljandat korda. Vaidlusaluse otsuse kohaselt on toimepandud kuritegude vägivaldsuse raskusaste vähenenud, kuid kuriteod on muutunud ühiskonnale ohtlikumaks ja mõjutavad suuremat hulka isikuid. Soodusteguriks on sõltuvusainete tarvitamine ja põhjuseks enamasti rahalise kasu saamine. Samas, arvestas vastustaja Viru Vangla 17.10.2017 taotluses nr 2-8/35040-1 esitatud seisukohaga, et kaebajal puudub tahe muutuda. Kuna vastustaja hinnangul ei ole alust uskuda, et kaebaja oma elustiili muudaks, kujutab ta endast avalikule korrale tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu ka pärast vanglast vabanemist. Kohus nõustub vastustajaga, et tegemist on raskete ning tõsiste kuritegudega. Seega, võttes arvesse kaebaja poolt narkootiliste ainete käitlemise retsidiivsust, möönab kohus, et majandusliku kasu saamise eesmärgil võib ta peale vanglast vabanemist jätkata narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemisega, mistõttu ei ole välistatud temast tulev oht avalikule korrale.
15.Juhul, kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lgst 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või riigi julgeolekule. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel ohtu hinnates tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh peab lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul olema kindlaks tehtud tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Ohu hindamine hõlmab nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist ning see on kohtulikult kontrollitav. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.
16.Esmalt märgib kohus, kuna kaebaja ei kujuta kohtu arvates ohtu riigi julgeolekule, siis ei analüüsi kohus seda, kas kaebajalt tulenev oht riigi julgeolekule on tegelik ja piisavalt tõsine.
RKHKo 3-17-1545, p 19. RKHKo 3-3-1-2-16, p-d 14, 22
Kohus analüüsib vaid seda, kas kaebajalt tulenev oht avaliku korrale on tegelik ja piisavalt tõsine.
17.Vaidlusaluse otsuse kohaselt leidis vastustaja, et kaebaja kujutab endast avalikule korrale reaalset ja piisavalt tõsist ohtu. Vastustaja omistas suure kaalu asjaolule, et ta on kolmel eraldiseisval korral pannud toime kuriteo, mille esemeks on suures koguses narkootilise aine valdamine, omandamine ja edasiandmine, tegemist on raskete ning tõsiste kuritegudega, mis on otseselt ja suurel määral ohustanud rahva tervist, avalikku korda, aga samuti asjaolule, et kaebaja eelnev vanglakaristus ei ole oma eesmärki täitnud ning kaebajat ei suuda õiguskuulekale käitumisele suunata isegi mitte kõige karmim karistusliik (vabadusekaotus). Vastustaja on arvestanud ka Viru Vangla poolt 17.10.2019 väljendanud seisukohaga, et kaebaja poolt toime pandud rikkumiste arv ning kuritegude loend kinnitavad, et tal puudub tahe muutuda. Sellest tulenevalt leidis vastustaja, et kaebaja kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
18.Kohus märgib, et vangistusseaduse § 6 lg 1 järgi on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vangla tihedast kontaktist kinnipeetavaga vangistuse ajal ning vangistuse eesmärgist tulenevalt on vangla hinnang kinnipeetava ohtlikkusele seoses uute kuritegude toimepanemisega väga olulise kaaluga. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei või tugineda pelgalt isiku süüdimõistmisele ning hinnang isikust lähtuva ohu ja selle lävendi kohta tuleb anda võimalikult hilises staadiumis.3 Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ art 12 kohaldamisel tuleneb siiski, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse, s.o ka lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb (C-371/08, Ziebell, p 84). Selline võib olukord olla eelkõige siis, kui ajavahemik lahkumisettekirjutuse tegemise ja selle õiguspärasuse kohtuliku hindamise vahel on pikk (vrd nt liidetud kohtuasjad C-316/16 ja C-424/16, B, p 94). Haldus- ja ringkonnakohus, omades faktiliste asjaolude hindamise pädevust, peavad eeltoodust ja HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt välja selgitama ja hindama, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule oluliselt muutunud. Kui kohus jõuab järeldusele, et muutunud asjaolude tõttu ei oleks samasisulise haldusakti andmine enam õiguspärane, tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada, sõltumata sellest, kas see oli andmise ajal õiguspärane.4
19.Kohus tuvastas, et Viru Vangla esitas 05.09.2019 Viru Maakohtule materjalid kaebaja vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks elektroonilise valve alla. Nimelt leidis vangla kaebaja kohta koostatud iseloomustuses, et kaebajal on üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 41%. Vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 43%. Arvestades kinnipeetava ohtlikkuse taset ning uue kuriteo toimepanemise tõenäosusele antud hinnangut, toetas vangla kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamist. Viru Maakohus 29.10.2019 määrusega kohtuasjas nr 1-17-4780 rahuldas kohus Viru Vangla taotluse ja vabastas kaebaja tingimisi enne tähtaega. Kohus leidis, et vabastamist toetavad asjaolud (elu- ja töökoha olemasolu, lähedaste toetus, töötamine ja individuaalkava läbimine vanglas, distsiplinaarkaristuste puudumine, liitumine Sütik programmiga jne) on ülekaalukad. Vastavalt HKMS § 56 lg-le 2, § 61 lg-le 4 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 lg-le 2
RKHKo 3-18-89, p 14. RKHKo 3-17-1545, p 22.
võtab kohus tõenditena käesoleva haldusasja materjalide juurde materjalid kohtuasjast nr 1-174780 (Viru Vangla poolt koostatud iseloomustus, Viru Maakohtu 29.10.2019 määrus). Kohus märgib täiendavalt, et vangla poolt kaebaja kohta koostatud iseloomustusest on näha, et isik on motiveeritud vanglas töötama, et vabaneda oma nõuetest ja on töötanud vanglas majandustöödel koristajana. Viru Vanglale on esitatud 01.08.2019 garantiikiri, millega ettevõtte VTK NARVA kohustub tagama kaebajale töö juhul, kui ta vabaneb tingimisi ennetähtaega elektroonilise järelevalvega. Perioodil 01.02.2018 - 15.03.2018 läbis kaebaja sotsiaalprogrammi Eluviisitreening. Kaebaja soovib loobuda metadoonist ja teistest sõltuvusainetest. Alates 03.09.2018 õpib Kohtla-Järve Täiskasvanute gümnaasiumis, kus omandab põhiharidust (7. klass).
20.Samuti väärib kohtu arvates tähelepanu ka see asjaolu, et haldusasja materjalide kohaselt oleks kaebaja pidanud viibima vangistuses kuni 21.05.2022, kuid vangla taotles esimesel võimalusel kaebaja elektroonilise valve alla vabastamist. Maakohus rahuldas vangla taotluse ja vabastas 29.10.2019 määrusega kaebaja tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega. Sellest tulenevalt on näha, et vangistus mõjus kaebajale positiivselt, mistõttu hetkel puudub alus arvata, et peale vanglast vabanemist hakkab kaebaja suure tõenäosusega sooritama uusi kuritegusid. Kohus märgib täiendavalt, et kaebaja poolt varasemalt toime pandud rikkumiste arv ja loend, aga samuti käitumise viis vangistuse ajal on sarnane isiku poolt toime pandud kuritegudega ja käitumisega vangistuse ajal, kelle koha on Riigikohus haldusasjas nr 3-171545 öelnud, et isikust küll lähtub piisavalt tõsine oht avalikule korrale, kuid arvestades tema käitumisega vanglas ja peale vanglast vabanemist, ei saa seda lugeda tegelikuks ohuks direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes.
21.Kokkuvõttes on kohus vastustajaga ühel seisukohal, et kaebajast lähtub piisavalt tõsine oht avalikule korrale, kuid arvestades kaebaja käitumisega vangistuse ajal, mis on kajastatud Viru Vangla poolt koostatud ja Viru Maakohtule edastatud iseloomustuses, aga samuti vangla prognoosiga korduva kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta (41%), ei ole siiski tegemist reaalse ohuga, kuna kaebajast tuleneva reaalse ohu lävend ei ole antud juhul ületatud.
22.Kohus selgitab, kuna kaebajast ei tulene reaalset ehk tegelikku ohtu avalikule korrale, ei ole vastavalt direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-le 1 täidetud eeldused kaebaja väljasaatmise kaalumiseks. Järelikult on juba sel põhjusel vastustaja 14.02.2019 otsus nr 15.3-3.4/95-1 osas, millega kaebajale tehti lahkumisettekirjutus ja kehtestati sissesõidukeeld, materiaalselt õigusvastane.
23.Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ „pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta“ artikli 9 lg 7 sätestab, kui pikaajalise elaniku staatuse tühistamine või kaotamine ei too kaasa riigist lahkumist, lubab liikmesriik asjaomasel isikul oma territooriumile jääda, kui isik täidab siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimused ega kujuta ohtu avalikule korrale või julgeolekule.
24.Riigikohtu Halduskolleegium on leidnud, et olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata
jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega.5
25.Eelpoolnimetatust lähtudes on kohtu arvates võimalik aru saada, et juhul, kui kohus tühistab lahkumisettekirjutuse, kuid jätab tühistamata pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse, võib PPA anda sellele isikule võimaluse taotleda tähtajalist elamisluba juhul, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused. Sellisel juhul ei kaota isik õigust viibida Eesti territooriumil. Hetkel ei näe kohus, et kaebajal esineks mingi takistus taotleda vastustajalt tähtajalist elamisluba ja, et selline menetlus ei oleks kaebaja suhtes edukas. Seega puudub kohtu arvates vajadus analüüsida, kas vastustaja on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel õigesti arvestanud VMS § 241 lg-s 3 sätestatud asjaoludega ja on neid õigesti kaalunud.
26.Lähtudes eeltoodust, rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja tühistab PPA 14.02.2019 otsuse nr 15.3-3.4/95-1 kaebajale tehtud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtestamise osas. Kohus jätab kaebuse rahuldamata PPA 14.02.2019 otsuse nr 15.3-3.4/95-1 vaidlustamise osas, millega tunnistati kehtetuks pikaajalise elaniku elamisluba.
27.Menetluskulud
27.1.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kaebaja menetluskuluks on kaebuse esitamise eest tasutud 22.03.2019 riigilõiv summas 15 eurot. Muudest menetluskuludest ei ole kaebaja kohut teavitanud ega taotlenud nende väljamõistmist vastustajalt.
27.2.Kaebaja taotles kohtult vastustaja 14.02.2019 otsuse nr 15.3-3.4/95-1 tühistamist täies ulatuses. Vaidlusalune otsus koosneb kolmest osast: 1) pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine; 2) lahkumisettekirjutuse tegemine ja 3) sissesõidukeelu kehtestamine. Kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja tühistas kaebajale tehtud lahkumisettekirjutuse ja kehtestatud sissesõidukeelu. Järelikult rahuldas kohus kaebuse 2/3 ulatuses. Sellest tulenevalt ja juhindudes HKMS § 108 lg-st 2, mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulud summas 10 eurot ehk 2/3 kaebuse esitamise eest tasutud riigilõivust.
/allkirjastatud digitaalselt/
RKHKo 3-17-1545, p 20.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.