JGC Forest OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Ly Müürsoo hagi Rein Vaiksaare vastu likvideerija tasu 5665 euro kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamise ja pankrotivarasse tagastamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 07.03.2016.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
5665 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
JGC Forest OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Ly Müürsoo apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): JGC Forest OÜ (pankrotis, registrikood 11493655) pankrotihaldur Ly Müürsoo (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Rein Vaiksaar (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius
Kohtuistungi toimumise aeg
04.11.2016.a
Istungil osalenud isikud
Hageja tehinguline esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo ja kostja tehinguline esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius
3.Tunnistada kehtetuks JGC Forest (pankrotis) poolt kohustuse täitmine, mis seisnes Rein Vaiksaar ́ele likvideerija tasu summas 5665 eurot maksmises.
1(9)
Tsiviilasi nr 2-15-12914
4.Välja mõista Rein Vaiksaar ́elt JGC Forest OÜ (pankrotis) pankrotihalduri kasuks 5665 eurot.
5.JGC Forest OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Ly Müürsoo apellatsioonkaebus rahuldada.
6.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja, Rein Vaiksaar ́e kanda.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.31.08.2015.a esitas hageja maakohtusse hagi kostja vastu, milles palus tunnistada kehtetuks JGC Forest OÜ (pankrotis) poolt kostjale likvideerija tasu maksmine ning tagastada nimetatud 5665 eurot JGC Forest OÜ (pankrotis) pankrotivarasse. Hagiavalduse kohaselt kuulutas kohus 28.04.2015.a välja JGC Forest OÜ (pankrotis) pankroti. JGC Forest OÜ (pankrotis) on 09.03.2015.a tasunud kostjale likvideerija tasu 5665 eurot ja Causa Õigusbüroo OÜ arve nr 06/15 summas 11 800 eurot. Kostjale tasu maksmise ajal oli JGC Forest OÜ (pankrotis) maksejõuetu. Likvideerimistasu maksmise ajal oli JCG Forest OÜ-l (pankrotis) raamatupidamise andmetel vähemalt kaheksa võlausaldajat. Võlausaldajatest esitasid nõuded AB Flivik Shipping, ÜT ja AT. Likvideerimistasu tasumine kahjustas teiste võlausaldajate huve, kuna kostja sai enda hiljem tekkinud nõude täielikult rahuldatud väljaspool pankrotimenetlust olukorras, kus võlgnikul ei jätkunud vara kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Pankrotihaldurile ei ole likvideerimisteenuse osutamise lepingut esitatud. Likvideerimisteenus on tavapäraselt palju odavam, umbes 500-800 eurot. Likvideerija on võlgniku lähikondne. Likvideerimistasu maksmine kahjustas teiste võlausaldajate huve, kuna tema sai enda hiljem tekkinud nõude täielikult rahuldatud väljaspool pankrotimenetlust. Kuna likvideerimisteenust osutati oluliselt kõrgema hinnaga kui keskmine turuhind, siis on kahjustatud JGC Forest OÜ (pankrotis) võlausaldajate huvid. Kehtetuks tuleb tunnistada rahalise kohustuse täitmine. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Puudub vaidlus, et kostja oli JCG Forest OÜ (pankrotis) likvideerija ning sai likvideerija tasu vähem kui kolm kuud enne äriühingule ajutise halduri nimetamist. Hageja ei ole tõendanud võlausaldajate huvide kahjustamist. Isegi kui kostjat on eelistatud teistele võlausaldajatele, tuleb ikkagi hagejal tõendada teiste võlausaldajate huvide kahjustamine, sest ühe võlausaldaja teisele eelistamist ei saa samastada võlausaldajate huvide kahjustamisega. Hageja ei ole vaidlustanud JCG Forest OÜ (pankrotis) ja likvideerija vahelist käsundussuhet, sisu ega tasu suurust ning hageja millelegi muule ei tugine kui asjaolule, et rahaline kohustus täideti kolm kuud enne ajutise halduri nimetamist. Seetõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Oluline on, et hageja ei ole tõendanud, kuna tekkis JGC Forest OÜ (pankrotis) maksejõuetus ning ei ole tõendanud võlausaldajate huvide kahjustamist.
2(9)
Tsiviilasi nr 2-15-12914
Esimese astme kohtu otsus
3.Pärnu Maakohus tegi 07.03.2016.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 2730 eurot. Otsuse kohaselt ei ole vaidlust, et kostja oli JGC Forest OÜ (pankrotis) likvideerija ning tulenevalt PankrS § 117 lg 2 p 1 võlgniku lähikondne. Kuna kostja oli JGC Forest OÜ (pankrotis) võlausaldaja likvideerija tasu nõude osas, asus maakohus seisukohale, et tuleb eeldada kostja teadlikkust võlgniku maksejõuetusest väljamakse tegemise ajal. Kostja vastupidiseid väiteid esitanud ei ole. Pankrotiavalduse on kohtule esitanud võlgnik. PankrS § 31 lg 4 sätestab, et kui pankrotiavalduse on esitanud võlgnik, eeldatakse, et ta on maksejõuetu. Kassa väljamineku order 09.03.2015.a tõendab, et JGC Forest OÜ (pankrotis) tegi kostjale väljamakse töötasu näol summas 5665 eurot. Pooled ei vaidle, et tegemist on likvideerija tasuga. Pärnu Maakohtu 12.03.2015.a kohtumäärusega nimetati JGC Forest OÜ-le (pankrotis) ajutine haldur. Seega on kohustus täidetud enne pankroti väljakuulutamist ja kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Täidetud on PankrS § 109 lg 1 ja 113 lg 1 p 2 sätestatud ajalised tingimused. Konkreetselt ei ole hageja viidanud ühelegi võlausaldajale, kelle huve vaidlusalune rahalise kohustuse täitmine kahjustas. Kohus leidis, et käesolevas vaidluses ei saa lugeda tõendatuks võlausaldajate huvide kahjustamist. Riigikohus on hageja poolt viidatud lahendis selgitanud, kuidas võib hinnata võlausaldajate huvide kahjustamist, kuid nimetatud lahendist ei tulene, et iga tehing, millega võlgnik täidab kohustuse ja mis tehakse PankrS § 113 lg 1 p 2 märgitud ajalises piiris, kahjustab võlausaldajate huve. Iga konkreetse rahalise tehingu täitmise tagasivõitmisel tuleb tuvastada konkreetsed võlausaldajad, kelle huve kahjustati. Kassa väljamineku order tõendab JGC Forest OÜ (pankrotis) poolt rahalise kohustuse täimist kostjale, kuid tõendist ei nähtu, kas ja millisel viisil võlausaldajate huve kahjustati. Likvideerija pankrotiavalduse kohaselt on JCG Forest OÜ-l (pankrotis) võlgu üle 250 000 euro ja vara puudub. Seletuses maksejõuetuse põhjuste kohta viidatakse Stockholmi Kaubanduskoja Arbitraaži lahendile, mis olevat võlgniku kahjuks tehtud. Võlanimekirjas on kaks võlausaldajat ja nimetatud on veel konkretiseerimata töötajad. Lisaks on kohtule esitatud pankrotihoiatus. Kohus leidis, et võlgniku poolt 2015.a kevadel kohtule esitatud pankrotiavaldus koos lisadega iseenesest ei tõenda võlausaldajate huvide kahjustamist. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis tõendaks, et võlgnevused, mis on märgitud pankrotiavalduses ka tegelikult olemas on. Kohtule ei ole esitatud väidetavalt JGC Forest OÜ (pankrotis) kahjuks tehtud arbitraaži lahendit. Puuduvad tõendid, et JGC Forest OÜ (pankrotis) võlgnes nii pankrotiavalduse esitamise ajal kui ka käesoleval ajal 245 542,98 eurot AB Flivik Shipping’ule. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et töötajatel on nõudeid JGC Forest OÜ (pankrotis) vastu. Samuti puuduvad tõendid, mis kinnitavad hageja poolt väidetud asjaolu, et Elion Ettevõtted AS-l on nõue JGC Forest OÜ (pankrotis) vastu. Hageja ei ole tõendanud pankrotiavalduses märgitud võlausaldajate nõuete olemasolu, seega ei ole põhjendatud kohtule esitatud pankrotiavalduse alusel lugeda automaatselt pankrotiavalduses esitatud võlgnevused tõendatuks. Võlgniku poolt pankrotiavalduse esitamine kohtule, mille alusel PankrS § 31 lg 4 järgi eeldatakse võlgniku maksejõuetust, ei tõenda veel iseenesest võlausaldajate huvide kahjustamist ja seda eriti olukorras, kus hageja ei ole peaaegu aasta pärast JGC Forest OÜ
3(9)
Tsiviilasi nr 2-15-12914 (pankrotis) pankroti väljakuulutamist esitanud kohtule tõendeid võlausaldajate olemasolu ning nende huvide kahjustamise kohta. Kohtumäärus ajutise halduri nimetamise kohta ei tõenda võlausaldajate olemasolu ja nende huvide kahjustamist. Ajutise halduri aruanne ja likvideerimisaruanne ei tõenda võlausaldajate huvide kahjustamist. Kohus leidis, et kui kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaks ajutise halduri aruandes ja likvideerimisaruandes viidatud võlausaldajate nõuete olemasolu, ei ole alust asuda seisukohale, et tehinguga on kahjustatud võlausaldajate huve. Kohus ei nõustunud hagejaga, et iga tehing, mis tehakse kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ning millega väheneb võlgniku vara, on võlausaldajate huve kahjustav. Asudes tõlgendama hageja poolt viidatud Riigikohtu lahendi 3-2-1-149-13 p 40 taolisel viisil, viiks see kostja poolt viidatud olukorrani, kus pankrotiohus oleva äriühingu tegevus oleks sisuliselt halvatud. Kohus nõustus kostjaga, et PankrS § 113 mõtte kohaselt ei kuulu automaatselt tagasivõitmisele kõik kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku poolt täidetud rahalised kohustused. Esmase eeldusena tuleb tuvastada tagasivõitmisel võlausaldajate huvide kahjustamine. Kui nimetatud eeldus ei ole täidetud, ei saa rahalise kohustuse täitmist tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Kuna hageja ei ole tõendanud võlausaldajate huvide kahjustamist, leidis maakohus, et ei ole põhjendatud analüüsida, kas täitmine toimus üht võlausaldajat teisele eelistades või mitte. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse. Maakohus on rikkunud menetlusõigust jättes kohaldamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-s 1 sätestatu ning asjas esitatud tõendid igakülgselt ja objektiivselt hindamata. Kohus on ebaõigesti kohaldanud PankrS § 109 lg-t 1 leides, et asjas ei ole kahjustatud võlausaldajate huve ja sellest tulenevalt jätnud kohaldamata PankrS § 113 lg 1 p 2. Otsuse punktis 11 on kohus hagejale ette heitnud, et ta ei ole viidanud ühelegi võlausaldajale, kelle huvisid oleks kahjustatud likvideerija töötasu väljamaksmisega päev enne pankrotiavalduse esitamist. Samas loetles kohus otsuses võlausaldajaid, kellele on hageja viidanud. Seega on maakohtu seisukohad otsuse põhjendamisel vastuolulised. Kohus asus üllatuslikult seisukohale, et võlgniku esindaja (st likvideerija) poolt esitatud pankrotiavaldus ning sellele lisatud võlanimekiri, mis esitati kaks päeva pärast väljamakse tegemist, ei tõenda, et väljamakse tegemise ajal olnuks võlgnikul teisi võlausaldajaid ja et nende huvisid oleks kahjustatud. Kohus on asunud seisukohale nagu tulnuks hagejal esitada võlausaldajate olemasolu kohta täiendavaid tõendeid olenemata selles, et kostja ei olnud nimetatud tõenditele vastu vaielnud. Kuivõrd hageja esitatud tõendile ei ole kostja sisuliselt vastu vaielnud ning selle tõendi usaldusväärsuses ei ole alust kahelda, ei olnud hagejal kohustust esitada täiendavaid tõendeid tõendamaks, et võlausaldajad olid väljamakse tegemise ajal olemas. Küsimus sellest, kas kõikide võlausaldajate nõuded on tunnustatud pankrotimenetluses või toimub nende üle vaidlus, ei ole käesoleval juhul asjakohased. Kohus asus üllatuslikult ka seisukohale, et kuigi võlausaldajate olemasolu nähtub võlgniku pankrotiavaldusest (kostja poolt esitatud), ajutise halduri aruandest ning ka kostja poolt koostatud võlgniku likvideerimisaruandest, siis leiab kohus jätkuvalt, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaks võlausaldajate nõuete olemasolu. Teiste võlausaldajate olemasolu väljamakse tegemise hetkel on tõendatud võlgniku esindaja (kostja) poolt allkirjastatud pankrotiavalduse ja sellele lisatud võlanimekirjaga ning pankrotihoiatusega. Kostja ei ole nõuete olemasolule ühtegi sisulist vastuväidet esitanud. Kohus ei ole ka apellandi esitatud tõendite usaldusväärsust kahtluse alla seadnud. Maksejõuetus eeldab võlgnevus(t)e olemasolu ja see omakorda võlausaldajate olemasolu. Kohus on jätnud arvesse võtmata
4(9)
Tsiviilasi nr 2-15-12914 tsiviilkohtumenetluses kehtiva dispositiivsuse põhimõtte, mille ühe väljendusena valivad pooled menetluses oma väited ja vastuväited, ning asunud täitma kostja rolli. Kohus ei ole seejuures hageja esitatud asjaoludele vastu vaieldes lähtunud tõenditest. Sisuliselt väidab maakohus oma järeldustes, justkui oli kostja JGC Forest OÜ (pankrotis) ainus võlausaldaja makse tegemise ajal. Ei saa pidada eluliselt usutavaks, et võlgnevused ja seega ka võlausaldajad (kes nähtuvad võlgniku pankrotiavaldusest) tekkisid pärast kostja väljamakse tegemist, kuid enne pankrotiavalduse esitamist. Kui aga ettevõte oli maksejõuetu juba väljamakse tegemise ajal (nagu kohus ka tuvastatuks luges), on vältimatu, et ettevõttel olid ka võlausaldajad. Olukorras, kus äriühing on maksejõuetu ning sellel on mitmeid võlausaldajaid ning äriühingut likvideeriv kostja teadis maksejõuetusest ja pankrotiavalduse esitamise kohustusest väljamakse tegemise ajal, oli talle selge, et väljamakse tegemisega kahjustatakse teiste võlausaldajate huve. Väljamakse tegemata jätmise korral oleks pankrotivara vähemalt 5665 euro võrra suurem, millest oleks võimalik ka teiste võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kuna väljamakse näol oli tegemist väidetavalt töötasu väljamaksega, oleks kostja nõue pankroti väljakuulutamise korral hüvitatud töötukassa poolt. Hageja märkis kohtuistungil, et kostja ei ole JGC Forest OÜ (pankrotis) pankrotihaldurile esitatud likvideerimisteenuse osutamise lepingut, osanike otsust ega ka selgitust selle kohta, kes likvideerimisteenust osutas (tasutud on selle eest nii kostjale kui ka tema juhitavale Causa Õigusbüroo OÜ-le). Samuti ei ole kostja endale väidetavat likvideerimistasu maksmist deklareerinud ühelgi viisil Maksu- ja Tolliametile. Võlausaldajate huvide kahjustamine on täidetud ka siis, kui kahjustatud on kas või ühe võlausaldaja huvid (RKTKo 3-2-1-87-08, p 11). Ka on Riigikohus leidnud, et konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist (RKTKo 3-2-1-39-08, p 12). Võlausaldajate huvid võivad olla kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huve, ning üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõend tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele (RKTKo 3-2-1-62-12, p 10). Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud vastaspoole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse. Ringkonnakohus ei nõustu sellega, kuidas maakohus kohaldas pankrotiseadust.
7.Hageja esitas kostja suhtes rahalise kohustuse tagasivõitmise nõude ning sellest tulenevalt rahalise nõude. Hageja tugines hagi alusena sellele, et kostja, hageja likvideerijana tegi endale vahetult enne pankrotiavalduse kohtule esitamist väljamakse summas 5665 eurot, mille tegemisel märgiti selgituses, et tegemist on likvideerija tasuga. Hageja tugines hagis sellele, et makse tehti vähem kui kolm kuud enne ajutise halduri nimetamist ja makse tegemisega kahjustati üht võlausaldajat teisele.
8.Nendel asjaoludel võiks hagi rahuldamisele kuuluda PankrS § 109 lg 1 ja § 113 lg 1 p 2 alt 3 ja ka alt 4 ning § 119 alusel.
5(9)
Tsiviilasi nr 2-15-12914
9.Vastava nõude rahuldamine eeldab seda, et hageja suhtes on välja kuulutatud pankrot ja et hageja tegi kostjale soorituse kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Hageja tugines sellele, et hageja tegi kostjale soorituse raha maksmise näol summas 5665 eurot. Nimetatud faktiväited on hageja menetluses esitanud ja kostja ei ole neile vastu vaielnud. Seetõttu tuleb vastavad asjaolud lugeda omaksvõtu läbi tuvastatuks.
10.Nõude rahuldamine eeldab ka seda, et nõude rahuldamine toimus üht võlausaldajat teisele eelistades (alt 3) või seda, et võlgnik oli soorituse tegemise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja võlgniku maksejõuetusest teadis või pidi sellest teadma (alt 4). Viimasel juhul eeldatakse võlgniku lähikondse puhul PankrS § 113 lg-st 2 tulenevalt, et soorituse saaja võlgniku maksejõuetusest teadis.
11.Hageja leidis, et see, kui äriühingu likvideerija tegi vahetult enne seda, kui ta esitas likvideeritava äriühingu suhtes pankrotiavalduse, endale sularaha väljamakse, kahjustas see teisi võlausaldajaid seeläbi, et selle maksega eelistati üht võlausaldajat teistele. Hageja tugines sellise väite esitamisel sellele, et äriühingu likvideerija puhul on tema tasunõude osas tegemist ühe võlausaldajaga paljudest muudest võlausaldajatest ja juhul, kui likvideerija ei oleks iseennast eelistades teinud endale väljamakset, oleks pankrotivara 5665 euro võrra suurem ning selle raha arvelt saaks rahuldada proportsionaalselt kõikide võlausaldajate nõudeid.
12.Hageja leidis ka seda, et tagasivõitmise alused tulenevad sellest, et likvideerijat tuleb pidada võlgniku lähikondseks PankrS § 117 lg 2 p-i 1 tähenduses ja seetõttu kehtib eeldus, et kostja teadis võlgniku maksejõuetusest.
13.Kostja vaidles sellistele hageja väidetele vastu, väites, et sellega, kui kostja vahetult enne pankrotiavalduse esitamist tegi endale rahalise väljamakse summas 5665 eurot, ei kahjusta see võlausaldajate huve, sest ajaks kui maakohus lõpetas asja sisulise arutamise, ei olnud hagejal ehk pankrotivõlgnikul enam võlausaldajaid. Maakohus nõustus kostjaga ja jättis hagi rahuldamata põhjusel, et hageja ei tõendanud, et vaidlusaluse sooritusega oleks kahjustatud võlausaldajate huve, sest hageja ei tõendanud, et ajal, mil asja maakohtus arutati, oleks olnud isikuid, kellel on hageja suhtes nõudeid.
14.Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt kohtu ette toodud asjaolud ja esitatud tõendid on piisavad selleks, et hagi rahuldada, kostja vastuväited ei anna alust jätta hagi rahuldamata ja asjaolu, et hageja ei ole tõendanud, et käesoleva tsiviilasja kohtus menetlemise ajal on võlausaldajatel hageja vastu nõudeid, ei saa tingida hagi rahuldamata jätmist.
15.Nii nagu materiaalõiguse nõudenormide puhul, nii on ka pankrotiseaduses sätestatud tagasivõitmise normide puhul oluline see, mis ajahetke seisuga peavad nõude rahuldamise eelduseks olevad asjaolud esinema. Ringkonnakohus leiab, et tagasivõitmise hagi saab esitada pankrotivõlgniku pankrotihaldur. See tähendab, et tagasivõitmise hagi rahuldamisel tuleb kontrollida, kas võlgniku suhtes on pankrot välja kuulutatud. Vastav eeldus on täidetud. PankrS § 113 lg 1 p-st 2 tulenevalt peab tagasivõidetav sooritus olema tehtud kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Ka see eeldus on eespool tuvastamist leidnud.
16.Järgmine eeldus on see, et sooritus tehti üht võlausaldajat teisele eelistades. Seda asjaolu tuleb hinnata soorituse tegemise ajahetke seisuga, st selle ajahetke seisuga, kui kostjale sooritus tehti. Seega tuleb selle ajahetke seisuga, kui kostja iseendale hageja nimel raha maksis, hinnata, kas hagejal (pankrotivõlgnikul) oli kasvõi üksainus teine täiendav võlausaldaja, kelle nõuet ei olnud võimalik kostjale raha maksmise tõttu kasvõi osaliselt rahuldada. PankrS § 113 lg 1 p-i
6(9)
Tsiviilasi nr 2-15-12914 2 sõnastusest tuleneb selgesti, et tagasivõidetav sooritus peab olema tehtud üht võlausaldajat teisele eelistades. Seega saab eelistamise asjaolusid hinnata üksnes soorituse tegemise ajahetke seisuga. Soorituse saaja jaoks oleks etteennustamatu, kui näiteks soorituse tegemise ajal soorituse tegemine teisi võlausaldajaid ei kahjusta, kuid teised võlausaldajad tekivad seaduses sätestatud tähtaja jooksul hiljem ja varasem sooritus neid kahjustab.
17.Soorituse tegemise lubatavust ei saa hinnata ka mingi ajahetke järgi, mis jääb soorituse tegemise järgsesse perioodi. Seadusandja eesmärk tagasivõitmise nõuete kehtestamisel sai olla see, et keelata, vältida ja rikkumise korral tagasipöörata seda, et maksejõuetud isikud, kellel on mitmeid võlausaldajaid, teeksid enne pankrotimenetlust makseid, mis kahjustaksid teisi võlausaldajaid. Seega peab olema igal isikul võimalik iga makse tegemisel hinnata, kas makse tegemine on lubamatu PankrS § 113 lg 1 p-i 2 tähenduses. Seda asjaolu saab hinnata üksnes soorituse tegemise ajal. Juhul, kui seda asjaolu tuleks hinnata näiteks hilisema ajahetke seisuga, ei saaks soorituse tegija teada, kas soorituse tegemine on lubatav. Selline seaduse tõlgendus viiks aga etteennustamatu ja õigusselgusetu olukorrani. Seega tuleb seda, kas sooritus tehti üht võlausaldajat teisele eelistades, hinnata soorituse tegemise ajahetke seisuga. Selle järelduse tegemisel, kas ühte võlausaldajat eelistati teisele, tuleb hinnata, kas äriühingul oli veel kasvõi üks täiendav võlausaldaja, kelle nõude täielikuks rahuldamiseks soorituse tegemise ajal tagasivõidetava soorituse tegemise tõttu enam vahendeid ei jätkunud. Ka seda tuleb hinnata tagasivõidetava soorituse tegemise ajahetke seisuga. Vastavate asjaolude hilisem hindamine ei ole võimalik esiteks seetõttu, et asjaolude hilisem hindamine ei tulene seaduse tekstist. Teiseks, kui tagasivõitmise eeldusi tuleks hinnata mingi hilisema ajahetke seisuga, oleks täiesti ebaselge, mis ajahetke seisuga eeldusi hinnata tuleks. Kostja seisukohtadest võib järeldada, et kostja hinnangul tuleks eeldusi hinnata selle ajahetke seisuga, kui tagasivõitmise nõuet menetlev kohus asja sisulise arutamise lõpetab. Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustu. Tagasivõitmise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat alates sellest, kui pankrot välja kuulutatakse. Kuigi reeglina peaks pankrot välja kuulutatama mõne kuu möödudes alates pankrotiavalduse esitamisest, ei ole välistatud ka see, et pankroti väljakuulutamise eelduste väljaselgitamine võtab aega oluliselt kauem ja pankrot kuulutatakse välja näiteks aasta peale pankrotiavalduse esitamist. Seega võib aeg, mille jooksul võib esitada tagasivõitmise nõude olla ka kolmest aastast oluliselt pikem. Ka tagasivõitmise hagi menetlemine võib kesta kohtus keskmisest kauem. See, mis ajahetke seisuga peavad tagasivõitmise eeldused esinema, ei saa sõltuda sellest, kas pankrot kuulutatakse välja kiiresti ja kas haldur esitab tagasivõitmise hagi koheselt või kuulutatakse pankrot välja keskmisest hiljem, haldur ootab tagasivõitmise hagi esitamisega ligi kolm aastat ning tagasivõitmise nõuet menetlev kohus lahendab asja keskmisest pikema aja möödudes. Soorituse tegija ja soorituse vastuvõtja saavad hinnata seda, kas sooritus teha või kas sooritus vastu võtta ja kas selle puhul võivad esineda tagasivõitmise eeldused, üksnes soorituse tegemise ajal. Asjaolude hilisema ajahetke seisuga hindamise korral ei saaks soorituse tegija ja soorituse vastuvõtja oma käitumist korrigeerida. Eespool toodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et tagasivõitmise asjaolusid tuleb hinnata selle hetke seisuga, kui tagasivõidetav sooritus tehti.
18.Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite alusel tuleb lugeda tuvastatuks, et soorituse tegemise ajahetke seisuga esinesid tagasivõitmise eeldused. Rein Vaiksaar, hageja likvideerijana maksis endale hageja nimel 5665 eurot 09.03.2015.a. Juba järgmisel päeval, so 10.03.2015.a esitas Rein Vaiksaar hageja suhtes kohtusse pankrotiavalduse. Likvideerija märkis oma pankrotiavalduses (t I kd lk 36), et võlgnikul on rahalisi kohustusi üle 250 000 euro ja võlgnikul vara puudub. Pankrotiavaldusele lisatud võlanimekirja kohaselt oli töötajatele välja maksmata töötasu nõudeid summas 10 000 eurot, AB Flivik Shipping nõue summas 245 542,98 eurot ja Elion Ettevõttes AS-i nõue
7(9)
Tsiviilasi nr 2-15-12914 summas 82,57 eurot. Asjaolud, et millistel töötajatel olid töötasu nõuded pankrotiavalduse esitamise seisuga, seega ka üks päev varasema ajahetke seisuga, tõi hageja kohtu ette 22.09.2015.a menetlusdokumendis. 04.11.2016.a kohtuistungil, kui kohus vastavat küsimust menetlusosalistega arutas, väitis kostja esindaja, et nendest töötajate nõuetest on kõik nõuded peale R. ja J. C ́i töötasu nõuete rahuldatud ning nimetatud isikud ei ole nõudeid pankrotimenetluses esitanud. Ka selle üle, et Elion Ettevõtted AS-l oli soorituse tegemise ajal nõue, pooled ei vaidle. Sellest tulenevalt saab lugeda tuvastatuks, et ajal, mil kostja endale hageja nimel rahalise väljamakse tegi, olid äriühingul vähemalt töötajatest võlausaldajad. Kuna pankrotihaldur väitis pankrotiavalduses, et võlgnikul pankrotiavalduse esitamise hetke seisuga vara puudus, ei olnud võimalik teiste võlausaldajate nõudeid isegi mitte osaliselt rahuldada põhjusel, et kogu raha maksis kostja hageja nimel endale välja. Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et sooritus tehti ühte võlausaldajat, kostjat, teistele võlausaldajatele eelistades, sest kostja sai oma nõude rahuldatud ja ülejäänud võlausaldajad jäid kostja nõude rahuldamise tõttu isegi osalisest nõude rahuldamisest ilma. Nendel põhjustel tuleb asuda ka seisukohale, et seeläbi pandi toime võlausaldajate huvide kahjustamine.
19.See, kas võlausaldajate nõuded hiljem rahuldati või mitte, ei oma soorituse tagasivõitmise nõude hindamisel tähendust. Seadusest ei tulene, et tagasivõitmise alused langevad ära juhul, kui näiteks kolmas isik pankrotimenetluses kõik võlausaldajate nõuded rahuldab. Käesoleval ajahetkel on võlgniku suhtes välja kuulutatud pankrot, pankrotimenetlust ei ole lõpetatud ja kostja ei ole ka tõendanud, et pankrotimenetluses enam ühtegi nõuet ei oleks. Pankrotimenetluses on vähemasti pankrotihalduri tasunõue ja pankrotimenetluse kulude hüvitamise vajadus. Vastavate kulude osas nõustub küll ringkonnakohus kostjaga selles, et neid nõudeid ei saa võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel arvesse võtta, sest need nõuded tekkisid alles hiljem, kuid vähemasti nende kulude ja nõuete olemasolu õigustab tagasivõitmise nõude lubatavust. Võlausaldaja, kes on saanud maksejõuetult isikult vahetult enne pankroti väljakuulutamist soorituse, mille tegemisel on eelistatud üht võlausaldajat teisele ja seeläbi kahjustatud võlausaldajate huve, ei saa vabaneda raha tagasimaksmise kohustusest olukorras, kus kõiki pankrotimenetluses hüvitamisele kuuluvaid kulusid ja rahuldamisele kuuluvaid nõudeid ei ole rahuldatud. Maksejõuetu isiku käest soorituse saanud isik ei peaks vabanema tagasivõitmise tõttu raha maksmise kohustusest ka siis, kui pankrotivõlgniku ainukesed võlausaldajad oleksid näiteks töötajad, kelle nõuded pankroti tõttu Töötukassa poolt täielikult rahuldatakse. Riik ei peaks tolereerima ühe võlausaldaja teisele eelistamist olukorras, kus isik võiks saada paremuse Töötukassa, st kõikide kindlustusmaksete tegijate arvelt.
20.Ringkonnakohus leiab, et soorituse tagasivõitmise asjaolud esinesid ka seetõttu, et võlgnik oli ajal, kui kostja võlgniku nimel iseendale soorituse tegi, maksejõuetu ja kostja võlgniku maksejõuetusest teadis (PankrS § 113 lg 2 viimane alternatiiv). Selline järeldus tuleb teha seetõttu, et kostja tegi hageja esindajana iseendale rahalise väljamakse 09.03.2015.a ja juba järgmisel päeval esitas ta pankrotiavalduse, kus märkis, et võlgnikul vara puudub, kuid kohustusi on enam kui 250 000 euro ulatuses. Hageja tõi need asjaolud kohtu ette ja väitis, et kostja pidi nendel asjaoludel võlgniku maksejõuetusest teadma. Kostja ei muutnud usutavaks ega tõendanud, et võlgniku maksejõuetuse asjaolud said tema jaoks teatavaks vähem kui ühe päeva jooksul, st peale väljamakse tegemist ja enne pankrotiavalduse esitamist. Nendel asjaoludel tuleb tuvastada, et hageja oli kostja poolt makse tegemise ajal maksejõuetu ja kostja sellest makse tegemise ajal teadis. See kostja väide, et hagi tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et praegu ei ole enam mitte ühtegi võlausaldajat, kellel oleks tunnustatud nõudeid hageja suhtes, ei saa tingida hagi rahuldamata jätmist. Eespool selgitas ringkonnakohus, et tagasivõitmise eeldusi tuleb hinnata soorituse tegemise ajahetke seisuga. Hageja pankrotimenetlust ei ole tänaseks ka lõpetatud ning kostja ei ole tõendanud, et mitte ühtegi hüvitamisele kuuluvat nõuet
8(9)
Tsiviilasi nr 2-15-12914 ega tasumisele kuuluvat kulutust pankrotimenetluses enam ei ole. Vastupidi, kostja esindaja möönis 04.11.2016.a kohtuistungil, kui ringkonnakohus vastavat küsimust kostjaga arutas, et pankrotihalduril eelduslikult tasu nõue on ning eelduslikult võivad olla ka pankrotimenetluse kulud, mis tuleks hüvitada. Kostja esindaja leidis seejuures küll, et need rahalised nõuded ei saa mõjutada käesoleva asja lahendust, kuid ringkonnakohus sellega eespool toodud põhjustel ei nõustu.
21.Seega tuleb hagi rahuldada. Kõnealune rahalise kohustuse täitmine tuleb kehtetuks tunnistada. Tagasivõitmise tõttu tuleb vastav rahasumma kostjalt hageja kasuks välja mõista.
22.Hagi rahuldamise tõttu tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kuna maakohus ei määranud kindlaks hageja menetluskulusid, tuleb tsiviilasi saata maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulude kindlaksmääramiseks tagasi asja lahendanud maakohtule.
Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt)
Mati Maksing (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Jõustunud Riigikohtu 24.05.2017 otsuses toodud muudatustega
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 24. novembri 2016. a otsuse resolutsioon muutmata, arvestades käesoleva otsuse õiguslikke põhjendusi.
2.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Rein Vaiksaare kanda.