XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 29.06.2018 otsuse nr 440118EX ja 17.09.2018 vaideotsuse nr 1.110/22730 tühistamiseks, pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja pensioniavaldus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Silvia Azojan Kaasatud haldusorgan – Sotsiaalministeerium, volitatud esindaja Ethel Bubõr
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17.05.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde QQQ 01.09.1997 õpilaspilet nr 174. Tagastada muud apellatsioonkaebusele ja selle 28.09.2019 täiendusele lisatud dokumendid.
2.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17.05.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-1959 muutmata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.11.2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS
3-18-1959 § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 14.05.2018 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse vanaduspensioni määramiseks. SKA jättis 29.06.2018 otsusega nr 440118EX vanaduspensioni määramata, juhindudes riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) §-dest 7, 27, 28 ja 422. RPKS § 7 järgi on vanaduspensionile õigus isikul, kes on saanud 65-aastaseks ja kellel on 15 aastat Eestis omandatud RPKS §-s 27 sätestatud pensionistaaži. Esitatud dokumentide alusel on XX-l Eestis omandatud pensioniõiguslikku staaži 14 aastat 3 kuud ja 2 päeva. Lapse kasvatamise aega saab arvata Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka, kui last on Eestis kasvatatud kuni 31.12.1998 vähemalt kaheksa aastat (RPKS § 28 lg 2 p 12). Esitatud dokumentidest nähtuvalt on XX kasvatanud abikaasa last aastatel 1996-2011 ja poega aastatel 2000-2018 Ameerika Ühendriikides, mistõttu pole laste kasvatamise aastaid võimalik arvata pensioniõigusliku staaži hulka. Sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel on XX-l Eestis omandatud pensionikindlustusstaaži kokku 1,786 aastat. Eestis omandatud pensionistaaži on seega kokku 14,256 aastat. XX taotleb, et tema pensionistaaži hulka arvatakse õpingud Moskva Riiklikus Ülikoolis aastatel 1973-1981. RPKS § 28 lg 4 kohaselt arvatakse eeltoodud aeg pensioniõigusliku staaži hulka, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Lisaks on RPKS §-s 422 sätestatud riikliku pensioni määramise ja maksmise erisused välisriigis elamise korral. XX elukoht on Ameerika Ühendriikides. RPKS § 422 lg 3 kohaselt ei arvestata staaži hulka RPKS § 28 lg-s 4 nimetatud tegevuse aega endise NSV Liidu territooriumil. SKA jättis 17.09.2018 otsusega nr 1.1-10/22730 XX vaide rahuldamata. XX on pensioniavalduses kinnitanud, et töötas veebruar 1994 kuni oktoober 1995 Soomes ning alates 1995 kuni praeguseni Ameerika Ühendriikides. XX abielu on sõlmitud 1999. a-l Ameerika Ühendriikides, kus on sündinud ka tema poeg. Samuti on XX vaides kinnitanud, et seoses töötamisega Ameerika Ühendriikides, ta elab seal ning kasvatas lapsi välismaal. XX ei ole lapsi Eestis kasvatanud ning seega ei saa tema pensionõigusliku staaži hulka arvata lapsinvaliidi eest hoolitsemise aega ega nelja aastat seoses kahe lapse kasvatamisega. XX on sündinud XX.XX.XXXX ning tal on pensioniõiguslikku staaži 12,47 (12 aastat 5 kuud 19 päeva) ja pensionikindlustusstaaži 1,786 (1 aasta 9 kuud 12 päeva), kokku 14,256 ehk 14 aastat 3 kuud ja 2 päeva. Järelikult pole täidetud RPKS § 7 tingimus riikliku vanaduspensioni saamiseks. Õige pole XX seisukoht, et RPKS § 28 lg-s 2 nimetatud tegevused tuleks tema pensioniõigusliku staaži hulka arvata RPKS § 4 lg 11 alusel. Nimetatud normi kohaldamiseks peaks XX olema resident tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lg 1 tähenduses. XX ei viibi 12 2(9)
3-18-1959 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeva Eestis ning tema puhul ei ole tegemist diplomaadiga. XX töötab Y. Ta ei ole maksnud tulumaksu Eestis ega ka väljaspool Eestit saadud tuludelt. Seega pole XX resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses.
2.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus SKA 29.06.2018 otsuse ja 17.09.2018 vaideotsuse tühistamist, pensioniõigusliku staaži tuvastamist ning SKA kohustamist vaadata kaebaja pensioniavaldus uuesti läbi. Vastustaja jättis põhjendamatult kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka arvamata tema õpingud Moskva Riiklikus Ülikoolis ning samuti abikaasa lapse (lapsinvaliidi) ja ühise poja kasvatamise aastad. SKA järeldas ebaõigesti, et kaebaja Eestist eemal viibimine pole ajutine. Kaebaja on määratud Y missioonide elluviijaks. Ameerika Ühendriikides on kaebaja mitteresident. Kaebaja esitas SKA-le diplomaatilise viisa ja ÜRO diplomaatilise passi, kuid neid ei võetud arvesse. Kaebaja alaliseks elukohaks tuleb lugeda rahvastikuregistris registreeritud alaline elukoht Eestis. Kuna register ei võimaldanud varem registreerida nii ajutist kui alalist elukohta, oli dokumendivahetuse hõlbustamiseks juunis 2017 märgitud kaebaja elukohaks Ameerika Ühendriigid. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 48 omistab elukoha aadressile õigusliku tähenduse. Kaebaja on seega isikuks, kellel on lisaks Eestile elukoht välisriigis RPKS § 4 lg 11 mõttes. Residentsuse ja maksustamise osas tuleb arvestada 1947. a ÜRO spetsialiseeritud asutuste privileegide ja immuniteedi konventsiooni.
3.SKA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 29.06.2018 otsuse ja 17.09.2018 vaideotsuse juurde.
4.Sotsiaalministeerium leidis, et riikliku vanaduspensioni määramist sätestavad normid on põhiseaduspärased. Staažinõue on pensioni maksmisel üks sotsiaalkindlustuse aluspõhimõtteid ka teistes riikides, sealjuures on mitmetes riikides staažinõue tunduvalt suurem. Eesti 15 aasta staaži nõue ei riku isikute õigusi, vaid langeb riigi otsustusvabaduse alla sotsiaalsete õiguste tagamisel. Seaduses on läbivalt ja järjekindlalt rõhutatud ka territoriaalsuse põhimõtet, mis tähendab, et 15-aastase pensionistaaži arvutamisel tuleb lähtuda Eestis omandatud staažist. Tegevused, mida arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka, on loetletud RPKS §-s 28. Need tegevused arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka juhul, kui tegevus toimub Eestis. Ajaloolisest taustast lähtudes on seadusandja võimaldanud pensioniõigusliku staaži hulka arvata ka tegevused endise NSV Liidu territooriumil kuni 01.01.1991, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eesti pensionistaaži. Eesti diplomaadid on lähetatud Eesti riiki esindama riigi ülesandel ning nende maksud, sh sotsiaalmaks, laekuvad Eestisse. Seadusandja on pidanud vajalikuks maksustamisel eristada diplomaate, kuid seda tõenäoliselt põhjusel, et nende tööülesanded seonduvalt otseselt Eesti riigi esindamisega ning sellele lisaks on põhjendatud nende residentsuse kindel määratlemine maksustamise erisuste tõttu. Ministeeriumile teadaolevalt ei ole kaebaja lähetatud rahvusvahelise organisatsiooni (Maailmapank) juurde Eesti riigi esindajana ning tema sotsiaalmaks ei laeku Eestisse. Rahvusvahelistel organisatsioonidel on reeglina välja töötatud oma sotsiaalkindlustatuse- ja pensionisüsteem, millega tagatakse töötajate sotsiaalne kindlustatus ka eakana, olenemata nende päritoluriigist. Tähtsust ei oma viisa liik, mille konkreetne riik on isikule tema seaduslikuks sealviibimiseks välja andnud. 3(9)
3-18-1959 RPKS § 4 lg 11 võimaldab isikul kahe elukoha olemasolu, kuid on sidunud selle TuMS § 6 lgs 1 sätestatud residentsuse nõudega. Eestil on Ameerika Ühendriikidega sõlmitud maksuleping, mis võib asjas olla isiku residentsuse määratlemisel asjakohane. Lepingu art 4 lg 4 p a) sätestab, et kui füüsiline isik on mõlema lepinguosalise riigi resident, siis määratakse tema staatus järgnevalt: teda loetakse residendiks riigis, kus tal on alaline elukoht; kui tal on alaline elukoht mõlemas riigis, siis loetakse teda residendiks riigis, kellega tal on otsesemad isiklikud ja majanduslikud sidemed (eluliste huvide keskus). Pensioniõigusliku staaži arvestamine lõppes 31.12.1998 ning selleks ajaks ei olnud kaebaja esimest last kasvatanud 8 aastat. Sellistel juhtudel ei jää isik siiski ilma laste kasvatamise arvestamisest, vaid seadusandja on RPKS § 24 lg 11 p 1 alusel ette näinud pensionilisa maksmise. RPKS § 28 lg 2 p 7 kohaselt arvestatakse pensioniõigusliku staaži hulka ka I grupi invaliidi, lapsinvaliidi, alla 18-aastase lapseeas invaliidi eest hoolitsemise aeg. Seaduse tekst eristab kasvatamist ja hoolitsemist. Kasvatamise puhul on arvestatud isiku poolt igapäevaselt lapsega tegelemisele kuluva ajaga, mis toimub töötamisega samal ajal. Hoolitsemine on mõeldud kompenseerimaks olukorda, kus vanem ei töötanud hoolduskoormuse tõttu ning ei omanud sissetulekuid. Seega ei ole kaebaja puhul asjakohane lisada pensioniõigusliku staaži hulka RPKS § 28 lg 2 p 7 alusel lapse hooldamine, keda muu hulgas ei kasvatatud ka Eestis. Ülikooliõpingute arvesse võtmine eeldab piisavat seotust Eestiga vähemalt 15 staažiaasta nõude näol (RPKS § 28 lg 2 p 4). RPKS § 422 lg 1 p 3 sätestab erandi, et isikule, kellel tekib õigus pensionile RPKS-i alusel, määratakse ja makstakse pension välisriiki, arvestades järgmisi erisusi: riikliku pensioni määramisel ja arvestamisel ei arvestata isiku pensioniõigusliku staaži hulka RPKS § 28 lg-s 4 nimetatud tegevuste aega endise NSV Liidu territooriumil.
5.Tallinna Halduskohus jättis 17.05.2019 otsusega kaebuse rahuldamata, leides, et kaebajal puudub riikliku vanaduspensioni määramiseks vajalik Eestis omandatud minimaalne pensionistaaž. Vaidlust pole selles, et kaebaja õppis aastatel 1973-1981 Moskva Riiklikus Ülikoolis. Seadusandja on RPKS § 28 lg 4 eeldusena näinud ette võimaluse NSV Liidu territooriumil ülikooliõpingute aja arvestamiseks (lisanduvana) üksnes juhul, kui omandatud on Eestis vähemalt 15 aastat pensionistaaži. Kaebajal on pensionistaaži aga 14,256 aastat. Kaebaja olukord ei ole analoogne Riigikohtu 30.09.2008 otsuses nr 3-4-1-8-08 käsitatud olukorraga, sest viidatud juhtumil oli isikul 15 aasta pikkuse staaži nõue täidetud (minimaalne panus pensionikindlustuse süsteemile antud) ning kohustusliku sõjaväeteenistuse puhul puudus isikul valikuvabadus ja võimalus töötada Eestis. Seega on SKA õiguspäraselt jätnud vaidlusaluse ajaperioodi arvesse võtmata. Sotsiaalministeeriumi RPKS § 28 lg 2 p 7 tõlgendus on õige. Seadus eristab lapse kasvatamist ning tema eest hoolitsemist. Hoolitsemise aja staažina arvestamise eesmärk on kompenseerida aega, mil vanem ei töötanud hoolduskoormuse tõttu ning ei omanud sissetulekut. Kaebaja ei ole töötamist katkestanud, mistõttu pole RPKS § 28 lg 2 p 7 kohaldamiseks alust. Vaidlus puudub selles, et kaebaja kasvatas Ameerika Ühendriikides abikaasa last aastatel 1996-2011 ning poega aastatel 2000-2008. Ka laste kasvatamise aastad arvestatakse lisaks minimaalsele 15-aastasele pensionistaažile. Kuna kaebajal pole staažinõue täidetud, pole talle vanaduspensioni määratud. Asjaolu, et tegemist on pensionilisaga, nähtub RPKS § 24 sõnastusest. Kuigi laste kasvatamise arvestamise regulatsioon on praeguseks muutunud, on 4(9)
3-18-1959 kehtima jäänud territoriaalsuse ja solidaarsuse põhimõtted. Lisaks arvestatakse RPKS § 28 lg 2 p-s 12 nimetatud tegevus pensioniõigusliku staaži hulka, kui see tegevus toimus Eestis. TuMS § 6 lg 1 kohaselt jääb pikaajalises lähetuses viibiv Eesti diplomaat residendiks. Eesti diplomaadina tuleb käsitada isikut, kes vastab välisteenistuse seaduses (VäTS) toodud määratlusele. Kaebaja pereelu korraldus on diplomaatilistel missioonidel viibivate Eesti Vabariigi kodanikega samalaadne, kuid kaebajat ei kohelda vanaduspensioni määramisel õigusvastaselt erinevalt. Tähtsust ei oma ainult pereelu korraldus ja faktiline olukord, vaid ka välismissioonil oleva isiku rahaline panustamine Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi. Kaebaja väidab, et ta pole Ameerika Ühendriikide resident. Samuti pole vaidlust, et Eestil puudub sotsiaalkindlustusleping Ameerika Ühendriikidega. Kuna kaebaja ei väida, et Y töötamise aja eest oleks tööandja maksnud mistahes moel Eestile sotsiaalmaksu ning kaebaja pole ka mõne diplomaate lähetava haldusasutuse palgal, kes oleks tasunud tema eest sotsiaalmaksu, ei ole diferentseerimine toimunud õigusvastaselt. Välisministeerium on 25.02.2019 vastuses viidanud, et rahvusvahelistel organisatsioonidel on spetsiaalsed sotsiaalkindlustuse süsteemid, mis tagavad töötajatele ravikindlustuse ja hiljem ka pensioni. Kaebaja pole väitnud, et Y poolne sotsiaalne garantii puudub ja ta jääb ilma igasugusest rahalisest hüvitisest, kui töötamine lõpeb. Samuti pole kaebaja viidanud ühelegi rahvusvahelisest õigusest tulenevale normile, mille alusel peaks lisaks rahvusvahelise organisatsiooni enda pensionikindlustusele riiklikku vanaduspensioni maksma ka kodakondsusriik.
6.XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 17.05.2019 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus ei arvestanud otsuse tegemisel siseriikliku õigusega, mille kohaselt on kaebajal Eesti Rahandusministeeriumi valitsemisalasse kuuluvas rahvusvahelises organisatsioonis töötades ÜRO eriorganisatsiooni ametnikuna maksuvabastus eriorganisatsiooni makstavalt palgalt ja muudelt rahalistelt tasudelt samadel tingimustel kui ÜRO ametnikel. Lisaks on kaebajal mitmed eesõigused ja puutumatused võrdselt diplomaatilise esinduse ja ÜRO töötajatega. Kaebaja suhtes kuulub rakendamisele 1997. a ÜRO eriorganisatsioonide eesõiguste ja puutumatuse konventsioon, mille järgi on konventsiooniga liitunud maades ÜRO eriorganisatsioonide ametnikud diplomaatidega võrdsustatud staatuses. Kaebaja õigus pensionile tuleneb põhiseaduse (PS) §-dest 12, 13, 29 ja 37. Kaebajat koheldakse ebavõrdselt nende kodanikega, kes pensioni taotlemise ajal viibivad Eesti Vabariigi territooriumil, ja nendega, kes viibivad väljaspool riiki, töötades diplomaatilistes esindustes, ning kelle ametlikuks elukohaks loetakse Eesti Vabariik, vaatamata sellele, millises riigis ja kui kaua nad tegelikult resideeruvad. Apellatsioonkaebusele oli lisaks avalikult kättesaadavatele dokumentidele ja õigusaktidele lisatud tõend, mille kohaselt oli abikaasa laps 1997-1998 QQQ õpilane. Kaebaja palub kohtul kohustada vastustajat lugema abikaasa lapse õppeaasta WWW (1996-1997) ja õppeperiood 01.01.1997-30.11.1997 QQQ lapse kasvatamiseks Eesti Vabariigi territooriumil. Apellatsioonkaebuse 28.09.2019 täpsustuses rõhutab kaebaja, et Eesti kui kaebaja kodakondsusjärgne riik on tema ametlik seaduslik alaline elukoht ka vanaduspensioni 5(9)
3-18-1959 arvestamisel (RPKS § 4 lg 3), vaatamata sellele, et töö iseloomu tõttu viibib ta erinevate riikide territooriumidel. Y ametnikuna on kaebajal olnud võimalus olla kaastegev Eesti Vabariigi valitsusasutuste projektides, viimati Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud hoolekandesüsteemi hindamise projektis 2016-2017. Õige pole vastustaja ja Sotsiaalministeeriumi poolt konventsioonidele antud tõlgendus, mille järgi tuleb ÜRO ametnikke jagada territoriaalse printsiibi alusel erinevatesse gruppidesse, sõltuvalt sellest, kas ametnik on lähetatud Välisministeeriumi poolt ja kas ta maksab Eestisse makse. ÜRO konventsioonidel on Eesti Vabariigi territooriumil õiguslik tähendus. Kaebaja puhul on ülikooliõpingute aastad jäetud alusetult pensionistaaži arvestusest välja põhjusel, et pensioni taotlemise ajal töötas kaebaja väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi. Kaebaja suunati Moskvasse õppima 1973. aastal haridusministri käskkirjaga, sest Eesti territooriumil puudus õppeala „Demograafia“ õppimise võimalus. Harju Maakohtu 31.05.1995 lahendiga nr 2-598/95 jäeti abikaasa laps ema hoolde. Alates kooselust lapse emaga 1996. a jaanuaris Washingtonis, laienesid lapse ülalpidamise ja kasvatamise kohustused ka kaebajale kui kasuisale. Kuigi kaebaja viibis koos abikaasaga väljaspool Eestis, tegid nad lapse heaolu, õppimist, tervist, ravi, sotsiaalset suhtlemist, rahade eraldamist ja kulutamist tagavad otsused ühiselt. Vastustaja väide, et välismaal töötades ei saanud kaebaja lapse eest hoolitseda, tähendab, et väidetavalt oli laps kaks aastat ilma vanemliku hoolitsuseta, sest ka lapse ema viibis Ameerika Ühendriikides. Lapse eest saab hoolitseda ka eemal olles. Tartu Ülikooli poolt 2014. a läbi viidud uuringu kohaselt säilib vanemal välisriiki tööle asudes kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Vanem saab anda kasuvanemale õigusi lapse nimel toetusi taotleda. RPKS § 28 lg 2 p 7 ei määratle, mis riigis ja mil viisil peab lapsinvaliidi kasvatamine toimuma, et see pensionistaaži juurde arvestataks. Kaebaja faktiliselt hoolitses lapse eest. Nt perehüvitiste seaduse (PHS) § 4 lg-d 23 ja § 26 lg 4 võimaldavad määrata puudega vanema toetuse, kui laps õpib välisriigis. Kaebaja esitas täiendavad dokumendid selle kohta, et ta hoolitses abikaasa lapse eest nii Eestis kui Ameerika Ühendriikides. Kaebaja poolt tehtud elulise ja arengulise tähtsusega otsused koos sisulise hoolitsuse tagamisega võimaldasid lapsinvaliidil saada iseseisvaks, täisväärtuslikku elu elavaks täiskasvanuks, kes erinevalt teistest temataolistest klassikalise autismi diagnoosiga lastest ei ole eluaegseks koormaks Eesti sotsiaalkindlustussüsteemile. Alusetu on vastustaja väide, et kaebajat on koheldud võrdselt teiste lapsinvaliide kasvatavate peredega Tartu koolides. WWW internaadis elasid kõik erivajadustega lapsed oma peredest eraldatult. Samas teiste laste vanemad on seaduse järgi kvalifitseerunud hoolitsejateks RPKS § 28 lg 2 p 7 mõttes.
7.SKA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde ning nõustudes halduskohtu otsusega. Vaidlust ei ole selles, et abikaasa laps õppis 01.09.1996-30.11.1997 Eestis. Kaebaja on pensioniavalduses kinnitanud, et töötas veebruar 1994 – oktoober 1995 Soomes ÜRO Majandusuuringute Instituudis ning alates 1995 kuni praeguseni Ameerika Ühendriikides Y. Ta on kinnitanud, et seoses töötamisega ta ka elab Ameerika Ühendriikides. Seega ei saanud ta perioodil 01.09.1996-30.11.1997 hoolitseda abikaasa lapse kui lapsinvaliidi eest RPKS § 28 lg 2 p 7 mõttes.
8.Sotsiaalministeerium jääb halduskohtule esitatud arvamuse juurde.
6(9)
3-18-1959
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Apellatsioonkaebusele ja 28.09.2019 täiendusele lisas kaebaja järgmised dokumendid: 1) väljatrükk Välisministeeriumi veebilehelt „Rahandusministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad organisatsioonid“; 2) väljatrükk Rahandusministeeriumi veebilehelt „Rahvusvaheline koostöö“; 3) Välisministeeriumi teadaanne, et ÜRO eriorganisatsioonide eesõiguste ja puutumatuse konventsioon jõustus Eesti Vabariigi suhtes 08.10.1997 (RT II 2010, 27, 146); 4) ÜRO eriorganisatsioonide eesõiguste ja puutumatuse konventsioon (RT II 2008, 9, 24); 5) QQQ poolt 01.09.1997 väljastatud õpilaspilet; 6) abikaasa lapsele Ameerika Ühendriikidesse sisenemisõiguse taotlemine 1997. aastal, kui ta oli Tartu WWW õpilane; 7) koopia abikaasa lapse reisiplaanist 1997. a suvel; 8) abikaasa lapse vaktsineerimise tõend, väljastatud 27.06.1997 Marylandis; 9) koopia lapse suvise haridusprogrammi lõpetamisest 1997. a suvel Marylandis; 10) lapse meditsiiniliste uuringute ja auditoorse ravi organiseerimine ja finantseerimine Ameerika Ühendriikide territooriumil, foto raviseansist; 11) Eesti koolisüsteemis puuduva C-print süsteemi taotlemine. Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde tõendi nr 5, s.o lapsele väljastatud õpilaspileti. Tõend on asjassepuutuv seoses kaebaja väitega, et ta on lapse eest hoolitsenud mitte ainult välismaal. Muud esitatud dokumendid ringkonnakohus tagastab (HKMS § 62 lg 2). Dokumendid 1-4 on avalikest allikatest kättesaadavad, need ei tõenda faktilisi asjaolusid, vaid toetavad kaebaja õiguslikku positsiooni. Tõendid 6-11, mis on seotud lapse raviga ja viibimisega Ameerika Ühendriikides, ei lükka ümber vaidlustatud haldusaktides sisalduvat seisukohta, et kaebaja Eestis last ei kasvatanud ja tema eest ei hoolitsenud. SKA ei ole pannud kahtluse alla laste kasvatamist/hooldamist Ameerika Ühendriikides.
11.Vastustaja ja halduskohus on kaebajale õigesti selgitanud, et vanaduspensionile on õigus isikul, kellel on 15 aastat Eestis omandatud RPKS §-s 27 sätestatud pensionistaaži (RPKS § 7 lg 1 p 2). Poolte vahel pole vaidlust, et RPKS §-s 27 nimetatud staaži on kaebajal vähem kui 15 aastat. Vaidlus käib RPKS § 28 lg 2 p-de 4, 7 ja 12 kohaldamise üle. Samuti on vaidlus selles, kas kaebajale tuleb pensioni maksta teiste pensionisaajatega võrdsetel tingimustel (RPKS § 4 lg 11). RPKS § 4 lg 11
12.RPKS § 4 lg 1 p 1 kohaselt määratakse ja makstakse riiklikku pensioni eelkõige Eesti alalisele elanikule, kellega võrdsetel tingimustel on pensionile õigus ka isikule, kelle elukoht on lisaks Eestile välisriigis, kui ta on resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses (RPKS § 4 lg 1 1). Vaidlust pole selles, et kaebaja viibib Eestist eemal rohkem kui 183 päeva 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul. Pooled on erineval arvamusel selles, kas kaebajat saab pidada välisteenistuses viibivaks Eesti diplomaadiks, kes on TuMS § 6 lg 1 mõistes samuti resident. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kaebajat ei ole alust lugeda välisteenistuses viibivaks Eesti diplomaadiks. Nimetatud mõiste sisustamisel tuleb lähtuda VäTS-st. Kaebaja ei väida, et ta on teenistusse võetud VäTS-s sätestatud alustel ja korras. Kaebaja tugineb ÜRO eriorganisatsioonide eesõiguste ja puutumatuse konventsioonile. Ringkonnakohus märgib, et kuigi kaebaja töötab Y, ei ole ta seal tegev Eesti Vabariigi 7(9)
3-18-1959 esindajana, seega ei laiene talle konventsiooni V artikkel, mis reguleerib liikmesriikide esindajate eesõigusi ja puutumatust. Eriorganisatsiooni ametnikesse puutuvat reguleerib konventsiooni art VI. Asjaolu, et eriorganisatsiooni ametnikul on maksuvabastus makstavalt palgalt samadel tingimustel kui ÜRO ametnikel, ei tähenda, et kaebaja on diplomaat VäTS ja TuMS tähenduses. Konventsioon ei näe ametnikele ette sotsiaalseid tagatisi, mida neile peaks pakkuma kodakondsusjärgne riik. Konventsiooni art IV jagu 22 kohaselt antakse eesõigused ja puutumatus ametnikele ainult eriorganisatsiooni huvides, mitte üksikisiku kasu silmas pidades. Kaebajat ei muuda VäTS-i kohaseks diplomaadiks ka see, et Maailmapank on Välisministeeriumi veebilehel välja toodud kui Rahandusministeeriumi valitsemisalasse kuuluv organisatsioon. Nimekirja kuulumine ei tähenda, et Rahandusministeeriumi ja Y vahel on mingi konkreetne kaebaja õigusi mõjutav õigussuhe, vaid seda, et Eesti Vabariik suhtleb Y-ga Rahandusministeeriumi kaudu. Ministeerium vastutab Y temaatika koordineerimise eest. Nii on see kirjas ka kaebaja poolt viidatud Rahandusministeeriumi veebilehel. Eelnevast tuleneb kokkuvõtlikult, et kaebaja ei ole isikuks, kellel on õigus riiklikule pensionile RPKS § 4 lg-s 1 nimetatud isikutega võrdsetel tingimustel. RPKS § 28 lg 2 p 4
13.RPKS § 28 lg 2 p 4 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka õpiaeg kutseõppeasutuste statsionaarses õppes või ülikooli või rakenduskõrgkooli statsionaarses õppevormis või nendega võrdsustatud õppevormides. RPKS § 28 lg 4 täpsustab, et vastava tegevuse aeg endise NSV Liidu territooriumil kuni 01.01.1991 arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka juhul, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži ja mõni muu riik ei maksa nimetatud staaži eest pensioni. Lisaks tuleb lähtuda RPKS § 422 lg 1 p-st 3, mis sätestab, et RPKS § 28 lg-s 4 nimetatud tegevuse aega ei arvestata isiku pensioniõigusliku staaži hulka, kui isikule määratakse ja makstakse pension välisriiki. Kaebaja elukoht on alates 1995. aastast käesoleva ajani Ameerika Ühendriikides. Lisaks on täitmata RPKS § 28 lg-st 4 tulenev 15 aasta Eestis omandatud pensionistaaži nõue. Seega ei olnud vastustajal võimalik arvata kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka õpinguid Moskva Riiklikus Ülikoolis. Kuna staažinõue on igal juhul täitmata, ei oma tähtsust asjaolu, kas kaebaja asus Moskvas õppima omal soovil või suunati ta sinna. Samuti ei oma õiguslikku tähendust see, kui oluline ja vajalik oli riigile kaebaja poolt Moskvas omandatud eriala. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu, vastustaja ja kaasatud haldusorgani seisukohtadega, et vastav piirang on proportsionaalne, ega korda vastavat analüüsi. RPKS § 28 lg 2 p 7
14.RPKS § 28 lg 2 p 7 alusel arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka muu hulgas lapsinvaliidi eest hoolitsemise aeg. Vaidlust pole selles, et kaebaja abikaasa laps vastas eelnimetatud määratlusele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kõnealuse normi puhul kehtib territoriaalsuse põhimõte, lapse eest hoolitsemine peab olema aset leidnud Eesti Vabariigis. Kaebaja väidab, et hoolitses abikaasa lapse eest Eestis alates 1996. a jaanuarist, mil tal tekkis lapse emaga Washingtonis kooselu, kuni 1997. a lõpuni, mil laps õppis QQQ. Halduskohus ja vastustaja toovad õigesti esile, et RPKS § 28 lg 2 p-s 7 kasutatud mõistet „lapse eest hoolitsemine“ tuleb käsitada erinevalt mõistest „lapse kasvatamine“. Hoolitsemise all peab konkreetne norm silmas midagi intensiivsemat, kui vaid lapsega seonduvate kulude 8(9)
3-18-1959 võimalikku tasumist või temaga koolivaheajal koos olemist. Arvestada tuleb, et kaebaja ei olnud perioodil 1996-1997 lapse emaga abielus, tal puudus igasugune õiguslik kohustus lapse eest hoolitseda. Arvestades veel, et kaebaja ja lapse ema elasid Ameerika Ühendriikides ning laps Eestis, ei saanud kaebaja ka faktiliselt lapse eest hoolitseda. RPKS § 28 lg 2 p-s 7 nimetatud staažilisa pole võimalik vanemate kokkuleppega ümber jagada, vaid seda saab taotleda isik, kes lapsinvaliidi eest tegelikult hoolitses. Küsimus, kas teistele internaatkoolis käinud laste vanematele, kes elasid ise samal ajal Eestis, RPKS § 28 lg 2 p 7 kohaldub, ei ole käesoleval juhul asjakohane. Kaebaja viited erinevatele normidele, mis võimaldavad toetusi määrata ka välisriigis viibivale vanemale, pole samuti pensionivaidluse kontekstis asjassepuutuv. Riigil on erinevate sotsiaalsete hüvede üle otsustamisel suur kaalumisruum. RPKS § 28 lg 2 p 12
15.RPKS § 28 lg 2 p 12 kohaselt arvatakse pensiõigusliku staaži hulka vanemal või vanema abikaasal kaks aastat iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat. Kaebaja leiab jätkuvalt, et ei oma tähtsust, mis riigis on ta lapsi vähemalt kaheksa aastat kasvatanud. Vaidlust pole, et kaebaja ei ole lapsi Eestis kasvatanud. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et laste kasvatamine peab aset leidma Eestis. Sotsiaalministeerium on oma arvamuses selgitanud, et RPKS üldiseks eesmärgiks on arvestada ja määrata pensioni üldjuhul tegevuse eest Eestis. Territoriaalsuse põhimõttest on kõrvalekalded võimalikud vaid erandjuhtudel. Lisaks tuleb arvestada, et laste kasvatamise eest nähti täiendavad staažiaastad ette kuni 31.12.1998, pärast seda hakati RPKS § 24 lg 1 1 p 1 alusel maksma pensionilisa. Ajaks, mil lõppes pensioniõigusliku staaži arvestamine (31.12.1998), ei olnud kaebaja abikaasa last kasvatanud kaheksa aastat. RPKS § 24 lg 11 p 1 võimaldab pensionilisa maksta vaid juhul, kui isikul on tekkinud õigus pensionile, s.o täidetud on 15 aastase staaži nõue. Kaebajal puhul pole see nii. Menetluskulud
16.Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.