XY kaebus Tartu Vangla hüvitamiseks Menetlusosalised ja nende Kaebaja – XY esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
vastu
mittevaralise
kahju
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta XY kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
3.Tagastada Tartu Vanglale ekslikult esitatud asjassepuutumatu tõend (kinnipeetav A.K. taotlus; tl 33).
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 9. septembril 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.XY (kaebaja) esitas 19. veebruaril 2019 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse. Taotluse kohaselt rikuti tema õigusi ja tekitati talle kahju sellega, et 23. jaanuaril 2019 jättis kontaktisik kaebaja esitatud helistamise avalduse rahuldamata põhjusel, et selles puudus advokaadi nimi ja telefoninumber, ning vaatamata kaebaja soovile taotlust täiendada, tal seda ei võimaldatud. Kaebaja väitel põhjustati talle seeläbi vaimseid kannatusi ja info katkestusi ning takistati võimalust olla seadustega kaitstud. Taotletava hüvitise suuruseks hindas kaebaja 218 eurot.
3-19-836
2.Tartu Vangla jättis 22. aprilli 2019. a otsusega nr 1-13/50-2 kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, põhjendades oma otsust järgmiselt. Vangistusseaduse (VangS) § 29 lg 21 kohaselt kontrollib vanglateenistus, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb või kirjavahetust peab. Telefonikõnede puhul on vanglateenistusel õigus registreerida selle isiku ees- ja perekonnanimi või asutuse nimi, kuhu kinnipeetav helistab, telefoninumber, helistamise aeg ja kõne kestus. Vanglal puudus kohustus võimaldada kinnipeetaval helistada selleks mitteettenähtud ajal üksnes seetõttu, et ta seda taotles. Kuna taotlus oli puudustega, mida kinnipeetav ei nõustunud koheselt kõrvaldama, polnud vanglal ka otsuse tegemisel kaalumisvõimalust. Kinnipeetavale selgitati, et tal on jätkuvalt helistamise võimalus, kui ta esitab korrektselt täidetud taotluse. Kinnipeetav ei ole ka kahju hüvitamise taotluses täpsustanud, kellele ja mis numbril ta helistada soovis, mistõttu on tema väited advokaadile helistamise keelamisest, kaitseõigusest ja infole juurdepääsu takistamisest paljasõnalised. Kuna kinnipeetav ei esitanud korrektselt täidetud taotlust helistamiseks, võib järeldada, et tema jaoks ei olnud helistamine vajalik ning selle mittetoimumine ei saanud kaasa tuua tagajärgi, mis tekitanuks kinnipeetava kirjeldatud kahju. Vangla ei ole helistamise taotluse lahendamisel ega helistamist keelates õigusvastaselt käitunud, mistõttu kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 2. mail 2019 kaebuse, milles taotleb Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 218 euro ulatuses. Kaebaja väitel seisnes tema õiguste rikkumine inspektor-kontaktisiku poolt tema helistamisavalduse rahuldamata jätmises. Avalduse rahuldamata jätmine põhjustas kaebaja arvates talle vaimseid kannatusi ja info katkestuse ning takistas võimalust olla seadustega kaitstud. Lisaks taotles kaebaja Tartu Vangla
22.aprilli 2019. a otsuse nr 1-13/50-2 tühistamist.
4.Kohus võttis 4. juuni 2019. a määrusega kaebuse menetlusse. Vastustaja vastas kaebusele
21.juunil 2019. Kohus määras 21. juuni 2019. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kaebaja esitas täiendavad selgitused 8. juulil ja 25. juulil 2019. Vastustaja esitas täiendavad seletused ja tõendid kirjalikus menetluses 22. juulil 2019.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja soovib mittevaralise kahju hüvitamist, mis kaebuse ja asja kirjalikus menetluses esitatud avalduste (tl 24 ja 40-41) kohaselt on tekitatud talle advokaadile helistamise mittevõimaldamisega. Kaebaja väidab järgmist.
5.1.Helistamise avaldust rahuldamata jättes jättis kontaktisik Peeter Peemot kaebaja ilma seadusega ettenähtud kaitsest.
5.2.Kaebaja taotlus oli korrektselt täidetud ning vastas Tartu Vangla kodukorra punktidele 13.9, 13.9.1 ja 13.10. Kodukorra järgi tuleb helistamise vajadust põhjendada. Andmete kaitseks ei pea märkima avaldusele nime ega numbrit, kui vanglal on olemas kogu informatsioon.
5.3.Kontaktisik Berit Hromenkovil oli advokaadi nimi ja telefoninumber ning ta on varasemalt leppinud advokaadiga kokku helistamisvõimaluse, kui kaebajal ei õnnestunud teda tabada kindlaksmääratud helistamisaegadel. Kontaktisik P. Peemot saanuks B. Hromenkovilt need andmed küsida. Kaebaja viitab Tartu Vangla kodukorra p-le 13.10, mis sätestab, et kui kinnipeetav helistab isikule, kelle kohta ta ei ole varasemalt vanglateenistusele andmeid esitanud, on ta kohustatud esitama kirjalikult telefoni kasutamise andmed hiljemalt telefoni kasutamisele järgneval päeval.
2(7)
3-19-836
5.4.Kaebaja kohtlemine kujutas endast kiusu ja vaimset vägivalda. Esmalt võib see tunduda vähetähtsana, kuid aja jooksul tähendab tugevat stressi ja traumat.
6.Vastustaja leiab, et kaebuses toodud põhjendused ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Vastustaja jääb 22. aprilli 2019. a otsuses nr 1-13/50-2 toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Vastuseks kaebusele ja täiendavates kirjalikes seisukohtades lisab vastustaja järgmist.
6.1.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevalt on isikul õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele ainult juhul, kui talle on kahju tekkinud, haldusorgan on toiminud õigusvastaselt ning esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Kui üks tingimustest on täitmata, pole alust taotlust rahuldada.
6.2.Advokaadiga suhtlemise ärajäämine võib tähendada õigusabita jäämist. Kuna kaebaja ei väida, et õigusabita jäämisel oli negatiivne tagajärg, siis õigusabita jäämine iseseisvalt mittevaralise kahjuna käsitletav ei ole. Vaimset kannatust ei saa pidada ka tavapäraseks telefonikõne ärajäämise tagajärjeks. Kuna kaebaja kannatuse olemust ei selgita, tuleb väidet kannatuste tekkimise osas pidada eluliselt ebausutavaks. Ka info katkemine, ei saa tuua kaasa tagajärge, mida saaks käsitleda mittevaralise kahjuna. Sõltumata vastustaja tegevuse võimalikust õigusvastasusest kaebaja helistamistaotluse lahendamisel, puudub alus kaebuse rahuldamiseks, kuna kaebajale ei ole ilmselgelt tekkinud kahju, mis kuulub RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitamisele.
6.3.Kohtule edastatud taotlustest nähtub, et kaebaja on teadlik sellest, milline taotlus tuleb vanglateenistusele erakorralise helistamise võimaldamiseks esitada. Varasemalt 17. jaanuaril 2019 esitatud erakorralise helistamise taotluse rahuldamise puhul oli tegemist ebaõige halduspraktikaga ning see ei tähenda, et Tartu Vangla peaks ka edaspidi ebaõiget halduspraktikat jätkama. Kui kinnipeetav ei too oma taotluses välja, kellele ja millisel telefoninumbril ta soovib helistada, ja keeldub viidatud andmeid inspektor-kontaktisikule ka suuliselt avaldamast, siis on vanglal õigus keelduda talle erakorralise helistamise võimaluse andmisest.
6.4.Kuigi menetlustähtaeg ei ole käesoleva kaebuse lahendamise seisukohalt oluline, märgib vastustaja, et lahendas taotluse seaduses ette nähtud kahekuulise tähtaja jooksul. Kui kuudes arvutatava tähtaja puhul langeb tähtpäev riigipühale, lõpeb tähtaeg riigipühale järgneval päeval.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kaebaja on esitanud kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 218 euro ulatuses ning Tartu Vangla 22. aprilli 2019. a otsuse nr 1-13/50-2 tühistamiseks. Kohus menetleb hüvitamiskaebust ning on kaebajale 21. juuni 2019. a määruse põhjenduste ps 4 selgitanud järgmist. RVastS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega ei näe kehtiv õigus kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise korral ette mitte tühistamisnõude esitamist kahju hüvitamise taotluse lahendamise otsuse peale, vaid kohane nõue on hüvitamisnõue halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p 4 tähenduses. Sama on leidnud ka Riigikohus nt 4. juuni 2013. a määruses haldusasjas nr 3-3-186-12 (p 15). Kohus tõlgendas kaebust menetlusse võttes kahju hüvitamise kaebusena ning arvestades, et tegemist on kaebaja õiguste kaitseks tõhusa ja eesmärgipärase nõudega, ei ole kohus kaebaja tühistamisnõuet kaebust menetlusse võttes eraldisesivalt käsitlenud ega seda tagastanud. Kaebaja ei ole tema kaebuse selliselt menetlusse võtmisele vastuväiteid esitanud.
3(7)
3-19-836
8.Kaebaja palus kaebuses kontrollida ka menetlustähtaegu. Kohtu hinnangul on vastustaja lahendanud kaebaja 19. veebruari 2019. a taotluse 22. aprillil 2019. RVastS § 18 lg 1 järgi peab haldusorgan taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates. Kuudes arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 136 lg 3). Kahju hüvitamise taotluse lahendamise tähtaja viimane päev langes 19. aprillile 2019, mis oli riigipüha (suur reede). Seega oli põhjendatud lähtuda TsÜS § 136 lg-st 8, millest tuleneb, et kui tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Seetõttu on 22. aprillil 2019 kaebaja taotluse lahendamine vastavuses RVastS § 18 lg-s 1 sätestatuga. Kohus märgib siinkohal, et isegi kahju hüvitamise taotluse mittetähtaegne lahendamine haldusorgani poolt ei tähendaks automaatselt, et kohus peaks kahju hüvitamise taotluse rahuldama. Taotluse tähtaegselt lahendmata jätmine annaks kannatanule üksnes võimaluse RVastS § 18 lg-st 2 tulenevalt pöörduda kohtusse ära ootamata kohustulikus kohtueelses menetluses (VangS § 11 lg 8) otsuse tegemist.
9.Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla põhjustanud kaebajale mittevaralist kahju sellega, et advokaadile helistamise keelamisega on tal olnud takistatud info saamine ja seadusest tuleneva kaitseõiguse teostamine, samuti tekitas selline kohtlemine talle vaimseid kannatusi. Kaebaja märgib, et tema kogetud vaimne vägivald võib esmalt tunduda vähetähtsana, kuid aja jooksul tähendab see tugevat stressi ja traumat.
10.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (st esitades kehtetuks tunnistamise, keelamis- või kohustamisnõude).
11.Kahju hüvitamise üheks eelduseks on haldusorgani õigusvastane tegevus. Kaebaja peab kahju tekitanud tegevuseks talle advokaadile helistamise mittevõimaldamist.
12.VangS § 28 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetaval õigus telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks kaitsjaga või advokaadist esindajaga on keelatud (VangS § 28 lg 3 ls 2). VangS § 29 lg-st 21 tuleneb, et vanglateenistus kontrollib, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb. Vanglateenistusel on õigus registreerida selle isiku ees- ja perekonnanimi või asutuse nimi, kuhu kinnipeetav helistab, telefoninumber, helistamise aeg ja kõne kestus. Vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 2 järgi võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p-s 13.9 on täpsustatud telefoni kasutamise reegleid avatud osakondade jaoks. Sealt nähtub, et telefoni on lubatud kasutada päevakavas toodud aegadel. Kui kinnipeetaval on muul ajal vajadus helistada riigiasutusele, kohalikule omavalitsusasutusele või kaitsjale, tuleb tal esitada põhjendatud taotlus hiljemalt helistamisele eelneval tööpäeval. Ka juhul, kui kinnipeetaval on avatud sektori lukustamise perioodil vajadus helistada riigiasutusele, kohalikule omavalitsusasutusele või kaitsjale, tuleb tal esitada selleks põhjendatud taotlus inspektor-kontaktisikule. Kodukorra p-s 13.10 on sätestatud, et juhul, kui kinnipeetav helistab isikule, kelle kohta ta ei ole varasemalt vanglateenistusele andmeid esitanud, on ta kohustatud esitama hiljemalt telefoni kasutamisele järgneval päeval kirjalikult telefoni kasutamise andmed kodukorra lisaks 12 oleval blanketil, millest nähtuvad järgmised andmed: kinnipeetava enda ees- ja perekonnanimi, osakonna ja kambri number; sünniaeg; isikute ees- ja perekonnanimed või asutuste nimed, kuhu 4(7)
3-19-836
helistas; telefoninumber, kuhu helistas; seos isiku/asutusega, kellele helistas; kinnipeetava allkiri.
13.Vaidluse ajendanud juhtumi kirjelduse kohaselt esitas kaebaja 23. jaanuaril 2019 kontaktisikule 22. jaanuaril 2019 allkirjastatud taotluse, milles märkis, et soovib helistada laupäeval 25. jaanuaril 2019 kell 13.00, kuna muul ajal pole [isik, kellele helistada] kättesaadav (tl 29). Inspektor-kontaktisik P. Peemot märkis taotlusele, et ei luba helistamist. Taotlusel on märgitud, et kinnipeetavat on mittelubavast vastusest teavitatud. Taotluse pöördel on märge, et see on esitatud helistamiseks sektori kinnioleku ajal ning et kinnipeetav keeldus isikut ja telefoninumbrit andmast (tl 29p). Kõnealuse taotlusega soovis kaebaja väidetavalt helistada advokaadile vangla kodukorras helistamiseks ette nähtust erineval ajal. Kaebaja on seisukohal, et esitatud taotlus vastab kehtestatud nõuetele, kuna ta on märkinud taotlusel kuupäeva, kellaaja ja põhjenduse (kaebaja märkused taotluse koopial, tl 41). Kohus nõustub vastustajaga, et taotlusel puudub põhjendus kodukorra punkti 13.9 tähenduses, st et kinnipeetaval on vajadus tavapärasest erineval ajal helistada just advokaadile. Kaebaja väidab, et kontaktisik P. Peemot oli teadlik taotleja suusõnalisest soovist helistada advokaadile. Samuti seda, et advokaadi nimi ja telefoninumber ei ole andmed, mis kuuluksid taotluse põhjenduse alla, ning tal polnud kohustust neid esitada (täiendav seisukoht, tl 24). Selles osas on kaebaja oma väidetes vastuoluline. Nimelt märgib ta kaebuses, et kuna kontaktisik B. Hromenkovil oli advokaadi nimi ja telefoninumber olemas, tulnuks kontaktisik P. Peemotil neid temalt küsida. Tagantjärele on kohtu hinnangul äärmiselt keeruline tõsikindlalt tõendada seda, milline vestlus kaebaja ja kontaktisik P. Peemoti vahel täpselt toimus, mh seda, kas kaebaja väljendas suuliselt piisava selgusega tahet helistada advokaadile, ning kas kontaktisik andis talle võimalust esitatud taotlust täiendada.
14.Kohtul ei ole põhjust pidada vastustaja keeldumist siiski õigusvastaseks. Vaidlusaluse juhtumi toimumise ajal kandis kaebaja karistust elusektsioonis E6, st avatud eluosakonnas (vastustaja 19. juuli 2019. a selgitus; tl 28p). Vaidlust ei ole, et helistamiseks soovitud ajal ei olnud osakonnas helistamist ette nähtud. Kodukorra lisa 1.5 (E-hoone 3. ja 6. osakonnas paiknevate kinnipeetavate päevakava) näeb helistamised ette ajavahemikel 10.30-12.30, 15.0017.00 ja 18.00-20.00 (kui osakond on avatud). Eelnevalt viidatud normidest tuleneb vanglateenistuse pädevus kontrollida, kellega telefonikõnesid peetakse ning nõuda helistamisega seonduvate andmete esitamist. Kodukorra p-s 13.9 sätestatud põhjenduse esitamise nõue seondub vajadusega helistada selles sättes nimetatud isikule, sh kaitsjale (advokaadile). Just kaebaja ise, soovides helistada advokaadile ajal, mil tema eluosakonnas polnud helistamist ette nähtud, pidi märkima taotluses nõutava põhjenduse. Kohtu hinnangul selline põhjendus taotluses puudus (tl 29).
15.Kaebaja viitab varasemale juhtumile, mil kontaktisik B. Hromenkov on helistamist lubanud ka taotluse alusel, millelel polnud märgitud, et soovitakse helistada advokaadile ega märgitud tema numbrit (tl 34). Kohus nõustub vastustajaga, et haldusorgan ei pea jätkama ebaõiget halduspraktikat, vaid tal on õigus eksimust avastades oma ebaõiget praktikat muuta. Kohtupraktika on selgitanud, et kuigi haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, ei saa usalduse kaitset kohaldada eesmärgil jätkata ebaõiget halduspraktikat (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-53-04, p 13). Varasema praktika ekslikkuse ilmnemisel lasub haldusorganil kohustus viia oma tegevus vastavusse õigusaktidega. Ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda ka toetudes võrdse kohtlemise põhimõttele (nt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-19-04 (p 18) ja nr 3-3-1-23-06 (p 12)). Vangla ülesandeks on vangistuse korrakohane täideviimine ja üldise julgeoleku tagamine vanglas (VangS 66 lg 1). Julgeoleku 5(7)
3-19-836
tagamine vanglas on kaalukas väärtus. Selle kohustuse raames tuleb vanglal ka tagada helistamispiirangute järgimine ja täitmine. Seega ei saa pidada õigusvastaseks kontaktisiku käitumist, kui ta varasemast praktikast erinevalt otsustab järgida kehtiva õiguse norme (käesoleval juhul Tartu Vangla kodukorra p-s 13.9 sätestatud põhjendamisnõuet). Kohtule esitatud kaebaja varasematest taotlustest ilmneb, et kaebajale on taotluste esitamise kord ja selleks kehtestatud nõuded teada, ning kaebaja on korduvalt esitanud taotlusi helistamiseks päevakavas ette nähtust erineval ajal, märkides nii soovi helistada advokaadile või juristile ning ka nime ja telefoninumbri (tl 30-32).
16.Sõltumata hinnangust vastustaja tegevuse õiguspärasusele nõustub kohus vastustajaga, et tema tegevus ei saanud tekitada kaebajale hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. RVastS § 9 lg-s 1 on piiratud füüsilisele isikule mittevaralise kahju rahalist hüvitamist juhtudega, kui kahju on põhjustatud avaliku võimu poolt süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega, st vaid kõige olulisemate põhiõiguste riivete korral (vt ka Riigikohtu 27. juuni 2017. a otsus haldusasja nr 3-3-1-9-17, p 13). Kehtiv kohtupraktika ei ole pidanud mitte igasuguseid ebamugavusi piisavaks mittevaralise kahju tekkimiseks, vaid on rõhutanud, et ületatud peab olema ka teatud raskusastme künnis (nt Riigikohtu 19. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 25; 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p –d 19 ja 23). Viidatud sättes loetletud õigushüved ei hõlma kaebaja poolt välja toodud selliseid tagajärgi nagu info kättesaamise takistamine ja õigusabist ilmajäämine. Kaebaja ei ole vastuseks 21. juuni 2019. a kohtumääruses esitatud küsimustele (resolutsiooni p 3.1) välja toonud selliseid tagajärgi, mis oleks hõlmatud RVastS § 9 lg-s 1 loetletud õigushüvedega. Kaebaja on nimetanud ka vaimseid üleelamisi, mida telefonikõne mittelubamine kaasa tõi. Kohtu hinnangul ei saanud taotluse rahuldamata jätmine kujutada endast kohtlemist, mis oleks käsitatav väärikuse alandamisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kaebaja on 7. juuli 2019. a selgituses esitanud ka seisukoha, et kontaktisik P. Peemoti käitumine võib olla kiusu iseloomuga ning tingitud kaebaja ning kontaktisiku vahel varem ilmnenud probleemidest. Kaebaja ei ole sellist kahju hüvitamise alust aga varem välja toonud ei kahju hüvitamise taotluses vanglale ega kaebuses kohtule. Selles osas ei ole kaebaja ka kohtueelset menetlust läbinud. Seega puuudb kohtul võimalus hinnata praeguse vaidluse raames kontaktisiku tegevust laiemalt.
17.Kohtupraktikas (Tartu Ringkonnakohtu 30. augusti 2018. a määrus haldusasjas nr 3-181055, p 8) on ka leitud, et kui isikul on vältimatu vajadus advokaadile helistada, ei pea ta seda ilmtingimata tegema advokaadi antud (isiklikul) numbril, vaid saab jätta teate ka büroo üldnumbrile ning lasta selle hiljem advokaadile edastada. Samuti saab advokaate teavitada ajavahemikest, mil kinnipeetaval on võimalik päevakava kohaselt advokaadiga rääkida. Viidatud lahendis on ringkonnakohus ka leidnud, et hea planeerimise korral ei ole takistatud esindajatega kontakti loomine ning kinnipeetaval tuleb muuhulgas teha ka valikuid. Samuti seda, et võimalusi advokaadiga suhtlemiseks on teisigi, nt kirjavahetuse pidamine ja lühiajalised kokkusaamised. Tartu Vangla kodukorra lisast 1.5 nähtub ka, et Tartu Vanglas helistamiseks ette nähtud ajavahemikud ei ole väga lühikesed ega helistamisvõimalusi ülemäära piiravad.
18.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole praegusel juhul kohelnud kaebajat moel, mis võinuks tekitada kaebajale hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses (mh väärikust alandades).
6(7)
3-19-836
Kaebus tuleb seega jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD
HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.
Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb see kulu HKMS § 108 lg 1 ls 1 alusel kaebaja kanda. Muude kulude kandmist haldusasjas ei ilmne. Kui sellised kulud on pooltel siiski tekkinud, jäävad need HKMS § 109 lg 1 ls 4 alusel nende enda kanda.