Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.05.2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-224
Haldusasi
XX kaebus parlamendipensioni saamiseks vajaliku pensionistaaži asjus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja SA
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15.11.2018 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 08.05.2019
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.11.2018 otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.06.2019. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kaebaja soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
XX oli Riigikogu VII koosseisu liige 30.09.1992–10.03.1995. Ta esitas 18.09.2017 avalduse parlamendipensioni saamiseks.
3-18-224
2.Riigikogu Kantselei parlamendipensionide määramise komisjon otsustas 28.09.2017 istungi protokollilise otsusega jätta XX-le parlamendiliikme vanaduspensioni määramata, kuna tal on pensionistaaži 20 aastat 9 kuud 18 päeva, mis on vähem kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liikmete pensioni seaduse (edaspidi parlamendipensione reguleeriv seadus) § 14 lg-s 1 ette nähtud 25 aastat.
3.Riigikogu Kantselei jättis 02.11.2017 vaideotsusega XX vaide rahuldamata. Parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 3 ja § 291 lg 2 kohaselt tuleb XX pensionistaaži osas kohaldada riikliku pensionikindlustuse seadust, mis näeb ette üksnes Eestis ülikoolis õppimise aja lugemise pensionistaaži hulka. XX käis aga ülikoolis USA-s. Eesti ei ole sõlminud USA-ga RPKS §-s 42 viidatud välislepingut, mis võimaldaks arvestada Eesti pensioni määramisel USA-s omandatud pensionistaaži.
4.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada, et tema pensioniõigusliku staaži osana on arvesse võetavad ka ajavahemikud 11.09.1972 kuni 16.05.1976 ja 26.08.1976 kuni 13.05.1979 (kokku 6 aastat, 4 kuud ja 25 päeva), mil kaebaja õppis Ameerika Ülikoolis (XXX).
5.Tallinna Halduskohus jättis 15.11.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) Parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 kohaselt on õigus vanaduspensionile Riigikogu liikmel, kes on jõudnud vanaduspensioni ikka tingimusel, et tal on vähemalt 25aastane pensionistaaž ning ta on olnud Riigikogu liige ühes või enamas Riigikogu koosseisus kokku vähemalt kolm aastat. Pensionistaaži arvestamine toimub RPKS-s sätestatud korras. RPKS § 28 lg 4 p 4 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka muu hulgas õpiaeg ülikooli statsionaarses õppevormis. 2) RPKS § 7 lg 1, § 27 lg 1 ja § 28 koostoimest tuleneb, et pensioniõigusliku staaži hulka arvestatakse Eestis töötatud aeg ja muu Eestis toimunud RPKS § 28 lg-s 2 nimetatud tegevuse aeg. RPKS § 28 lg 3 p 5 ning § 28 lg-d 4 ja 5 sätestavad erandjuhud, mil Eesti riik arvestab pensioniõigusliku staaži hulka ka välisriigis toimunud töötamise või muud aega. Sarnast erandit ei ole tehtud õppimise kohta. Eesti ja USA vahel puudub sotsiaalkindlusalane leping, mis näeks ette asjaomastes riikides omandatud pensionistaažide arvestamise. 3) Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-8-08 leidnud, et üldjuhul arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka üksnes Eestis töötatud aeg ja muu Eestis toimunud RPKS § 28 lg-s 2 nimetatud tegevuse aeg. Tegemist pole võrdsusõiguse ebaproportsionaalse riivega. Kuna tegemist on reegliga, mis on leidnud kinnitust ka kohtumenetluses, siis puudub kohtul praeguses asjas tõlgendamisruum. Seadusandjal on sotsiaalsete õiguste tagamisel lai diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid (Riigikohtu üldkogu 07.06.2011 otsus asjas nr 3-4-1-12-10). Isegi juhul, kui varem on YY-le parlamendipensioni määramisel pensionistaaži arvestamisel eksitud, ei anna see kaebajale õigust samadel alustel parlamendipensioni saada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Rikutud on kaebaja kui väliseestlase õigusi. Seadusest ei tulene, et pensionistaaži hulka kuulub arvestamisele üksnes ENSV ülikoolis õppimise aeg. Parlamendipensione reguleeriv seadus on eriseadus RPKS suhtes. Kaebajaga sarnases olukorras olnud YY-le määrati parlamendipension. Rikutud on kaebaja õiguspärast ootust. Kui kohus leiab, et kehtiv seadus näeb ette vaid ENSV2(4)
3-18-224 s õppimise aja arvestamise pensionistaaži hulka, tuleb see jätta kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega.
7.Sotsiaalkindlustusamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta halduskohtu otsus muutmata. Parlamendipensione reguleeriva seaduse kohaselt arvutatakse parlamendiliikme vanaduspensioni eelduseks olev 25-aastane pensionistaaž RPKS-s sätestatud korras. Pensionistaaži Eestis omandamise nõue tuleneb RPKS § 7 lg-st 1, mille kohaselt on õigus vanaduspensionile isikul, kes on saanud 65-aastaseks ja kellel on 15 aastat Eestis omandatud RPKS §-s 27 sätestatud pensionistaaži. Seisukohale, et tulenevalt RPKS § 7 lg-st 1 ja § 27 lgst 1 on RPKS üldiseks mõtteks määrata ja maksta riiklikku pensioni Eestis töötamise aja eest, on asunud ka Riigikohus (30.09.2008 otsus asjas nr 3-4-1-8-08, p-d 35 ja 36 ja 01.10.2008 otsus asjas nr 3-4-3-57-08, p 30). Väide väliseestlaste diskrimineerimise kohta on alusetu, kuna välisriigis õppimise aega ei arvestata pensionistaaži hulka ka Eestis elanud inimestel (Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2016 otsus asjas nr 3-15-2776). YY-le ekslikult parlamendipensioni määramine ei saanud tekitada kaebajale õiguspärast ootust, et see määratakse alusetult ka temale.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Apellandi enamikele väidetele on halduskohus piisava põhjalikkusega juba vastanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega ja järgib neid ega pea vajalikuks halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4).
9.Sarnaselt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19.12.2017 otsuses asjas nr 5-17-13 (p 36) kohtunikupensioni eriliigi kohta võetud seisukohtadele leiab ringkonnakohus, et parlamendipension ei ole riigi vajaduspõhine abi, mille andmine oleks PS § 28 kaitsealas. Õigust sellele pensionile ei taga ka põhiseaduse teised sätted. Õigus ametipensionile, ka parlamendipensionile, on seadusandja poolt isikule antud subjektiivne õigus, mille kehtestamist põhiseadus ei nõua. Seega on seadusandjal ka avar kaalumisruum, millistele tingimustele peab vastama ametipensioni saav isik.
10.Vastustaja ja halduskohus on asjakohaselt põhjendanud, millistest sätetest lähtuvalt saab vaidlusaluse 25-aastase pensionistaaži hulka arvestada vaid Eestis omandatud staaži. RPKS § 28 tõlgendamise osas on olemas väljakujunenud kohtupraktika (Riigikohtu 30.09.2008 otsus asjas nr 3-4-1-8-08, p-d 35 ja 36; 01.10.2008 otsus asjas nr 3-4-3-57-08, p 30; Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2016 otsus asjas nr 3-15-2776), millest ringkonnakohtu arvates ei ole põhjust kõrvale kalduda. Eesti riigil pole ametipensioni puhul põhiseadusest vm tulenevat kohustust arvestada pensionistaaži hulka välismaal töötatud aega. Tuleb märkida, et välisriigis omandatud pensionistaaži võetakse arvesse välislepingus ettenähtud juhtudel (RPKS § 42). Ning erisused, millal võetakse arvesse väljaspool Eestit omandatud staaž ilma asjaomase välislepinguta, on seadusandja RPKS § § 28 lg 3 p-s 5 ning lg-tes 4 ja 5 sõnaselgelt kirja pannud.
11.Ringkonnakohus ei tuvastanud, et asjaomane normistik diskrimineeriks kaebajat kui enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist USA-s elanud ja õppinud isikut, võrreldes Eestis elanud ja õppinud isikutega. Välisriigis õppimise aega ei arvestata pensionistaaži hulka ka Eestis elanud inimestel. See, et kaebaja ei saanud varem elada ja õppida Eestis, ei olnud Eesti riigi süü. Eesti riik ei pea maksma pensioni perioodi eest, mil isik omandas staaži muus riigis – selles osas reguleerib isiku õigust pensionile asjaomase välisriigi õigus. Seega on vahetegemiseks olemas mõistlik põhjus. Asjaolu, et RPKS § 28 lg 3 võrdsustab Eestis omandatud pensionistaažiga ka 3(4)
3-18-224 endise NSV Liidu territooriumil kuni 1991. aasta 1. jaanuarini toimunud tegevuste perioodid (juhul, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži ja mõni muu riik ei maksa nimetatud staaži eest pensioni), mitte aga muudes riikides toimunud tegevuste perioodid, on selgitatav sellega, et Nõukogude okupatsiooni ajal Eestis elanud inimestel polnud reeglina võimalust õppida ja töötada väljaspool endise NSV Liidu territooriumi. Praeguse vaidluse asjaoludel pole võrdsuspõhiõiguse riivele hinnangu andmisel vähetähtis ka see, et kaebajal oli enne vanaduspensioniikka jõudmist põhimõtteliselt võimalik omandada 25-aastane pensionistaaž ka taasiseseisvunud Eestis, kuid ta ei teinud seda. Kaebajal on võimalik esitada avaldus parlamendipensioni määramiseks pärast seda, kui ta on omandanud Eestis selle ametipensioni saamiseks vajaliku pensionistaaži.
12.Praeguse kohtuasja esemeks on Riigikogu Kantselei parlamendipensionide määramise komisjoni haldusakt, mistõttu ei ole ringkonnakohtul tarvis analüüsida seda, kuidas sai kaebaja aru vastustaja esindaja poolt halduskohtu istungil kaebajale esitatud küsimusest.
13.Menetluskulusid pole asjas kantud.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.