P.N.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.07.2017.a otsuse nr 15.3-3.4/2017/5429-1 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja P.N., isikukood xxxxx Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja KristiinaMarita Alliksoo
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 28.07.2017.a otsuses nr 15.33.4/2017/5429-1 P.N.ile tehtud lahkumis-ettekirjutus ja tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld. Elamisloa kehtetuks tunnistamise osas jääb vaidlustatud otsus kehtima.
2.Jätta menetluskuludest 1/3 kaebaja kanda ja 2/3 vastustaja kanda.
3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud (riigilõiv) 10 eurot. Kaebajal tuleb pärast kohtuotsuse jõustumist teatada vastustajale, kellele ja millisele arvele ta menetluskulude tasumist soovib.
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 29.10.2018. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kaebus ja poolte seisukohad
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 28.07.2017 otsuse nr 15.3-3.4/2017/5429-1 (tl 5-7, edaspidi vaidlustatud otsus), millega ta: - tunnistas P.N.i pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 28.07.2017,
- tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel ja - kohaldas sissesõidukeelu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kaebaja sai otsuse kätte 02.08.2017 (tl 55 pöördel). PPA põhjendas otsust järgmiste asjaoludega. Kaebaja on sündinud Eesti Vabariigis ja on Vene Föderatsiooni kodanik. Kaebajale anti 18.03.2000 alaline elamisluba, mis hiljem seoses seaduse muudatusega muutus pikaajalise elaniku elamisloaks. Kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kolmel korral. Lisaks on kaebajat kolmel korral karistatud väärteo korras. Kaebaja karistusaeg lõpeb 12.12.2019. Viru Maakohus tunnistas 01.10.2013 kaebaja süüdi raske tervisekahjustuse tekitamises (KarS § 118 lg 1 p 1), varguses (KarS § 199 lg 2 p 4, 5, 7, 8, 9), röövimises (KarS § 200 lg 2 p 4, 8, 9) ja arvutikelmuses (KarS § 213 lg 1). Varem on kaebajat karistatud Viru Maakohtu 28.09.2009.a otsusega KarS § 414 lg 1 järgi ja Viru Maakohtu 05.03.2012.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8, § 266 lg 2 p 1, 3, § 213 lg 1 ja § 414 lg 1 järgi. Isikuvastane vägivald ja röövimine on rasked kuriteod. Vargused on küll kergemad kuriteod, kuid need moodustavad kaebaja puhul käitumismustri, mis on ohuks avalikule korrale. Kaebaja on teinud mõningasi püüdlusi Eesti ühiskonda integreerumisel - on omandanud eesti keele A2 tasemel. Kuid kaebaja ei ole iseseisvalt tegelenud eesti keele omandamisega ja püüdlused on olnud hilised (keeleõpe toimus vangistuses). Kaebaja ei ole soovinud taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust. Kaebajal on põhiharidus (lõpetanud 10. klassi). Kaebaja töötas viimati aastatel 2007-2010 keevitajana. Vanglas töötas kaebaja Hooldus Plussis abitöölisena. Enne vangistust elas kaebaja vanemate juures ja elatus varastatud esemete realiseerimisest saadud rahast. Kaebaja väidab, et soovib hakata elama seaduskuulekat elu, kuid tema varasemad töökohad ei ole olnud stabiilsed ja ta võib jätkata kuritegude toimepanemist rahalise kasu saamiseks. Kaebaja kuritarvitas alkoholi ja tarvitas narkootikume. Kaebaja soov muuta oma elu ei ole usutav, sh pani kaebaja kuriteod toime katseajal ja kuritegude dünaamika on muutunud raskemaks. Kaebaja ei ole olnud abielus ja tal ei ole lapsi. Kaebaja lähedasteks on vanemad, Kiviõlis elav õde ja Hollandis elav vend. Vanemad toetavad ja külastavad kaebajat vanglas, kaebaja suhtleb ka vennaga. Kaebaja lähedased ei kuulu tuumikperekonda ja neil ei ole erakorralist sõltuvussuhet kaebajast. Kaebaja saab Venemaal elades suhelda lähedastega sidevahendite teel. Kaebajal on Vene Föderatsiooni kodakondsus, mis loob tema ja Vene Föderatsiooni vahel õigusliku sideme koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Kaebaja emakeel on vene keel. Igal riigil on õigus otsustada välismaalase riiki lubamise ja väljasaatmise üle. Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ (edaspidi direktiiv) art 9 p 3 lubab lõpetada pikaajalise elaniku staatuse, kui isik on ohuks avalikule korrale või julgeolekule. Nii Euroopa Inimõiguste Kohus kui ka Euroopa Kohus on aktsepteerinud riigi õigust piirata kuritegudes süüdi mõistetud välismaalaste viibimist oma territooriumil. Riik ei pea soosima kurjategijate viibimist oma territooriumil ning nende väljasaatmine ja sissesõidukeelu kohaldamine on riigi huve arvestades teatud juhtudel põhjendatud ja õigustatud. Vaidlustatud otsuse tegemine on tarvilik, et vältida uute kuritegude toimepanemist Eestis. Kaebajast lähtuv oht kaalub üles tema isiklikud huvid. Koheselt täidetava lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine tuleneb seadusest.
2.P.N. esitas 11.08.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse punktis 1 nimetatud otsuse tühistamise nõudes ning 30.08.2018 täiendavad seisukohad. Kaebaja hinnangul on vastustaja jätnud arvestamata selle, et kaebaja on Eestis sündinud ja kasvanud, tema vanemad elavad Eestis. Kaebaja vanavanemad on maetud Lüganuse kalmistule (tl 65-66). Kaebaja vanemate tervis on halb (tl 67). Kaebaja viibib vangistuses esimest korda, ta on vangistuses läbinud talle võimaldatud programmid, teinud tööd ja õppinud, ei ole distsipliini rikkunud. Kaebaja ei ole ohtlik kurjategija. Ta on küll kriminaalkorras karistatud kolmel korral, kuid kannab esimest korda vangistust. Vangla ei hinda teda kõrgohtlikuks. Kuriteo toimepanemise hetkel oli kaebaja 23aastane ja narkosõltlane ning ei taibanud, mida ta teeb. Kaebaja on oma eluväärtused ümber mõtestanud, tahab soetada pere ja lapsed, vormistada end tööle, olla seadusekuulekas kodanik ja integreeruda Eesti ühiskonda. Kaebaja ei ole Eesti kodakondsust taotlenud, kuna tal oli elamisluba. Kaebajal on küll Vene kodakondsus, kuid teda ei seo selle riigiga midagi. Kaebaja väljasaatmine on karistuseks kaebajale ja tema vanematele. Sissesõidukeelu kohaldamisel ei ole arvestatud selle tagajärgi kaebajale ja tema vanematele ning sidemete puudumist Venemaaga. Sissesõidukeeld tuleb jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel.
3.Vastustaja esitas 08.09.2017 vastuse kaebusele ning 10.09.2018 ja 21.09.2018 täiendavad seisukohad. Vastustaja leidis, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja kordas vaidlustatud otsuses sisalduvaid seisukohti (vt otsuse punkti 1). Vastustaja lisas, et elamisloa kehtetuks tunnistamist ei saa pidada lisakaristuseks kaebaja suhtes, vaid see on haldusmeede, millel on teised eesmärgid. Tegemist on ennetava meetmega, mida õiguskord lubab kohaldada isikute suhtes, kelle senise käitumise pinnalt on piisavalt alust arvata, et nad võivad tulevikus kujutada endast ohtu ühiskonnale. Vastustaja on arvestanud Viru Vanglast saadud riskianalüüsi seisukohaga kaebaja ohtlikkuse ja uue kuriteo sooritamise tõenäosuse kohta. Kaebaja ohtlikkust ei välista vanglas erinevate programmide läbimine ning kavatsus ennast tulevikus parandada. Paratamatult kaasneb meetmega kaebaja jaoks teatud ebameeldivus, kuid see ei anna alust liigitada seda karistuseks. Asjaolu, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine võib muuta isiku tuleviku ebakindlaks, ei tähenda, et PPA otsus oleks seetõttu ebaõige. Kaebaja väljasaatmist ei välista see, et kaebaja on Eestis sündinud. Vastustaja on piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse. Enne otsuse tegemist on vastustaja kogunud asjaolude selgitamiseks tõendeid. Kaebajale on teatatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise algatamisest, loetletud selles kaalumisele tulevad asjaolud ning antud võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. PPA on otsuses käsitletud kaebaja perekonnaeluga seonduvat, tema elamise kestust ja sotsiaalseid sidemeid Eestiga, samuti kriminaalkorras karistamist. Seega pole PPA vaidlusaluse otsuse tegemisel lähtunud ainuüksi karistatuse faktist, vaid on rakendanud uurimispõhimõtet, kogunud tõendeid ja andnud kaebuse esitajale võimaluse oma seisukohtade esitamiseks ning kaalunud talle teatavaks tehtud olulise tähtsusega asjaolusid. Vastustajal oli vaidlustatud otsuse tegemisel ulatuslik kaalutlusruum. Kuna kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine on õiguspärane, siis viibib kaebaja Eestis seadusliku viibimisaluseta ja talle võib teha lahkumisettekirjutuse. Sissesõidukeelu rakendamine tuleneb seadusest. Kuivõrd kaebajal puuduvad eespool toodud põhjustel kaitsmist
väärivad sidemed Eestiga, siis on kaebajale sissesõidukeelu kohaldamine proportsionaalne ja põhjendatud.
4.Kaebaja teatas 30.08.2018 kohtule, et vastustaja on andnud talle tähtajalise elamisloa ja selle kohe kehtetuks tunnistanud ning ta soovib seda vaidlustada (tl 69). Vastustaja kinnitas 03.09.2018 telefoni teel kohtule, et kaebaja on küll esitanud tähtajalise elamisloa taotluse, kuid elamisluba kaebajale antud ei ole. Sellele tuginedes ei lubanud kohus 03.09.2018.a määruses kaebajal täiendada kaebust ja vaidlustada tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist. 10.09.2018 teatas vastustaja kohtule (tl 73), et PPA 03.09.2018.a otsusega anti kaebajale tähtajaline elamisluba kehtivusajaga 5 aastat. Tegemist on kehtiva otsusega, kuid selle õiguspärasus selgitatakse välja asutusesiseselt. 21.09.2018 teatas vastustaja kohtule (tl 79), et PPA tunnistas alates 14.09.2018 kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks ning uuendas tema tähtajalise elamisloa taotluse menetlust (tl 80-81). PPA jättis tähelepanuta asjaolu, et kaebajal on välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lõikes 3 sätestatud alus Eestis viibimiseks ning tal ei pea olema kinnipidamisasutuses viibimise ajal Eestis viibimiseks muud alust. Seetõttu esines alus jätta kaebaja taotlus läbi vaatamata.
Kohtu seisukoht Lahendatav nõue
5.Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 13 lg 1 ja 2 sätestavad, et lahkumisettekirjutus kehtib ettekirjutuse teatavaks tegemise päevast kuni ettekirjutuses välismaalasele pandud kohustuse täitmiseni või Eestis viibimisaluse saamiseni ning kui on tõendatud, et välismaalasele on antud Eestis viibimiseks seaduslik alus, kaotab ettekirjutus kehtivuse. Kaebaja pikaajaline elamisluba tunnistati 28.07.2017.a kehtetuks ja kaebajale tehti lahkumisettekirjutus. 03.09.2018 andis PPA kaebajale tähtajalise elamisloa ja 14.09.2018 tunnistas selle kehtetuks. Hetkel kaebajal elamisluba ei ole. Sellises olukorras on kohtu hinnangul vähemalt vaieldav, kas kaebajale 28.07.2017 tehtud lahkumisettekirjutus on praegu kehtiv või mitte.
6.Kui lahkumisettekirjutus on kehtetu, siis see iseenesest ei välista ettekirjutuse tühistamise nõude lubatavust. Riigikohus on selgitanud, et haldusaktil võib säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ning sellisel juhul saab kohus haldusakti tühistada (Riigikohtu lahend 3-3-1-44-14 p 10). Õigusselguse ja -kindluse huvides võtab kohus praeguse kohtuasja asjaoludel seisukoha, et vaidlustatud otsuse tervikuna tühistamise, sh lahkumisettekirjutuse tühistamise nõue on endiselt lubatav. Elamisluba
7.VMS § 241 lg 1 p 2 alusel võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lg 3 kohaselt kaalutakse pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel eeltoodud alusel välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või
asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. VMS § 15 lg 1 sätestab, et tulevikus aset leida võivate asjaolude hindamisel ja tõendamisel ning välismaalasega seotud ohtude ennetamisel eeldatakse, et asjaolu saabumine on tõenäoline, kui selle saabumine ei ole ilmselgelt välistatud. VMS ei selgita välismaalase perekonnaliikme mõistet. VSS § 29 lg 4 alusel loetakse välismaalase perekonnaliikmeks Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last ja vanemat, kui välismaalane on alaealine.
8.Pikaajaliste elanikega seonduvat reguleerib ka Euroopa Liidu õigus - nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (edaspidi direktiiv). Direktiivi art 9 lg 3 sätestab, et liikmesriigid võivad ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu, kuid selline oht ei ole väljasaatmise põhjuseks artikli 12 tähenduses. Direktiivi art 9 lg 7 ütleb, et kui pikaajalise elaniku staatuse tühistamine või kaotamine ei too kaasa riigist lahkumist, lubab liikmesriik asjaomasel isikul oma territooriumile jääda, kui isik täidab siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimused ega kujuta ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Direktiivi art 12 reguleerib seda, millistel tingimustel võib liikmesriik teha otsuse pikaajaline elanik välja saata. Art 12 lg 1 alusel võib seda teha üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Art 12 lg 3 kohaselt tuleb seejuures arvestada järgmiste teguritega: a) elamise kestus tema territooriumil, b) asjaomase isiku vanus, c) tagajärjed asjaomase isiku ja tema pereliikmete jaoks, d) sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga. Riigikohus on selgitanud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule olema „reaalne ja piisavalt tõsine“, kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus Eestist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist õigustada ka vähem tõsine oht, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (Riigikohtu lahend 3-3-1-2-16 p 14). Eeltoodu põhjal tuleb kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasuse hindamisel arvestada sellega, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaasnes Eestist lahkumise kohustus.
9.Elamisloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusotsus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt, kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ja ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.
10.Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti leidnud, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale, kuna tal on väljakujunenud kuritegelik eluviis. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kolmel korral. 1) Kohtuasjas 1-09-9995 süüdistati kaebajat lõhkeaine ebaseaduslikus käitlemises (KarS §
414). Kaebaja tunnistati Viru Maakohtu 28.09.2009.a otsusega süüdi ja talle määrati karistuseks tingimisi vangistus. 2) Kohtuasjas 1-11-13240 süüdistati kaebajat - kokku üheteistkümnes varguse episoodis, vargused pani kaebaja toime sissetungimisega, osaliselt grupis (KarS § 199 lg 2 p 4, 7 ja 8); - neljas võõrasse hoonesse ebaseadusliku tungimise episoodis (KarS § 266 lg 2 p 1 ja 3); - kiirlaenu võtmises varastatud pangakaardi abil ehk arvutikelmuses (KarS § 213 lg 1); - lõhkeaine ebaseaduslikus käitlemises (KarS § 414). Kaebaja tunnistati süüdi kõigis talle esitatud süüdistustes ning Viru Maakohus määras 05.03.2012.a otsusega kaebajale karistuseks vangistuse, mis osaliselt asendati üldkasuliku tööga. Karistusele liideti eelmise otsusega kaebajale määratud kandmata karistus. 3) kohtuasjas 1-13-3671 süüdistati kaebajat - raske tervisekahjustuse tekitamises (KarS §118 lg 1 p 1), - kokku kaheteistkümnes varguse episoodis, vargused pani kaebaja toime avalikult, kuid vägivalda kasutamata, grupis, sissetungimisega ja süstemaatiliselt (KarS §199 lg 2 p 4, 5, 7, 8, 9). Vargused on toime pandud 2012. aastal, valdavalt ajavahemikul august november; - kolmes röövimise episoodis (KarS § 200 lg 2 p 4, 8, 9, 10); - varastatud pangakaardiga sularaha väljavõtmises ehk varalise kasu saamises andmete ebaseadusliku sisestamise teel andmetöötlusprotsessi sekkumisega (KarS § 213 lg 1). Kaebaja tunnistati süüdi kõigis talle esitatud süüdistustes ning Viru Maakohus määras 01.10.2013.a otsusega (tl 44 pöördel - 46) tema karistuseks vangistuse 6 aastat. Kuna mõistetud karistusele liideti varasem ära kandmata karistus (tegemata üldkasulik töö), siis kujunes lõplikuks karistuseks vangistus 7 aastat 1 kuu 6 päeva. Eeltoodu näitab, et kaebaja paneb kuritegusid toime regulaarselt. Kaebaja kuriteod on arvukad ja ta jätkas vargustega vaid mõne kuu möödumisel sellest, kui tema suhtes tehti süüdimõistev kohtuotsus kohtuasjas 1-11-13240. Vastustaja väitel töötas kaebaja vabaduses viibides viimati aastal 2010, kaebaja ei ole neid andmeid ümber lükanud. Kui arvestada, et kaebaja vahistati 06.11.2012 (tl 44 pöördel), siis on usutav, et kaebaja elatus varastatud esemete müügist.
11.Viru Vangla riskianalüüsis (tl 39-40) on öeldud, et kaebaja on hinnatud avalikkusele ohtlikuks (risk ühiskonnas). Oht seisneb vägivalla kasutamises, kui isik on tarvitanud narkootikume või alkoholi, raske majandusliku olukorra puhul võõrasasjade ebaseaduslikus omastamises. Kaebaja haridustase on 10 klassi, riigikeele testitud tase A2. Osales ca 1 kuu jooksul B1 taseme kursustel, keeldus riigikeele õppest. 2007 - 2010 töötas Kiviõli Keemiatööstuses keevitajana, töölt lahkus omal soovil. Umbes kaks aastat enne vangistust elas parasiteerivat elustiili, toitus vanemate juures, elatus varastatud esemete realiseerimisest. Vanemad toetavad ja külastavad isikut vanglas. Isik kuritarvitas alkoholi ning enne vangistust süstis heroiini ja amfetamiini.
12.Kohus leiab, et üksik varguse juhtum ei ohusta avalikku korda oluliselt, küll aga ohustab seda isik, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt ja kellele kuritegude toimepanemine on peamiseks elatusallikaks. Ohtu, et kaebaja jätkab varavastaste kuritegude toimepanemist, sh vägivalda kasutades (röövimine), saab eeltoodut arvestades pidada reaalseks. Arvestades kaebaja kuritegude arvu ja sagedust, katseaja nõuete rikkumist, asjaolu, et üldkasulik töö tuli uute kuritegude toimepanemise tõttu asendada vangistusega, kaebaja senist töökäiku ja seda, et kaebaja tarvitab narkootikume, on vähe usutav kaebaja kinnitus, et edaspidi kavatseb ta elada õiguskuulekalt.
Kaebajast tulenevat ohtu ei vähenda asjaolu, et kaebajal ei ole vangistuses distsiplinaarkaristusi. Kaebaja õiguskuulekas käitumine vangistuses on küll kiiduväärt, kuid sellest ei saa teha kindlaid järeldusi selle kohta, kuidas kaebaja käitub vabaduses. Ka ei lükka see ümber asjaolu, et kaebaja pani uued kuriteod toime olukorras, kus teda oli juba karistatud vangistusest leebemate karistustega. Kaebaja ei ole välja toonud mingeid muid reaalseid tegusid või toiminguid, mis muudaksid usutavaks tema kavatsuse elada edaspidi õiguskuulekalt.
13.Kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale saab pidada ka piisavalt tõsiseks. Kohtuasjas 113-3671 süüdistati kaebajat muuhulgas raske tervisekahjustuse tekitamises (lõi teist isikut korduvalt noaga kõhu piirkonda) ja kolmes röövimise episoodis (lasi pärast korterisse tungimist seal viibinud isikule näkku gaasi, lükkas ta diivanilt maha, tiris magavalt isikult ära ehteid, pimestas isikut taskulambiga, lasi talle balloonist pipragaasi näkku ja surus kindaga kinni tema suu). Kaebaja teod on seega ohtlikud isikute tervisele, võimalik et ka elule. Ka vara ohustamise kohta ei ole õige väita, et see oht ei ole tõsine. Eesti füüsilistel ja juriidilistel isikutel ei ole kohustust taluda kaebajast lähtuvat ohtu oma tervisele ja varale.
14.Vastustaja on kaalunud ka teisi VMS § 241 lg 3 ette nähtud asjaolusid, mis ühtlasi on direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 3 sätestatud asjaolud: kaebaja Eestisse saabumise asjaolusid ja Eestis elamise kestust, kaebaja vanust, elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi kaebajale ja tema lähedastele ning kaebaja sidemeid Eesti ja Venemaaga. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti leidnud, et kaebaja pikaajaline Eestis elamine, tema vanemate ja õe elamine Eestis ning tegelike sidemete puudumine Venemaaga ei kaalu üles kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale. Kohus ei korda selles osas vastustaja põhjendusi. Vaidlustatud otsus ei kujuta endast karistust. Tegemist on halduskorras kohaldatava abinõuga, mis on suunatud avaliku korra kaitsmisele ja kaebajast tingitud ohu ennetamisele.
15.Kokkuvõttes on vastustaja lähtunud kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamisel õigetest asjaoludest, on kaalunud kõiki nõutavaid asjaolusid ja on omistanud neile kohase kaalu ja tähenduse, seejuures arvestades, et kaebaja suhtes tehti üheaegselt elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus ja lahkumisettekirjutus. Otsus tunnistada kaebaja elamisluba kehtetuks on õiguspärane ja kohus jätab selle tühistamise nõude rahuldamata. Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld
16.VSS § 7 lg 1 näeb ette, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks (lahkumisettekirjutus). Kaebaja Eestis viibimise õiguslikuks aluseks on praegu VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3 ehk asjaolu, et kaebaja viibib kohtuotsuse alusel kinnipidamisasutuses. Kaebaja on ka praeguse seisuga Viru Vangla kinnipeetav. Selle viibimisaluse kehtivust ei mõjutanud asjaolu, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati kehtetuks. Vastustaja tugines kaebajale 03.09.2018 antud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka ise sellele, et kaebajal on olemas alus Eestis viibimiseks (vt otsuse punkti 4). Seega ei viibinud kaebaja olenemata elamisloa kehtetuks tunnistamisest Eestis õigusliku aluseta. Kaebajale on lahkumisettekirjutus tehtud õigusvastaselt.
17.Lahkumisettekirjutust ei muuda õiguspäraseks see, et VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3 tulenev viibimisalus on tähtaegne ehk kehtib kuni karistuse ärakandmiseni. VSS § 7 lg 2 näeb ette, et lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult. Seda
kaebaja puhul kindlaks tehtud ei ole ega saanudki olla. Seadus ei näe ette lahkumisettekirjutuse tegemist isikutele üksnes põhjusel, et tulevikus tekib neil kohustus Eestist lahkuda. Kui nii, siis peaks isikute võrdse kohtlemise põhimõtte järgimiseks sellise ettekirjutuse tegema kõigile tähtaegset viibimisalust omavatele isikutele, sh viisa alusel või viisavabalt Eestisse saabuvatele või tähtajalist elamisluba omavatele isikutele.
18.Lahkumisettekirjutuse tegemist õiguspäraselt Eestis viibivale kinnipeetavale ei õigusta ka see, et VSS § 72 lg 2 p 7 alusel võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalasel on kohustus lahkuda Eestist pärast vanglast vabanemist. See säte reguleerib üksnes ettekirjutuse täitmiseks tähtaja määramist, mitte ettekirjutuse tegemise aluseid.
19.VSS § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. VSS eristab lahkumisettekirjutuses kohaldatavat sissesõidukeeldu (§ 74-75) ja muud sissesõidukeeldu (§ 27-3314). Praeguses asjas on tegemist sissesõidukeelu kohaldamisega lahkumisettekirjutuses, vastustaja on selle kohaldamise õigusliku alusena viidanud VSS § 74 lg 2. See tähendab, et kui langeb ära kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus, siis puudub alus kohaldada sissesõidukeeldu ehk selle kohaldamine on õigusvastane.
20.Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus tühistab vaidlustatud otsuses sisalduva lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu. Elamisloa kehtetuks tunnistamise osas jääb vaidlustatud otsus kehtima. Kaebaja tähtajaline elamisluba
21.Kohus peab vajalikuks kaebajale veelkord selgitada talle 03.09.2018 antud ja 14.09.2018 kehtetuks tunnistatud tähtajalise elamisloaga seonduvat. Kohus leidis 03.09.2018.a määruses, et tähtajalise elamisloa üle peetava vaidluse lahendamine ei ole otstarbekas praeguse kohtuasja raames, kuna tegemist on uue vaidlusega ja selle liitmine praeguse asjaga tooks kaasa juba niigi pikka aega kestnud menetluse pikenemise. Kohus jääb selle seisukoha juurde.
22.Vastustaja esitas kohtule otsuse kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise ja tähtajalise elamisloa taotluse menetluse uuendamise kohta (tl 80-81). Kohtul ei ole andmeid selle kohta, kas ja millal on see otsus kaebajale kätte toimetatud. Kohus selgitab kaebajale, et kui ta soovib saavutada Eestis elamise õigust, siis tuleb tal kindlasti vaidlustada PPA 14.09.2018.a otsus tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta. Selle otsuse vaidlustamise tähtaeg on kümme päeva otsuse teatavaks tegemisest kaebajale (VMS § 222 lg 1). Kaebajal on õigus esitada kohe kaebus kohtule, kohustuslikku kohtueelset menetlust sellises vaidluses ei ole. PPA 14.09.2018.a otsuses puudub selgitus selle vaidlustamise võimaluste kohta. Kui kaebaja on selle otsuse kätte saanud ja ei ole 10 päeva jooksul otsust vaidlustanud, siis tuleb kaebus esitada viivitamata ning taotleda selles kaebetähtaja ennistamist. Seejuures saab kaebaja tugineda sellele, et otsuse vaidlustamise korda talle otsuses ei selgitatud.
23.Kaebaja väitis praeguses kohtuasjas 30.08.2018 esitatud avalduses, et ta ei nõustu juba antud tähtajalise elamisloa kergekäelise äravõtmisega. See argument on PPA 14.09.2018.a otsuse vaidlustamisel kohane, kuna haldusakti kehtetuks tunnistamine isiku kahjuks on lubatud
ainult seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral. Kaebaja tõi 30.08.2018.a avalduses uuesti ära ka asjaolud, millega ta põhjendab Eestis elamise õiguse taotlemist. Kaebuse PPA 14.09.2018.a otsusele saab kaebaja koostada sarnaselt 30.08.2018.a avaldusele. Kaebajal tuleb iseseisvalt esitada vähemalt esialgne kaebus. Kui kaebaja peab seda vajalikuks, siis võib ta kaebuses taotleda riigi õigusabi kaebuse täiendamiseks. Menetluskulud
24.HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus jättis kaebuse rahuldamata elamisloa osas ning rahuldas selle lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Kohtu hinnangul tuleb menetluskuludest 1/3 jätta kaebaja kanda ja 2/3 vastustaja kanda.
25.Monica Meristo-Dmitrijev tasus kaebuse esitamisel kaebaja eest riigilõivu 15 eurot (tl 11). Kohus mõistab sellest 2/3 ehk 10 eurot vastustajalt kaebaja kasuks välja. Kaebajal tuleb pärast kohtuotsuse jõustumist teatada vastustajale, kellele ja millisele arvele tuleb menetluskulud tasuda. Menetlusosalised ei ole kohtule esitanud menetluskulude nimekirju ja kuludokumente. Seetõttu jätab kohus muud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel välja mõistmata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.