Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised Resolutsioon
Edasikaebamise kord
3-18-651 12. juuli 2019 Roby Koik Xkaebus Sotsiaalkindlustusameti 24.01.2018 ettekirjutuse nr 9.EM-2/1955/1 tühistamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks maksta kaebajale vanemahüvitist 2017. aasta detsembrikuu eest 25.01.2017 otsusega nr 3 (toimiku nr V02022) määratud summas Kirjalik menetlus Kaebaja – X Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet
1.Rahuldada X kaebus.
2.Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 24.01.2018 ettekirjutus nr 9.EM-2/1955/1 ja 15.03.2018 vaideotsus nr 1.1-10/56804.
3.Kohustada Sotsiaalkindlustusametit maksma kaebajale vanemahüvitist 2017. aasta detsembrikuu eest 25.01.2017 otsusega nr 3 (toimiku nr V02022) määratud summas.
4.Tagastada X le riigilõiv 15 eurot. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 12. august 2019. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 25.01.2017. a otsusega nr 3 (toimiku nr V02022; tl 6) Xale vanemahüvitise alates 19.01.2017 kuni 29.03.2018 ning hüvitise suuruseks perehüvitise seaduse (PHS) § 37 lg 5 alusel 2865,80 eurot.
2.Haljala Vallavolikogu kehtestas 19.12.2017 määrusega nr 3 (tl 27-29) uue Haljala Vallavalitsuse palgajuhendi, tunnistades varasema palgajuhendi kehtetuks. Määrus nr 3 jõustus 01.01.2018 (§ 11 lg 3, tl 28p).
3.SKA tegi Xale 24.01.2018. a ettekirjutuse nr 9.EM-2/1955/1 (tl 8) maksta tagasi alusetult välja makstud vanemahüvitis summas 172,00 eurot. Ettekirjutuse kohaselt maksis tööandja Haljala Vallavalitsus Xa tulult sotsiaalmaksu 283,80 eurot, mille alusel 2017. aasta detsembrikuus saadud tulu oli 860 eurot, seega kuulub vanemahüvitis ümber arvutamisele.
4.X esitas 07.02.2018. a vaide SKA 24.01.2018. a ettekirjutuse nr 9.EM-2/1955/1 kehtetuks tunnistamise nõudes (tl 10-11).
5.SKA jättis 15.03.2018 vaideotsusega nr 1.1-10/5680-4 Xa vaide rahuldamata (tl 1920).Vaideotsuse kohaselt maksti vaide esitajale detsembrikuus töötasu eelmise kuu ehk novembrikuu ja sama kuu ehk detsembrikuu eest, mis tingis asjaolu, et vaide esitaja sai ühes kuus hüvitise määrast suurema sotsiaalmaksuga maksustatava tulu, mis omakorda tõi kaasa vanemahüvitise vähendamise vastavalt PHS § 42 lg-le 1. Asjaolu, et osa tulust teeniti novembris, ei muuda fakti, et tulu sai vaide esitaja tervikuna detsembris. SKA-l ei ole õigust jagada saadud tulu kuude vahel, mille eest tulu on arvestatud.
6.X esitas Tallinna Halduskohtule 02.04.2018 kaebuse SKA 15.03.2018 vaideotsuse nr 1.110/5680-4 tühistamiseks ning SKA kohustamiseks teha uus otsus. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-18-651.
7.Tallinna Halduskohus andis 09.04.2018. a määrusega haldusasja 3-18-651 üle kohtualluvuse järgi Tartu Halduskohtule vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 8 lg-le 6 ja § 10 lg-le 1.
8.Tartu Halduskohus võttis 09.05.2018 määrusega menetlusse X kaebuse SKA 24.01.2018. a ettekirjutuse nr 9.EM-2/1955/1 tühistamiseks ja SKA kohustamiseks maksta kaebajale vanemahüvitist 2017. aasta detsembrikuu eest 25.01.2017. a otsusega nr 3 (toimiku nr V02022) määratud summas. Kaebuse esitaja põhjendused
9.Kaebaja on seisukohal, et tal ei puudu õigus hüvitisele põhjusel, et sellist õigust ei olnud tekkinud (vrd SÜS § 31 lg 1 p 1). Samuti ei puudu kaebajal õigus hüvitisele põhjusel, kuna õigus oli peatunud või lõppenud (vrd SÜS § 31 lg 1 p 2). SKA ei ole ettekirjutuses selgelt määratlenud, millisele SÜS § 31 lg-s 1 sätestatud punktile mittevastavust soovitakse tõendada. Kaebaja on seisukohal, et ettekirjutuses ei olnud tõendatud mitte ükski SÜS § 31 lg 1 p-des 13 sätestatud alustest.
10.Käesoleval juhul saab ettekirjutuse õigusliku alusena kaebaja arvates kõne alla tulla üksnes SÜS § 31 lg 1 p 3, mille järgi saab tagasinõue tugineda ka muus seaduses sätestatud alusel. Sääraseks seaduses sätestatud aluseks saab olla vaid vanemahüvitise tagasinõudmist reguleeriv PHS § 46. Haldusorgan ei ole ettekirjutuses ära näidanud õigusliku alusena ka PHS § 46 lg 1 p-dest 1 ja 2 tulenevaid materiaalõiguslikke aluseid. Kaebaja on seisukohal, et PHS § 46 lg 1 p-dest 1 ja 2 tulenevaid aluseid faktiliselt ei esine. Kaebajale makstud tulu ei ole olnud väiksem kui hüvitise arvutamise aluseks olnud tulu või tulu pealt makstud sotsiaalmaks (vrd PHS § 46 lg 1 p 1). Samuti ei ole vaide esitaja saanud vanemahüvitisega samal ajal sünnitushüvitist või lapsendamishüvitist ravikindlustuse seaduse alusel (vrd PHS § 46 lg 1 p 2). Ettekirjutus ei ole kooskõlas selle aluseks oleva seadusliku normiga.
11.Kaebaja on seisukohal, et ta ei ole saanud ühel kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, sest detsembris 2017 välja makstud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu näol on tegemist erinevate kalendrikuude (november 2017 ja detsember 2017) tuludega. Kaebaja esitas SKA-le ka vastava tööandja tõendi sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamise kohta, milles on selgelt välja toodud, et kaebaja 2017. a novembrikuu tulu oli 430 eurot ning 2017. a detsembrikuu tulu 430 eurot.
12.PHS § 42 lõike 2 kohaselt, kui sotsiaalmaksu maksja süü tõttu makstakse vanemahüvitise maksmise kalendrikuul vanemahüvitise saajale õigel ajal maksmata jäänud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, on SKA-l õigus vanemahüvitise saaja esitatud tõendite alusel lugeda sotsiaalmaksuga maksustatav tulu välja makstuks kalendrikuul, millal sotsiaalmaksu maksja oleks pidanud selle tulu tegelikult välja maksma. SKA on vaideotsuses leidnud, et tööandja on tulu välja maksnud korrektselt vastavalt oma palgakorralduse reeglitele ja tööandja süü puudub. Kaebaja ei nõustu SKA väitega, et tööandja süü palga väljamaksmisel puudub. Kaebajale teadaolevalt oleks pidanud tööandja detsembrikuu 2017 palga välja maksma jaanuaris 2018, kuid tegi seda detsembris 2017.
13.Kaebaja esitas SKA-le tööandja 06.02.2018. a kirjaliku selgituse. Tööandja märgib oma selgituses, et seoses Haljala valla ja Vihula valla ühinemisega moodustus uus omavalitsusüksus Haljala vald ning ümberkorraldustega muudeti Haljala vallavalitsuse palgakorralduse aluseid, mille kohaselt makstakse alates 2017. a detsembrist töötajatele töötasu kalendrikuu viimasel tööpäeval. Alates 2014. aastast, mil kaebaja tööandja juures tööle asus, maksti kehtiva Haljala Vallavalitsuse palgajuhendi (Haljala Vallavolikogu 16.04.2013 määrus nr 78) kohaselt töötasu välja järgneva kuu 10ndaks kuupäevaks (§ 3 lg 9) ning palga ja töötasu arvestusperiood oli kalendrikuu (§ 3 lg 7).
14.Kui tööandja oleks töötasu maksnud välja vastavalt kaebajale teadaolevale ja detsembris 2017 kehtivale palgajuhendile, ei oleks vanemahüvitise ümberarvutamise võimalikke asjaolusid üldse tekkinud. Kaebaja on seisukohal, et kuna tema ei olnud teadlik palgakorraldusreeglite muutmisest ja tal puudus igasugune kontroll töötasu väljamaksmise üle, eriti veel olukorras, kus tööandja ei ole palga välja maksmisel lähtunud kehtivast palgajuhendist, siis saab tulu väljamaksmise eest kanda vastutust üksnes makseid tegev ametiasutus. Seega tuleb SKA-l lugeda sotsiaalmaksuga maksustatav tulu välja makstuks kalendrikuul, millal sotsiaalmaksu maksja oleks pidanud selle tulu tegelikult välja maksma (PHS § 42 lg 2).
15.Arvestades säärase käitumise tavapäratut iseloomu, mis ei vastanud välja kujunenud igakuistele palgamaksetele, võib ametiasutuse “süü” kvalifitseerida raskeks hooletuseks (vrd VÕS § 104 lg 4), sest tööandja eiras kehtivat palgajuhendit palga väljamaksmisel. Selle kohaselt on kaebaja arvates ametiasutuse tegevus kvalifitseeritav ühemõtteliselt süüliseks käitumiseks, sest mitte ühelgi neutraalsel vaatlejal ei teki kahtlust, et ühes kalendrikuus kaks korda palga maksmine oleks tavapärast hoolsuskohustust järgiv praktika. Vastustaja vastuväited
16.Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu.
17.Vastustaja lähtub vanemahüvitise määramisel, maksmisel ja ümberarvutamisel PHS-s sätestatust. Kaebajale maksti detsembris 2017 tulu kokku summas 860 eurot, mis on suurem kui vanemahüvitise määr ning PHS § 42 lg 1 kohaselt kuulus kaebaja vanemahüvitis ümberarvutamisele.
18.Vaideotsuse tegemise ajal oli vastustajal teadmine, et tööandja on tulu välja maksnud korrektselt vastavalt oma palgakorralduse reeglitele ehk tegemist ei olnud õigel ajal maksmata jäänud tuluga ja tööandja süü puudub. Haljala Vallavalitsus oli vastustajale kinnitanud, et alates 2017. a detsembrikuust makstakse töötasu välja kalendrikuu viimasel tööpäeval. Vastustajal puudus alus kahelda vallavalituse kirjas antud infos ja seada seda kahtluse alla. Ka kaebaja ei seadnud seda infot vaidemenetluses kahtluse alla.
19.Kohtumenetluses on kaebaja esitanud täiendavad tõendid vallavalitsuse palgajuhendite näol ja esitanud väite, et uus palgajuhend jõustus 01.01.2018 ja detsembrikuus oleks vallavalitsus pidanud veel lähtuma 2013. aasta juhendist, seega maksma detsembrikuu töötasu välja jaanuaris 2018.
20.Vastustaja hinnangul ei ole 19.12.2017. a määruses nr 3 reguleeritud olukorda, millal makstakse välja detsembrikuu töötasu.
21.Vastustaja märgib, et kuna kaebajale oli vanemahüvitis määratud kuni 29.03.2018 ning juhul, kui vallavalitsus oleks maksnud 2017. aasta detsembrikuu palga välja jaanuaris ja ühtlasi uue palgajuhendi järgi samas kuus maksnud jaanuari töötasu, siis oleks kaebaja täpselt samas olukorras, kui antud ettekirjutusega seoses.
22.Vastustaja hinnangul ei ole tegemist sotsiaalmaksu maksja süüga PHS § 42 lg 2 tähenduses olukorras, kus sotsiaalmaksu maksja on käitunud vastavalt reeglitele. Tulenevalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p-st 36 kuulub volikogu ainupädevusse muuhulgas valla palgajuhendi kehtestamine ning volikogul on õigus palgajuhendeid, sh väljamaksete aega muuta.
23.Vastuses kaebusele märgib vastustaja veel, et PHS § 35 lg 1 sätestab vanemahüvitise saaja kohustuse viivitamatult kirjalikult SKA-le teatada, kui ta saab hüvitise maksmise kalendrikuul vanemahüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Sellisel juhul oleks vastustaja saanud teostada ümberarvutuse ja kaebajale oleks välja makstud vanemahüvitis õiges suuruses. Kaebaja vastustajat hüvitise määrast suurema tulu saamisest ei ole teavitanud.
24.Kaebajale maksti alusetult välja vanemahüvitis suuremas summas ning tulenevalt SÜS § 31 lg 1 p-st 3 nõuab vastustaja kaebajalt talle alusetult makstud rahasumma täielikult tagasi. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kohtu seisukoht
25.Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas vastustaja on õiguspäraselt kaebaja vanemahüvitise 2017. a detsembrikuu eest ümber arvutanud ja vähendanud hüvitise määra PHS § 42 lg 1 alusel.
26.Kohus leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele alljärgnevatel põhjendustel.
27.Vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks on märgitud sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 31 lg 2 ja § 32 lg 1. Ettekirjutuse asjaoludes on viidatud perehüvitiste seaduse (PHS) § 42 lg-le 1.
28.SÜS § 31 lg-s 1 on sätestatud, et hüvitise andja nõuab isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma ja mitterahalise hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutused osaliselt või täielikult tagasi: 1) kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigust ei olnud tekkinud; 2) kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigus oli peatunud või lõppenud; 3) muul seaduses sätestatud juhul. Hüvitise andja otsustab alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmise ettekirjutusega isiku vabatahtliku tagasimakse või tagasimakse taotluse alusel või hüvitise andja initsiatiivil algatatud haldusmenetluses (SÜS § 32 lg 1).
29.Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
30.Vaidlustatud 24.01.2018. a ettekirjutuse tegemise ajal kehtis PHS § 42 lg 1 järgmises sõnastuses: „Kui vanemahüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, sealhulgas teisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist või Šveitsi Konföderatsioonist, välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu (edaspidi tulu), lahutatakse hüvitisest hüvitise määra ületav tuluosa, mis on jagatud kahega. Hüvitise suurus on vähemalt pool isikule määratud hüvitisest, kuid mitte väiksem kui hüvitise määr.“ PHS § 42 lg 2 kohaselt on SKA-l õigus vanemahüvitise saaja esitatud tõendite alusel lugeda sotsiaalmaksuga maksustatav tulu välja makstuks kalendrikuul, millal sotsiaalmaksu maksja oleks pidanud selle tulu tegelikult välja maksma, kui sotsiaalmaksu maksja süü tõttu makstakse vanemahüvitise maksmise kalendrikuul vanemahüvitise saajale õigel ajal maksmata jäänud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Vastavalt PHS § 42 lg-le 3 ei rakendata PHS § 42 lg-s 1 sätestatud hüvitise vähendamist järgmise tulu suhtes: 1) esimesel hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise saamise õiguse tekkimisele eelnenud kalendrikuude eest saadud tulu; 2) pärast hüvitise saamise õiguse lõppemist saadud tulu, kui hüvitise maksmise kalendrikuul on tulu saadud perioodi eest, mis järgneb hüvitise saamise õiguse lõppemisele; 3) töötuskindlustuse seaduse alusel tööandja maksejõuetuse korral makstav hüvitis, kui see makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul; 4) enne hüvitise saamise õiguse tekkimist saamata jäänud tulu, mis makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul, kui hilisem maksmine toimus sotsiaalmaksu maksja süül.
31.PHS § 39 lg-st 1 tulenevalt on vanemahüvitise määr (hüvitise määr) eelmise kalendriaasta
riigieelarvega. Seega tuli 2017. a kalendrikuu hüvitise arvutamisel võtta arvesse 2016. aastal kehtinud töötasu alammäär, mis oli 430 eurot1.
32.Ettekirjutuse kohaselt sai kaebaja ajavahemikul 01.12.2017-31.12.2017 tulu kokku summas 860 eurot, millest SKA arvas maha hüvitise määra, s.o 430 eurot. Saadud summa jagati kahega, mis tähendas 215 euro lahutamist kaebajale arvestatud hüvitisest. Alusetult makstud hüvitisest arvati maha tulumaks. Seega kokkuvõttes arvestati PHS § 42 lg 1 ning PHS § 39 lg-ga 1 alusel kaebajale määratud vanemahüvitise summast maha 172 eurot.
33.Kaebaja esitas vastustajale koos vaidega Haljala Vallavalitsuse pearaamatupidaja poolt 05.02.2018. a kinnitatud tõendi isiku sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamise kohta (tl 1213). Tõendi kohaselt on kaebaja sotsiaalmaksuga maksustatav tulu olnud 2017. aastal nii 11. kui 12. kuul, st novembris ja detsembris 430 eurot, millelt on arvestatud sotsiaalmaksu mõlemas kuus 141,90 eurot. Sotsiaalmaksuga maksustatav tulu väljamaksmise kuupäev 11. kuu puhul oli 01.12.2017 ning 12. kuu osas 28.12.2017.
34.Lisaks esitas kaebaja koos vaidega vastustajale Haljala Vallavalitsuse pearaamatupidaja 06.02.2018. a selgituse (tl 14-15), mille kohaselt seoses Haljala valla ja Vihula valla ühinemisega moodustus uus omavalitsusüksus Haljala vald. Ümberkorraldustega muudeti Haljala vallavalitsuse palgakorralduse aluseid, mille kohaselt makstakse alates 2017. a detsembrist töötajatele töötasu kalendrikuu viimasel tööpäeval.
35.Seega kaebajale maksti detsembrikuus töötasu eelmise kuu ehk novembrikuu ja sama kuu ehk detsembrikuu eest. Vaideotsuse kohaselt tingis see asjaolu, et kaebaja sai ühes kuus hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatava tulu, mis omakorda tõi kaasa vanemahüvitise vähendamise vastavalt PHS § 42 lg-le 1. Asjaolu, et osa tulust teeniti novembris ei muuda SKA arvates fakti, et tulu sai vaide esitaja tervikuna detsembris. SKA-le ei ole jäetud õigust jagada saadud tulu kuude vahel, mille eest tulu on arvestatud.
36.SKA leidis 15.03.2018. a vaideotsuses, et antud juhul on tõendamist leidnud, et tööandja on tulu välja maksnud korrektselt vastavalt oma palgakorralduse reeglitele ja tööandja süü puudub. SKA hinnangul ei olnud tegemist ka ühegi PHS § 42 lg-tes 2 ja 3 sätestatud alusega jätta vanemahüvitise vähendamine rakendamata. SKA nõustus vaideotsuses vaide esitaja etteheitega, et 24.01.2018. a ettekirjutuses oleks korrektne olnud viidata SÜS § 31 lg 1 punktile ning SKA kinnitas, et tagasinõude aluseks on SÜS § 31 lg 1 p 3. Punktile viitamata jätmist ei pidanud SKA aga nii suureks puuduseks, et tunnistada ettekirjutus kehtetuks.
37.Vastuses kaebusele märgib vastustaja, et vaideotsuse tegemise ajal oli teada, et tööandja on tulu välja maksnud korrektselt vastavalt oma palgakorralduse reeglitele ehk tegemist ei olnud õigel ajal maksmata jäänud tuluga ning tööandja süü puudub. Haljala Vallavalitsus oli vastustajale kinnitanud (05.02.2018. a pearaamatupidaja Merike Hunti poolt väljastatud tõend, tl 17; 06.02.2018. a M. Hunti selgitus SKA-le, tl 22), et alates 2017. a detsembrikuust makstakse töötasu välja kalendrikuu viimasel tööpäeval. Vastustaja ei kahelnud tööandja infos, samuti ei teinud vaidemenetluses seda kaebaja.
38.Kohtumenetluses on kaebaja esitanud tõenditena Haljala Vallavalitsuse palgajuhendid (tl 23-25 ja 27-28).
Vabariigi Valitsuse 18.12.2015. a määrus nr 139 „Töötasu alammäära kehtestamine“.
Varasemalt kehtinud Haljala Vallavalitsuse palgajuhendiga, mis oli kehtestatud 16.04.2013. a Haljala Vallavolikogu määrusega nr 78 nähti ette, et palka ja töötasu makstakse üks kord kuus töötatud kuule järgneva kuu kümnendaks kuupäevaks (määruse § 3 lg 9). Haljala Vallavolikogu 19.12.2017. a määrusega nr 3 tunnistati kehtetuks Haljala Vallavolikogu 16.04.2013 määrus nr 78 ning kehtestati uus Haljala Vallavalitsuse palgajuhend. Määruse nr 3 § 11 lg 3 kohaselt jõustus määrus 01.01.2018. Määruse tagasiulatuvalt rakendamist ei kehtestatud. Uue palgajuhendi § 4 lg-ga 3 nähti ette, et palka makstakse üks kord kuus palgasumma kandmisega teenistuja pangakontole kuu viimasel tööpäeval kui teenistuja ei ole taotlenud palga maksmist sularahas vallavalitsuse kassast.
39.Kaebaja kinnitab, et ta polnud teadlik uuest palgajuhendist ja asjaolust, et tööandja lähtub detsembris 2017 palga väljamaksmisel juba uuest palgajuhendist. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et tööandja, st Haljala Vallavalitsus ei esitanud SKA-le uut palgajuhendit, vaid piirdus pearaamatupidaja isikus selgitusega, et palga maksmise korda on muudetud ning töötasu makstakse välja uue korra alusel kalendrikuu viimasel tööpäeval. See tingis olukorra, kus kaebajale maksti kahe kalendrikuu (novembri ja detsembri 2017) eest palka ühes kuus. Kaebaja leiab, et SKA peaks lugema sotsiaalmaksuga maksustatava tulu välja makstuks kalendrikuul, millal sotsiaalmaksu maksja oleks pidanud selle tulu tegelikult välja maksma.
40.Kohus nõustub kaebaja etteheitega, et Haljala Vallavalitsus rakendas uut palgajuhendit 2017. a detsembris enne selle kehtima hakkamist. Seega saab nõustuda kaebaja seisukohaga, et tööandja tegevus tingis 2017. a detsembrikuus kaebajale kahe kalendrikuu eest palga maksmise ning see tegevus ei olnud kooskõlas Haljala Vallavolikogu 19.12.2017. a määrusega nr 3 ja oli seega õiguslikult enam kui küsitav.
41.Vastuses kaebusele märgib vastustaja, et tavaolukorras oleks olnud töötajale soodsam palga varem väljamaksmine. Vastustaja hinnangul ei ole tegemist sotsiaalmaksu maksja süüga PHS § 42 lg 2 tähenduses olukorras, kus sotsiaalmaksu maksja on käitunud vastavalt reeglitele. Vastustaja leiab, et SKA-le ei ole jäetud õigust jagada saadud tulu kuude vahel, mille eest tulu on arvestatud. Samas märgib vastustaja vastuses kaebusele (tl 34p), et juhul kui kaebaja oleks PHS § 35 lg 1 kohaselt kirjalikult teatanud, et ta saab hüvitise maksmise kalendrikuul vanemahüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, siis oleks SKA saanud teostada ümberarvutuse ja kaebajale oleks välja makstud vanemahüvitis õiges suuruses. Kaebaja aga vastustajata hüvitise määrast suurema tulu saamisest ei teavitanud.
42.Kohus leiab, et vanemahüvitise saajale ei saa praegusel juhul ette heita palgakorralduse muutumisest teatamata jätmist, kuna vanemahüvitise saaja sai asjaolude muutumisest teada pärast vaidlustatud ettekirjutuse tegemist. Isegi, kui kaebaja oleks teadnud, et tööandja muudab palgakorraldust, jõustus see muudatus alles 01.01.2018. a, mitte 2017. a detsembris. Kaebaja palk ei muutunud, samuti ei olnud teada, et muutub ühes kalendrikuus (2017. a detsembris) saadav tulu. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja olnud hooletu ning temale ei saa ette heita tööandja tegevust.
43.Kohtule esitatud kirjavahetusest (tl 38-39) nähtub, et kaebaja püüdis vastustajale edastada tööandja põhjendust, miks maksti detsembrikuus 2017 välja nii detsembrikuu kui ka novembrikuu palk. Paraku oli selgitus napp ning palgajuhendite sisu ja kehtivus said kaebajale teatavaks hiljem. Asjas on tööandja esitanud täiendava selgituskirja 18.03.2019 (tl 45), milles Haljala Vallavalitsuse pearaamatupidaja kinnitab, et X ei olnud teadlik uue palgajuhendi
kehtestamisest ega asjaolust, et vallavalitsus kavatseb detsembrikuu 2017 palga maksta välja detsembris 2017.
44.Seega on käesolevas asjas kinnitust leidnud, et 2017. a detsembrikuu tavapärast suurema saadud tulu tekitas tööandja poolt senise palgakorralduse muutmine. Tööandja on tekitanud selle olukorra varem, kui kohaliku omavalituse organi õigusakt ette nägi.
45.Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja oleks olnud samasuguses olukorras jaanuaris 2018, kui uue palgajuhendi järgi oleks detsembrikuu palk välja makstud mitte detsembris 2017, vaid jaanuaris 2018. Vastustaja on ise vastuses kaebusele kinnitanud, et tegelikult oleks saanud teostada vastavad ümberarvutused, kui kaebaja oleks sellest eelnevalt teatanud. Seetõttu on vastustaja seisukohad vasturääkivad ja eksitavad, kohtu hinnangul on ebaõiglane jätta töötaja ilma temale määratud vanemahüvitisest üksnes põhjusel, et tööandja otsustab muuta palgakorraldust, selleks alust omamata. Vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud PHS § 42 lg 2 kohaldamise eeldused on kaebaja puhul täidetud, kuna hüvitise saaja sai hüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mille suurus ületas vanemahüvitise määra, üksnes tööandja tegevuse tõttu.
46.15.06.2016 vastu võetud perehüvitiste seaduse juurde koostatud 217SE seletuskirjas (kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5adae638-7018-4fe1-86beb7027f2f94b4, 04.07.2019) on märgitud, et tulu saamisel seaduse § 42 lõikes 2 nimetatud juhtudel esitab hüvitise saaja kohtuotsuse, kohtumääruse, töövaidluskomisjoni otsuse või muud asjakohased dokumendid. See tähendab, et hüvitise saaja võib tööandjapoolset rikkumist tõendada kõigi asjakohaste tõenditega ning PHS § 42 lg 2 ei sätesta tööandja süü tuvastamiseks muid täiendavaid eeldusi, vaid see tuleb haldusmenetluse käigus igakordselt tõendite pinnal sisustada.
47.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kaebusega vaidlustatud ettekirjutus on õigusvastane ja kuulub tühistamisele, kuna haldusakt ei ole kooskõlas kehtiva õigusega ning riivab isiku õigusi ebaproportsionaalselt. Kuna kohus rahuldab tühistamiskaebuse ning kuna kohtule teadaolevalt on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik SKA 25.01.2017. a otsus nr 3 (toimiku nr V02022), millega määrati kaebajale vanemahüvitis, siis rahuldab kohus ka kohustamiskaebuse. Kaebaja taotleb järjekindlalt ka vaideotsuse tühistamist, mida kohus ei ole eelmenetluses pidanud kaebaja õiguste maksma panemiseks tarvilikuks. Õigusselguse huvides rahuldab kohus kaebaja taotluse ja tühistab ka vaideotsuse.
48.HKMS § 104 lg 5 p 1 ja RLS § 22 lg 2 p 2 alusel tagastab kohus kaebajale Tallinna Halduskohtule kaebuse esitamisel makstud riigilõivu 15 eurot, mis tasuti 02.04.2018. a. Kaebaja ei ole muude menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud (HKMS § 108 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.