Mittetulundusühingu Eesti Euroinfo Ühing kaebus haridusja teadusministri 11. juuni 2019. a käskkirja nr 170 „Euroakadeemia riikliku järelevalve õiendi kinnitamine“ tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt tühistamiseks, ning haridus- ja teadusministri 11. juuni 2019. a käskkirja nr 1.1-2/19/172 „Ettepaneku esitamine Vabariigi Valitsuse Euroakadeemia õppe läbiviimise õiguste kehtetuks tunnistamiseks“ tühistamiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja – mittetulundusühing Eesti Euroinfo Ühing, esindaja vandeadvokaat Jaana Nõgisto Vastustaja – Haridus- ja Teadusministeerium, volitatud esindajad Indrek Kilk ja Sander Pelisaar Tähtaja andmine
Menetlustoiming
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu mittetulundusühingu Eesti Euroinfo Ühing avaldus kaebusest loobumiseks ja lõpetada haldusasja nr 3-19-1323 menetlus.
2.Jätta menetluskulud poolte enda kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD
1.Mittetulundusühing Eesti Euroinfo Ühing esitas 11. juulil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: 1) tuvastada haridus- ja teadusministri 11. juuni 2019. a käskkirja nr 170 „Euroakadeemia riikliku järelevalve õiendi kinnitamine“ tühisus või alternatiivselt tühistada see käskkiri; 2) tühistada haridus- ja teadusministri 11. juuni 2019. a käskkiri nr 1.1-2/19/172 „Ettepaneku esitamine Vabariigi Valitsusele Euroakadeemia õppe läbiviimise õiguste kehtetuks tunnistamiseks“.
2.Kohus võttis 22. juuli 2019. a määrusega kaebuse menetlusse. Sama määrusega (resolutsiooni p 5) jättis kohus rahuldamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebaja oli taotlenud peatada esialgse õiguskaitse abinõuna 11. juuni 2019. a käskkirja nr 1.1-2/19/172 p 4 kehtivus või alternatiivselt kogu käskkirja kehtivus, ning keelata Vabariigi Valitsusel erakooliseaduse (EraKS) § 51 lg 10 p 2 (enne 1. septembrit 2019 kehtinud redaktsioon) alusel otsuse tegemine. Tartu Ringkonnakohus jättis rahuldamata halduskohtu määruse resolutsiooni p 5 peale esitatud määruskaebuse, kuid muutis halduskohtu määruse põhjendusi lähtuvalt menetluse ajal muutunud asjaoludest (Vabariigi Valitsuse 25. juuli 2019. a määrusega on otsustatud kõrgharidusstandardi muutmine osas, millega tunnistati kehtetuks Euroakadeemia õppe läbiviimise õigus).
3.Kaebaja esitas 10. septembril 2019 kaebusest loobumise avalduse ning kinnitas, et on teadlik kaebusest loobumise tagajärgedest. Samas avalduses esitas kaebaja taotluse mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja määruskaebuse koostamise kulud 1344 eurot ning ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
4.Kohus andis 10. septembri 2019. a määrusega vastustajale tähtaja, et esitada seisukoht menetluse lõpetamise ning menetluskulude taotluse kohta.
5.Vastustaja nõustus 17. septembri 2019 vastuses menetluse lõpetamisega. Samas ei nõustu vastustaja kaebaja taotlusega menetluskulude väljamõistmiseks ja palub jätta menetluskulud kaebaja enda kanda.
KOHTU SEISUKOHT
6.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kohus võtab vastu kaebusest loobumise. HKMS § 153 lg 1 kohaselt on kaebajal õigus kaebusest loobuda kuni kaebuse kohta tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse.
7.HKMS § 155 lg 4 järgi võtab kohus kaebusest loobumise vastu määrusega, millega ta ühtlasi lõpetab asja menetluse (HKMS § 152 lg 1 p 3). Enne kaebusest loobumise vastuvõtmist selgitab kohus kaebajale kaebusest loobumise tagajärgi. Kohus selgitas 3. septembri 2019. a määruses kaebajale kaebusest loobumise tagajärgi, sh et menetluse lõpetamise korral puudub õigus pöörduda sama nõudega samal alusel esitatud kaebusega uuesti kohtu poole (HKMS § 155 lg 6, § 43 lg 1 p 2). Kaebaja teatas juba kaebusest loobumise avaldust esitades, et teab vastavaid õiguslikke tagajärgi. Kaebajat esindab menetluses vandeadvokaat, mistõttu puudub alus kahelda, et menetluse lõpetamise tagajärjed on kaebajale arusaadavad.
8.Kohtu hinnangul puuduvad praegusel juhul põhjused kaebusest loobumise avalduse vastuvõtmisest keeldumiseks. Seega tuleb kaebaja avaldus kaebusest loobumiseks vastu võtta ja menetlus HKMS § 152 lg 1 p 3 ja § 155 lg 4 alusel lõpetada.
9.HKMS § 108 lg 7 ls-st 1 tulenevalt kannab menetluskulud kaebaja, kes loobub kaebusest.
2(4)
3-19-1323
10.Kaebaja palub vastustajalt välja mõista määruskaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud (1344 eurot) ning ülejäänud osas jätta kulud menetlusosaliste kanda. Kaebaja põhjendab menetluskulude väljamõistmise taotlust, tuginedes HKMS § 108 lg-le 11, järgmiselt. Vabariigi Valitsus tegi alles pärast määruskaebuse esitamist otsuse, mille alusel hakkab üliõpilaste vastuvõtukeeld kehtima automaatselt seaduse alusel. Ringkonnakohus jättis selle esitamise ajal ilmselgelt põhjendatud määruskaebuse rahuldamata pärast määruskaebuse esitamist aset leidnud asjaolu tõttu, st et Vabariigi Valitsuse otsuse tegemisest tingituna on ära langenud kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus. Seega jäi kaebaja määruskaebus rahuldamata tema kontrolli all mitteolevate asjaolude tõttu ja kaebaja pöördumine määruskaebusega ringkonnakohtusse ning selleks menetluskulude kandmine oli igati põhjendatud. Kuna käskkirja ilmselge õigusvastasus tingis tarviduse kaebaja õiguste kaitseks riigivõimu omavoli vastu ning tõi kaebajale kaasa põhjendatud menetluskulud, peab kaebaja õiglaseks, et vähemasti määruskaebuse koostamise õigusabikulud mõistetakse välja vastustajalt. Tartu Ringkonnakohus ei jätnud määruskaebust rahuldamata mitte seetõttu, et see oli õiguslikult põhistamata, vaid selle pärast, et Vabariigi Valitsuse otsus muutis võimatuks esialgse õiguskaitse taotluse eesmärgi saavutamise.
11.Vastustaja ei pea menetluskulude väljamõistmise taotlust põhjendatuks. Vastustaja märgib, et Vabariigi Valitsuse 25. juuli 2019. a otsus tunnistada 31. augustist 2020 kehtetuks Euroakadeemiale antud õppe läbiviimise õigused ja õigused väljastada õppekava läbimisel vastavaid akadeemilisi kraade ja diplomeid on tehtud pärast Tartu Halduskohtu esialgse õiguskaitse taotlust mitterahuldavat otsust. Haldusorgan on kohtumenetlusega arvestanud, kuid teisalt ei saa eeldada, et haldusorgan täielikult järgnevatest menetlustoimingutest loobub. Kaebuse sisuks olev käskkiri on oma olemuselt eelhaldusakt, mille alusel tegi Vabariigi Valitsus 25. juuli 2019. a otsuse. Kaebajal oli võimalik esitada kaebus Vabariigi Valitsuse otsuse peale, millega ta oleks saanud vältida oma kaebuse eesmärgi muutumist perspektiivituks. Kaebaja on ise taotluse punktis 1.4 välja toonud, et pole pidanud otstarbekaks Vabariigi Valitsuse otsust vaidlustada, sest esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise tõttu on tekkinud olukord, kus isegi positiivse lõpliku kohtuotsuse puhul puuduksid kaebajal rahalised vahendid, et õppetööga jätkata ning seetõttu muutus kaebuse eesmärgi saavutamine võimatuks. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt välja toodud HKMS § 108 lg 11 ei ole asjakohane, kuna praeguse vaidluse raames puudub osapool, kelle kahjuks oleks kohus teinud otsuse, mis oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Esialgse õiguskaitse mitterahuldamine kohtu poolt ei oma vastustaja hinnangul HKMS § 108 lg 11 mõistes tähendust. Samuti puudub otsus, mida saaks kaebaja jaoks pidada äärmiselt ebaõiglaseks. Kaebaja pidi kaebust ette valmistades ette nägema võimalikke kulusid, mis seoses kohtusse pöördumisega võivad tekkida. Samuti pidi kaebaja ette nägema võimalust, et esialgse õiguskaitse taotlust ei rahuldata, ning et vaidlustades eelhaldusakti ning mitte haldusakti, võib kaebus muutuda perspektiivituks, ning seda eriti juhul kui kohus ei rahulda kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust.
12.Seadusandja ei ole kehtestanud HKMS § 108 lg 7 ls-st 1 erandeid. Kohus ei pea põhjendatuks praeguses asjas sellist erandit tuletada ka tõlgendades seda sätet koosmõjus HKMS § 108 lg-ga 11.
12.1.Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse käskkirja nr 1.1-2/19/172 p 4 kehtivuse peatamise osas rahuldamata, pidades määravaks kolmandate isikute (õppima asuvad üliõpilased) huvi, mis kohtu hinnangul on kaalukam kaebaja huvist (majanduslike) takistusteta jätkata oma senist tegevust. Olukorras, kus kaebaja tegevuse jätkumine ei ole vaidlustatud haldusaktide sisu silmas pidades kindel, ning vastustaja poolt rõhutatud akrediteeringu
3(4)
3-19-1323
puudumist, leidis kohus, et uued üliõpilased satuksid ebakindlasse olukorda õpingute jätkamise ja lõpetamise suhtes.
12.2.Kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse korras keelata Vabariigi Valitsusel EraKS § 14 lg 4 p-st 2 tuleneva otsuse tegemine asus kohus seisukohale, et arvestades haridus- ja teadusministri ettepanekut tunnistada kehtetuks erarakenduskõrgkoolile Euroakadeemia antud õppe läbiviimise õigused ja õigused väljastada õppekava läbimisel vastavaid akadeemilisi kraade ja diplomeid alates 31. augustist 2020, ei pruugita kaebaja õigusi kahjustada pöördumatult praeguse kohtumenetluse ajal. Kohus leidis, et vastustaja on ettepanekut tehes silmas pidanud, et praegused üliõpilased saaksid õpingud lõpetada või jätkata. Kohtul ei olnud veendumust, et Vabariigi Valitsus alustaks haridus- ja teadusministri ettepaneku alusel menetlust olukorras, kus ettepanekut sisaldav käskkiri on kohtus vaidlustatud.
12.3.Kohus nõustub kaebajaga, et määruskaebuse esitamine oli iseenesest põhjendatud olukorras, kus halduskohus jättis taotluse rahuldamata. Samas ei ole alust eeldada, et kui ringkonnakohus poleks jätnud määruskaebust rahuldamata vahepeal muutunud asjaolude tõttu, oleks ta halduskohtu määruse resolutsiooni p 5 tühistanud ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldanud. Kaebaja hinnang, et vaidlustatud käskkiri oli ilmselgelt õigusvastane, ei ole samuti millegagi kinnitust leidnud, kuna käskkiri pole läbinud kohtulikku kontrolli ega ka mitte vaidemenetlust. Ringkonnakohus on määruskaebust lahendades viidanud ka võimalusele vaidlustada Vabariigi Valitsuse 25. juuli 2019. a otsus. Seda otsust koheselt vaidlustades saanuks kaebaja taotleda ka otsuse kehtivuse peatamist. Kaebaja on kinnitanud, et on sellest võimalusest loobunud. Menetluslikult tõenäoline olnuks ka esitada see kaebus täiendavalt käesolevas haldusasjas nõudeid muutes, kuna eelhaldusakti ja põhihaldusakti õiguspärasuse eraldiseisev kontrollimine ei oleks otstarbekas. Kohus on seisukohal, et kaebusega kohtusse pöördumine kätkeb endas alati riski, et menetluskulud võivad jääda kaebaja kanda. Oluline ei ole seejuures, mis põhjustel kaebaja kaebusest loobub1. Seadusandja poolt kehtestatud menetluskulude jaotuse eesmärgiks kaebusest loobumise juhtudel on ka kaitsta haldusorganit liigsete kulude eest kohtumenetluses2.
12.4.Kaebaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks jääb seega rahuldamata ja kulud tema enda kanda.
13.Vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe
K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk 396. Samas.
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.