Korrakaitse › Vanglad

kraanist, kambri õhk oli halb ning ventilatsioon töötas puudulikult, kambri aken oli klaasblokkidega kinni müüritud ja pole võimaldatud kokkusaamisi lähedastega. I Kaebaja on märkinud, et arestimajas olles ei võimaldatud talle värskes õhus viibimist. Kohus märgib, et tulenevalt arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 31, mis räägib kinnipeetu õigustest, on nimetatud sätte lõige 2 kohaselt kinnipeetul õigus tema soovil viibida vähemalt üks tund päevas valve all värskes õhus. Antud juhul on kaebaja märkinud, et talle ei võimaldatud värskes õhus viibimist ning PPA vastuses kohtule ei ole selle kohta midagi märgitud. Kohus on teadlik kohtupraktikast, et Pärnu arestimajas üldse jalutusõu puudus. Kohus märgib, et jalutushoovi puudumist arestimajas ei saa käsitleda kahju ärahoidmise objektiivse takistusena. Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 93 lg 5 ja ASkE § 31 lg 2 kohaselt on õigus kinnipeetul värskes õhus viibida üks tund päevas. Kohus märgib, et seaduses ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine kuulub vastustaja mõjusfääri ning kuna vastustaja ei ole kohtule sellekohast vastust andnud, asub kohus seisukohale, et kaebajal oli soov viibida värskes õhus, arvestades seda, et kaebajal olid ka hingamisprobleemid, kuid kaebajale seda ei võimaldatud. Kohus märgib, et kaebajal tuli seega kogu aeg veeta kinnises kambris. Kohus märgib, et vastustajal oleks olnud võimalus kahju ärahoidmiseks omal initsiatiivil kaebaja ümber paigutada nõuetele vastavasse arestimajja, kus oleks olnud jalutamisvõimalus (RKHOKo 21.04.2010 nr 3-3-1-14-10 p 15). Kohtu arvates saab kahju hüvitamine antud juhul tulla kõne alla põhjusel, et kaebajale ei võimaldatud ühetunnilist jalutuskäiku päevas eelpool toodud ajavahemike jooksul. Arvestades seda, et kaebajale ei võimaldatud jalutuskäiku periooditi, mil kaebaja arestimajas viibis, ei olnud see aeg järjestikuselt 135 päeva, vaid periooditi, kuid sellegi poolest on tegemist kaebaja õiguste rikkumisega, mis toob kaasa õiguse nõuda mittevaralist kahju. Kaebajale jalutamise mittevõimaldamine kogu arestimajas viibitud aja vältel ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Tartu Ringkonnakohus on kohtulahendis 3-10-2676 asunud seisukohale, et isikule tunniajalise jalutuskäigu mittevõimaldamine kogu arestimajas viibitud perioodi jooksul ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (nimetatud lahendis on perioodi pikkuseks märgitud 70 päeva, mil arestimajas viibivale isikule ei võimaldatud tunniajalist jalutuskäiku päevas). Kohus leiab, et antud asjas on kõige pikem periood 10.06.2016 kuni 19.08.2016, mille kohta kohaldub sama seisukoht. Kohus nõustub kaebajaga, et nimetatud asjaolu võis mõjutada kaebaja tervislikku seisundit negatiivselt. Kaebaja suhtes on tuvastatud ka osaliselt püsiv töövõimetus. II Kaebaja on märkinud, et tualeti kasutamine ei olnud privaatne, kuna see oli lahtine ja samuti tuli sellest kambrisse ka halb lehk, ruumid olid räämas ning ebahügieenilised ja joogivett tuli võtta tualeti loputusvee kraanist, õhku ei olnud ja ventilaator oli nõrk. Kohus märgib, et ASkE § 13 lg 1 punktide 6 ja 7 kohaselt kuuluvad kambri sisustusse võimaluse korral WC ja võimaluse korral pesemiskoht, seega ei ole nende olemasolu imperatiivne tingimus, vaid viitab võimalusele. Seega ei saa lugeda Pärnu arestimaja puuduseks seda, et olemas oli küll WC kuid lahtine ja vett tuli võtta tualeti loputusvee kraanist, seega ei ole rikutud ka eraldi asuva WC puudumise ja eraldi vee võtmise puudumisega kaebaja õigusi ning nimetatud esemete puudumisega ei saa kuidagi halvendada kaebaja tervist ning nende puudumine ei soodusta kuidagi astma ägenemist. Kohus märgib, et kambrites olevad WC-d on arestimajas eraldatud ning suurema privaatsuse tagamiseks paigutatakse ette katted, millega sulgeda WC sellisel moel, et saada privaatsust. VangS § 90 lg 4 kohaselt peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline

jälgimine ja poolavatud WC ei piira kinnipeetava privaatsust rohkem, kui see on VangS § 90 lõikest 4 tulenevalt vajalik ja mõistlik. Arestimaja sisekorraeeskiri ei kehtesta mingeid nõudeid kambrites asuva WC tüübile või konstruktsioonile ning samuti puuduvad nõuded veekraani suhtes. Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse nr 3-3-1-54-08 kohaselt on nõue kambri pideva jälgimise võimaldamiseks sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ja on eesmärgiga proportsionaalne. Lahtise WC nurga olemasolu kaebaja kambris ei saa lugeda kinnipeetu õiguste rikkumiseks. Vahistatu privaatsus on piiratud, sest normi kohaselt peab olema vahistatu jälgimine pidev. Tõendatud ei ole, et kaebaja privaatsust on rikutud rohkem kui VangS § 90 lg 4 seda ette näeb. Mis puudutab WC-st tulevat võimalikku häirivat lehka ja kaebaja poolt märgitud puudust, et ruumid on räämas ja ebahügieenilised, märgib kohus, et tulenevalt ASkE § 32 lg 1 p 5 kohaselt tuleb kinnipeetaval endal hoida kambris puhtust ja hoolitseda hügieeni eest. Seega oli võimalus kinnipeetul endal hoolt kanda kambris oleva puhtuse eest, et ei tekiks mustust, mis toob kaasa halva lõhna. Seega saab kinnipeetu ise aidata kaasa sellele, et kambris oleks puhas ja poleks halba lõhna. Kohus märgib, et ainuüksi vaheseinata tualett ei saanud kuidagi halvendada kaebaja tervist ega võimendada astmahoogude teket. Riigikohtu halduskolleegium on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele viidates asunud seisukohale, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest inimväärikust alandav (RKHKo 3-3-1-95-09 p 36). Kaebaja on viidanud ka kambri halvale ventilatsioonile. Kohus märgib, et lähtudes kohtupraktikast on vastustaja selle kohta märkinud, et ventilatsioon Pärnu arestimajas on toimiv, kuna seda regulaarselt puhastatakse ning nõuetekohane õhuvahetus on vajalik mitte ainult kinnipeetutele, vaid ka arestimaja ametnikele. Seega peab kohus usaldusväärseks varasemast kohtupraktikast antud selgitusi, et kui ventilatsiooni regulaarselt puhastatakse, siis toimib see jätkuvalt ning ei saa halvendada kaebaja tervist. III Kaebaja on viidanud kambris olevale kehvale valgustusele, et akende asemel on klaasiblokid. VangS § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise. VangS § 45 lg 1 teise lause kohaselt peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustuse. Kohus märgib, et kambris, kus viibis kaebaja oli aken klaasplokkidest, kuid varasemast kohtupraktikast lähtudes on olemas kambrites laes ka kunstlik valgus ning PPA on varasemates kohtuasjades märkinud, et Pärnu arestimajas on arvestatud kunstliku valguse paigaldamisel elutegevuseks vajaliku normaalse võimsusega valgusega – kaks päevavalguslampi. Kohus leiab, et VangS § 45 lg 1 nõue on täidetud ning kaebaja õigusi ei ole rikutud ning puudulik valgustus ei saa halvendada ka kaebaja tervist ega mõjutanud tema astmaatilist haigust. IV Mis puudutab kokkusaamiste korraldamist arestimajas, siis vahistatul on õigus lühiajalisele kokkusaamisele üks kord kuus. Kaebaja ei ole välja toonud, millistel perioodidel ta kokkusaamist on soovinud ning kas selles osas on keeldumisi tehtud. Ka vastustaja ei ole sellele oma vastuses viidanud. Kohus märgib, et olenemata sellest kas kokkusaamisi kaebajal lubati või sellest keelduti, ei oleks see saanud kuidagi kaebaja astmaatilist haigust mõjutada. V Kohus märgib, et astmahaigus on küll kaebajal diagnoositud ning tervisekaardi andmetest nähtuvalt on kaebaja saanud ka pidevalt arstiabi ning on olnud ka pideva arstliku kontrolli all,

kuid eelnimetatud kambritingimused ei saanud halvendada kaebaja tervist. Vaidlust selles ei ole, et kaebajal on diagnoositud astma. Kuid samas on arestimajas viibimise ja üldse kinnipidamisasutustes viibimise kaebaja oma käitumise läbi ise põhjustanud. Üldjuhul peab riik Inimõiguste ja põhivabaduste kaitsekonventsiooni artikkel 3 alusel kindlustama, et isikut hoitakse kinni tingimustes, mis tagavad isiku tervise ja heaolu. Kohus möönab, et oluliste terviseprobleemide käes kannatav kinnipeetav tuleb paigutada karistust kandma tingimustesse, mis ei põhjusta tema terviseprobleemide süvenemist. Antud juhul kohtu arvates said mõjutada kaebaja tervise halvenemist see, et kaebajal ei ole võimaldatud ühetunnist jalutust värskes õhus. Jalutuskäigu mittevõimaldamist arestimajas on peetud kohtupraktikas vägagi kinnipeetava õiguste rikkumiseks. Muud kaebaja poolt väljatoodud kambritingimused ei saa kaasa tuua kaebaja tervise halvenemist, ei hingamisraskusi ega astmahooge. Vastustaja poolt välja toodud kaebaja astmahood on diagnoositud 12.12.2015, millest on üle nädala möödas kui kaebaja naases vanglasse pärast arestimajas viibimist; 27.05.2016 ja 19.08.2016 oli diagnoositud kaebajal astmahoog, mil kaebaja oli naasenud vanglasse Pärnu arestimajast, kuid hingamisraskuste põhjuseks on peetud isiklike asjade tassimist, mitte arestimaja tingimusi. Hilisemalt pärast arestimajast vanglasse naasemisel haigushoogusid täheldatud ei ole. Ravilugudest nähtuvalt on astmaatilise hoo tekkimine seonduvalt kas asjade kokkupanemise või tassimisega, millest saab järeldada, et astmahoog võib ägeneda seonduvalt füüsilise koormusega ning tegemist on kroonilise haigusega. VI Halduskohus on seisukohal, et Pärnu arestimajas kinnipeetuna viibimisega ei põhjustatud kaebajale rohkem kannatusi või ebamugavusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega. Arestimajas kinnipeetu õiguste realiseerimiseks on kindel kord, mis on paratamatult seotud arestimaja julgeoleku kaalutlustega ja seaduslikult piiratud võimalustega. Kaebaja ei ole esitanud kaebusi arestimajas olles, samuti ei nähtu, et kaebajal oleks tekkinud füüsilisi ja hingelisi kannatusi seonduvalt kambritingimustega ja muude asjaoludega, välja arvatud igapäevaselt ühetunnise jalutuskäigu mittevõimaldamine. Käesoleva kaebuse puhul loeb kohus PPA poolt ASkE § 31 lg 2 ja VangS § 93 lg 5 mittetäitmise küllaldaselt pika aja jooksul mitteõiguspäraseks, arvestades seda, et isik viibis kinnises kambris , mistõttu võib lugeda värskes õhus mitteviibimist 1 tund päevas vastunäidustuseks bronhiaalse astma olemasolu korral, mis ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ja toob kaasa kaebajale mittevaralise kahju hüvitamise nõude õiguse ( Tartu Ringkonnakohtu lahend 3-10-2676). Seega on kohus seisukohal, et Pärnu arestimajas perioodidel 16.11.2015-04.12.2015, 20.05.2016-27.05.2016, 10.06.2016-19.08.2016, 11.08.2017-16.08.2017 ja 20.10.201724.11.2017 kaebajale jalutuskäigu mittevõimaldamise ees tuleb hüvitada kahju. Isikule tekkinud mittevaraline kahju seisneb eelkõige tema hingelistes kannatustes nagu alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure ja kaotusvalu, antud juhul ka seotud terviseprobleemidega. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt peab kahju olema tekitatud süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09).

Riigikohus on asunud kohtulahendis 3-3-1-64-14 seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades seejuures RVastS § 9 lg 2 ja RVastS § 13 (vastutuse piiramine) sätestatud kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Määrav hüvitis ei tohi olla Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) analoogsetes asjades määratud hüvitistega võrreldes põhjendamatult madal. EIK on märkinud, et on täiesti rahul kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendid hüvitise andmiseks, mõistab välja summad, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad kui EIK poolt väljamõistetud summad, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse. VII Kaebaja on nõudnud kokku mittevaralise kahju hüvitamist 1500 eurot. Kaebaja on arvestanud kõigi tema poolt nimetatud arestimaja tingimusi, mis võisid tema tervist halvendada ja soovib selle eest mittevaralist kahju. Kohus leiab, et mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele, kuid kaebaja poolt nõutud kahju summat tuleb vähendada. Kohus oma siseveendumusest lähtudes asub seisukohale, et antud asjas oleks mõistlik välja mõista kompensatsiooni 300 eurot selle eest, et kaebajale ei võimaldatud ühetunnilist jalutuskäiku päevas värskes õhus eespool väljatoodud perioodide eest Pärnu arestimajas. Seega kohus rahuldas kaebaja kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 20% ulatuses. Eeltoodu alusel rahuldab kohus kaebaja kahju hüvitamise taotluse osaliselt. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb otsus sissejuhatusest, resolutsioonist, selgitustest ning kirjeldavast ja põhjendavast osast. HKMS § 5 lg 1 p 4 alusel on kohus otsustanud välja mõista hüvitise avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju eest. Menetluskulud Kaebaja on antud asjas riigilõivu tasumisest vabastatud RLS § 22 lg 1 p 12 alusel, PPA ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Seega menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.