Janar Jäätma (eesistuja), Monika Laatsit ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. märts 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-1214
Haldusasi
P.P kaebus Sotsiaalkindlustusameti 27. veebruari 2018. a otsuse nr 9.VH-2/1561 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21. detsembri 2018. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja P.P, volitatud esindaja vandeadvokaat Priit Raudsepp Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle Magnus
Menetluse alus ringkonnakohtus
P.P apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 6. märtsil 2019
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada P.P apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu
21.detsembri 2018. a otsus asjas nr 3-18-1214.
2.Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta praeguse otsuse tegemisel kohaldamata perehüvitiste seaduse § 37 lg 3 teine lause osas, mis näeb ette, et isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata töötuskindlustuse seaduses sätestatud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu olukorras, kus isik töötas vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal, kuid selle kalendriaasta eest maksis Eesti Töötukassa tööandja maksejõuetuse hüvitist ja arvestas sellelt sotsiaalmaksu ning sotsiaalmaks laekus vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal.
3.Teha uus otsus, millega rahuldada P.P kaebus. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 27. veebruari 2018. a otsus nr 9.VH-2/1561.
4.Mõista Sotsiaalkindlustusametilt P.P kasuks välja menetluskulud 3468 eurot.
5.Tagastada apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot P.P arvelduskontole nr xxx. Selgitusse märkida: „P.P, nr 3-18-1214.“
EDASIKAEBAMISE KORD
3-18-1214 Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud lahendi kuulutamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 212 lg 1 ja lg 3). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.P.P töötas xxx (tööandja) alates 2016. aastast. Kuni detsembrini sai ta tööandjalt palka. Viimane palk maksti P.Pile detsembri eest 2017. a jaanuaris ja pärast seda P.Pile palga ülekandeid ei laekunud, sest tööandjal olid rahalised raskused. P.P jätkas tööandja juures töötamist kuni 17. aprillini 2017.
2.Harju Maakohus võttis 2017. a märtsis menetlusse tööandja pankrotiavalduse. Harju Maakohus kuulutas tööandja pankroti välja 17. aprillil 2017. P.Pi nõue tööandja vastu oli selleks ajaks 13 874 eurot ja 81 senti (bruto).
3.Eesti Töötukassa määras 21. juuni 2017. a otsusega nr 317000088 P.Pile tööandja maksejõuetuse hüvitise 5765 eurot (bruto), mis sisaldas töötasu 3459 eurot, puhkusetasu 1153 eurot ja töölepingu ülesütlemise hüvitist 1153 eurot. Eesti Töötukassa maksis hüvitise välja ja tasus sotsiaalmaksu 1902 eurot ja 45 senti.
4.P.P jäi 2017. a septembris sünnituspuhkusele ja tal sündis teine laps . P.P esitas perehüvitise taotluse 7. detsembril 2017.
5.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 12. detsembri 2017. a otsusega nr 2 P.Pile ühekordse sünnitoetuse, igakuulise lapsetoetuse ning igakuulise lapsehooldustasu.
6.SKA määras 12. detsembri 2017. a otsusega nr 2 P.Pile vanemahüvitise ajavahemikul 2. veebruar 2018–12. aprill 2019 igakuiselt 3079 eurot ja 34 senti.
7.SKA tunnistas 22. jaanuari 2018. a otsusega nr 3 kehtetuks 12. detsembri 2017. a otsuse nr 2 ja määras samaks ajavahemikuks vanemahüvitise 3087 eurot ja 85 senti. SKA võttis aluseks 2017. aasta isikustatud sotsiaalmaksu 8732 eurot ja 76 senti.
8.SKA tunnistas 27. veebruari 2018. a otsusega nr 9.VH-2/1561 andmise hetkest kehtetuks
22.jaanuari 2018. a vanemahüvitise määramise otsuse 3.
9.SKA määras 27. veebruari 2018. a otsusega nr 4 kaebajale vanemahüvitise ajavahemikul 2. veebruar 2018–12. aprill 2019 igakuiselt 2415 eurot ja 16 senti. Vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks oli 2017. a-l isikustatud sotsiaalmaks 6830 eurot ja 31 senti. Arvutamise aluseks olnud sotsiaalmaksust jäeti välja Eesti Töötukassa tasutud sotsiaalmaks 1902 eurot ja 2(12)
3-18-1214 45 senti, sest see tasuti tööandja maksejõuetuse hüvitiselt (perehüvitiste seadus (PHS) § 37 lg 3). Vanemahüvitist vähendati ühes kuus 672 eurot ja 69 senti.
10.SKA jättis 21. mai 2018. a vaideotsusega nr 1.1-10/11242 P.Pi vaide SKA otsuse nr 4 kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. SKA märkis kokkuvõtlikult järgmist: 1) P.Pile määrati vanemahüvitis, mille hulka oli arvestatud Eesti Töötukassa tasutud sotsiaalmaks tööandja maksejõuetuse hüvitiselt; 2) PHS § 37 lg 3 sätestab, et sotsiaalmaksu, mis tasuti maksejõuetuse hüvitiselt, ei arvata isikustatud sotsiaalmaksu hulka. Norm ei näe ette kaalutlusõigust; 3) sotsiaalkaitse infosüsteemist ei nähtunud, et sotsiaalmaksu oli osaliselt deklareerinud Eesti Töötukassa. Viimati märgitud asjaolu selgus pärast seda, kui kontrolliti 2017. a andmete õigsust; 4) seaduse seletuskirjas märgitakse, et maksejõuetuse hüvitist ei saa kokku viia töötamise perioodiga. Sotsiaalkaitse infosüsteemis puuduvad andmed perioodi kohta, mille eest maksejõuetuse hüvitist arvutati; 5) maksejõuetuse hüvitis on sisuliselt kahjuhüvitis. Tegemist ei pruugi olla tuluga, millelt arvestatud sotsiaalmaks peaks olema vanemahüvitise suuruse aluseks.
11.P.P palus halduskohtule esitatud kaebuses tühistada SKA 27. veebruari 2018. a otsus nr 9.VH-2/1561. Kaebaja märkis kokkuvõtlikult järgmist: 1) PHS § 37 lg-sse 3 lisati maksejõuetuse hüvitis põhjusel, et see makstakse isikule üldjuhul pika viiteajaga, mitte sellel aastal, kui töötasu jäi saamata; 2) praegusel juhul maksti maksejõuetuse hüvitis välja samal aastal, kui tööandja pidi välja maksma töötasu, s.o 2017. Kaebajale ei laekunud 2017. a jaanuarist kuni 17. aprillini 2017 töötasu. Maksejõuetuse hüvitis maksti kaebajale 21. juunil 2017. Viivitust ja sellega kaasnevat moonutust ei esine. Maksejõuetuse hüvitis on võimalik kokku viia töötamise perioodiga; 3) vaidlusalust normi tuleb tõlgendada ka süstemaatiliselt ja eesmärgipäraselt. Seadusandja eesmärgiks oli reguleerida PHS § 37 lg 3 teise lause maksejõuetuse hüvitise klausliga üksnes olukordi, kus hüvitis maksti välja viiteajaga. Kui hüvitist ei makstud välja viiteajaga, tuleb Eesti Töötukassa tasutud sotsiaalmaks vanemahüvitise arvutamisel arvesse võtta; 4) kui normi ei ole võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt, on see vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 12. Esimese grupi moodustavad vanemahüvitist saavad inimesed, kellele hüvitise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaastal makstakse tööandja maksejõuetuse hüvitist (s.o kaebaja). Teise grupi moodustavad PHS § 42 lg 2 alusel vanemahüvitist saavad isikud, kellele sotsiaalmaksu maksja süü tõttu makstakse vanemahüvitise maksmise kalendrikuul vanemahüvitise saajale õigel ajal maksmata jäänud sotsiaalmaksuga maksustav tulu. Teisel grupil võetakse hiljem tasutud sotsiaalmaksu arvesse. Kaebaja kuulub gruppi, kelle eest Eesti Töötukassa tasutud sotsiaalmaksu arvesse ei võeta, kui tööandja läheb pankrotti. Vaidlusalune norm on põhiseadusvastane, kuna see ei võimalda SKA-l tuvastada, millise töötamise aja eest hüvitist maksti. Kui tööandja süül jääb sotsiaalmaks tasumata, SKA viib kontrolli läbi. Põhiseaduse riivet ei õigusta võimalik minimaalne halduskoormuse kasv. SKA pole ära näidanud, milline halduskoormuse kasv oleks. Halduskoormuse võimalikku kasvu saaks leevendada tõendamiskoormusega, vt PHS § 42 lg 2. Käesolev juhtum on erandlik, sest enamasti võtab hüvitise maksmine aega umbes kaks aastat.
12.SKA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. SKA märkis kokkuvõtlikult järgmist: 1) PHS § 37 lg 3 teine lause ei võimalda võtta Eesti Töötukassa tasutud sotsiaalmaksu vanemahüvitise määramise aluseks, kui seda on makstud maksejõuetuse hüvitiselt; 2) Eesti Töötukassa 21. juuni 2017. a otsuses pole märgitud perioodi, mille eest töötasu hüvitati;
3(12)
3-18-1214 3) SKA saab andmed sotsiaalkaitse infosüsteemist, milles puuduvad andmed selle kohta, et sotsiaalmaksu tasuti maksejõuetuse hüvitiselt. Samuti ei nähtu infosüsteemist perioodi, mille eest hüvitist tasuti; 4) seaduse seletuskirjas märgitakse, et maksejõuetuse hüvitist ei saa kokku viia töötamise perioodiga ning seda pole põhjendatud arvata töise tulu hulka; 5) kui kohus nõustub kaebaja normi tõlgendusega, tuleks SKA-l täiendavalt asjaolusid välja selgitada; 6) kaebaja tõlgendus viib olukorrani, kus ebavõrdselt koheldaks teisi gruppe. Isikul, kes peab maksejõuetuse hüvitist pikalt ootama, temale hüvitiselt makstud sotsiaalmaksu ei võeta vanemahüvitise suuruse arvutamisel arvesse; 7) maksejõuetuse hüvitis on olemuselt kahjuhüvitis. Tegemist pole tuluga, millelt arvestatud sotsiaalmaks peaks olema vanemahüvitise arvutamise aluseks.
13.Tallinna Halduskohus jättis 21. detsembri 2018. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma seisukohti kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) PHS § 37 lg 3 teise lause grammatilise tõlgenduse kohaselt on seadusandja üheselt sätestanud, et vanemahüvitise suuruse arvutamisel ei arvestata isikustatud sotsiaalmaksu hulka tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu. Tegemist on erandiga sama sätte esimeses lauses toodud vanemahüvitise suuruse arvutamise üldisest reeglist. Seadusandja ei ole sätestanud, et PHS § 37 lg 3 teises lauses sätestatu kohaldub vaid üksikutel konkreetsetel juhtudel ning et seda ei kohaldata nn viiteaja olukorras. Kui seadusandja tahe oleks olnud teatud juhtumid sätte alt välistada, oleks ta nõnda ka sätestanud. Ka sätte seletuskirjast nähtub üheselt seadusandja tahe, et vanemahüvitise suuruse arvutamisel ei võeta arvesse eelmisel kalendriaastal välja makstud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu; 2) olukord, kus tööandja maksejõuetuse hüvitis makstakse välja samal aastal, kui töötasu saamata jäi, on erandlik. Tavapärasem on pikemaajalisem viivitus hüvitise välja maksmisel. Isikul saamata jäänud töö- ja puhkusetasu ning töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitiste nõude tekkimise aeg sõltub nii pankrotistunud tööandja kui ka töötaja käitumisest töösuhtes enne pankroti välja kuulutamist ning ka sellest, kuidas kulgeb pankrotimenetlus. Mõne isiku nõue võib hõlmata pankroti välja kuulutamisele eelnenud töötamise perioodi nt pool aastat, mõne isiku puhul võib see olla vaid mõni kuu. Seadusandja ülesandeks on ka sellises olukorras leida lahendus, mis oleks tasakaalukas ega suurenda veelgi ebaõiglust, mis on kaasnenud asjaoluga, et tööandja on pankrotistunud ning töötajal on saamata töötasu ning hüvitised; 3) vaidlusalust normi pole võimalik tõlgendada selliselt, et seda kohaldatakse üksnes viiteajale; 4) seadusandja on PHS § 37 lg 3 teise lause sõnastamisel püüdnud saavutada tasakaalustatud lahendust isikute gruppide vahel. Kaebaja tõlgendus viiks olukorrani, kus eelistatud oleks isik, kellele tööandja jätab 2017. a-l töötasu maksmata ning kellele maksti maksejõuetuse hüvitis välja sama aasta eest samal aastal. Isik, kellele makstakse hüvitis 2017. a eest välja hiljem, oleks ebavõrdses olukorras, sest 2018. a-l laekunud maksejõuetuse hüvitist ei saanud vanemahüvitise määramisel arvesse võtta. Ilmselge on, et maksejõuetuse hüvitise kokku viimine tegeliku töötamise perioodiga on väga raske ning isegi juhul, kui see oleks võimalik, soodustaks see maksejõuetuse hüvitise tõttu tekkinud vanemahüvitise suuruse moonutusi ning kohtleks ebavõrdselt isikuid, kellele makstakse tööandja maksejõuetuse hüvitist. Isik ise ei saa mõjutada maksejõuetuse hüvitise taotlemise ega maksmise aega; 5) tegemist pole PS § 12 rikkumisega. Kaebaja esitatud võrdlusgrupid pole asjakohased. PHS § 42 lg-t 2 rakendatakse olukorras, kus sotsiaalmaksu maksja süül makstakse vanemahüvitise maksmise kalendrikuul välja õigel ajal maksmata sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Praegune juhtum sinna alla ei kuulu, kuna kaebaja viidatud sätet kohaldatakse konkreetse kuu vanemahüvitise suuruse ümberarvutamisel ja seda ei kohaldata vanemahüvitise määramisel. PHS § 42 lõike 3 p-s 3 on nähtud ette erand, mille eesmärgiks on kompenseerida tööandja 4(12)
3-18-1214 maksejõuetuse tõttu tekkinud moonutusi. PHS § 42 lg 2 ja lg 3 reguleerimisalas olevad juhtumid puudutavad ühes kuus makstava hüvitise suurust ning ei ole võrreldavad PHS § 37 lg 3 reguleerimisalas olevate juhtumitega. Iga juhtumi asjaolud on erinevad ja need sõltuvad isikust, tööandjast ja pankrotihaldurist. Töötajal on seejuures võimalus öelda tööleping üles koheselt, kui tööandja on rikkunud kohustust maksta töötajale töötasu. Seadusandja soovis kohelda isikuid võrdselt, st välistas tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu arvesse võtmise vanemahüvitise suuruse arvutamisel reservatsioonideta. Tegemist ei ole meelevaldse kohtlemisega. Regulatsiooni ei saaks õigustada pelgalt administratiivsete raskustega, kuid see aspekt on praegusel juhul vähese tähtsusega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
14.P.P palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldatakse. Apellant väidab kokkuvõtlikult järgmist: 1) PHS § 37 lg 3 teist lauset on võimalik tõlgendada selliselt, et kaebajale vanemahüvitise määramisel võetakse arvesse ka Eesti Töötukassa arvestatud sotsiaalmaksu; 2) seadusandja ega seaduse seletuskirjas märgitud uuringu koostaja ei ole arvestanud sellega, et maksejõuetuse hüvitist võidakse maksta ka ilma pika viiteajata. Kui praegusel juhul lubada sotsiaalmaksu arvesse võtta, ei tekita see ebaõigust ega moonutusi; 3) halduskohtu otsus tuleb tühistada, kuna ta ei ole põhjendanud, kuidas ta jõuab järelduseni, et grammatiline tõlgendus vastab ka süstemaatilisele tõlgendusele; 4) halduskohus on ekslikult leidnud, et tema järeldusi toetab PHS § 42 lg 3 p 3. PHS § 42 lg 3 p 3 toetab tõlgendust, et PHS § 37 lg 3 teine lause on mõeldud reguleerima olukorda, kus tegemist on pika viiteajaga; 5) maksejõuetuse hüvitise kokku viimine tegeliku töötamise perioodiga ei ole raske, see ei tekita moonutusi ega kohtle isikuid ebavõrdselt; 6) põhiseaduspärasuse hindamisel võrdles halduskohus valesid gruppe. Võrrelda tuleb neid gruppe, mille kaebaja moodustas. Samad grupid moodustas Sotsiaalministeeriumi enda seisukohtades (RKPJKo 3-4-1-23-11). Halduskohus tegi Riigikohtu otsusest väärad järeldused.
15.SKA palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. SKA märgib kokkuvõtlikult järgmist: 1) vastustaja nõustub suures osas halduskohtu otsuses toodud põhjendustega. Vastustaja jääb vaideotsuses ja kaebuse vastuses toodud seisukohtade juurde; 2) vastustaja ei nõustu halduskohtu otsuse põhjendustega, et administratiivset raskust ei esine. Alles kohtumenetluses leidis tõendamist asjaolu, millise aasta eest maksejõuetuse hüvitist maksti. Kaebaja ei esitanud vaidemenetluses tõendeid; 3) vastustaja peab kõiki gruppe võrdselt kohtlema.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
16.Kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas SKA kohaldas PHS § 37 lg 3 teist lauset õiguspäraselt, kui ta ei võtnud kaebaja vanemahüvitise suuruse määramisel arvesse Eesti Töötukassa tasutud sotsiaalmaksu 1902 eurot ja 45 senti. Kui SKA oleks seda arvestanud, oleks kaebaja vanemahüvitis olnud igas kalendrikuus 672 euro ja 69 sendi võrra suurem.
5(12)
3-18-1214
17.Halduskohus tuvastas, et Eesti Töötukassa määras kaebajale 21. juuni 2017. a otsusega tööandja maksejõuetuse hüvitise ning tasus sotsiaalmaksu 1902 eurot ja 45 senti. Halduskohus märkis otsuses, et kaebaja töötas xxx alates 2016. a-st ja viimane palk maksti 2017. a jaanuaris. Halduskohus märkis lisaks, et tööandja pankrot kuulutati välja 17. aprillil 2017 ja see oli kaebaja viimane tööpäev. Kaebajal sündis teine laps detsembril 2017.
18.Apellant on kokkuvõtlikult seisukohal, et PHS § 37 lg 3 teine lause ei keelanud SKA-l praeguses asjas võtta arvesse Eesti Töötukassa 2017. a-l tasutud sotsiaalmaksu. Apellant on seisukohal, et kui normist tuleb selline keeld, on norm PS §-ga 12 vastuolus.
19.Ühe kalendrikuu vanemahüvitise suurus arvutatakse vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks (PHS § 37 lg 1). Ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel (PHS § 37 lg 2). Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on vanemahüvitise taotleja hüvitise saamise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu ja kalendrikuude arvu jagatis. Isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata mh töötuskindlustuse seaduses (TKindlS) sätestatud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu (PHS § 37 lg 3).
20.Ringkonnakohtu hinnangul järeldub PHS § 37 lg 3 teise lause sõnastusest üheselt, et isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata tööandja maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu. Norm ei sea täiendavaid eeldusi, millal võib tööandja maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu siiski vanemahüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta. Seega, kui tööandja maksejõuetuse hüvitiselt on makstud sotsiaalmaksu, ei võeta seda arvesse.
21.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka vaidlusaluse normi süstemaatiline tõlgendus teistsugust tulemust kui normi grammatiline tõlgendus. Apellandi hinnangul toetab PHS § 42 lg 3 p 3 ja PHS § 37 lg 3 teine lause tõlgendust, et kui maksejõuetuse hüvitis on makstud sama aasta töötasu asemel, tuleb maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaks arvesse võtta.
21.1.PHS § 42 lg 1 sätestab, et kui vanemahüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist, sh teisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist või Šveitsi Konföderatsioonist, v.a füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu, lahutatakse hüvitisest poolt hüvitise ülempiiri ületav tuluosa, mis on jagatud kahega. Vanemahüvitist ei vähendata, kui tööandja maksejõuetuse hüvitis makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul (PHS § 42 lg 3 p 3).
21.2.PHS § 42 lg 3 p 3 ei võimalda järeldada, et PHS § 37 alusel vanemahüvitise suuruse kindlaks määramisel tuleb arvesse võtta tööandja maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaks, kui see on tasutud selle aasta eest, millal isik töötas, ja mis võetakse vanemahüvitise suuruse arvestamise aluseks. PHS § 42 lg 3 p 3 on mõeldud reguleerima olukorda, millal ei tule juba makstavat vanemahüvitist vähendada, kui laekub tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaks. Tegemist on erinormiga PHS § 42 lg-le 1. Viidatud norm ei reguleeri vanemahüvitise suuruse arvutamist, sh seda, millist tasutud sotsiaalmaksu tuleb vanemahüvitise arvutamisel aluseks võtta. Tegemist pole erinormiga PHS § 37 lg 3 teises lauses sätestatud normile.
22.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole normi grammatiline tõlgendus vastuolus normi eesmärgipärase tõlgendusega.
6(12)
3-18-1214 Seaduse seletuskirjas on sotsiaalmaksu arvesse võtmise piirangut selgitatud järgmiselt: „[H]üvitise suuruse arvutamisel ei võeta arvesse eelmisel kalendriaastal välja makstud tööandja maksejõuetuse hüvitist. [---] Sisuliselt on tegemist kahju hüvitamisega. Praxis on uuringus „Sotsiaalkaitsehüvitiste ja –toetuste mõju töömotivatsioonile“ leidnud, et maksejõuetuse hüvitise eesmärgiks on otseselt tööandja maksejõuetusest tuleneva kahju hüvitamine, mida üldjuhul makstakse pika viitajaga. Maksejõuetuse hüvitist ei saa kokku viia töötamise perioodiga ning ei ole põhjendatud selle arvamist töise tulu hulka vanemahüvitise arvutamisel.“ Seletuskirjast nähtub üheselt, et seadusandja tahteks oli välistada tööandja maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu arvestamine vanemahüvitise suuruse kindlaks määramisel. Asjaolu, et seletuskirjas viidatakse Praxise uuringule ja seal kajastatud viiteajale, ei kirjelda seadusandja tahet, vaid sellega üksnes õigustatakse ja põhjendatakse seadusandja kehtestatud piirangut. Seejuures pole tegemist ainsa õigustuse või põhjendusega. Seletuskirjas õigustakse piirangut veel asjaoluga, et tegemist ei ole töötasuga, vaid kahjuhüvitisega.
23.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et SKA on õigesti tõlgendanud PHS § 37 lg 3 teist lauset ja jätnud kaebaja vanemahüvitise suuruse määramisel arvestamata Eesti Töötukassa tasutud sotsiaalmaksu. II
24.Apellandi hinnangul on PHS § 37 lg 3 teine lause osas, milles see ei võimalda võtta vanemahüvitise suuruse arvutamisel arvesse Eesti Töötukassa tasutud sotsiaalmaksu 1902 eurot ja 45 senti olukorras, kus töötandja maksejõuetuse hüvitis maksti sama aasta eest, millal jäi saamata töötasu, vastuolus PS §-ga 12.
25.Ringkonnakohtu hinnangul on asjassepuutuv PHS § 37 lg 3 teine lause, mis näeb ette, et isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata töötuskindlustuse seaduses sätestatud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu olukorras, kus isik töötas vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal, kuid selle kalendriaasta eest maksis Eesti Töötukassa tööandja maksejõuetuse hüvitist ja arvestas sellelt sotsiaalmaksu ning sotsiaalmaks laekus vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal.
26.Apellant moodustas järgmised võrreldavad grupid: 1) vanemahüvitist saavad inimesed, kellele hüvitise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaastal makstakse tööandja maksejõuetuse hüvitist (s.o kaebaja) ja 2) PHS § 42 lg-st 2 tulenevalt vanemahüvitise saajad, kellele sotsiaalmaksu maksja süü tõttu makstakse vanemahüvitise maksmise kalendrikuul vanemahüvitise saajale õigel ajal maksmata jäänud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu.
27.Halduskohtu hinnangul ei saa esimest (s.o kaebaja) gruppi võrrelda teise grupiga. PHS § 42 lg-t 2 kohaldatakse olukorras, kus sotsiaalmaksu maksja süül makstakse vanemahüvitise maksmise kalendrikuul välja õigel ajal maksmata sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Kaebaja viidatud sätet kohaldatakse konkreetse kuu vanemahüvitise suuruse ümberarvutamisel ja seda ei kohaldata vanemahüvitise määramisel. PHS § 42 lg 3 p-s 3 näeb ette erandi, mille eesmärgiks on kompenseerida tööandja maksejõuetuse tõttu tekkinud moonutusi. PHS § 42 lg 2 ja lg 3 kohaldamisalas olevad juhtumid puudutavad ühes kuus makstava hüvitise suurust ning ei ole võrreldavad PHS § 37 lg 3 kohaldamisalas olevate juhtumitega.
28.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei moodustanud kõige lähemaid võrreldavaid gruppe. Kaebaja moodustatud grupp nr 2 käsitleb juhtumeid, kus sotsiaalmaksu 7(12)
3-18-1214 maksja süü tõttu makstakse sotsiaalmaks valel kuul ning seetõttu tuleb määratav ja makstav vanemahüvitis ümber arvutada. Praegusel juhul aga ei laekunud sotsiaalmaks tööandja süül valel perioodil, vaid sotsiaalmaksu tasus tööandja asemel Eesti Töötukassa ja see laekus õigel perioodil. Kaebajale määratud vanemahüvitist ei ole ümber arvutatud PHS § 42 alusel ega korras. Asjaolu, et kaebaja ei ole moodustanud kõige lähemaid võrreldavaid gruppe, ei tähenda, et sellega põhiseaduslikkuse kontroll piirdub. Kui kohtul on võimalik moodustada võrreldavad grupid, tuleb tal seda ise teha. Tegemist on õigusliku küsimuse lahendamisega.
29.Ringkonnakohtu hinnangul on praeguses asjas võimalik moodustada järgmised võrreldavad grupid: 1) inimeste grupp, kelle vanemahüvitis on arvutatud perioodi (s.o kalendriaasta) alusel, millal nad töötasid, kuid sellel perioodil maksis neile Eesti Töötukassa tööandja töövõimetuse hüvitist ja Eesti Töötukassa arvestas sellelt hüvitiselt sotsiaalmaksu (s.o kaebaja grupp), ning 2) inimeste grupp, kelle vanemahüvitis on arvutatud perioodi (s.o kalendriaasta) alusel, millal nad töötasid ja selle perioodi eest arvestas ja tasus sotsiaalmaksu tööandja (s.o võrdlusgrupp).
30.Mõlemad grupid on sarnased osas, et nad töötasid vanemahüvitise arvutamise aluseks olnud perioodil, neil tekkis õigus töötasule, puhkusetasule ja muudele hüvitistele ning nende eest on sama perioodi osas tasutud sotsiaalmaksu. Grupid erinevad üksnes osas, et viimase grupi sotsiaalmaksu tasus Eesti Töötukassa, mitte tööandja, ning ta tasus seda tööandja maksejõuetuse hüvitiselt. Asjaolu, et tööandja asemel tasus sotsiaalmaksu Eesti Töötukassa, ei muuda gruppe võrreldamatuteks. Määravaks ei saa pidada asjaolu, kes maksis sotsiaalmaksu, vaid määravaks tuleb pidada seda, et isikud on sisuliselt sarnases positsioonis. Tööandja maksejõuetuse hüvitisega hüvitatakse töötajale osaliselt saamata jäänud töötasu, puhkusetasu ja lepingust tulenevad muud hüvitised (vt käesolev otsus, p 36). Tööandja maksejõuetuselt arvestatud sotsiaalmaks erineb seetõttu ka sotsiaalmaksuseaduse § 6 lg 1 p-des 1–4, 6–13 ja 15 arvestatud sotsiaalmaksust (vt ka käesolev otsus, p-d 36.2 ja 36.3).
31.Kaebaja (s.o esimest) gruppi koheldakse ebasoodsamalt kui võrdlusgruppi. Võrdlusgrupi vanemahüvitise suuruse määramisel võetakse arvesse tööandja tasutud sotsiaalmaksu. Kuna kaebaja grupil sotsiaalmaksu arvesse ei võeta, on tema vanemahüvitis väiksem. Kuna ringkonnakohtu hinnangul esineb praeguses asjas võrreldavate gruppide erinev kohtlemine, tuleb analüüsida, kas see on õigustatud.
32.Riigikohus on varasemalt vanemahüvitise kontekstis pidanud väiksema vanemahüvitise määramise legitiimseks eesmärgiks riigi raha kokkuhoidu (vt RKPJKo 3-4-1-7-13, p 43). Ühtlasi on Riigikohus legitiimseks eesmärgiks pidanud ka vanemahüvitise maksmise süsteemi administreerimise lihtsust. Administreerimise lihtsus näitab, kui hõlbus on haldusorganil saada, kontrollida ja muul moel töödelda andmeid, mis on vanemahüvitise määramise ning selle vähendamise aluseks (RKPJKo 3-4-1-23-11, p 60). Lisaks on Riigikohus märkinud, et kassapõhist arvestust ja sellega kaasnevat süsteemi administreerimise lihtsust ning väiksemaid administreerimise kulusid hüvitise suuruse arvutamisel võib pidada eesmärkideks, mis võivad õigustada süsteemist tulenevaid ebavõrdsusi (RKÜKo 3-3-1-86-15, p 57). Perehüvitiste seaduse seletuskirjas põhjendatakse vaidlusaluse piirangu kehtestamist eeskätt vajadusega tagada vanemahüvitise süsteemi administreerimise lihtsus. Ringkonnakohus märgib, et praeguses asjas pole probleem kassapõhisuse põhimõttes, kuna sotsiaalmaks oli laekunud. Probleem seisneb selle tuvastamises, kas isikul oli töösuhe kalendriaastal, millelt Eesti Töötukassa sotsiaalmaksu arvestas ja tasus.
33.Kuna praeguses asjas tuleb analüüsida üksnes võrdsuspõhiõiguse riive õigustatust ilma vabaduspõhiõiguse riiveta, peab võrreldavate gruppide erinevaks kohtlemiseks olema mõistlik 8(12)
3-18-1214 ja asjakohane põhjus. Erineva kohtlemise mõistlikkuse ja asjakohasuse väljaselgitamiseks tuleb kaaluda erineva kohtlemise eesmärki ja tekitatud erineva olukorra raskust (s.o võrdsuspõhiõiguse riive kaalumine eesmärgi suhtes). Mida erinevamad on võrreldavad grupid sisuliselt, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda (vt RKPJKo 3-4-1-52-13, p 46; RKÜKo 3-3-1-86-15, p 53).
34.Seletuskirjas õigustatakse piirangut asjaoluga, et tööandja maksejõuetuselt tasutud sotsiaalmaks laekub nn viiteajaga, s.t, et töötamise periood ja/või tööandja maksejõuetuselt tasutud sotsiaalmaks ei pruugi laekuda sellel kalendriaastal, millal isik tegelikult töötas või mis tuleb võtta vanemahüvitise määramise aluseks. Sellest tekivad omakorda administratiivsed (nt SKA töökoormuse suurenemine, kuna ta peab viima läbi täiendava kontrolli) ja tehnilised raskused (nt sotsiaalkaitse infosüsteemis puuduvad väidetavalt andmed perioodi kohta, mille eest arvutati maksejõuetuse hüvitist).
34.1.Riigikohtu varasema praktika kohaselt ei peeta erineva kohtlemise õigustamiseks mõistlikuks ja asjakohaseks põhjuseks administratiivseid (RKPJKo 3-4-1-7-03, p 39; 3-4-1-33-05, p 30) ega tehnilist laadi raskusi (RKPJKo 3-4-1-7-03, p 39). Infosüsteeme on võimalik muuta ja täiendada, mida tuleb teha tarkvara ja riistvara arengu tõttu nii või teisiti. Seega argument, et sotsiaalkaitse infosüsteem ei võimalda töötamise perioodi tuvastada, ei ole väga kaalukas.
34.2.Ringkonnakohus ei kahtle, et tööandja maksejõuetuse hüvitis ja sellelt tasutud sotsiaalmaks võib laekuda erinevatel ajahetkedel. Samas võimalik nn viiteaeg ei ole selline takistus, mis peaks igal juhtumil õigustama seda, et Eesti Töötukassa tasutud sotsiaalmaksu üldse arvesse ei võeta. Riigikohtu üldkogu praktikast järeldub vanemahüvitise süsteemi üks üldine põhimõte, et vanemahüvitise suurus peab sõltuma eeskätt sotsiaalmaksust, mis on tasutud ja laekunud selle perioodi eest, millal isik töötas, ja mis tuleb võtta vanemahüvitise arvutamise aluseks (RKÜKo 3-3-1-86-15, p-d 58–61). Praegusel juhul on võimalik tuvastada, mis perioodi eest jäi kaebajal töötasu, puhkusetasu ja lepingust tulenevad muud hüvitised saamata ning millise perioodi eest tasuti talle tööandja maksejõuetuse hüvitist ja arvestati sotsiaalmaksu. Kohtuistungil väitis vastustaja esindaja, et ka pärast vanemahüvitise määramist kontrollivad nad registritest enda initsiatiivil vanemahüvitise määramise aluseks olevaid asjaolusid (vt e-toimik, helisalvestis 10:27:30–10:28:38). Viimati märgitut kinnitab ka vaidlustatud otsus, kuna vastustaja kontrollis enda initsiatiivil vanemahüvitise määramise aluseks olnud andmeid.
34.3.Kehtiva õiguse kohaselt peab isik selleks, et ta saaks Eesti Töötukassalt tööandja maksejõuetuse hüvitist, igal juhul avalduses märkima mh töötaja töösuhte alguse kuupäeva, töötaja saamata jäänud töö- ja puhketasu, töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitised ja keskmise töötasu andmed (TKindlS § 21 lg 11 p-d 3 ja 4). Avaldusele tuleb lisada tööandja maksejõuetuks tunnistamist ning töötaja nõude alust ja suurust tõendavad dokumendid ning töötaja kinnitus nõude suuruse kohta (TKindlS § 21 lg 12). Tööandja maksejõuetuks tunnistamist tõendavateks dokumentideks on mh tööandja pankroti korral ametlikult kinnitatud ärakiri kohtumäärusest pankroti väljakuulutamise kohta (TKindlS § 21 lg 2 p 1). Eespool nimetatud avalduses märgitud andmete (nt millal töösuhe algas ja lõppes) kasutamine ka vanemahüvitise määramisel ei ole välistatud.
34.4.Ringkonnakohus märgib, et seadusandjal on vanemahüvitise süsteemi loomisel suur kujundamisõigus. Näiteks on seadusandjal võimalik SKA-le kaasnevat halduskoormust vähendada seeläbi, kui vanemahüvitise õigust omavale isikule pannakse koormus tõendada asjaolu, millal ta töötas ning millise perioodi eest tasus Eesti Töötukassa talle tööandja 9(12)
3-18-1214 maksejõuetuse hüvitist ja arvestas sellelt sotsiaalmaksu. Tõendamiskoormuse ümberjagamisel ei nõuaks perioodi tuvastamine SKA-lt eelduslikult ülemäära suurt administratiivset ressurssi.
34.5.Kuna töötamiseperiood ja selle eest arvestatud sotsiaalmaks on võimalik välja selgitada ilma, et selle jaoks peaks kulutama ülemäära palju administratiivset ressurssi, ei ole tegemist kahe võrdlusgrupi erineva kohtlemise õigustamiseks väga kaaluka eesmärgiga.
35.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pidada kaalukaks eesmärgiks seda, et kaebajat tuleks ebasoodsamalt kohelda pelgalt seetõttu, et lisaks kaebaja grupile võib esineda teisi gruppe, kellel ei laeku tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaks vanemahüvitise aluseks oleval kalendriaastal või kui laekub, pole ta sellel kalendriaastal töötanud. Kaebaja kuulub gruppi, kus vanemahüvitis tuligi määrata selle kalendriaasta alusel, millal ta töötas ja mille eest Eesti Töötukassa tasus tööandja maksejõuetuse hüvitist ja arvestas sotsiaalmaksu.
35.1.Ringkonnakohus märgib, et teiste gruppide erineva kohtlemise vältimiseks on seadusandjal võimalik kohaldada teisi meetmeid. Kui töötajal tekkis õigus töötasule perioodil, mis tuleks vanemahüvitise suuruse määramisel arvesse võtta, kuid tööandja maksejõuetuse hüvitis ja sellelt tasutud sotsiaalmaks tasutakse vanemahüvitise saamise perioodil, on seadusandjal võimalik luua normistik vanemahüvitise ümberarvutamiseks. Näiteks ümberarvutamiseks nii vähendamise eesmärgil kui ka selle vältimiseks on riik loonud reeglid ja administratiivselt suutnud seda süsteemi hallata (vt PHS § 42). Eelnev arutluskäik ei oma praeguse kaasuse lahendamisel siiski määravat tähendust, kuna kaebaja eespool viidatud gruppi ei kuulu.
35.2.Ringkonnakohus lisab, et kui töötajal tekkis õigus töötasule perioodil, mis tuleks vanemahüvitise suuruse määramisel arvesse võtta, kuid tööandja maksejõuetuse hüvitis ja sellelt tasutud sotsiaalmaks tasutakse pärast vanemahüvitise lõppemist, on seadusandjal võimalik luua normistik, mille kohaselt makstakse tekkinud vahe tagantjärele. Seejuures on seadusandjal õigusrahu tagamiseks võimalik luua ka materiaalne tähtaeg, alates millest enam tagantjärele vanemahüvitise vahet ei maksta. Eelnev arutluskäik ei oma praeguse kaasuse lahendamisel määravat tähendust, kuna kaebaja eespool viidatud gruppi ei kuulu.
35.3.Asjaolu, et normi looja pole soovinud luua erinevaid mudeleid ja süsteemi ühetaolise vanemahüvitise suuruse loomiseks, ei ole kaalukas argument. Praegusel juhul ei nähtu, et tegemist oleks kas ületamatu raskuse või võimatu ülesandega. Normilooja võimuses on mh töötada välja normid, mis arvestaks ka eripäraste juhtumitega. Seda aga praegusel juhul tehtud pole.
36.Seletuskirjas märgitakse, et tegemist pole töötasuga ning see sarnaneb kahju hüvitamisele. Ringkonnakohtu hinnangul pole võrdlus kahju hüvitamisega kohane.
36.1.Vanemahüvitise eesmärk on mh tagada asendusissetulek alla kolmeaastast last kasvatavale inimesele (PHS § 32 lg 1). Ringkonnakohus nõustub, et formaalselt ei ole tööandja maksejõuetuse hüvitis töötajale töölepingu alusel rahas makstud töötasu ega muu tasu (sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lg 1 p 1; töölepingu seaduse § 28 lg 2 p-d 2 ja 3). Samas ei välista see tööandja maksejõuetuse hüvitist ja sellelt arvestatud sotsiaalmaksu käsitamist asendussissetulekuna PHS § 32 lg 1 mõttes. Vaidlusaluse hüvitise olemuse väljaselgitamisel tuleb arvestada selle objekti ja eesmärki ning arvutamise aluseid ja tingimusi (võrdluseks Euroopa Liidu õigusega, sotsiaalkindlustushüvitise määratlemise kohta vt nt EuKo asjas C-406/04, p 25; C-517/16, p 43).
10(12)
3-18-1214
36.2.Töötuskindlustus on sundkindlustuse liik, mille eesmärgiks on töötajate nõuete kaitse tööandja maksejõuetuse korral (TKindlS § 2). Olemuselt on vaidlusalune hüvitis mõeldud selleks, et töötajale osaliselt hüvitada tööandja maksejõuetuse korral saamata jäänud töötasu, puhkusetasu ja muude hüvitised (TKindlS § 20 lg 1 ja § 22; SMS § 2 lg 1 p 8). Isik töötas ja tal tekkis nõudeõigus tööandja vastu, kuid tulenevalt tööandja maksejõuetusest maksab hüvitise Eesti Töötukassa. Töötajal säilib nõue tööandja vastu üksnes osas, milles Eesti Töötukassa ei maksnud tööandja maksejõuetuse hüvitist. Seetõttu puudub töötajal (sh vanemahüvitise saajal) võimalus saada suuremat töö- ja puhkusetasu või muud hüvitist, samuti ei tasutaks tema eest suuremat sotsiaalmaksu. Ka liidu õigusest järeldub, et vaidlusaluse hüvitise olemus on tagada töötaja töölepingust või töösuhtest tulenevate rahuldamata jäänud nõuete väljamaksmine (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. a direktiiv 2008/94 art 4).
36.3.Töötuskindlustust (sh tööandja maksejõuetuse hüvitist) rahastatakse sihtotstarbeliselt töötuskindlustusmaksetest ning seda maksvad töötajad ja tööandjad (TKindlS § 4 lg 1). Töötuskindlustusmaksetest on moodustatud sihtfond (TKindlS § 36 lg 2). Sihtfondist makstakse tööandja maksejõuetuse hüvitist ja sellelt arvutatud sotsiaalmaksu (TKindlS § 38 lg 2 p 1). Tegemist pole seega ka tavapärase riigi antud abiga. Vahendid, mille eest tööandja maksejõuetuse hüvitist ja sotsiaalmaksu tasutakse, kogutakse töötajatelt (sh kaebajalt) ja tööandjatelt (määrade kohta vt TKindlS § 40 lg-d 1 ja 2).
36.4.Seadusandja on hüvitise suurusele ette näinud ülemmäära (TKindlS § 20 lg-d 3–5). Kui tegemist on pikema töötamisperioodiga ja suurema tasuga, ei kata hüvitis eelduslikult kogu saamata jäänud tulu. Praeguses kaasuses jäi osa tulust hüvitamata (vt käesolev otsus, p-d 2 ja 3).
36.5.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et võrreldavad grupid on küllaltki sarnases olukorras.
37.Käesoleva otsuse p-s 36 kirjeldatu ilmestab ringkonnakohtu hinnangul seda, et vanemahüvitise suuruse määramisel tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksuga arvestamata jätmine paneb kaebaja grupi märgatavamalt halvemasse olukorda kui selle grupi, kelle eest tööandja tasus sotsiaalmaksu ja mis võeti vanemahüvitise suuruse arvestamise aluseks. Tööandja maksejõuetuse hüvitise maksmine ja sellelt arvestatud sotsiaalmaksu tasumine, sh laekumise aeg ei sõltu reeglina töötajast, vaid teiste isikute ja organite tegevusest. Eelduslikult pole töötaja võimuses muuta tööandjat maksejõuliseks. Pankroti välja kuulutamine ja pankrotimenetluse lõpetamine raugemise tõttu sõltub pankrotiavalduse lahendamisest kohtumenetluses. Tööandja maksejõuetuse hüvitise tasumine ja sellelt arvestatud sotsiaalmaksu laekumine sõltub Eesti Töötukassa tegevusest. Sotsiaalmaksu võimaliku hilisema laekumise risk ja sellega kaasnevad õiguslikud tagajärjed jäetakse praegusel juhul üksnes töötaja ja vanemahüvitise õigust omava isiku kanda. Viimati märgitud asjaolu suurendab võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsust.
38.Kohtlemise raskuse juures tuleb mh arvestada asjaoluga, et töötaja on eelduslikult töösuhte nõrgem pool. Põhjendatud ei ole heita töötajale ette, et ta ei ütle töölepingut koheselt üles, kui tööandja tasu ei maksa. Eeldada ei saa, et töötajal oleks võimalik koheselt leida uus töökoht. Töötaja on lepingulises suhtes tööandjaga ja ta võib eeldada, et teine pool täidab enda lepingust tulenevaid kohustusi. Töötajalt ei saa eeldada ka seda, et ta teaks tööandja tegelikku majanduslikku olukorda ja võimekust lepingust tulenevaid kohustusi täita. Kui töötaja jääb ilma töötasust, eelduslikult raskendab see tema olukorda. Töötaja olukorda raskendab ka see, et tööandja maksejõuetuse hüvitis ei pruugi katta kogu saamata jäänud 11(12)
3-18-1214 töötasu, puhkusetasu ega muud hüvitist (vt ka käesolev otsus, p-d 2 ja 3). Sellest tulenevalt makstakse ka sotsiaalmaksu mitte täies ulatuses, vaid osaliselt. Eelnevast sõltub omakorda vanemahüvitise suurus.
39.Seletuskirjast ei nähtu võimalikku kokkuhoidu riigieelarvele ega seda õigustavaid põhjendusi. Eelduslikult ei olnud tegemist ka sedavõrd märkimisväärse kokkuhoiuga, mis oleks vanemahüvitise süsteemi ülalpidamiseks hädavajalik ning mis oleks olnud seadusandja kaalutluseks, kohtlemaks gruppe erinevalt. Kui kaebaja grupp peaks saama suurema vanemahüvitise, eelduslikult ei ohustaks see vanemahüvitise süsteemi jätkusuutlikku toimimist.
40.Arvestades eeltoodut ja seda, et võrreldavate gruppide ainus erinevus seisneb selles, et kaebaja grupi sotsiaalmaksu tasus Eesti Töötukassa ja võrdlusgrupi sotsiaalmaksu tasus tööandja, ei õigusta ringkonnakohtu hinnangul süsteemi administreerimise lihtsus ja kulude võimalik kokkuhoid praegusel juhul PHS § 37 lg 3 teisest lausest tulenevat erinevat kohtlemist. Ringkonnakohus tunnistab asjassepuutuva sätte põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätab selle kohtuasja lahendamisel kohaldamata (HKMS § 158 lg 4, § 162 lg 2). III
41.Kuna SKA tugines kaebaja vanemahüvitise suuruse vähendamisel PHS § 37 lg 3 teisele lausele, mille ringkonnakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata, tuleb kaebus rahuldada ja vaidlustatud otsus tühistada. SKA-l ei olnud alust kaebaja vanemahüvitist PHS § 37 lg 3 teise lause alusel vähendada.
42.SKA tühistas vaidlustatud otsusega 22. jaanuari 2018. a otsuse nr 3, millega määrati kaebajale ühe kalendrikuu hüvitise suuruseks 3087 eurot ja 85 senti. Seejärel määras SKA 27. veebruari 2018. a otsusega nr 4 kaebajale ühe kalendrikuu hüvitise suuruseks 2415 eurot ja 16 senti. Kuna pärast vaidlustatud otsuse tühistamist kehtib 22. jaanuari 2018. a otsus nr 3, tuleb SKA-l otsustada kaebajale juurdemaksmisele kuuluva summa üle.
43.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kaebaja palus halduskohtus vastustajalt välja mõista esindajatasu 2223 eurot ja 60 senti (sisaldab käibemaksu). Õigusabi osutati 10,9 h-d, mis koosnes vaideotsuse analüüsist, kaebuse koostamisest ja täiendamisest, vastaspoole seisukohaga ja kohtumäärusega tutvumisest (tl 48). Kaebaja palub ringkonnakohtus vastustajalt välja mõista esindajakulud 1244 eurot ja 40 senti (sisaldab käibemaksu) ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 15 eurot. Õigusabi osutati 6,10 h-d, mis koosnesid halduskohtu otsuse analüüsist ja apellatsioonkaebuse koostamisest. Seega on kaebaja kahes kohtuastmes kandnud esindajakulusid 3468 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist vajalike ja põhjendatud menetluskuludega ja need tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot tuleb tagastada, kuna vaidlus on lõivuvaba (riigilõivuseadus § 22 lg 2 p 2; HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8).
(allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.