Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. mai 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-434
Haldusasi Menetlusosalised
J.T kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks Kaebaja J.T Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Irina Punko
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 6. septembri 2019. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus ja J.T vastuapellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus ning J.T vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 6. septembri 2019. a otsus haldusasjas nr 3-19434 muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29. juunil 2020 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.J.T esitas 8. märtsil 2019 (koos 27. märtsi 2019 täpsustusega) Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveametilt (PPA) mittevaralise kahju eest 3430 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. 1) Kaebaja viibis Pärnu arestimajas 343 päeva erinevatel ajavahemikel alates 23. augustist 2016 kuni 19. detsembrini 2018. Kaebaja oli Pärnu arestimajas kokku 12 korral. Pärnu arestimaja tingimused olid inimväärikust alandavad. Kambris puudus laud ja kambris kolmekesi viibides ei jagunud kõigile toole. Seetõttu ei saanud normaalselt kirjutada ega süüa. Lisaks ei olnud piisavalt nagisid. 2) Aknad ei olnud avatavad ega läbipaistvad, mistõttu ei saanud värsket õhku ja loomulikku valgust. See tekitas kaebajal pea-, silma- ja seljavalu ning nahaprobleeme, mida kaebajal varasemalt ei olnud. 3) Kuna WC oli kambrist eraldamata, levis kambris hais ja WC-s puudus privaatsus. 4) Kaebajale ei olnud tagatud elektrooniliste õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registri kasutamine, mistõttu tal ei olnud võimalust ennast 343 päeva tõhusalt kaitsta. 5) Kaebaja ei saanud juuksurisse ega oma hügieeni eest piisavalt hoolitseda. Dušši sai kasutada ainult kord nädalas. Kambris puudus soe vesi ja kanistreid ei lubatud vahepeal kambrisse. Kaebajale toodi küll juukselõikusmasin, kuid ei olnud kedagi, kes kaebaja juukseid lõikaks. 6) Sundventilatsioon oli väga mürarikas. Kui ventilatsioon öösel töötas, oli võimatu magada. Kui see ei töötanud, ei olnud õhku. Lisaks tõmbas sundventilatsioon sisse mootorsõidukite heitgaase. Ventilatsioonisüsteemi õhu sissevõtu koht on ebaõnnestunud, kuna hoov on sõidukeid täis, sh õhu sissevõtu koha juures. 7) Kokkusaamised lähedastega toimusid koridoris seistes ja ainult 10 minutit kuus. Ligikaudu aastase arestimajas viibimise perioodi jooksul sai kaebaja lähedastega kohtuda kokku 1 tund ja 50 minutit. 8) Arestimajas ei olnud tagatud seadusega ette nähtud ühetunnist jalutuskäiku. 9) Vastustaja peab hüvitama tekitatud mittevaralise kahju 10 eurot päeva kohta, s.o 3430 eurot.
2.Politsei- ja Piirivalveamet esitas vastuses kaebusele kaks alternatiivset taotlust: 1) kui kohus tuvastab J.Ti õiguste rikkumise, piirduda toimingu õigusvastasuse tuvastamisega; 2) kui kohus tuvastab J.Ti õiguste rikkumise ja leiab, et see väärib hüvitamist rahas, mõista mittevaralise kahju eest välja hüvitis üks euro iga arestimajas viibitud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 500 eurot. Vastustaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) Kaebaja viibis Pärnu arestimajas kokku 345 päeva. Laua puudumist ei saa lugeda õigusvastaseks, kuna laud ei ole arestimaja kambri sisustuses siseministri 27. septembri 2011. a määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (edaspidi ASkE) § 13 lg 1 p 2 järgi kohustuslik. Laua asemel on riiulid ja antakse tool. Kaebaja aktiivne kirjavahetus, taotluste esitamine ja helistamisvõimaluse kasutamine näitavad, et kaebaja sai oma õigusi takistamatult realiseerida. Kuna tooli olemasolu arestimaja kambris ei ole kohustuslik, ei saa ka selle puudumist pidada õigusvastaseks. 2) Arestimaja akent ei saa võrrelda tavapärase eluruumi aknaga, kuivõrd arestimaja on eriotstarbeline ehitis. Kambrites oli võimalik hämarus kompenseeritud kunstliku valgustusega (kaks päevavalguslampi), mis tagas elutegevuseks piisava valguse. Kaebaja väited ebapiisava valguse kohta ei ole kooskõlas tema elukorraldusega arestimajas. 3) ASkE ega VangS ei sätesta, millistele nõuetele peab kambris olev WC vastama. Kambrites olevad WC-d olid eraldatud umbes ühe meetri kõrguse seinaga ja kahelt poolt kambri seintega ning suurema privaatsuse tagamiseks sai WC sulgeda laest põrandani ulatuva kattega. Poolavatud WC ei piira kinnipeetava privaatsust rohkem, kui see on VangS § 90 lõikest 4
2(10)
3-19-434 tulenevalt vajalik ja mõistlik. Kaebaja viibis enamuse ajast kambrites üksinda, seega sõltus WC kasutamine ja puhtuse hoidmine eelkõige temast endast. 4) ASkE § 31 lg 3 võimaldab kinnipeetaval kasutada järelevalve all elektroonilist õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registrit, kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused. Pärnu arestimajas sellised võimalused puuduvad. 5) ASkE § 31 kinnipeetava õiguste loetelus puudub juuksuriteenus. VangS § 50 nimetab juuksuriteenuse tagamist vangla iseseisva kohustusena, mida ei saa samastada hügieeninõuetega. Kaebaja sai pakiga juukselõikusmasina. 6) Kaebaja sai ennast pesta kord nädalas, mis vastab ASkE § 26 lg-s 2 sätestatud nõudele. 7) ASkE § 13 lg 1 p 6 kohaselt ei ole pesemiskoha olemasolu kambris kohustuslik. Vastustaja on püüdnud olemasolevaid tingimusi leevendada ning kaebaja sai pakiga ka veekeetja. 8) Vajalik õhuringlus arestimajas on tagatud sundventilatsiooni kaudu. Ventilatsioon oli korras ning seda puhastatakse regulaarselt. Sundventilatsioon ei tekita seesugust müra, mis häiriks olulisel määral kambris viibijaid. Õhuvahetuse perioodiline lõpetamine ei ole võimalik, kuna kambri aknad ei ole avatavad. Kinnipeetu soovil antakse kambrisse ventilaator. 10) Olukorda, kus arestimaja täitub mootorsõidukite heitgaasidega, ei saa tekkida ja seda mh ehitustehnilistel põhjustel. Ventilatsioon ei asu Päästeameti garaažide poolsel küljel. 11) ASkE 54 lg-d 1 ja 2 kehtestavad lühiajalise kokkusaamise maksimaalse pikkuse. Vastustaja ei saa mõjutada konkreetse kokkusaamise pikkust, kuivõrd see sõltub kokkusaajate soovist ja otsusest. Kaebajale võimaldati kokkusaamisi, vahel ka kaks korda kuus. Ajavahemikul 24. august 2016 – 28. september 2016 oli kaebajale kehtestatud suhtluskeeld. 12) Vaidlust ei ole selles, et Pärnu arstimajas jalutushoov puudub. Kambris viibimise ajast tuleb maha arvestada arestimajja toimetamise ja vanglasse etapeerimise päevad, mil kaebaja viibis arestimajas osa päevast, samuti menetlustoimingutel ja muudel kokkusaamistel viibimise aeg. Kaebaja viibis enamuse ajast alarahvastatud kambris ja üksinda, seega ei saanud jalutamise võimaluse puudumine kaebaja õigusi olulisel määral riivata. Kaebaja sai arestimajas viibimise perioodide vahel taastuda seal osaks saanud ebamugavustest. 13) Kaebaja nõuab ebaproportsionaalselt suurt kahjuhüvitist, mis ei vasta väljakujunenud kohtupraktikale sarnastes asjades. Kaebaja etapeerimine teise arestimajja ei olnud võimalik kriminaalasja menetlemise vajaduse tõttu.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 6. septembri 2019. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise 1500 eurot. Halduskohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata ASkE § 31 lg 3 osas, milles see sätestas, et üksnes tehniliste tingimuste olemasolul võivad arestialune ja vahialune kasutada järelevalve all selleks kohandatud arvutites riiklikku elektroonilist õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registrit. Menetluskulud jättis halduskohus menetlusosaliste endi kanda. Halduskohus põhjendas oma seisukohti kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) ASkE § 13 lg 1 järgi on kambris laud, toolid ja nagi üksnes võimaluse korral. Vastustaja ei olnud seega kohustatud lauda, toole ja nagisid tingimata kambrisse paigutama, mistõttu ei ole vastustaja tegevus selles osas õigusvastane. Samas ei kasutata tavaolukorras Eestis ja arenenud maailma riikides voodit söögilaua asemel ja selline sunduslik olukord võib põhjustada keskmisele isikule ebameeldivad üleelamisi. Kuna aga vastustaja on usutavalt põhistanud, et toolid olid kambris olemas ja kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks tooli juurde küsinud, ei ole kaebaja selles osas kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid oma õiguste kaitseks. 2) VangS § 45 lg 1 sisustamisel tuleb arvestada Euroopa vanglareeglistikuga. Selle p 18.2.a järelduvalt ei pea kambris olema avatavat akent, kui kambri õhtutatus on muul moel piisaval määral tagatud. Kaebajal võib olla keeruline tõendada oma väiteid kinnipidamistingimuste mittevastavuste kohta konkreetsel ajahetkel. Vastustajal seevastu oli võimalik esitada tõendeid, mis kinnitavad tema väidet, et valgustus ja ventilatsioon arestikambris vastasid nõuetele. Kuna
3(10)
3-19-434 tagantjärele on keeruline tuvastada, kas kaebaja kambrites oli tagatud piisav ventilatsioon ja valgustus ning selles osas on kohtule esitatud vaid menetlusosaliste väited, tuleb arvestada Pärnu arestimajas toimunud õiguskantsleri kontrollkäikude aruandeid. Kaebaja on 4. juunil 2018 küsinud ventilaatorit, kuid vabade ventilaatorite puudumise tõttu taotlust ei rahuldatud. Samuti on kaebaja küsinud termomeetrit õhutemperatuuri mõõtmiseks, kuid talle seda ei väljastatud. Kaebaja väited ventilatsiooni ebapiisavuse kohta on seega osaliselt põhjendatud. Kuna kambris ei olnud võimalik akent avada, puudus kaebajal võimalus leevendada ventilatsiooni puudjääke kambri õhutamisega loomulikul teel. 3) vastustaja ei esitanud tõendeid selle kohta, mis kinnitaksid, et ventilatsioon ei põhjusta arestikambris häirivat müra. Müra, mis ei sega isikutel tööülesandeid täita, võib muutuda häirivaks öösel, kui muu müra lakkab. 4) kaebaja väide pole tõendatud, et sundventilatsioon tõmbab sisse mootorsõidukite heitgaase. Seda pole tundund arestimaja töötajad ega tuvastanud õiguskantsler kontrollkäikudel. 5) loomulik valgus kambris oli tagatud. Kaebaja ei ole kunstliku valgustuse osas etteheiteid teinud. Samas tuleb arvestada, et juurdepääs loomulikule valgusele oli piiratud. 6) Täpsemaid nõudeid tualeti asukohale või tüübile ei ole ette nähtud. Fotodest nähtub, et WC oli eraldatud kattega. Kuna kaebaja ei viibinud kambris üksi, ei taganud kate WC privaatset kasutamist. Samas kambris tuleb ka süüa ja magada. 7) Kaebajale oli tagatud võimalus hoolitseda hügieeni eest. Kambris ei pea olema sooja vett ega pesemiskohta. Kaebaja ei ole väitnud, et tal võimaldati dušši kasutada vähem kui kord nädalas. ASkE-st ei tulene kohustust tagada arestimajas juuksuriteenust. Kaebajal oli juukselõikusmasin. 8) ASkE § 31 lg 3 on osas, mis välistab õigusaktide andmebaasile ja kohtulahendite registrile juurdepääsu, vastuolus põhiseaduse §-dega 44 ja 15. 9) Pärnu arestimajas puudub jalutushoov. Kaebaja soovis jalutada. Sellega jäeti kaebaja õigusvastaselt ilma võimalusest viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Kaebajal puudusid suure osa ajast hüved ja võimalused, mis võinuks värskes õhus viibimise ja jalutamisvõimaluse puudumist arvestataval määral kompenseerida. 10) Dokumentidest nähtub, et kõik kokkusaamised lähedastega on kestnud 10 minutit, v.a üks kohtumine, mis kestis 11 minutit. Pikaajaline kinnipidamine võimaluseta suhelda perekonnaliikmetega mõistliku aja jooksul lühiajalise kokkusaamise näol olukorras, kus vangistusseadusega on vastav õigus ette nähtud maksimaalselt 3 tunni ulatuses ja ASkE alusel kahe tunni ulatuses, ei ole kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega. 11) Kõiki asjaolusid kogumis arvestades (s.o loomuliku valguse vähesus, ventilatsiooni võimalikud puudused, värskes õhus jalutuskäikude mittevõimaldamine, perekonnaliikmetega kokkusaamise võimaldamine üksnes 10 minuti jooksul, õigusaktidele ja kohtulahenditele juurdepääsu tagamata jätmine) on kohane hüvitis inimväärikuse alandamise eest 1500 eurot. Hüvitise määramisel ei ole oluline, et kaebaja ei teinud arestimajas viibimise ajal etteheiteid valgustusele ja ventilatsioonile. Olukorras, kus kaebajale ei võimaldatud isegi jalutuskäiku, võib eeldada, et kaebaja etteheited poleks midagi muutnud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.PPA taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist väljamõistetud hüvitise suuruse osas ja kaebajale 850 euro väljamõistmist. Apellant on kokkuvõtlikult järgmisel seisukohal: 1) Vaidlustatud otsuses ei ole nõutava põhjalikkusega ja veenvalt analüüsitud arestimaja kinnipidamistingimusi, vastustaja vastuväiteid ega uuritud tõendeid. Kohus jättis arvestamata arestimaja olemuse, ASkE-ga arestimajale kehtestatud nõuded ning kohaldamata
4(10)
3-19-434 uurismisprintsiibi. Arestimaja on mõeldud isikute ajutiseks kinnipidamiseks ning selle kinnipidamistingimused on mõneti erinevad vangla omadest. 2) Isik satub arestimajja mitteõiguskuuleka käitumise tagajärjel ja põhjustab seega oma seadusvastase tegevusega ise olukorra, kus tal tuleb taluda teatavaid ebamugavusi ja piiranguid. 3) Vastustaja ei ole ASkE nõudeid rikkunud. Õiguskantsler ei ole kontrollkäikude kokkuvõttes osundanud vajadusele tagada mööbli olemasolu kambris ega teinud siseministrile ettepanekut lisada laud, istekoht ja nagi kambri kohustuslike sisustuselementide hulka. Õiguspärased tingimused ei saa eraldiseisvalt ega kogumis olla inimväärikust alandavad. 4) Kohus ei arvestanud ASkE § 13 lg 1 p-ga 7, mille järgi võib WC kambris olla üksnes vastava võimaluse korral. Sel põhjusel ei ole kambri tualetile kehtestatud nõudeid. Lisaks jättis kohus tähelepanuta PPA kohustuse tagada pidev jälgimine, millest tulenevalt ei saa poolavatud või osaliselt vaheseina ja läbipaistmatu kilega varjatud WC kasutamist pidada õigusvastaseks. Vastustaja esitatud fotodest nähtuvalt oli WC ümbritsetud kahest küljest kambri seinaga ja ühest küljest meetri kõrguse seinaga ning kaetud läbipaistmatu kilega, mis on privaatsem ja vähem ebamugavusi tekitav kui üldse vaheseinte või piirdeseinte puudumine. Kui ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, on põhjendatud õigusvastasuse tuvastamine üksnes aja osas, mil kaebaja jagas kambrit teiste kinnipeetutega. 5) juurdepääsu mittevõimaldamine elektroonilisele õigusaktide ja kohtulahendite andmebaasile on tunnistatud põhiseaduse vastaseks, kuid see ei anna alust eeldada kahju tekkimist. Vajadus peab olema reaalne ja eeldab taotluse esitamist. Kaebaja ei jäänud õigusabist ilma, kuna ta kohtus oma kaitsjaga 45 korral ja pöördus arestimaja poole juriidiliste küsimustega. 7) Väljamõistetud hüvitise suurus on ebaproportsionaalne, kuna kohus on lugenud õigusvastaseks ka need kinnipidamistingimused, mis vastavad kehtestatud nõuetele või mille kasutamist ei ole vastustaja meelevaldselt piiranud. Puudused, mis väärivad hüvitamist rahas, on värskes õhus viibimise tagamata jätmine ja juurdepääsu mittevõimaldamine elektroonilisele kohtulahendite ja õigusaktide andmebaasile. Arvestada tuleb kaebaja käitumist arestimajas viibimise ajal, mis iseloomustab riive intensiivsust ja tagajärgi. 8) Kohtute praktikas jääb hüvitise päevamäär vahemikku 0-7 eurot ning arvestatakse kinnipeetu reaalset viibimist arestimaja kambris. Pidades silmas kaebaja arestimajas viibitud aega, seda, et ta ei pidanud kõikidel päevadel viibima kambris kogu päeva ulatuses, tema muud õigused olid tagatud, kaebus on esitatud 2,5 aastat pärast esimese ja pikima perioodi lõppemist ning puudub info, et puudused pärssisid kaebaja aktiivsust või tõid kaasa reaalseid kahjulikke tagajärgi, peaks hüvitise suurus jääma miinimum- ja keskmise määra vahelistesse piiridesse.
5.J.T vaidleb apellatsioonkaebusele vastu kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel: 1) Vanglas on samuti pidev visuaalne jälgimine, kuid see ei ole kunagi häirinud ning WC-s ja duširuumis seda ei ole. 2) Riiuli kasutamisel laua asemel ei ole jalgu kuhugi panna. Ebastandardsed lahendused koosmõjus loomuliku valguse puudumisega võisid mõjuda kaebaja silmade tervist. 3) Sisuliselt elas kaebaja 345 päeva WC-s. Kambris leviv hais jäi riietele ja voodipesule. 4) Kui kaebajal oleks olnud ligipääs õigusaktidele ja kohtulahenditele, oleks tsiviilasju 2-198710 ja 2-19-8644 menetletud juba 2016. aastal ja need oleks mõjutanud kriminaalasja 1-171676. Puudulikult koostatud kaitseakt ja vaidlustamata jäänud jälitustoimingud on omanud katastroofilist mõju. Kaebaja soovis 20. juuni 2017 taotlusega erinevaid viiteid, nt kohtuasja nr 3-1-1-14-14 p 770, KrMS § 12616 jne, kuid ei saanud midagi. Kohtuasjad 3-14-329, 3-19-434, 2-19-8710 ja veel umbes 15 hagiavaldust on tehtud kaitsjata. Lisaks andis riigi õigusabi korras määratud kaitsja tagantjärele vaadates mitmeid väga kahjulikke soovitusi.
5(10)
3-19-434
6.J.T taotleb vastupellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 3450 eurot. Kokkuvõtlikult on apellant esitanud järgmised põhjendused: 1) kohus eksis mootorsõidukite heitgaaside osas. Kuigi kaebaja on 1. oktoobril 2019 ja 9. novembril 2019 taotlenud infot heitgaaside kohta, ei ole ta sisulist vastust saanud. Arestimaja töötajate jaoks ei ole heitgaaside hais tuntav, kuna nende ruumides ei ole sama sundventilatsioon. Ka teised kinni peetavad tundsid heitgaaside lõhna. Heitgaaside haisu levikut kinnitab vastustaja vastuse lisa, millest nähtuvad peavalu vastu antud ravimid. 2) Silmaarsti külastades tuli välja, et kaebaja silmanägemine on halvenenud ning arst kirjutas välja prillid. Tõenäoliselt on see seotud pikaajalise arestimajas viibimisega, mille jooksul puudus ligipääs loomulikule valgusele, võimalus jalutada värskes õhus ning laud kirjutamiseks. 3) Arestimajad ei sobi eelvangistuses viibijale ning eeluuritava hoidmisel üle 2 päeva. 4) Väljamõistetud hüvitise suurus ei vasta rikkumiste raskusele. Haldusasjas nr 3-17-1578 oli kinnipeetav arestimajas kokku 58 päeva ja sai värske õhu käes jalutada ülepäeviti. Talle mõisteti välja hüvitis üle 6 euro päeva kohta. Kaebaja kasuks on väljamõistetud hüvitis 6 eurot päeva eest, kuigi kaebaja ei saanud üldse värskes õhus jalutada ja viibis arestimajas kokku 345 päeva.
7.PPA taotleb vastuses J.Ti vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel: 1) Arestimaja õhuvahetust tagav ventilatsioonisüsteem ei asu Päästeameti hoone või eritalituse sõidukite garaažide, vaid maja teisel pool. Arestimaja sisekliima mõjutab kõiki arestimajas viibijaid, sh arestimaja ametnikke. Kui lähtuda kaebaja väitest, et koridoris ja arestimaja ametnike tööruumides sundventilatsioon puudub, mõjutaks kambritest muudesse ruumidesse leviv heitgaaside lõhn kõiki arestimajades viibijaid. 2) Vastustaja esitatud tõendid ei kinnita põhjuslikku seost kaebaja peavalude ja halva õhuvahetuse vahel. Kaebaja ei küsinud valuvaigistit sellise regulaarsusega, millest saaks luua või eeldada seost tema tervise ja kinnipidamistingimuste vahel. Kaebajale anti tablette ühel korral 2016. a-l ja 17 korral 2017. a-l. Kaebaja ei kurtnud peavalu 2018. a-l, mil ta viibis Pärnu arestimajas 7 korral kokku 115 päeva. Õiguskantsleri ametnikud ei ole kontrolli käigus täheldanud probleeme õhuvahetusega ega tundnud kambrites spetsiifilist lõhna. 3) Kaebaja väited Pärnu arestimaja kinnipidamistingimuste ja prillide saamise vahel ei ole tõendatud. Inimese nägemine ajas halveneb. Kaheldav on, et keerukad tingimused annavad tunda pea kolm aastat hiljem. Kambri valgustus ei takistanud kaebajal kirjavahetust pidada, arestimajale kirjalikke taotlusi esitada ega ajalehti lugeda. 4) Kuigi mittevaralise kahju suurust on raske mõõta, on seda võimalik iseloomustada valu ja selle suuruse kaudu. Kaebuses on rikkumiste intensiivsuse ja mõju põhjendused napid. Kuna kohus ei rahuldanud kaebust täies ulatuses, ei saanud hüvitise suurus vastata kaebuses taotletule. 5) Kaebaja esitatud taotluste ja muude pöördumiste põhjal võib järeldada, et ta oli kinnipeetu õigustest teadlik. Soovi kasutada internetti avaldas ta alles 7. veebruaril 2018. Lisaks viibis kaebaja vahepeal Tallinna Vanglas, kus tal oli juurdepääs internetile.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning need tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonja vastuapellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus alljärgnevat.
6(10)
3-19-434
9.Halduskohus on tuvastanud ja mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestanud järgmiste õigusvastaste kinnipidamistingimustega: ventilatsioon oli ebapiisav ja tekitas müra, juurdepääs loomulikule valgusele oli piiratud, WC oli kambrist eraldamata ja selle eraldussüsteem ei taganud alati WC privaatset kasutamist, puudus juurdepääs õigusaktide andmebaasile ja kohtulahendite registrile ning kaebajale ei võimaldatud jalutuskäike värskes õhus ja lähedastega rohkem kui 10 minutit kestvaid kohtumisi. Nii kaebaja kui ka vastustaja on halduskohtu otsust vaidlustanud väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas. Vastustaja on apellatsioonkaebuses nõustunud sellega, et värskes õhus jalutuskäikude ning õigusaktide andmebaasile ja kohtulahendite registrile juurdepääsu mittevõimaldamine on olnud õigusvastane. Kuigi vastustaja on apellatsioonkaebuses esitanud vastuväiteid ka laua puudumise õigusvastaseks pidamise osas, jätab ringkonnakohus need tähelepanuta, kuna halduskohus ei ole laua puudumist õigusvastaseks pidanud ega sellega hüvitise suuruse määramisel arvestanud. Kaebaja ei nõustu vastuapellatsioonkaebusest nähtuvalt halduskohtu otsusega kinnipidamistingimusi puudutavas osas üksnes selles, et ventilatsioon ei tõmba sisse mootorsõidukite heitgaase. Apellatsiooniastmes ei vaidle seega pooled enam järgneva üle: 1) kaebaja on jäetud õigusvastaselt ilma võimalusest viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus; 2) kaebajale ei ole õigusvastaselt võimaldatud juurdepääsu õigusaktide andmebaasile ja kohtulahendite registrile; 3) kambris laua, tooli ja nagide puudumine ei ole õigusvastane; 4) duši kord nädalas kasutada võimaldamine ning juuksuriteenuse ja kambris sooja vee puudumine ei ole õigusvastane.
10.Esmalt käsitleb ringkonnakohus vastustaja esitatud kinnipidamistingimusi puudutavaid vastuväiteid. Vastustaja on seisukohal, et kohus on lugenud kambrist eraldamata WC ja selle kasutamisel privaatsuse puudumise põhjendamatult ja vastuolus kohtupraktikaga õigusvastaseks kinnipidamistingimuseks. Vastustaja on õigesti märkinud, et ASkE § 13 lg 1 p 7 järgi võib WC olla kambris üksnes võimaluse korral ning kambris asuvale WC-le ei ole eraldi nõudeid kehtestatud. Samas ei saa sellest teha järeldust, et kui kambris siiski on WC, ei pea see üldse mingitele standarditele vastama. Kambris paiknev WC peab olema kambrist eraldatud viisil, mis tagab selle privaatse kasutamise ja hügieenilisuse (vt EIK 10. jaanuari 2012. a otsus asjas Ananyev jt vs Venemaa, p 157). Euroopa Inimõiguste kohus on pidanud kambri muust osast eraldamata ja söögikoha vahetus läheduses olevat WC-d mitmes lahendis raskendavaks asjaoluks (vt EIK 6. novembri 2012. a otsus asjas Longin vs Horvaatia, p 60; 13. septembri 2005. a otsus Ostrovar vs Moldova, p 87). Privaatsuse osas on puudulikuks peetud WC kambrist eraldamist üksnes eesriidega (vt EIK 10. märtsi 2015. a otsus asjas Varga jt vs Ungari, p 82) või 1-1,5 m kõrguse vaheseinaga (vt EIK 10. juuli 2014. a otsus asjas Buglov vs Ukraina, p 88.). WC ebapiisavat eraldatust on Euroopa Inimõiguste Kohus arvestanud ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel kohus on hinnanud, kas kinnipidamistingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega (vt EIK 19. aprilli 2001. a otsus asjas Peers vs Kreeka). Avatud WC kasutamist ei ole Riigikohus pidanud inimväärikust alandavaks
7(10)
3-19-434 olukorras, kus kinnipeetav viibib kambris üksi (vt Riigikohtu 17. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-95-09, p 36). Kaebaja väitel oli WC kambrist eraldatud lõhkise kattega, mis ei ulatunud laest põrandani ega seinast seinani. Vastustaja 29. aprilli 2019 vastusele lisatud Pärnu politseijaoskonna juhi
25.aprilli 2019 ettekandes on märgitud, et WC on kambrist eraldatud ca 150 cm kõrguse seinaga ning ca 2-meetrise kardinaga. Vastustaja on nimetatud vastusele lisanud ka fotod erinevatest kambritest. Fotodelt nähtub, et ühes kambris on WC kambrist eraldatud vähesel määral valgust läbilaskva kilega, mis ulatub seinast seinani, kuid mitte põrandast laeni, ja madala vaheseinaga, mis on umbes meetrikõrgune. Teises kambris on WC kambrist eraldatud kahe pisut allavajunud nööridele toetuva läbipaistmatu kilega, mis ei ulatu põrandast laeni ega pruugi sulgemisel ulatuda korralikult seinast seinani, ning samuti madala vaheseinaga, mis on umbes meetrikõrgune. Lisaks on fotodelt näha, et magamisasemed paiknevad WC-le lähedal (ühe magamisaseme ja WC vahele mahub ainult tool). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et selline WC eraldussüsteem ei taganud kaebajale alati WC privaatset kasutamist, st ajal, mil kaebaja ei viibinud kambris üksi ja mis moodustas vastustaja 29. aprilli 2019 vastusele lisatud Pärnu arestimaja töö arvestuse žurnaali väljavõttest tulenevalt kokku natuke üle poole arestimajas viibitud ajast. Arvestada tuleb, et kummaski piltidelt nähtuvas kambris ei ulatu kate eestpoolt maani, kuigi n-ö Aasia tüüpi WC-s, milles puudub istepott, on see privaatsuse tagamiseks oluline. Võttes arvesse WC kaugust magamisasemetest, võis kaebaja olla sunnitud ajal, mil kambris oli ka teisi kinnipeetavaid, magama ja sööma WC vahetus läheduses. Kuigi eraldivõetuna ei ole WC ebapiisava eraldatusega kaasnev ebamugavus sellise raskusega õigusterikkumine, mille eest tuleks välja mõista rahaline hüvitis, on halduskohus seda põhjendatult kogumis teiste mittenõuetekohaste kinnipidamistingimustega arvestanud. Kaebajat on eelvangistuses hoitud arestimaja sellistes tingimustes, mis pole mõeldud sedavõrd pikaaegseks viibimiseks. Tegemist on olnud täidesaatva riigivõimu teadliku valikuga.
11.Vastustaja ei ole teiste halduskohtu poolt õigusvastaseks loetud kinnipidamistingimuste (lähedastega rohkem kui 10 minutit kestvate kohtumiste mittevõimaldamine, ventilatsiooni ebapiisavus ja müra, vähene juurdepääs loomulikule valgusele) kummutamiseks apellatsioonkaebuses eraldi põhjendusi esitanud. Arvestades seda ning asjaolu, et halduskohus on vastustaja poolt nende kinnipidamistingimuste kohta esimese astme menetluses esitatud vastuväiteid analüüsinud ja nende suhtes seisukoha võtnud ning ringkonnakohus nõustub halduskohtu vastavate põhjendustega, ringkonnakohus kooskõlas HKMS § 201 lg-ga 4 neid ei korda.
12.Kaebaja vaidleb vastuapellatsioonkaebuses vastu mootorsõidukite heitgaaside arestimaja kambritesse sattumist puudutavatele halduskohtu põhjendustele. Kaebaja väitel ei ole sundventilatsioon arestimaja ametnike ruumides ja koridorides sama, mistõttu arestimaja ametnike jaoks ei ole heitgaaside hais tuntav. Heitgaaside sattumist kambritesse kinnitavad kaebaja tihedad peavalud. Ringkonnakohtu arvates ei ole usutav, et ametnike ruumides ja koridorides on kambritest erinev ventilatsioonilahendus ja isegi kui see nii oleks, ei oleks siiski võimalik vältida õhuvahetust kambrite ja teiste arestimaja ruumide vahel, kuna igapäevaselt avatakse nii kambriuksi kui ka kambriuste luuke. See tähendab, et kui ventilatsioonisüsteemi kaudu satuksid arestimajja mootorsõidukite heitgaasid, peaksid seda tajuma ning see peaks mõjutama ka kõiki teisi
8(10)
3-19-434 arestimajas viibijaid. Samuti ei ole õiguskantsler oma kontrollkäikudel Pärnu arestimajas väidetud heitgaaside probleemi tõstatanud. Pärnu arestimaja kinnipidamistingimuste peale on kohtutele esitatud hulgaliselt kaebusi ja paljud neist puudutavad ajavahemikku, mil arestimajas viibis kaebaja. Kui üldjoontes on kaebustes kinnipidamistingimuste osas tehtud etteheited sarnased, ei ole neis tehtud etteheiteid mootorsõidukite heitgaaside kambritesse sattumise osas ja ka kohtud ei ole varasemalt heitgaaside kambritesse sattumist tuvastanud (vt nt haldusasjad nr 3-19-1270, 3-19-987, 3-19295, 3-18-1616, 3-18-645, 3-18-562, 3-17-2137, 3-17-1177). Lisaks ei asu arestimaja ventilatsiooni välisõhu sissevõtu koht Pääseteameti garaažide ja eritalituse sõidukite garaažide poolsel küljel. Ainuüksi sellest, et kaebajal on arestimajas viibimise jooksul pea tihti valutanud, ei ole võimalik teha järeldust mootorsõidukite heitgaaside kambritesse sattumise kohta.
13.Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2). Mittevaralise kahju suuruse üle otsustab kohus (RVastS § 7 lg 4 ja võlaõigusseadus § 127 lg 6). Kaebaja on seisukohal, et väljamõistetud hüvitis on õigusrikkumisi ja nende hulka ning kohtupraktikat arvestades liiga väike. Vastustaja on seevastu seisukohal, et väljamõistetud hüvitis on ebaproportsionaalselt suur, kuna kohus on õigusvastaseks lugenud ja hüvitise suuruse määramisel arvestanud ka nende kinnipidamistingimustega, mida kaebaja ei ole meelevaldselt piiranud või mis vastavad kehtestatud nõuetele. Kuna mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsus, saab kõrgema astme kohus sekkuda madalama astme kohtu poolt väljamõistetud hüvitise ulatusse, kui madalama astme kohus on teinud kaalutlusvea (vt nt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-14, p 12.1). Antud juhul saab kaalutlusviga seisneda eelkõige hüvitise määramiseks vajalike asjaolude arvestamata jätmises või asjassepuutumatute asjaoludega arvestamises. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et halduskohus ei ole kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel eksinud, mis tähendab, et halduskohus ei ole mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvesse võtnud õiguspäraseid kinnipidamistingimusi. Kuskilt ei tulene, et kohus saab hüvitise määramisel arvestada üksnes nende kinnipidamistingimustega, mida on piiratud meelevaldselt. RVastS § 9 lg 1 seob mittevaralise kahju hüvitamise süülise rikkumisega ning vaidlust ei ole selle üle, et vastustaja, kelle mõjusfääri kuulub õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamine, tegevus(etus) nende tagamata jätmisel on olnud süüline. Erinevalt vastustajast ei leia ringkonnakohus, et kaebaja käitumises arestimajas viibitud aja jooksul esineksid selliseid asjaolud, mis annavad alust hüvitist muuta. Kaebaja ei ole oma käitumisega kahju tekkimist soodustanud ega oleks saanud seda vältida ning vastustaja ei ole seda ka väitnud. Kui vastustaja peab kaebaja käitumise all silmas seda, et ta on aktiivselt kasutanud õigust kirjavahetusele ja suhtlusele, siis tegu ei ole vastustaja vastutust piirava asjaoluga, kuna see ei muuda kahju hüvitamist ebaõiglaseks (RVastS § 13 lg 1 p 5). Samuti ei saa kaebajale ette heita seda, et ta ootas kahju hüvitamise nõude esitamisega kahju tekitava käitumise lõppemiseni ja esitas kahju hüvitamise nõude kogu arestimajas viibitud perioodi osas. Kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärgi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada ja mittevaralise kahju olemasolu isikliku õiguse rikkumise korral seega eeldatakse (vt nt
9(10)
3-19-434 Riigikohtu 13.01.2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 16), ei ole asjakohane vastustaja märkus selle kohta, et puudub info kinnipidamistingimuste reaalsetest kahjulikest tagajärgedest kaebajale. Kuna kohus teeb mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, ei saa määravat tähtsust omistada kaebaja viidatud haldusasjas nr 317-1578 väljamõistetud hüvitise suurusele ja sellele, kas halduskohus on seda käesoleva asja lahendamisel arvestanud või mitte (vt ka Riigikohtu 5. märtsi 2014. a otsus haldusasjas nr 3-31-10-14, p 12.1). Käesoleval juhul tagab halduskohtu kindlaksmääratud hüvitis kõiki asjaolusid, mh kinnipidamistingimustes viibimise aega nii tervikuna kui ka erinevate kinnipidamise perioodide pikkust arvestades kaebajale õiglase hüvitise. Eelnevast lähtuvalt on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus on mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel võtnud arvesse kõiki vajalikke asjaolusid ega ole hüvitise määramisel kaalutlusviga teinud, mistõttu puudub alus halduskohtu määratud hüvitisse sekkuda.
14.Ringkonnakohus jätab seega HKMS § 200 p 1 alusel PPA apellatsioonkaebuse ja J.Ti vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata.
15.Kuna apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme võimalikud menetluskulud nende endi kanda HKMS § 108 lg 1 ja HKMS § 109 lg 1 alusel.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.