Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel 21.03.2019, Tartu 3-17-1669 Pavel Nechaevi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.07.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/5429-1 tühistamise nõudes Tartu Halduskohtu 28.09.2018. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus ning Pavel Nechaevi vastuapellatsioonkaebuse Kirjalik menetlus Kaebaja Pavel Nechaev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus ja Pavel Nechaevi vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 28.09.2018. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes ja täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 22.04.2019 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 28.07.2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/5429-1 välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel P. Nechaevi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 28.07.2017; tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 7 alusel ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele P. Nechaevi kinnipidamisasutusest vabanemisel ning kohaldas VSS § 74 lg 2 alusel P. Nechaevile sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse põhjendused: P. Nechaev on sündinud Eesti Vabariigis ja on Venemaa Föderatsiooni kodanik. P. Nechaevit
on kriminaalkorras karistatud 3-l korral, s.h raske tervisekahjustuse tekitamise eest. Lisaks on teda karistatud väärteo korras 3-l korral. Isikuvastane vägivald ja röövimine on rasked kuriteod. Vargused on kergemad kuriteod, kuid need moodustavad P. Nechaevi puhul käitumismustri, mis on ohuks avalikule korrale. P. Nechaev on teinud püüdlusi Eesti ühiskonda integreerumisel - on omandanud eesti keele A2 tasemel. P. Nechaev ei ole soovinud taotleda Eesti kodakondsust. Kuigi P. Nechaev väidab, et ta soovib hakata elama seaduskuulekat elu, ei ole tema varasemad töökohad olnud stabiilsed ja ta võib jätkata kuritegude toimepanemist rahalise kasu saamiseks. P. Nechaev pani kuriteod toime katseajal ja kuritegude dünaamika on muutunud raskemaks. P. Nechaev ei ole olnud abielus ja tal ei ole lapsi. P. Nechaevi lähedased ei kuulu tuumikperekonda ja neil ei ole erakorralist sõltuvussuhet. P. Nechaev saab Venemaal elades suhelda lähedastega sidevahendite teel. P. Nechaevil on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, mis loob tema ja Venemaa Föderatsiooni vahel õigusliku sideme koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. P. Nechaevi emakeel on vene keel. Õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles P. Nechaevi sidemete katkemise Eesti riigiga.
2.P. Nechaev esitas 02.07.2018 PPA-le taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks. PPA väljastas P. Nechaevile 03.09.2018. a otsusega tähtajalise elamisloa nr 2024855413/TE viieks aastaks. PPA tunnistas 14.09.2018. a otsusega nr 15.3-3.4/610-1 P. Nechaevile antud tähtajalise elamisloa kehtetuks alates 14.09.2018 ning uuendas menetluse P. Nechaevi tähtajalise elamisloa taotluse osas.
3.P. Nechaev esitas 11.08.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada PPA 28.07.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/5429-1. Kaebuse põhjendused: PPA jättis arvestamata, et kaebaja on Eestis sündinud ja kasvanud ning tema vanemad elavad Eestis. Kaebaja väljasaatmine on karistuseks kaebajale ja tema vanematele. Kaebaja viibib vangistuses esimest korda. Ta on vanglas läbinud talle võimaldatud programmid, teinud tööd ja õppinud. Kaebaja ei ole ohtlik kurjategija. Ta ei ole Eesti kodakondsust taotlenud, kuna tal oli elamisluba. Kaebajat ei seo Venemaaga midagi. Sissesõidukeeld tuleb jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel.
4.P. Nechaev esitas 27.08.2018 täiendava seisukoha, milles ta palus võtta menetlusse tema kaebus PPA otsusele pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta. Kaebaja väitel pikendas PPA 3 kuu eest tema elamisluba 2022. aastani, kuid Viru Vangla taotlusel jättis ta elamisloast siiski ilma. Kaebaja väitel on ta eluväärtused ümber mõtestanud, tahab soetada pere ja lapsed, vormistada end tööle, olla seadusekuulekas kodanik ja integreeruda Eesti ühiskonda.
5.Tartu Halduskohus keeldus 03.09.2018. a määrusega kaebuse muutmise vastuvõtmisest.
6.Tartu Halduskohus rahuldas 28.09.2018. a otsusega kaebuse osaliselt; tühistas PPA 28.07.2017. a otsuses nr 15.3-3.4/2017/5429-1 P. Nechaevile tehtud lahkumisettekirjutuse ja tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu; elamisloa kehtetuks tunnistamise osas jättis PPA otsuse kehtima (resolutsiooni p 1); jättis menetluskuludest 1/3 kaebaja kanda ja 2/3 vastustaja kanda (resolutsiooni p 2); mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud (riigilõiv) 10 eurot (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused: 1) PPA on õigesti leidnud, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale, kuna tal on väljakujunenud kuritegelik eluviis. Kaebaja kuriteod on arvukad ja ta jätkas vargustega vaid mõne kuu möödumisel sellest, kui tema suhtes tehti süüdimõistev kohtuotsus asjas nr 1-11-13240. Kaebaja töötas vabaduses viibides viimati aastal 2010. Kui arvestada, et kaebaja vahistati 06.11.2012 (tl 44p), on usutav, et kaebaja elatus varastatud esemete müügist. Üksik varguse juhtum ei ohusta avalikku korda oluliselt, küll ohustab seda isik, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt ja kellele kuritegude toimepanemine on peamiseks elatusallikaks. Arvestades
kaebaja kuritegude arvu ja sagedust, katseaja nõuete rikkumist, asjaolu, et üldkasulik töö tuli uute kuritegude toimepanemise tõttu asendada vangistusega, kaebaja senist töökäiku ja seda, et kaebaja tarvitab narkootikume, on vähe usutav kaebaja kinnitus, et edaspidi kavatseb ta elada õiguskuulekalt. Kaebajast tulenevat ohtu ei vähenda asjaolu, et kaebajal ei ole vangistuses distsiplinaarkaristusi. Kaebaja ei ole välja toonud muid reaalseid tegusid või toiminguid, mis muudaksid usutavaks tema kavatsuse elada edaspidi õiguskuulekalt. Kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale saab pidada piisavalt tõsiseks. Kohtuasjas nr 1-13-3671 süüdistati kaebajat muuhulgas raske tervisekahjustuse tekitamises. Ka vara ohustamise kohta ei ole õige väita, et see oht ei ole tõsine. Eesti füüsilistel ja juriidilistel isikutel ei ole kohustust taluda kaebajast lähtuvat ohtu oma tervisele ja varale. PPA leidis õigesti, et kaebaja pikaajaline Eestis elamine, tema vanemate ja õe elamine Eestis ning tegelike sidemete puudumine Venemaaga ei kaalu üles kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale. Elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on õiguspärane. 2) Kaebaja Eestis viibimise õiguslikuks aluseks on VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3 ehk asjaolu, et kaebaja viibib kohtuotsuse alusel kinnipidamisasutuses. Seega ei viibinud kaebaja, olenemata elamisloa kehtetuks tunnistamisest, Eestis õigusliku aluseta. Kaebajale on lahkumisettekirjutus tehtud õigusvastaselt. Lahkumisettekirjutust ei muuda õiguspäraseks see, et VMS § 43 lg 1 p-st 5 ja lg-st 3 tulenev viibimisalus on tähtaegne ehk kehtib kuni karistuse ärakandmiseni. VSS § 7 lg 2 näeb ette, et lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult. Seda kaebaja puhul kindlaks tehtud ei ole ega saanudki olla. Seadus ei näe ette lahkumisettekirjutuse tegemist isikutele põhjusel, et tulevikus tekib neil kohustus Eestist lahkuda. Lahkumisettekirjutuse tegemist õiguspäraselt Eestis viibivale kinnipeetavale ei õigusta ka see, et VSS § 72 lg 2 p 7 alusel võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalasel on kohustus lahkuda Eestist pärast vanglast vabanemist. See säte reguleerib üksnes ettekirjutuse täitmiseks tähtaja määramist, mitte ettekirjutuse tegemise aluseid. VSS eristab lahkumisettekirjutuses kohaldatavat sissesõidukeeldu (§ 74-75) ja muud sissesõidukeeldu (§ 27-3314). Praeguses asjas on tegemist sissesõidukeelu kohaldamisega lahkumisettekirjutuses. PPA on selle kohaldamise õigusliku alusena viidanud VSS § 74 lg-le 2. Kui langeb ära kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus, siis puudub alus kohaldada sissesõidukeeldu ehk selle kohaldamine on õigusvastane. 3) Kaebajale 03.09.2018 antud ja 14.09.2018 kehtetuks tunnistatud tähtajalise elamisloa üle peetava vaidluse lahendamine ei ole otstarbekas praeguse kohtuasja raames, kuna tegemist on uue vaidlusega ja selle liitmine praeguse asjaga tooks kaasa menetluse pikenemise. Kui kaebaja soovib saavutada Eestis elamise õigust, siis tuleb tal vaidlustada PPA 14.09.2018. a otsust tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.PPA esitas 29.10.2018 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 28.09.2018. a otsuse resolutsiooni p-d 1-3 (p 1 osas, millega tühistati PPA otsus lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas) ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus täielikult rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Kohus leidis vääralt, et VMS § 43 lg 1 p-st 5 ja lg-st 3 tulenevalt ei ole võimalik kinnipidamisasutuses viibivale isikule õiguspäraselt teha lahkumisettekirjutust. PPA tõi otsuse p-s 16 välja, et pärast kinnipidamisasutusest vabanemist puudub kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks. Seetõttu tegi PPA otsuses kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks kõrvaltingimusega (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 53 lg 1 p 1), mis kuulub sundtäitmisele kinnipidamisasutusest vabanemisel. VSS § 72 lg 2 p 7 alusel jäeti lahkumisettekirjutuse vabatahtlik täitmise aeg määramata ja kaebajal on kohustus pärast vanglast vabanemist Eestist
lahkuda. Ilma kõrvaltingimust kehtestamata tulnuks lahkumisettekirjutus jätta kaebajale tegemata põhjusel, et ei ole täidetud seaduse kohaselt vajalikud eeltingimused haldusakti andmiseks (HMS § 53 lg 2 p 2), kuna otsuse tegemise hetkel omas kaebaja seaduslikku alust riigis viibimiseks tulenevalt VMS § 43 lg 1 p-st 5. Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul on tegemist välismaalase elamisloa kehtetuks tunnistamise otsusega seotud otsustega. PPA võib teha kõrvaltingimusega lahkumisettekirjutuse välismaalasele, kes ettekirjutuse ajal omab seaduslikku alust VMS § 54 lg 1 p-st 5 tulenevalt, kuid kellel pärast kinnipidamisasutusest vabastamist see puudub. VSS § 7 lg-st 1 tulenevalt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Seetõttu on nii lahkumisettekirjutus kui ka selles kohaldatud sissesõidukeeld õiguspärased.
8.P. Nechaev esitas 20.11.2018 vastuse, milles ta palub jätta PPA apellatsioonkaebus läbi vaatamata ja rahuldada tema apellatsioonkaebus. Kaebaja leiab, et kohtuotsus on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu osas õiguspärane ja põhjendatud.
9.Tartu Ringkonnakohus märkis 22.11.2018. a määruses, et käsitleb kaebaja 20.11.2018. a vastust vastuapellatsioonkaebusena, mille ringkonnakohus jättis käiguta ja andis kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
10.P. Nechaev esitas 05.12.2018 vastuapellatsioonkaebuses puuduste kõrvaldamise avalduse, milles ta teatab, et ta ei ole nõus Tartu Halduskohtu otsusega osas, millega jäeti PPA otsus jõusse. Kaebaja põhjendused: Kaebaja on sündinud ja kasvanud Eestis. Kolm kuud enne elamisloa kehtetuks tunnistamist pikendas PPA kaebaja elamisluba kuni 2022. aastani ja seejärel Viru Vangla taotlusel tunnistas selle kehtetuks. Sooritatud kuriteo eest kannab kaebaja karistust ning ei ole vanglas ühtegi rikkumist toime pannud ja on töötanud 4 aastat remondibrigaadis. Julm on eraldada kaebaja tema perekonnast veel 5 aastaks. Venemaal ei ole tal kedagi ega kusagile minna. Sugulased on Eestis ning eakatel vanematel on mitmed haigused. Venemaa kodakondsuse sai ta vanemate kaudu.
11.PPA esitas 16.01.2019 vastuse vastuapellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Eestis sündimine ja kasvamine ei ole aluseks elamisloa alles jätmiseks, sest elamisluba tunnistati kehtetuks, kuna kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Vastavalt Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelisele tagasivõtulepingu art 2 lg-le 1 võtab Venemaa Föderatsioon oma kodanikud tagasi. PPA ei ole kaebaja poolt 02.07.2018 esitatud tähtajalise elamisloa taotluse osas otsust teinud. Kaebaja ei ole tänaseni Eesti kodakondsust taotlenud. Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ei ole põhjuseks, miks jätta isikule alles elamisluba, kui isik kujutab ohtu Eesti avalikule korrale. Tegemist on välismaalasega, kelle suhtes kehtivad VMS §-dest 10 ja 11 tulenevad õigused ja kohustused. Direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 3 kohaselt võivad liikmesriigid ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu. Seda toetab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukoht, et kuriteo raskus kaalub üles pikaajalise elamise ja sidemed asukohamaal (Boujlifa vs Prantsusmaa 21.10.1997, Baghli vs Prantsusmaa 30.11.1999, El Boujaidi vs Prantsusmaa 27.09.1997). 2) Kaebaja ei ole lõimunud Eesti ühiskonda selliselt, et võiks väita, et ta ei saa Venemaal ilmselgelt hakkama. Keskkonnavahetus võib hõlbustada kaebaja hoidumist kuritegelikust elust. Õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles kaebaja sidemete katkemise Eesti riigiga. Vastavalt VSS § 29 lg-le 4 puudub kaebajal tuumikperekond. Eakate vanemate eest saab hoolitseb kaebaja õde. Kaebajal on võimalik lähedastega suhelda telefoni ja e-kirja teel. Kaebajal ei saa
tekkida ületamatuid raskusi kodakondsusjärgse riigi ühiskonda integreerumisel (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-1-14, p 28; EIK otsus asjas Samsonnikov vs Eesti, p 88). Isiku väljasaatmise põhjendatuks tunnistamise eelduseks ei ole see, et kodakondsusjärgsesse riiki elama asumiseks oleks isikule loodud mugavad tingimused (Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-16-522, p 22). 3) Viru Maakohtu 11.12.2018. a määruse nr 1-13-3671 kohaselt taotles kaebaja enne tähtaega vabastamist (vabanes ennetähtaegselt 28.12.2018), avaldades, et ta soovib Eestist lahkuda Venemaale (Ivangorodi), kus tal on korter ning kuigi Eestis elavad tema vanemad, õde ja vend, ei mõjuta 5-aastane sissesõidukeeld teda kuidagi. Seega on kaebaja valmis Venemaa Föderatsioonis uut elu alustama.
12.P. Nechaev teatas 28.01.2019 e-kirjas, et 23.04.2019 saab valmis tema pass ja ta lahkub riigist.
13.P. Nechaev teatas 05.02.2019 e-kirjas, et ta kavatseb lähiajal abielluda, asuda tööle ja alustada uut elu. Kaebaja väitel kõik tema sugulased elavad Eestis ning keegi ei ole temalt küsinud, millist kodakondsust ta tahab. Kaebaja palub anda talle võimalus jääda Eestisse.
14.P. Nechaev teatas 11.03.2019 e-kirjas, et ta jääb varasemate selgituste juurde.
15.PPA esitas 13.03.2019 täiendava seisukoha, milles ta märgib järgmist: Kaebaja poolt toime pandud süütegude laad ja retsidiivsus kinnitavad, et ta kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebaja abiellumise soov ei ole väljasaatmist takistavaks asjaoluks. PPA kolme otsustust sisaldava haldusakti õiguspärasuse kontroll jõudis Riigikohtusse asjades nr 3-17-1183, 3-17-946 ja 3-17-1674, kus Riigikohus ei võtnud isikute kassatsioonkaebuseid menetlusse. Seega ei pruugi Riigikohtu poolt asjas nr 3-17-1545 esile toodud menetluslik viga igal üksikjuhul tingida haldusakti osalist (lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas) tühistamist. Kuna kaebaja on tegelik ja piisavalt tõsine oht, siis menetluslik viga ei peaks kaasa tooma lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas haldusakti tühistamist.
16.P. Nechaev ei nõustu 14.03.2019 e-kirjas PPA täiendavas seisukohas märgituga, et kaebaja kujutab ohtu Eesti riigile ja seetõttu on vajalik ta riigist välja saata. Kaebaja väitel on ta kuriteo eest karistuse kandnud ning kõik tema sugulased on Eestis ja ta on siin kogu elu elanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17.Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus ja P. Nechaevi vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab ja täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi.
18.PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lg 3 kohaselt kaalutakse pikaajalise elaniku elamisloa viidatud alusel kehtetuks tunnistamisel välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.
19.Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta, artikli 12 lg 1 järgi võib liikmesriik teha otsuse pikaajaline elanik välja
saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Direktiivi 2003/109 peamine eesmärk on liikmesriikides pikaajaliselt elavate kolmandate riikide kodanike integratsioon (vt Euroopa Kohtu otsused asjas C-508/10, p 66 ning CGIL ja INCA asjas C-309/14, p 21). Sellise meetme võtmine ei saa olla automaatselt ette nähtud kriminaalkorras süüdimõistmise tagajärjena, vaid vajab juhtumipõhist hindamist, mis peab hõlmama eeskätt artikli lõikes 3 nimetatud tegureid (s.o elamise kestus, isiku vanus, tagajärjed isiku ja tema pereliikmete jaoks, sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga) (Euroopa Kohtu 07.12.2017. a otsus asjas C-636/16).
20.Ka Eesti kohtupraktika järgi peab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel oht avalikule korrale olema „reaalne ja piisavalt tõsine“, kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus Eestist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist õigustada ka vähem tõsine oht, tingimusel, et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (RKHK 13.04.2016. a otsus asjas 3-3-1-2-16, p 14). Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust (RKHK 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 19). Seega on PPA-l otsuse tegemisel ulatuslik kaalumisruum.
21.Käesolevas haldusasjas taandubki vaidlus sellele, kas kaebaja senine käitumine on hõlmatud mõistega „tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule“ ning kas PPA on piisavalt kaalunud kõiki kaebajaga seotud asjaolusid. HMS § 4 lg 2 järgi tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt (HKMS § 158 lg 3 ls 1).
22.PPA otsuses kaebajast lähtuva ohu olemust selgelt ei määratlenud. PPA viitas otsuses küll Justiitsministeeriumi seisukohale (otsuse p 15), et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ka peale vanglast vabanemist, kuid enda selget hinnangut ohu tõsidusele ja tegelikkusele ei väljendanud. Kuivõrd PPA põhjendusel oli pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ja lahkumisettekirjutuse tegemine tarvilik, et vältida kaebaja poolt Eestis uute kuritegude toimepanemist, võib siiski järeldada, et ka PPA pidas kaebajast lähtuvat ohtu tegelikuks ja piisavalt tõsiseks. PPA põhjendab ohtu avalikule korrale kaebaja korduvatest vargustest tekkinud käitumismustriga (otsuse p 13), kuid ei põhjenda, milles seisneb kaebajast lähtuv oht riiklikule julgeolekule. Seetõttu hindab ringkonnakohus järgnevalt kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale.
23.Halduskohus juhindus kaebuse lahendamisel Riigikohtu 13.04.2016. a otsuses asjas nr 3-3-1-2-16 p-s 14 väljendatud seisukohast. Halduskohus asus kaebajaga seotud asjaolude hindamisel seisukohale, et ohtu, et kaebaja jätkab varavastaste kuritegude toimepanemist, sh vägivalda kasutades (röövimine) saab pidada reaalseks (otsuse p 12). Ka leidis halduskohus, et kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale saab pidada piisavalt tõsiseks, sest kaebaja teod on olnud ohtlikud isikute tervisele, võimalik, et ka elule. Halduskohus leidis, et ka vara ohustamise kohta ei ole õige väita, et see oht ei ole tõsine (otsuse p 13). Kokkuvõttes leidis halduskohus, et vastustaja lähtus kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamisel õigetest asjaoludest, kaalus kõiki nõutavaid asjaolusid ja omistas neile kohase kaalu ja tähenduse. Halduskohus võttis seejuures arvesse, et kaebaja suhtes tehti üheaegselt elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus ja
lahkumisettekirjutus (otsuse p 15). Seega võib järeldada, et halduskohtu arvates oli kaebajast lähtuv oht „reaalne ja piisavalt tõsine“.
24.PPA kohaldas vaidlustatud otsuses kaebaja suhtes korraga kolme meedet: tunnistas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks, tegi lahkumisettekirjutuse ja kohaldas sissesõidukeeldu. Seetõttu tuleb selgitada, kas kaebajast lähtuv oht oli tegelik ja piisavalt tõsine. Vaidlustatud PPA otsus on koostatud 28.07.2017 ehk ligi poolteist aastat tagasi. Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ art 12 kohaldamisel tuleneb, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast selle tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale kaob või märkimisväärselt väheneb (C-371/08, Ziebell, p 84) (RKHK 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 22). Kaebajast lähtuva ohu hindamisel tuleb seetõttu arvesse võtta ka pärast PPA otsuse tegemist muutunud asjaolusid.
25.PPA on otsuse tegemisel õigesti arvesse võtnud kaebaja poolt toime pandud kuritegusid, nende regulaarsust ja arvukust, samuti Viru Vangla riskianalüüsi. Riskianalüüsis leitakse, et kaebajast lähtuv oht seisneb vägivalla kasutamises, kui isik on tarvitanud narkootikume või alkoholi ning raske majandusliku olukorra puhul võõrasasjade ebaseaduslikus omastamises. Samuti on kuritegude dünaamika muutunud raskemaks, kuna viimases kuriteos kasutas isik füüsilist vägivalda ja külmrelva. Kuriteo kavandamise muster kordub varguste osas. Soodusteguriks on narkootikumide ja alkoholi kuritarvitamine (Viru Vangla riskianalüüs, tl 39-40). Lisaks on arvestatud kaebaja haridust, riigikeele õpet, töötamist ning asjaolu, et enne vanglasse paigutamist kuritarvitas kaebaja alkoholi ning süstis heroiini ja amfetamiini. Kaalutud on ka otsuse tagajärgi kaebajale ja tema pereliikmetele ning kaebaja sidemeid Eestiga. Halduskohus leidis, et PPA on kõiki kaebajaga seotud asjaolusid nõutaval määral kaalunud (otsuse p 15).
26.Ringkonnakohus nõustub üldjoontes PPA ja halduskohtu järeldustega, kuid leiab, et kaebaja puhul on pärast PPA otsuse tegemist ilmnenud ka täiendavad asjaolusid, millega ringkonnakohus peab otsuse tegemisel arvestama. Viru Maakohtu 11.12.2018. a määrusega asjas nr 1-13-3671 vabastati P. Nechaev tingimisi enne tähtaega temale Viru Maakohtu 01.10.2013 otsusega mõistetud karistuse kandmisest ning määrati katseaeg kuni 12.12.2019. Asja materjalidest ilmneb, et Viru Vangla ja Prokuratuur toetasid kaebaja tingimisi ennetähtaegset vabastamist vaid seetõttu, et kaebaja oli Eesti Vabariigist väljasaadetav. Seega ei saa kaebaja ennetähtaegsest vabastamisest kaebaja ohuhinnangut leevendavaid järeldusi teha. Viru Maakohtu määrusest nähtuvad samas ka kaebajat positiivsest küljest iseloomustavad asjaolud.
27.Kuigi kaebajat on kriminaalkorras kolmel korral karistatud, viibib kaebaja vanglas esmakordselt. Ka selgitatakse, et kaebaja on omandanud keevitaja eriala, mistõttu tal on võimalik leida vabaduses tööd ning ta on motiveeritud töötama ja maksma oma tasumata nõudeid. Viru Maakohtule antud kinnitusel kaebaja kriminaalsete sõprade-tuttavatega enam ei suhtle ja soovib hakata peale vanglast vabanemist elama seadusekuulekat elu. Määruses leiab kohus, et eeldused selleks on olemas, kuna isik on vanglas peale kunstiringis osalemise ja majandustöödel töötamise läbinud ka sotsiaalprogrammi Eluviisitreening, kus analüüsis oma sõltuvuskäitumist ning õppis kasutama erinevaid meetodeid sõltuvusainetest hoidumiseks. Ka ilmneb, et P. Nechaevi käitumine vangistuse jooksul on olnud seadusekuulekas, distsiplinaarkaristused puuduvad. Määruses leitakse, et P. Nechaev on emotsionaalselt stabiliseerunud, hakanud mõistma oma tegude tagajärgi ning soovib muutuda. Tulevikuplaanid on realistlikud. Samas kohtuasjas andis Viru Vangla Viru Maakohtule 04.10.2018 P. Nechaevi iseloomustuses hinnangu uue kuriteo toimepanemise võimalikkusele ja kinnipeetava
ohtlikkusele. Iseloomustuses leitakse, et üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul on 66% ning vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul on 42%. Ringkonnakohus peab eeltoodud tõendeid oluliseks ka käesolevas haldusasjas. Nendest nähtub, et kuigi kahe aasta jooksul on võimaliku uue kuriteo toimepanemise tõenäosus kaebaja puhul keskmisest suurem, on tõsisema ehk vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus samas keskmisest väiksem. Ringkonnakohus möönab, et kaebaja poolt uue kuriteo (nt vargus) toimepanemine võib seetõttu olla küll reaalne ehk tegelik, kuid ringkonnakohtul puudub alus pidada kaebajast lähtuvat ohtu direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 mõistes piisavalt tõsiseks, et õigustada kaebaja suhtes lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist.
28.Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et PPA otsus kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks on kaebajast lähtuva ohu tõttu avalikule korrale küll õiguspärane, kuid ei andnud PPA-le alust kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamiseks. Seega on PPA 28.07.2017. a otsuses kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld materiaalselt õigusvastased. Kui võtta arvesse ka seda, et kaebajat kummagi haldusakti andmisel täiendavalt ära ei kuulatud ning PPA otsusest ei nähtu kaalutlused kaebaja suhtes 5-aastase sissesõidukeelu kohaldamiseks, on otsuse tegemisel rikutud ka menetlusreegleid. Nimelt on Riigikohus leidnud, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumiskohustus on haldusorganil ka sisenemiskeelu pikkuse määramisel, mistõttu tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (RKHK 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p-d 33-34). Sarnaselt eelviidatud kohtuasjale on PPA ka käesolevas asjas tuginenud kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemisel VSS § 72 lg 2 p-le 7, mis näeb ette välismaalase kohustuse lahkuda Eestist pärast vanglast vabanemist. Ringkonnakohus nõustub Riigikohtu seisukohaga, et viidatud õiguslik alus ei ole praeguses asjas kohaldatav ning korrektne õiguslik alus oleks eeskätt VSS § 72 lg 2 p 4, s.o välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.
29.Eeltoodud põhjendustel jäävad PPA apellatsioonkaebus ja P. Nechaevi vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.09.2018. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab ja täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. HKMS § 108 lõike1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.