Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene 25. aprill 2019, Tartu 3-16-2536
Haldusasi
X. kaebus Viru Vangla 28. oktoobri 2016. a käskkirja nr 6-3/1217 õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 20. veebruari 2018. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X. Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 20. veebruari 2018. a otsuse resolutsiooni punkt 1 ja jätta X. kaebus rahuldamata.
3.Asendada käesolevas otsuses selle avalikustamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 27. mai 2019.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla määras 28. oktoobri 2016. a käskkirjaga nr 6-3/1217 X. le distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamise seitsmeks ööpäevaks, kuna J. R rikkus vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 nõuet, sest ta ei allunud 29. septembril 2016 valvuri korraldusele panna saatmise ajal käed selja taha. Distsiplinaarkaristus pöörati täitmisele 1. novembril 2016.
2.J. R esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 28. oktoobri 2016. a käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja ei rikkunud talle antud korralduse eiramisega kodukorda, kuna tal ei olnud tervisest tulenevalt võimalik paremat kätt selja taha panna. Kaebaja märkis, et temale kartserikaristuse määramisel oleks vangla pidanud arvesse võtma, et kaebaja vasaku jala põlv takistab tal voodiriideid kandmast ning kartserikaristus mõjub halvasti ka tema psüühikale.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 20. veebruari 2018. a otsusega J. R kaebuse osaliselt ning tunnistas õigusvastaseks kaebajale Viru Vangla 28. oktoobri 2016. a käskkirjaga nr 6-3/1217 määratud
distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramisel kartserirežiimi täies ulatuses kohaldamise (resolutsiooni p 1). Halduskohus põhjendas otsust kaebust osaliselt rahuldades järgnevalt.
3.1.Kinnipeetava kartserisse paigutamine distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja alusel on haldusakti täitmiseks tehtav toiming, mis on olemuselt sarnasem menetlustoimingule kui toimingule. Haldusakti täitmisel ei teki uut iseseisvat haldusmenetlust, vaid tegemist on ühe tervikliku haldusmenetluse osaga.
3.2.Õigusaktid ei näe ette, et distsiplinaarkaristuse määramisel tuleks arvestada kinnipeetava tervislikku seisundit, samuti ei ole see asjaolu aluseks karistuse täitmise edasilükkamisel VangS § 65 lg 2 tähenduses. Tulenevalt VangS §-s 41 sätestatud kinnipeetava inimväärikuse austamise ja õiguste järgimise üldisest kohustusest peab kinnipeetava tervislikku seisundit aga arvestama karistuse täitmisele pööramisel. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 81 alusel saab distsiplinaarkaristuse täitmise peatada, kui see on vajalik avaliku huvi, haldusakti adressaadi või kolmanda isiku õiguste kaitseks. Täitmise täieliku peatamise kõrval on vanglal võimalus teha ka osalisi leevendusi kartserirežiimis.
3.3.Kaebaja leidis, et kartserikaristust ei oleks pidanud täitmisele pöörama, kuna seoses vasaku jala vigastusega oli kaebajal ebamõistlikult raske kanda iga päev kahel korral oma magamisvarustust. Halduskohus leidis, et vastustaja toimis valesti, kuna lähtus kartserikaristuse täitmisele pööramisel 19. oktoobri 2016. a tõendist, millest ei nähtu aga mingeid andmeid, mille alusel saaks hinnata, kas kaebaja karistuse täitmisele pööramine oli õiguspärane. Tõendist selgub vaid see, et kaebaja saab asetada käsi selja taha. Kaebaja tervisekaart tõendab, et kaebajal on kuni vaidlusaluse karistuse täitmisele pööramiseni olnud pidevalt tõsiseid probleeme vasaku põlvega. Vastustaja küsis 28. oktoobril 2016 meditsiiniosakonnalt kooskõlastust kaebaja kartserisse paigutamiseks, mistõttu olid need probleemid vastustajale ka teada. Arst ei vastanud vastustaja küsimusele, kas kaebaja on võimeline kartseris olles voodiriideid kandma. Seega ei saanud vastustaja teha järeldust, et selleks takistusi ei esine. Kuna vastustaja ei ole karistuse täitmisele pööramisel kõiki olulisi asjaolusid arvesse võtnud, võis see kaasa tuua vale otsuse tegemise. Halduskohus leidis, et vastustajal tulnuks kartserirežiimi osaliselt leevendada. Selle kohaldamine täies ulatuses oli õigusvastane.
3.4.Kaebaja tugines ka sellele, et teda ei oleks tohtinud kartserisse paigutada psüühiliste probleemide tõttu. Tervisekaardi andmetega on tõendatud, et kaebajal esinesid psüühikahäired (26. oktoobri 2016. a ravilugu nr 257). Kaebaja aga ei ole selgitanud, kuidas sai kartseris viibimine neid terviseprobleeme mõjutada. Seega ei olnud kaebaja karistuse täitmisele pööramine õigusvastane põhjusel, et kaebajal esinesid psüühilised probleemid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4.Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebuse täies ulatuses rahuldamata jätta.
4.1.Halduskohus leidis, et distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine on osa karistuse määramisest ning sarnane HMS §-s 5 sätestatud menetlustoimingule ning seega on kõik menetluse nõuded hõlmatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudega. Vastustaja leiab, et kartserikaristuse täitmisele pööramine on käsitletav siiski pigem iseseisva toiminguna (HMS § 106 lg 1).
4.2.Halduskohus on ebaõigesti sisustanud kartserikaristuse mõistet. Kartserikaristust sätestavatest normidest tuleneb režiimi olemusena see, et kinnipeetavale ei jäeta tavaliselt päevaseks ajaks kambrisse voodivarustust, kuid reguleeritud ei ole see, kes peab konkreetsel juhul voodivarustust lattu viima ja tooma. Tegemist on üldiste kohustuste määratlemisega ning igal konkreetsel juhtumil võib tõusetuda küsimus, kas kinnipeetav võib konkreetsel juhul keelduda korralduse täitmisest viia või tuua voodivarustust ise. Kui kinnipeetaval on olemas põhjendus, miks ta ei pea seda kohustust ise täitma, korraldab vangla voodivarustuse kandmisega seotud asjaolud.
4.3.Halduskohus on rikkunud põhjendamiskohustust, leides, et kaebajal esines tervisest tulenev asjaolu, mis välistas tal voodiriiete kandmise ja et vangla ei lähtunud karistust täitmisele pöörates
kohastest asjaoludest. Kehtiv õigus ei kohusta vanglat võtma enne kartserikaristuse täitmisele pööramist arstilt kooskõlastust. Arst andis 28. oktoobril 2016 hinnangu (tervisekaardi RVL 259), et kinnipeetaval puuduvad vigastused, mis takistaksid tal iseseisvat liikumist. Halduskohus on andnud eksliku tähenduse 14. oktoobri 2016. a RVL 254 sissekandele, millest nähtub, et kaebaja kukkus sel kuupäeval ja väitis, et tal on põlv liigesest väljas (anamnees), kuid viimast asjaolu ei ole tervishoiutöötaja diagnoosina märkinud. Kui kartserikaristuse ajal oleks ilmnenud, et voodiriiete kandmine põhjustab kaebajale raskusi, oleks saanud selle probleemi kartserikaristuse kandmise ajal lahendada.
5.J. R ei esitanud vastust Viru Vangla apellatsioonkaebusele.
6.J. R apellatsioonkaebuse ringkonnakohus tagastas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Viru Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
8.Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt. Kohus leidis, et kaebajale kartserirežiimi täies ulatuses kohaldamine ei olnud õige, kuna kaebajal esinesid probleemid vasaku jala põlvega, mistõttu tekitas kartseris viibimise ajal voodivarustuse kandmine kaebajale valu ja kannatusi, mida oleks saanud režiimi leevendades vältida.
9.Halduskohus on viidanud kaebaja tervisekaardi andmetele, millest nähtus, et kaebaja oli 5. augustist 2016 kuni 26. oktoobrini 2016 erinevatel aegadel kaevanud põlvevalu, et tal oli kindlaks tehtud vasaku põlve mõõdukas artroos (liigese kulumus), 2016. a augustis oli tal põlvekedra kõõluse põletik ja 14. oktoobril 2016 oli tal põlv liigesest väljas (otsuse p 24). Ka ringkonnakohus ei näe alust kahelda, et kaebajal olid põlvega probleemid. Kuid käesoleva vaidluse lahendamisel on küsimus selles, kas voodivarustuse kandmine tekitas kaebajale täiendavaid kannatusi sellisel määral, et kaebaja suhtes oleks tulnud kohaldada leebemat kartserirežiimi. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seda tõendatuks lugeda. Nimelt ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks kartserikaristuse kandmise ajal pöördunud meditsiiniosakonda seoses põlveprobleemidega. Kaebaja paigutati kartserisse 1. novembril 2016 ning vaide, kus ta väljendas muuhulgas rahulolematust voodivarustuse kandmisega seoses, esitas ta alles kartserikaristuse kandmise lõpus, 7. novembril 2016. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks varem kurtnud selle üle, et voodivarustuse kandmine valmistab talle täiendavaid kannatusi või veelgi enam, et ta oleks voodivarustuse kandmisest keeldunud. Arvestades ringkonnakohtule teadaolevat kaebaja suurt aktiivsust oma õiguste kaitsmisel, oleks selline käitumine olnud kaebaja puhul aga just tõenäoline, kui väidetavad kannatused tõepoolest esinenud oleksid.
10.Samuti märgib ringkonnakohus, et üldiselt teadaolevalt on voodivarustus kaalult kerge. Ei ole alust arvata, et kerge eseme kandmine raskendab põlvevaluga isikul liikumist märgatavalt. Ka ilma kerge eseme kandmiseta oleks tal valus liikuda. Lisaks ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks kasutanud kartserikaristuse kandmise ajal nt keppi ja et ta pidi selle kasutamisest voodiriiete kandmise ajaks loobuma. Vastupidi, nt 14. septembri 2016. a raviloos on märgitud, et „Eelmisel vastuvõtul kp. nõudis keppi, täna liikus kp. minu ees koridoris ja trepist alla ilma igasuguse takistuseta, lonkamata. Järeldus: puudub vajadus kepi kasutamiseks“ (tl 50p).
11.Kaebaja ravikaardi väljavõtetest nähtub ka see, et vaidlusalusele kartserikaristusele eelnenud ja järgnenud perioodidel oli kaebajal kohustus töötada koristajana. Ta soovis sellest küll vabastuse saamist, ent meditsiinitöötaja talle seda ei andnud (vt 26. oktoobri 2016. a ravilugu, tl 51) ning on leidnud, et kaebaja on võimeline tegema kergemaid majandustöid (24. novembri 2016. a ravilugu,
tl 51p). Ringkonnakohtu arvates on ilmne, et isik, kelle puhul pole leitud meditsiinilisi näidustusi töötamisest vabastamiseks, on võimeline kandma ka oma voodiriideid. Ka see asjaolu kinnitab, et voodiriiete kandmine ei saanud põhjustada kaebajale täiendavat valu ja kannatusi. Eeltoodust tulenevalt ei saa ringkonnakohus lugeda tõendatuks, et kaebajale tekitas voodiriiete kandmine kannatusi sellisel määral, et oleks tulnud ta voodiriiete kandmisest vabastada.
12.Põhjendatud on ka Viru Vangla apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et tegelikult ei ole voodivarustuse kandmine sätestatud kartserikaristuse režiimi osana, ning kaebaja oleks võinud voodivarustuse kandmisest põlvevalule viidates keelduda. Siis oleks voodiriiete kandmine korraldatud teisiti. Ringkonnakohtu arvates tuleneb sellest asjaolust, et vangla ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud. Nimelt kuna kaebaja ei väljendanud kartserikaristuse kandmise ajal seisukohta, et ta ei saa voodivarustust kanda, siis ei saanudki vangla teada, et see põhjustab kaebajale kannatusi. Asjaolu, et vangla pidi olema teadlik kaebajal esinenud põlveprobleemidest, ei tähenda, et vangla pidanuks automaatselt eeldama, et kaebajale tekitab voodiriiete kandmine selliseid kannatusi, ja et ta tuleks sellest vabastada. Nagu märgitud, ei olnud kaebaja kartserikaristuse kandmise ajal väidetavale probleemile tähelepanu juhtinud.
13.Vastustaja on viidanud ka 28. oktoobri 2016. a raviloole, milles on kajastatud vastus vangla küsimusele, kas kaebaja on võimeline iseseisvalt voodiriideid kartserist ära viima ja kas ta on võimeline iseseisvalt liikuma ajavahemikus 5. aprill 2016 kuni 20. september 2016. Vastuseks on arst kinnitanud, et nimetatud ajavahemikus ei ole kinnipeetaval esinenud traumasid, mis takistaksid iseseisvat liikumist (tl 51p). Halduskohus on leidnud, et kuna see puudutab varasemat perioodi, siis ei puutu see tõend 28. oktoobril 2016 määratud ja 1. novembril 2016 täitmisele pööratud karistuse puhul asjasse. Ringkonnakohus möönab, et kuna küsimus ja vastus on seotud konkreetse ajaperioodiga (5. aprill – 20. september 2016), siis ei saa sellest teha määravaid järeldusi kaebaja tervisliku seisundi kohta pärast seda perioodi. Siiski märgib ringkonnakohus, et raviloost ei ilmne, et pärast kõnealust perioodi oleks kaebaja tervislik seisund sedavõrd halvenenud, et tal oleks voodiriiete kandmine võimatuks muutunud. Pigem saab siinkohal jällegi viidata 26. oktoobri 2016. a raviloole, millest nähtub arsti hinnang, et kaebaja on võimeline töötama koristajana (tl 51).
14.Tulenevalt eeltoodust rahuldab ringkonnakohus Viru Vangla apellatsioonkaebuse ning tühistab Tartu Halduskohtu 20. veebruari 2018. a otsuse resolutsiooni p-i 1. Halduskohtule esitatud kaebus tuleb ka selles osas jätta rahuldamata. Ringkonnakohus asendab halduskohtumenetluse seadustiku § 175 lg 3 alusel käesolevas otsuses selle avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga X.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.