Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 21. mai 2019, Tartu 3-18-1000
Haldusasi
M.M. kaebus Viru Vangla 14. veebruari 2018. a käskkirja nr 6-3/128-1 tühistamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 19. oktoobri 2018. a otsus M.M. apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – M.M. Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta M.M. apellatsioonkaebus rahuldamata ja
19.oktoobri 2018. a otsus muutmata.
2.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega.
Tartu
halduskohtu
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 20. juuni 2019.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla 14. veebruari 2018. a käskkirjaga nr 6-3/128-1 karistati kinnipeetav M.M.i distsiplinaarkorras noomitusega Viru Vangla kodukorra punkti 1.12.8 rikkumise eest. Käskkirja kohaselt kasutas kaebaja teise kinnipeetavaga suheldes ning vanglaametniku suunas peaga osutades ebaviisakat, ebatsensuurset ning solvavat väljendit ja noomitus on proportsionaalne karistus selle rikkumise eest..
2.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja halduskohtule kaebuse Viru Vangla 14. veebruari 2018. a käskkirja nr 6-3/128-1ning vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja on seisukohal, et pole distsiplinaarsüütegu toime pannud, distsiplinaarmenetlus on läbiviidud ebakorrektselt ning tema karistamine on ebaõige.
3.Vastuses kaebusele vaidles Viru Vangla kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.19. oktoobri 2018. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata. Otsust põhjendas halduskohus järgnevalt.
5.Viru Vangla direktori 23. jaanuari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud „Viru Vangla kodukord“ (kodukord) punkt 1.12.8 näeb ette, et kinnipeetaval on keelatud käituda ebaviisakalt ning kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Käskkirjaga nr 6-3/128-1 karistati kaebajat Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumise eest, kuna teise kinnipeetavaga suheldes ning valvuri poole peaga viibates kasutas kaebaja kahel korral ebaviisakat ja ebatsensuurset sõna „piider“. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo, rikkudes Viru Vangla kodukorra punkti 1.12.8. Seega lasub distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõendamiskoormus temal vastavalt HKMS § 59 lg-le 1. Vastustaja tugineb distsiplinaarsüüteo tõendamisel kahele tõendile: videosalvestise vaatluse protokollile (tl 16) ning valvur A. Nikuneni ettekandele (tl 12). Vangla 21. septembri 2018. a vastuse kohaselt ei ole videosalvestis säilinud (tl 73). Olukorras, kus vastustaja tugineb ühe tõendina videosalvestisele, ei piisa üksnes videosalvestise vaatlemise protokollist, vaid säilitada tuleb ka esmane tõend ehk videosalvestis. Kohus ei ole veendunud, et protokoll kajastab videosalvestisest nähtunud tegevust adekvaatselt. Protokoll sisaldab vanglaametniku subjektiivseid järeldusi salvestisest nähtuva kohta. Videosalvestise kui dokumentaalse tõendi analüüsimisel koostatud protokoll selles asjas ei ole seetõttu kaebaja distsiplinaarsüütegu kinnitava tõendina arvestatav.
6.Tõendina on arvestatav vangla valvuri A. Nikuneni ettekanne, samuti tuleb arvestada kaebaja distsiplinaarmenetluses antud selgitustega. Puudub mõistlik põhjus kahelda valvuri ettekandes kajastatu õigsuses, kuna asjas ei ole objektiivseid tõendeid, mis kinnitaks, et vanglaametnik kaebajat vaenaks. Intsidendile eelnevalt kaebaja soovis helistada, kuid tema sõnul ei avanud valvur õigeaegselt trellitatud ust, mistõttu oli ta sunnitud uksega kolistades valvuri tähelepanu püüdma. Kaebaja möönab, et ärritus valvuri peale, sest tema hinnangul valvur pärast seda intsidenti ülbitses temaga ning tegi etteheite uksega kolistamise kohta (tl-d 4 ja 15). Seega ei olnud kaebaja rahul valvuri töökohustuste täitmisega ja oli ärritunud. Samuti tekkis valvuri ja kinnipeetava vahel sõnelus. Etteheidetud teole eelnev kaebaja poolne ärritumine ning pahameele väljendamine viitab sellele, et ta võis pahameele väljendamist jätkata ka hiljem, kasutades selleks ebasobivat ning selgelt halvustava tähendusega sõnavara. Seega on alusetud ja oletuslikud kaebaja väited valvuri motiivi kohta esitada teadvalt vale ettekanne. Kohtu hinnangul on valvuri ettekanne usaldusväärne ning kinnitab distsiplinaarsüüteo toimepanemist.
7.Kohtupraktikas on rõhutatud, et ebatsensuursete ja ebaviisakate väljendite kasutamist ei muuda õiguspäraseks isegi see, kui need ei ole suunatud konkreetsele vanglateenistujale või ei ole öeldud eesmärgiga konkreetset vanglateenistujat solvata. Samuti ei muuda selliste väljendite kasutamist lubatavaks asjaolu, kui kinnipeetav ütleb neid väidetavalt omaette või iseendale, kui see järgneb vahetult vestlusele ametnikuga või toimub vanglateenistuja juuresolekul ega ka mitte siis, kui see toimub otsese vestluseta ehk ametniku poole seljaga seistes. Ebatsensuurse ning halvustava väljendi kasutamine vahetult pärast valvuriga vestlemist on iseenesest piisav alus täitmaks vangla kodukorra punktis 1.12.8 sätestatud koosseisu.
8.Asja materjalidest ei nähtu, et distsiplinaarmenetluse läbiviija oleks kaebaja suhtes olnud ilmselgelt negatiivselt meelestatud või isiklikult huvitatud asja lahendist. Kaebaja mittenõustumine distsiplinaarmenetluse läbiviija seisukohtade ja järeldustega ei tähenda, et menetleja oleks olnud erapoolik. Ka väidetavad minetused distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei viita menetleja erapooletusele. Vangla direktor on korrektselt lahendanud taandamisavalduse ega ole rikkunud menetlusnorme. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele, materjalidest ei nähtu, et asjaolude väljaselgitamisel oleks vangla rikkunud oluliselt menetlusnorme, hinnanud tõendeid meelevaldselt või jätnud olulised asjaolud kindlaks tegemata.
9.Vastustaja on vaidlustatud käskkirjaga määranud kaebajale VangS § 63 lõikes 1 sätestatud distsiplinaarkaristustest leebeima karistuse ning käsitlenud rikkumist kergena. Kahtlemata toob
igasugune distsiplinaarkaristus kaebaja jaoks kaasa negatiivseid tagajärgi, ent määratud leebeim distsiplinaarkaristus on kaebaja üleastumise viisi ja raskusastet arvestades proportsionaalne.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.M.M.esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
11.Kaebaja on seisukohal, et intsidenti kajastava videosalvesti hävitamine on oluline, kuna see oli ainus tõend, mis kinnitas, et kaebaja ei ole etteheidetavat tegu toime pannud, ta nimelt isegi ei vestelnud ühegi kinnipeetavaga. Valvuri ettekandes mainitud kaaskinnipeetavat ei ole distsiplinaarmenetluses üle kuulatud, sest ei olnud kedagi üle kuulata. Samas nõuab vangla sisekorra eeskirja § 97 lg 2 p 6 ja § 98 lg 1, et tunnistajatelt võetakse seletused ja lisatakse need distsiplinaarmenetluse protokollile.
12.Vastuses apellatsioonkaebusele Viru Vangla vaidleb sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult jätnud rahuldamata M.M. kaebuse talle distsiplinaarkaristuste määramise käskkirja tühistamiseks. Halduskohus on ammendavalt ja selgesti jälgitavalt põhjendanud kaebajale distsiplinaarkaristuste määramise õiguspärasust ja menetlusreeglite järgimist distsiplinaarmenetluste läbiviimisel. Ringkonnkohus nõustub halduskohtu põhjendustega, järgib neid ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
14.Apellatsioonimenetluses on kaebaja põhiväiteks, et vaidlustatud käskkirjas on ebaõigesti tuvastatud kaebajale omistatud rikkumine. Halduskohus on lugenud kaebaja rikkumise tõendatuks üksnes ametniku ettekande alusel. Samas vastustaja hävitas videosalvestise intsidendi kohta ja jättis asja materjalidele lisamata tunnistaja seletuse. Videosalvestise hävitamisega on kaebajalt võetud võimalus oma väidete tõendamiseks. Tunnistajalt seletuse võtmata jätmine osutab, et teist kinnipeetavat, kellega kaebaja väidetavalt vestles, ei olnudki, mis omakorda seab kahtluse alla valvuri ettekande tõepärasuse tervikuna. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
15.Kaebaja rikkumise tuvastamisel on tõepoolest kesksel kohal olnud intsidendi kohta tehtud vangla ametniku ettekanne, milles kaebaja käitumist kirjeldati. Vähemalt osaliselt oli tegemist nn sõna sõna vastu olukorraga. Kuid asjaolu, et otsese tõendina rikkumise kohta on olemas üksnes ametniku ettekanne ei välista kaebajale distsiplinaarkaristuste määramise õiguspärasust. Kaebaja heidab küll ettekande koostanud ametnikule ja distsiplinaarmenetluse läbi viinud ja karistuse määranud ametnikule ette isiklikku huvitatust asjast, kuid ei ole haldusmenetluses ega ka kohtumenetluses selgitanud, miks peaks vastustaja ametnikud olema isiklikult huvitatud kaebaja kahjustamisest. Ringkonnakohus leiab, et ametiülesandeid täitva vangla ametniku pahausklikku käitumist, ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist, ei saa eeldada. Kui kaebaja leiab, et distsiplinaarmenetluses on ametnik esitanud kaebaja käitumise kohta ebaõigeid andmeid isikliku vastumeelsuse tõttu, siis oli kaebaja kohustuseks oma seisukohta põhjendada ja selgitada vähemalt seda, miks ametnikul võis kujuneda vastumeelsus kaebaja suhtes. Vastupidisel juhul kujuneks olukord, kus sõna sõna vastu olukordades just kinnipeetava väidetel oleks ettemääratult suurem kaal ning vastavalt oleks ebamõistlikult keerukas või lausa võimatu kinnipeetavate suhtes distsiplinaarsete mõjutusvahendite kohaldamine ühe ametniku juuresolekul toime pandud rikkumiste korral. Samas on just kaebaja see, kes kaheldamatult on isiklikult huvitatud menetluse tulemusest, sest distsiplinaarkaristuse määramise korral tuleb temal taluda kahjulikku tagajärge. Seega on eluliselt hoopis tõenäolisem, et kaebaja ise esitab rikkumise episoodide kohta ennast
16.Halduskohus jättis distsiplinaarsüütegu kinnitava tõendina arvestamata videosalvestise vaatluse protokolli (tl 16), kuna kahtles tõendi usaldusväärsuses. Tulenevalt HKMS § 62 lg-st 6 võib arvestamata jätta tõendi, mis on kohtu hinnangul ilmselt ebausaldusväärne. Seega, kui kohus ei ole veendunud tõendi ebausaldusväärsuses, siis ei ole alust tõendit tervikuna arvestamata jätta, kuid kohus saab kahtlust arvestada tõendi hindamisel ühes teiste tõenditega. Seejuures nõustub ringkonnakohus, et videosalvestise vaatlusprotokoll ei asenda salvestist ennast, ei ole samaväärselt kontrollitav ega usaldusväärne. Samas ei ole ka protokolli osas alust arvata, et selle koostanud ametnik tahtlikult moonutaks salvestiselt nähtuvat. Kaebaja liikumise kirjeldamise osas langeb protokoll kokku nii valvuri ettekandega (tl 12) kui ka kaebaja enda selgitustega intsidendi kohta. Vaatluse protokollile ei saa aga omistada suurt kaalu tõendina osas, milles ametnik interpreteerib salvestiselt nähtuvat.
17.Kaebaja kirjeldus intsidendist lahkneb asjaolude kirjeldusest vaidlustatud otsuses kahes aspektis. Esiteks väidab kaebaja, et valvur ei avanud eluosakonna trellust kui kaebaja sellele lähenes ning tähelepanu saamiseks pidi kaebaja uksega kolistama, see omakorda kutsus esile valvuri pahameele. Teiseks kinnitab kaebaja, et osakonda sisenemise järel ta ei vestelnud ühegi kaaskinnipeetavaga ega saanud seega ka vestluse käigus kasutada talle omistatud väljendit. Vaidlustatud otsuses on tuvastatud, et kaebaja ise oli rahulolematu, et ust tema jaoks koheselt ei avatud ning avaldas sellekohast pahameelt ka valvurile ning kasutas etteheidetud väljendit vastates kaaskinnipeetava küsimusele ning osutades samaaegselt valvuri suunas. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et eluliselt usutavam on vastustaja kirjeldus intsidendist. Seda toetab videosalvestise vaatlusprotokoll ja kaebaja enda kirjeldus situatsioonist, kuna kaebaja ise vähemalt möönab, et pidas valvuri tegevusetust trellukse avamisel hoolimatuks või isegi pahatahtlikuks. Kui seejärel valvur küsis kaebajalt tema tegevuse kohta (uksega kolistamine) selgitust, võis see olla piisav kaebaja ärritamiseks, kes ilmselt pidas intsidendi eest vastutavaks valvurit ennast. Kui siis kaebaja ei rünnanud verbaalselt otse valvurit, võis ta väljendada pahameelt vastuseks kolmanda isiku küsimusele. Määravat tähendust ei saa siinjuures omistada sellele, et osakonda sisenemise järel kaebaja väitel ta ei vestelnud ühegi kinnipeetavaga. Vestlusse asumist ei kinnita ka videosalvestise vaatlusprotokoll, selles puudub info kaebaja suhtlemisest kaaskinnipeetavaga. Samas ei nähtu ka vaidlustatud otsusest ega valvuri ettekandest, nagu oleks kaebaja asunud vestlusse ühe või mitme kinnipeetavaga. Ettekande kohaselt küsis keegi kaaskinnipeetavatest kaebajalt: „Mis toimub?“, millele kaebaja vastas, kasutades etteheidetavat väljendit. Selline suhtlus ei eelda püsivamale vestlusele omast ruumilist lähedust. Seetõttu ei pruugi see olla tuvastatav ka videosalvestise vaatlusel. Sel põhjusel ei ole vastustaja seisukoht vastuolus kaebaja liikumise kirjeldusega videosalvestise vaatlusprotokollis ning kaebaja eitusest vestluse toimumise kohta ei järeldu etteheidetava väljendi mittekasutamine. Selles küsimuses on teabeallikateks üksnes valvuri ja kaebaja selgitused intsidendi kohta. Eespool toodud põhjustel peab ringkonnakohus usaldusväärsemaks valvuri versiooni. Siinjuures on ekslik kaebaja seisukoht, et videosalvestise hävitamisega hävitas vastustaja ühtlasi tõendi, mis oleks tõendanud, et kaebaja rikkumist toime ei pannud. Kuna videosalvestisel puudub heli, siis käesolevas asjas ei saa salvestis olla teo toimepanemist kinnitavaks või ümberlükkavaks ainsaks tõendiks. Tõendite kogumis hindamisel peab ringkonnakohus kaalukamaks teo toimepanemist kinnitavaid tõendeid, mida omakorda kinnitab vaidlustatud otsuses kirjeldutud olukorra eluline usutavus.
18.Kaebaja heidab vastustajale jätkuvalt ette distsiplinaarmenetluste läbiviimise nõuete rikkumist. Seejuures ei sea kaebaja kahtluse alla halduskohtu tuvastatut, et talle anti võimalus esitada selgitusi, tutvustati distsiplinaarkaristuse protokolli ja võimaldati esitada vastuväited, karistus määrati kuue kuu jooksul rikkumise toimepanemisest arvates ja karistuse määramisel on
vangla arvesse võtnud lubatud kaalutlusi. Kaebaja hinnangul tingib tema karistamise õigusvastasuse see, et distsiplinaarmenetluses ei võetud selgitusi tunnistajalt, s.o kaaskinnipeetavalt, kellega kaebaja väidetavalt vestles. Ringkonnakohus osutab, et ettekande koostanud valvur ega kaebaja ise ei ole seda isikut nimeliselt tuvastanud. Seega puudus menetluse läbiviijal võimalus konkreetselt isikult seletuste võtmiseks. Kui kaebaja, erinevalt valvurist, mäletas intsidendi juures viibinud kinnipeetavat, saanuks ta distsiplinaarmenetluses või ka halduskohtus taotleda selle isiku ülekuulamist. Kaebaja ei ole seda võimalust kasutanud. Pidades silmas, et kaebaja kaaskinnipeetavaga pikemalt ei vestelnud, siis ei pruukinud valvur seda isikut intsidendis tõepoolest meelde jätta, kuna tema tähelepanu oli keskendunud kaebajale. Sündmuste kirjeldusest ilmneb, et valvuri suhtlus kaebajaga ei lõppenud etteheidetava väljendi kasutamisega, vaid seejärel teavitas valvur kaebajat ettekande koostamisest ja andis võimaluse selgituste esitamiseks. Distsiplinaarasja menetluse käigus tuli vastustajal otsustada, kas tunnistaja leidmiseks jõupingutuste tegemine on põhjendatud, arvestades, millist teavet tunnistajal võis olla. Kui vastustaja ei pidanud tunnistaja leidmist vajalikuks, siis apellatsioonkaebuses viidatud vangla sisekorraeeskirja sätetest ei tulene vastupidist kohustust. Tulenevalt VSkE § 97 lg 2 p-st 6 ja § 98 lg-st 1 tunnistaja ütluste märkimine distsiplinaarmenetluse protokollis on nõutav üksnes juhul, kui tunnistajalt tegelikkuses on seletus võetud. Kuna käesolevas asjas seda ei tehtud, siis ei olnud võimalik seda ka protokollis märkida.
19.Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja seadnud kahtluse alla halduskohtu seisukohta, et etteheidetav väljend on ebatsensuurne ja halvustav ja seega on sellise väljendi kasutamine vastuolus Viru Vangla kodukorra p-ga 1.12.8. Samuti ei vaidlusta kaebaja halduskohtu hinnangut, et distsiplinaarkaristus on proportsionaalne. Seetõttu ringkonnakohus neid küsimusi täiendavalt ei analüüsi.
20.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohtu otsusega on kaebus põhjendatult rahuldamata jäetud. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
21.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, siis tulenevalt 109 lg 1 ls-st 3 kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.
22.Vastavalt kaebaja taotlusele tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.