Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
28. juuni 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-19-390
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise 500 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31. mai 2019. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja XX Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Matis Rüütel
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Menetlustoiming
Apellatsioonkaebuse tagastamine
RESOLUTSIOON
Tagastada XX apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 31. mai 2019. a otsuse peale haldusasjas nr 3-19-390 läbivaatamatult selle esitajale.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 187 lg 7; § 235 lg 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla kinni peetav XX esitas 7. detsembril 2018 Tallinna Vanglale taotluse tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise 500 euro väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt oli 5. detsembril 2018 Tallinna Vanglas õhtusöögiks hernesupp ning XX leidis enda supist kivi. XX selgitab, et teavitas juhtunust koheselt valvurit ja kivi, mis oli supi sees, nägi ka tema kambrikaaslane. Taotluse kohaselt ei ole tegu esmakordse juhtumiga, vaid ka 14. oktoobril 2018 pöördus ta vangla poole seoses toidust leitud kiviga. Kuna vangla vabandas ja juhtis asjakohaste isikute tähelepanu sellele, XX kohtusse ei pöördunud. XX leiab taotluses, et vangla paneb jätkuvalt tema tervise ohtu. Koos taotlusega esitati Tallinna Vanglale ka supist leitud kivi.
2.Tallinna Vangla jättis 6. veebruari 2019. a otsusega nr 5-37/18/170-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel:
3-19-390 1) valvur OO kinnitab 30. jaanuari 2019. a kirjalikus selgituses, et vahistatu XX ei ole tema poole hernesupist leitud kiviga pöördunud. Vanemvalvur märgib 1. veebruari 2019. a kirjalikus selgituses, et ta ei mäleta, kas selline juhtum aset leidis või mitte, kuid juhul kui XX sellise pretensiooni mõnele vanglaametnikule esitas, peaks sellest ka teenistuses olnud korrapidaja teadma; 2) 5. detsembri 2018. a valveplaanis ei ole märget XX pretensiooni kohta seoses õhtusöögiga; 3) kui eeldada, et XX supis oli kivi, ei annaks see alust kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Toidu valmistamiseks vajaminevate kuivainetega varustab Tallinna Vanglat kinnipeetavate toitlustamiseks korraldatud riigihanke võitnud Mc OÜ, kelle väljastatud sertifikaadi järgi võib herneterade hulgas olla võõrkehasid 0,18%. Enne keema panemist pestakse herned hoolikalt läbi ja eemaldatakse võõrkehad, kui neid visuaalsel vaatlusel silma hakkab. Kuivõrd kivikesed on herneteradega väga sarnased, võib mõni kivike selle tuvastamatuse tõttu toidu sisse paraku siiski jääda. Tallinna Vangla ei pea kinnipeetavatele pakutavat hernest kuidagi halvemaks sellest, mida saab osta endale tavatarbija või mida hanke võitnud ettevõtja tarnib teistele asutustele. Võõrkehasid, nagu näiteks umbrohuseemneid või väikseid kivikesi, võib herneterade hulgas olla kuni 5%. Herne ja teiste tera- ning kaunviljade prügisus on seotud nende tootmise ja tootja poolse sorteerimisega ega sõltu vangla sööklast; 4) hüpoteetiline võimalus, et supis olnud kivi võinuks taotluse esitaja tervist kahjustada, ei ole käsitletav tervisekahjuna riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes. Kuna XX ei viita hingelistele üleelamistele ja ei ole alust eeldada, et hüpoteetilisest kahju tekkimise võimalusest tabas teda hirm, nördimus ja suur mure oma tervise pärast, ei saa võimalikust kahju tekkimisest rääkida ka inimväärikuse alandamise kontekstis; 5) tervisekaardi andmetel ei ole XX ajavahemikul 5. detsember 2018 – 30. jaanuar 2019 ühegi tervisekaebusega meditsiiniosakonna poole pöördunud; 6) kahetsusväärne on, kui taotluse esitaja toiduportsjonisse sattus võõrkeha. Vangla palub võimalike ebamugavuste pärast vabandust. Rahalise kompensatsiooni nõuet vangla põhjendatuks ei pea, sest taotluse esitajale ei ole tekkinud kahju, mis rahalist nõuet õigustaks.
3.XX esitas halduskohtule kaebuse, milles nõuab Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist 500 eurot. Kaebaja märkis kokkuvõtlikult järgmist: 1) kaebaja leidis õhtusöögiks pakutud hernesupist kivi 5. detsembril 2018. Kaebaja teavitas sellest valvurit; 2) varem leidis kaebaja supist kivi 14. oktoobril 2018; 3) Tallinna Vangla on korduvalt seadnud ohtu kaebaja tervise ja toitlustanud teda toiduga, mis ei ole inimväärne. Kivi söömisel võib murduda hammas, allaneelamisel võib tekkida sooleummistus või muud tervisehäired. Tallinna Vangla tekitas kaebajale põhjendamatut kannatust sellega, et kaebajal esineb pidev hirm toidu ees; 4) Tallinna Vangla ei ole kuulanud kambriterminali vahendusel teostatud kõnede salvestisi, vaid küsis kuu aega hiljem seletusi valvuritelt; 5) vangla väide, et kaebaja pole pöördunud arsti juurde, ei vasta tõele. Kaebaja käis arsti ja hambaarsti juures veebruari alguses 2019. Kaebaja hinnangul on võimalik, et mõni kontaktisik unustas kaebaja varem arsti järjekorda lisada, kuivõrd kahe kuu jooksul on olnud kambril S1-07 neli kontaktisikut.
4.Tallinna Vangla palub vastuses jätta kaebus rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel: 1) vanemvalvurilt ja valvurilt uuriti konkreetse kahjunõude aluseks oleva juhtumi asjaolusid.
5.detsembri 2018. a valveplaanis puudus märge XX pretensiooni kohta seoses õhtusöögiga. Seega on alust eeldada, et kaebaja ei ole teavitanud õigeaegselt pretensioonidest seoses toiduga. Seetõttu on pretensiooni kontrollimine oluliselt raskendatud. Kolimise tõttu ei ole 5.
2(4)
3-19-390 detsembri 2018 stentofoni kaudu teostatud kõnesid salvestatud. Kõiki stentofoni kaudu teostatud kõnesid ei salvestata automaatselt, vaid vastavalt vajadusele; 2) kahju ei ole tuvastatud, sellele ei ole kaebaja viidanud ning ka kaebaja tervisekaardist ei nähtu terviseprobleeme. Kaebaja nõuab kahju potentsiaalse tervisekahju eest. Tegemist ei ole kahjuhüvitise nõudmise alusega RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kaebaja inimväärikust ei ole alandatud. Kaebaja ei viita hingelistele üleelamistele; 3) Tallinna Vangla ei eita, et selline sündmus võis aset leida. XX poolt väidetavalt toidust leitud kivi (mõõtmed olid 5x7 mm) oli sisuliselt sama suur, kui on kuivatatud hernetera; 4) Tallinna Vangla vabandas, et kaebaja leidis hernestest valmistatud toidust kivi.
5.Halduskohus jättis 31. mai 2019. a otsusega XX kaebuse rahuldamata. Halduskohus oli kokkuvõtlikult järgmisel seisukohal: 1) vangla möönis, et kaebaja õhtusöögiks pakutud hernesupis võis olla väike kivi. Välistada ei saa seda, et kaebaja võis teavitada valvurit, et toidus oli kivi. Kohus peab kaebaja väidet usutavaks, et ta järgis Tallinna Vangla kodukorra p-i 9.13. Kaebaja teavitas ka varasemalt, et toidust leiti kivi; 2) kaebajal ei ole mittevaralist kahju tekkinud. Kaebaja ei väida, et talle oleks tervisekahjustus tekkinud sellest, et supis leidus kivi. Kaebuse kohaselt on vangla seadnud kaebaja tervise ohtu. RVastS § 9 lg 1 kohaselt tekib isikul nõudeõigus üksnes siis, kui tervisekahju on tekkinud. Pelgalt hüpoteetiline võimalus, et supis olnud kivi võinuks kaebaja tervist kahjustada, ei ole käsitatav tervisekahjuna. Kaebaja tervisekaardi andmed (tl 24) ei kajasta ajavahemikul 5. detsember 2018 – 30. jaanuar 2019 tervisekahjustusi, millele kaebaja on kaebuses hüpoteetiliselt viidanud (hamba murdumine, sooleummistused, muud tervise häired); 3) kivi ei olnud supis vangla tegevuse tulemusena. Toidu valmistamiseks vajaminevate kuivainetega varustab Tallinna Vanglat kinnipeetavate toitlustamiseks korraldatud riigihanke võitnud M OÜ, kelle väljastatud sertifikaadi järgi võib herneterade hulgas olla võõrkehasid 0,18%. Supi tegemiseks kasutatav hernes saabub vanglasse tavapäraselt mitmekümnekilostes kottides. Enne keema panemist pestakse herned hoolikalt läbi ja eemaldatakse võõrkehad, kui need on visuaalsel vaatlusel tuvastatavad. Kuivõrd kivikesed on herneteradega väga sarnased, võib mõni kivi toidu sisse jääda. Hernes on kaunvili, mida kasvatatakse põldudel ning tulenevalt saagi koristusest võib see sisaldada teatud võõrkehi. Võõrkehi võiv herneste hulgas olla kuni 5%. Tallinna Vangla söökla tegevusest ei sõltu võõrkehade olemasolu; 4) kaebajale pakutud õhtusöögist kivi leidmine ei alandanud kaebaja inimväärikust. Igasugune ebamugavus ei kvalifitseeru väärikuse alandamiseks. Vastustaja vabandas kaebaja ees võimalike ebamugavuste pärast.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja rahuldada kaebus. Tallinna Vangla vastutab ebahügieenilise toidu eest. Ebahügieeniline toit alandas kaebaja inimväärikust. Tegemist on teistkordse juhtumiga. Vangla seab jätkuvalt ohtu kaebaja tervise.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.HKMS § 187 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist määrusega selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. HKMS § 187 lg 3 p 5 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. HKMS § 187 lg-st 2 tulenevalt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral apellatsioonkaebus määrusega
3(4)
3-19-390 läbivaatamatult ning loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. Koos apellatsioonkaebuse tagastamise määruse menetlusosalistele kättetoimetamisega tagastab ringkonnakohus apellandile ka apellatsioonkaebuse koos lisadega (HKMS § 187 lg 6).
8.Ringkonnakohus on seisukohal, et XX apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel tagastada, sest apellandi esitatud faktiväidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. HKMS § 187 lg 3 p-s 5 sätestatud apellatsioonkaebuse tagastamise alus hõlmab ka olukordi, kus isikul on küll kaebeõigus, kuid tema apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 22. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-5-13, p 8). Apellatsioonkaebus ei sisalda ainsatki väidet, mida kaebaja poleks esitanud juba esimese astme kohtumenetluses ning millele halduskohus poleks 31. mai 2019. a otsuses vastanud.
9.Kaebaja tahteks on saada mittevaralise kahju eest hüvitist 500 eurot selle eest, et ta leidis 5. detsembril 2018 supi seest kivi. Kaebaja väidab, et tegemist oli teistkordse juhtumiga ning seeläbi seati tema tervis ohtu ja alandati inimväärikust.
10.Mittevaralise kahju eest võib nõuda hüvitist mh siis, kui haldusorgan süüliselt alandab inimese väärikust või kahjustab tema tervist.
11.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et supist kivi, sh selle teistkordne leidmine ei ole sedavõrd intensiivne kaebaja õiguste riive, et jaatada tema inimväärikuse alandamist RVastS § 9 lg 1 mõttes. Toimunud juhtumit ei saa käsitleda kaebaja piinamise, julma ning ebainimliku ja alandava kohtlemisena.
12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga ka selles osas, et tervisekahjuna RVastS § 9 lg 1 mõttes ei saa käsitada hüpoteetilist kahju, et kui isik peaks kivi hammustama, võib hammas murduda, või kui ta peaks kivi alla neelama, võib tekkida sooleummistus. Kuna praeguses asjas pole tervisekahju aluseks olevat asjaolu tuvastatud, ei ole alust jaatada mittevaralist kahju ka selles osas.
13.Isegi kui praegusel juhul jaatada mittevaralist kahju, tuleks vangla vabandamisega lugeda väidetav mittevaraline kahju hüvitatuks. Tuvastatud asjaolud ei tingiks 500 euro väljamõistmist (RVastS § 9 lg 2).
14.Eelneva põhjal ja HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel tagastab ringkonnakohus XX apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 31. mai 2019. a otsuse peale läbivaatamatult selle esitajale. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud (HKMS § 187 lg 2).
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.