VP kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 05.07.2018 otsuse nr 15.3-3.4/547-1 tühistamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – VP; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
Edasikaebamise kord
Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 19.06.2019 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 05.07.2018 otsuses nr 15.3-3.4/547-1, tuginedes välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p-le 2 ning §-dele 16 ja 243, VP pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 05.07.2018 (resolutsiooni p 1), tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 7 alusel talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele VP kinnipidamisasutusest vabanemisel (resolutsiooni p 2) ning kohaldas VP sissesõidukeeldu VSS § 74 lg 2 ning § 11 alusel viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni p 3).
2.15.07.2018 esitas VP Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 05.07.2018 otsuse nr 15.33.4/547-1 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus andis 17.07.2018 määruses haldusasja vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule. Tartu Halduskohus võttis 27.08.2018 kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud. 27.09.2018 saabus kohtule vastustaja vastus kaebusele ja 11.03.2019 vastustaja täiendavad seisukohad nimetatud haldusasjas.
KAEBAJA VÄITED
3.Kaebaja palub vaidlustatud otsus tühistada ja vaidleb kõigile asjadele vastu. Kaebaja arvates pole enamus asjadega arvestatud ega põhjendatud. Kaebaja väitel puuduvad tal Venemaal igasugused sidemed, tal on Eestis asustatud ettevõte, mis näitab lõimumist ja oskust hakkama saada. Oma perekonnaks peab ta oma tütart ning endist abikaasat. Kaebaja leiab, et väljasaatmist saavad õigustada ainult väga kaalukad põhjendused, kuid need otsuses puuduvad. Kaebaja arvates on tal õigus abielluda oma ohvriga ja sama soov on ka ohvril, mis näitab ainult positiivset, mitte negatiivset.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
4.Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja hindas kõiki menetluses kogutud andmeid ja tõendeid ning asus seisukohale, et VP suhtes esineb pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise alus. Vastustaja on seisukohal, et VP pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuses on nad lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VMS norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse. VP näol on tegemist välismaalasega, kes kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, seetõttu otsustas vastustaja tunnistada kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel.
KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
5.Kohus, analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme, vaidlustatud otsust, hinnanud menetlusosaliste esitatud seisukohti ja kogutud tõendeid nende kogumis, vastastikuses seoses ja koosmõjus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud otsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks.
6.Välismaalaste Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, elamise ja töötamise aluseid ning vastutust reguleerib VMS. Nähtuvalt vaidlustatud PPA otsuse p-dest 8 ja 17 tunnistati kaebaja pikaajaline elamisluba kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2, mille kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lg 2 sätestab, et kui pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks põhjusel, et välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, siis kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Seega on PPA-l kohtu arvates otsuse tegemisel ulatuslik kaalutlusruum.
7.Riigikohus täpsustas 19.02.2019 otsuses haldusasjas nr 3-17-1545, millisel juhul saab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, teha lahkumisettekirjutuse ning kohaldada sissesõidukeeldu. Kolleegium asus otsuse p-s 19 seisukohale, et kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Kolleegium on ka varem rõhutanud, et oht, mis õigustab pikaajalise
elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-2-16, p-d 14 ja 22).
8.Asja materjalidest nähtuvalt on enne otsuse tegemist kaebajale teatatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise algatamisest, loetletud selles kaalumisele tulevad asjaolud ning antud võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks.
8.1.Kaebaja sündis 06.12.1944 Kemerovo oblastis, Venemaa Föderatsioonis, kus omandas ka keskhariduse ja omab Venemaa Föderatsiooni kodakondsust. Pärast keskkooli lõpetamist asus ta õppima jungade kooli ja teenistusse sõjalaevastikku ning lõpetas Leningradis mereväe akadeemia. Kaebaja on mereväelaena teeninud sõjalaevastikus Mustal merel, Jugoslaavias, Egiptuses, Saksamaal ja Balti ringkonnas Eestis. Ta läks erru sõjalaeva komandörina ning peale erru minekut asutas firma Tseper OÜ, mis hooldas ja hoidis käigus küttesüsteeme ja katlamaju. Peale suurte katlamajade sulgemist asutas uue firma OÜ Suvelan Luks, mis alates aastast 2004 pakub toitlustusteenust hoolekandeasutustel. Käesoleval ajal haldab firmat kaebaja tütar JP. Kaebajal on alates 2000. aastast n.ö alaline elamisluba, mis alates 01.06.2006 jõustunud VMS muudatustega loeti pikaajalise elaniku elamisloaks.
8.2.Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse käigus on tuvastatud asjaolu, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud ühel korral ja viiel korral väärteokorras. Harju Maakohtu 11.05.2016 kohtuotsusega mõisteti kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 1451 lg 3, § 182 ja § 178 lg 11 järgi. Tallinna Ringkonnakohtu 22.09.2016 otsusega tühistati Harju Maakohtu 11.05.2016 kohtuotsus ning tehti uus otsus, millega mõisteti kaebajale karistuseks KarS § 1451 järgi karistuseks viis aastat vangistust. KarS § 64 lg 2 alusel mõisteti üksikkaristusest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks kuus aastat vangistust ning kriminaalmenetluse seadustiku § 238 alusel vähendati mõistetud karistus 1/3 võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 4 aastat vangistust. Kaebaja mõisteti süüdi rahalise tasu või mistahes muu hüve eest alla 18-aastase isikuga, samuti noorema kui 14-aastase isikuga suguühtesse astumise; nooremat kui 18-aastast isikut pornograafilises või nooremat kui 14-aastast isikut pornograafilises ja/või erootilises situatsioonis kujutava pildi või muu teose valmistamine ja hoidmine; täisealise isiku poolt noorema kui 18-aastase isiku kallutamine alkoholi tarvitamisele (3 episoodi) eest. Karistusaja alguseks loeti 03.11.2015 ja karistus lõpeb 03.11.2019. Lisaks on isikul käesoleva vangistuse ajal 1 kehtiv distsiplinaarkaristus.
8.3.Kohus on seisukohal, et seega on vastustaja otsuses käsitlenud kaebaja perekonnaeluga seonduvat, tema elamise kestust ja sotsiaalseid sidemeid Eestiga, samuti kriminaalkorras karistamist. PPA on jõudnud järeldusele, et ükski nimetatud asjaoludest ei saa mõjutada pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustust. Seega pole PPA vaidlusaluse otsuse tegemisel lähtunud ainuüksi karistatuse faktist, vaid on rakendanud haldusmenetluse seaduse § 6 tulenevat uurimispõhimõtet, kogunud tõendeid ja andnud kaebuse esitajale võimaluse oma seisukohtade esitamiseks ning kaalunud talle teatavaks tehtud olulise tähtsusega asjaolusid.
9.Vastustaja on vaidlusaluses otsuses selgitanud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise motiive ning märkinud asjaolud, milliste väärtuste vahel kaalutlusõigust teostati. Kohtu arvates on PPA teostanud kaalutlusõigust, arvestades proportsionaalsuse printsiipi, millega tagatakse nimetatud põhimõtte rakendamine. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 11 kohaselt peavad piirangud inimese õigustele ja vabadustele olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Otsuses on käsitletud kaebaja perekonnaeluga seonduvat ja sidemeid Eestiga ning leitud, et avalik huvi teiste Eestis elavate
isikute õiguste kaitsmiseks kaalub need üles. See, et kaebaja on sündinud ning kogu oma elu elanud Eestis, ei kaalu üles temast lähtuvat ohtu Eesti riigile ning siin elavatele inimestele. Vastustaja on otsuse põhjendustes käsitlenud kaebaja isikust tulenevaid asjaolusid, kuid ka tema süüteo raskust ja laadi. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on hinnanud isikuvastased kuriteod raskemateks kuritegudeks, mis on üheks mõjuvaks argumendiks isiku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ja lahkumisettekirjutuse tegemisel. Siinkohal tuleb arvestada ka asjaolu, et kaebaja poolt toime pandud süüteod olid suunatud alaealiste vastu, mis vastustaja hinnangul suurendab kuriteo raskust.
9.1.Vastustaja on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvestanud Tallinna Vanglas läbiviidud riskihindamise tulemust, mis on esitatud Tallinna Vangla ettepanekus (27.02.2017 nr 1-5/17/4540-1). Sealt nähtub, et kaebaja on hinnatud kõrgohtlikuks. Oht seisneb alaealiste tüdrukute suguühtele ahvatlemises ja seksuaalses ärakasutamises, pornograafilise sisuga failide valmistamises, alkoholi pakkumises alaealistele ning ohustatud on kõige rohkem 11-15-aastased tütarlapsed, kellel vanemate poolne kontroll ja huvi on puudulik ja/või esineb probleeme vaimse arenguga.
9.2.Kohus nõustub vastustajaga, et isikuvastaseid kuritegusid (suunatud alaealiste vastu) toime pannud isikut tuleb igal juhul käsitada ohuna avalikule korrale. Kuigi tegemist on kaebaja poolt esimest korda toime pandud isikuvastaste kuritegudega, ei tähenda, et temast lähtuv oht oleks seetõttu väiksem. Oluline on kuriteo laad ja raskus. Kaebaja poolt toime pandud süütegu oli suunatud alaealiste vastu ning tegemist oli planeeritud ja tahtlike tegudega, mida ta pani toime pikema aja vältel. Kaebaja poolt toime pandud süüteod hõlmasid alaealistelt raha ja muude hüvede eest seksi ostmist, alaealistele alkohoolsete jookide pakkumist ning lapsporno omamist. Kaebaja pidi mõistma, et tema tegevus ei ole seaduslik, on äärmiselt taunitav ning amoraalne. Kohus on seisukohal, et kaebaja puhul ei ole välistatud, et pärast vabanemist ta paneb uuesti toime sarnase süüteo, kuigi ta on väljendanud vanglas olles seisukohta, et edaspidi valib ta endale vanemad kaaslased. Seda eelkõige kaebaja enda suhtumise põhjal oma tegudesse. Seega kujutab kaebaja kohtu hinnangul tegelikku ohtu. Lapse õigust kehalisele puutumatusele ning tema füüsilist ja vaimset tervist tuleb pidada vaieldamatult kaalukaks väärtuseks. Seega lähtub kaebajast ka piisavalt tõsist ohtu, sest kaebaja poolt uue sama süüteo toimepanemise korral esineb kahjulik tagajärg, mida saab pidada oluliseks.
10.Kohtu arvates on pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ning lahkumisettekirjutuse tegemine tarvilik, et vältida kaebaja poolt Eestis uute kuritegude toimepanemist ning avaliku korra kaitsmiseks kui õigusaktidest tuleneva elukorralduse, millega tagatakse isiku õiguste ja vajaduste kaitse, ühiskonna turvalisus, avaliku võimu ning avalike teenuste toimimine. Kohus märgib, et õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles kaebaja sidemete katkemise Eestiga. Viimati nimetatut tõendab asjaolu, et kaebaja ei ole teinud erilisi püüdlusi Eesti Vabariigi ühiskonda lõimumisel. Vangla ettepanekust elamisloa tühistamiseks nähtub, et kaebaja eesti keelt ei oska (0 tase, 9% testitud 05.01.2017). PPA-le teadaolevat ei ole kaebaja avaldanud ka soovi Eesti kodakondsuse omandamiseks. EIK pidas 21.10.1997 asjas Boujlifa vs Prantsusmaa tähtsaks asjaoluks, et isik ei olnud kunagi näidanud üles huvi asukohariigi kodakondsuse taotlemiseks, ehkki tal oli selleks õigus. Kohus pidas seda väljasaatmist õigustavaks asjaoluks hoolimata sellest, et isikul polnud sihtriigis perekondlikke sidemeid ja ta ei osanud sihtriigi keelt. Samuti tuvastas vastustaja, et ajavahemikul 2010 kuni august 2014 on kaebaja korduvalt nii lühiajaliselt kui ka pikemaajaliselt külastanud Venemaa Föderatsiooni. Kaebaja väidab kaebuses, et tal puuduvad igasugused sidemed Venemaal. Kohtu arvates näitab Venemaa külastamine aga pigem seda, et kaebaja võib omada Venemaa Föderatsioonis suhtlusvõrgustikku ning tegemist ei ole kaebaja jaoks võõra ühiskonnaga. Kaebajal on sihtriigi kodakondsus ning kaebaja valdab vabalt ka sihtriigi keelt ning on Venemaa Föderatsiooni korduvalt ka külastanud, mistõttu saab eeldada, et kaebajal ei teki olulisi raskusi Venemaal elama asumisel ja riiki lõimumisel.
11.Kaebaja väitel saab tema perekonnaks pidada tema tütart JP, kes haldab kaebaja asutatud ettevõtet käesoleval ajal ja tema endist abikaasat IA. Kohtu arvates ettevõtte olemasolu Eestis ei välista kaebaja väljasaatmist, sest kaebaja tütar saab nimetatud ettevõtet ka edaspidi hallata.
11.1.VMS-i tähenduses moodustavad perekonna abikaasad ning abikaasade alaealised lapsed. Perekonnana tuleb teatud olukorras käsitleda ka mehe ja naise sellist kooselu, kus mees ja naine ei ole omavahel abielus. Oluline on mõlema kooselu vormi juures siiski mehe ja naise ühine majapidamine ning nende omavaheline emotsionaalne ning psühholoogiline seotus. Vaimse ning hingelise seotuse tekkimisele aitab kaasa mehe ja naise ühine kooselu, mis eeldab ka ühist majanduslikku sidet. Kaebaja ei ela perekonnaelu VMS mõistes. Kaebajal on Eestis täisealine tütar JP ning endine abikaasa IA, teisi ülalpeetavaid ega alaealisi lapsi kaebajal Eestis ei ole. Ka EIK on leidnud, et täisealiste laste ja vanemate suhted ei ole käsitatavad perekonnana Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 tähenduses, kui ei esine erakorralist sõltuvussuhet. 15.01.2007 asjas Sisojeva ja teised vs. Läti asus EIK seisukohale, et täisealiste laste ja vanemate suhted ei ole käsitletavad perekonnana EIÕK art 8 tähenduses, kui ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Seega ei käsitlenud PPA kaebaja tütart kaebaja perekonnana ning PPA ei saa ka kaebaja endist abikaasat käsitleda perekonnana kohtu hinnangul õigesti. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja ja tema tütre vahel esineks erakorralisi sõltuvussuhteid, mistõttu puuduvad põhjused, miks kaebaja ei võiks edaspidi oma tütre ja teiste lähivõrgustikku kuuluvate isikutega suhelda e-kirja või telefoni teel.
11.2.Seega perekonda kaebajal Eestis ei ole ning puuduvad ka muud asjaolud, miks kaebajat ei saaks välja saata. Asjaolu, et kaebaja soovib VM, kes on üks kaebaja ohvritest, abielluda, võib olla usutav, kuid kohus ei pea seda väljasaatmist takistavaks asjaoluks. Isegi kui abielu sõlmitakse, mida käesoleval ajal ei ole tehtud, ei ole see kohtu arvates väljasaatmist välistavaks asjaoluks, sest VM peaks olema perekonnasuhteid luues teadlik kaebaja kriminaalsest taustast ja väljasaatmisohust. Kohtuasjas Onur vs. Ühendkuningriik leidis EIK samuti, et perekonna olemasolu ei ole väljasaatmist välistavaks asjaoluks, sest antud juhul oli isiku partner temaga perekonnasuhteid luues teadliku isiku kriminaalsest taustast ja väljasaatmisohust.
12.EIK on oma praktikas rõhutanud, et EIÕK art 8 ei saa tuletada absoluutset õigust mitte olla välja saadetud hoolimata sellest, kas välismaalane sisenes vastuvõtjariiki täiskasvanuna või väga noorelt või kas ta sündis selles riigis (EIK 03.07.2012 otsus asjas nr 52178/10 Samsonnikov vs. Eesti, p 86). Kui vaadata tingimusi, mis välistavad varases eas riiki saabunud isikute väljasaatmise või annavad väljasaatmiseks õigustuse, siis võib esmapilgul arvata, et väljasaatvas riigis sündinud isiku väljasaatmine on välistatud. Hiljuti aga on EIK asunud asjas Kaya vs. Saksamaa teistsugusele positsioonile. Oma otsuses aktsepteeris kohus esimest korda väljasaatvas riigis sündinud isiku väljasaatmist ning muutis eelmisel kümnendil kujundatud seisukohta (nt asjades Boughanemi vs. Prantsusmaa, Bouchelkia vs. Prantsusmaa ja El Boujaïdi vs. Prantsusmaa). See märkimisväärne ja oluline lahend kinnitab, et EIK suhtumine kurjategijatesse ei ole muutunud leebemaks.
13.Euroopa Parlamendi ja Nõukogu isikute vaba liikumise direktiivi 2004/38/EÜ art 27 annab õiguse isegi Euroopa Liidu kodaniku riigist väljasaatmiseks või tema riiki sisenemise keelamiseks, kui tema isikust lähtub tegelik ja piisavalt tõsine oht riigi avalikule korrale (art 27 p 2 lg 2). Seejuures tuleb arvestada, et avaliku korra ohustamise mõiste nimetatud direktiivi art 27 tähenduses on kitsam kui avaliku korra ohustamise mõiste välismaalaste seaduse tähenduses, kuna EL kodanikul on põhiõigus liikuda ühest liikmesriigist teise ja saada seal elamisluba, samas kui välismaalasel selline õigus puudub. Seda enam on sellise reservatsiooni tegemine Euroopa Liidu kodanike õigusest teise Euroopa Liidu riiki elama asuda märkimisväärne. Käesolevas asjas
kaebajale kui välismaalasele osaks saanud piirang on oluliselt väiksema kaaluga, kuna välismaalasena ei ole tal rahvusvahelise õigusaktiga garanteeritud õigust Eestis elamiseks.
14.Riigikohus asus otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-16 seisukohale, et liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Direktiivi 2003/109/EÜ preambuli p-st 8 tulenevalt võib terminiga „avalik kord“ tähistatud mõiste hõlmata süüdimõistmist tõsise kuriteo eest (otsuse p 13). Kohus on seisukohal, et alaealiste vastu suunatud süüteod on piisavalt tõsised, mille eest kaebaja kannab vabadusekaotust vanglas. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-1-14 (p 15) selgitanud järgmist: „Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine eeldab, et esiteks tehakse kindlaks isikust lähtuv oht ja seejärel langetatakse kaalumisotsus, kas avalik huvi kaalub üles isiku erahuvi säilitada elamisluba.“ Samas lahendis leidis kolleegium, et kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamise, mistõttu on kuriteo toimepanemise fakt avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks (p 17). Vaidlustatud otsest nähtub, et vastustaja on kaalunud kaebaja poolt toimepandud õigusrikkumise raskust ja laadi ning on otsuse tegemisel arvesse võtnud kaebaja Eestis elamise kestust, kaebaja vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi kaebajale ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. EIÕK art 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu. Antud juhul PPA seisukoht, et sekkumine nimetatud õigusesse on demokraatlikus ühiskonnas vajalik, on kohtu hinnangul õige. Kaebaja käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Ühiskonna põhihuvides on kaitsta laste õigust kehalisele puutumatusele ning nende füüsilist ja vaimset tervist. Laste vastu suunatud seksuaalkuritegude puhul on laste põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks põhjendatud sellise välismaalasest kurjategija välja saatmine, kes on selliseid tegusid toime pannud.
15.Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et kaebajale tehtud ettekirjutus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Puudub vaidlus, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba tehti 05.07.2018 kehtetuks, mistõttu puudub kaebajal vanglast vabanedes seaduslik viibimisalus Eestis. Seega on kaebaja VSS § 7 lg 1 mõistes viibimisaluseta Eestis viibiv välismaalane. Vastavalt VSS § 2 lg 1 peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis seadusliku aluseta. VMS § 43 lg 1 sätestab välismaalase seaduslikud alused Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks. PPA-l on kehtivast seadusest tulenev kohustus teha lahkumisettekirjutus välismaalasele, kellel puudub riigis viibimiseks seaduslik alus. Sissesõidukeelu rakendamine lahkumisettekirjutuses tuleneb VSS § 74 lg-st 2, mille kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Seega on kohaldatud sissesõidukeeld seadusest otse tulenev. Arvestades, et kaebajal puuduvad kaitsmist väärivad sidemed Eestiga, on kaebajale sissesõidukeelu kohaldamine kohtu arvates proportsionaalne ning kaebajale sissesõidukeelu rakendamine põhjendatud.
16.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Maare Aloe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.