XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 09.01.2018 otsuse nr 376105 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks võtta arvesse ja maksta kaebajale tagasiulatuvalt alates 01.01.2018 pensionilisa laste kasvatamise eest
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja SA
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 02.10.2018 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus rahuldamata Halduskohtu 02.10.2018 otsus haldusasjas nr 3-18-109 muutmata.
ning
Tallinna
2.Menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.04.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-18-109 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Seoses töövõime kaotusega oli XX-le määratud töövõimetuspension, mida maksti kuni 25.06.2016. Vanaduspensioniikka jõudmisega seoses määrati talle alates 26.06.2016 vanaduspension. Kuna XX-le arvutatud vanaduspensioni summa oli väiksem, kui seni talle makstud töövõimetuspensioni summa, hakati talle maksma vanaduspensioni töövõimetuspensioni suuruses summas. Seoses riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) muudatustega tekkis XX-l õigus saada pensionilisa kahe lapse kasvatamise eest (RPKS § 24 lg 11 p 11). Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 09.01.2018 otsusega nr 376105 määrati XX-le pensionilisa laste kasvatamise eest. Samas otsustati jätkata pensioni maksmist senise säilitatud pensioni summa suuruses, sest vanaduspensioni summale kahe lapse kasvatamise eest täiendavalt makstava summa liitmisel oleks makstavaks vanaduspensioniks jätkuvalt väiksem summa kui säilitatud pensionisumma. Säilitatud pensionile laste kasvatamise eest pensionilisa juurde ei arvestata.
2.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus SKA 09.01.2018 otsus tühistada ning kohustada SKA-d võtma arvesse ja maksma alates 01.01.2018 tagasiulatuvalt välja pensionilisa laste kasvatamise eest. Kaebajal on kaks last, kes on sündinud 1977. ja 1985. aastal. Kaebajale on määratud pension laiendatud staaži, st 30-aastase pensioniõigusliku staaži alusel. Ka neil isikutel tekib vanaduspensioniea saabudes õigus pensionilisale. SKA veebilehel on selgitatud, et nendele, kelle pension on määratud enne 01.01.2018, arvestatakse täiendav pensionilisa automaatselt. Seadusest ei nähtu, et laste kasvatamise eest ei maksta pensionilisa säilitatud pensioni puhul. Kaebajat koheldakse teiste pensionäridega võrreldes ebavõrdselt.
3.Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata. Kuni 01.01.2017 kehtinud RPKS v.r § 18 lg 1 kohaselt arvutati töövõimetuspensioni püsivalt töövõimetu isiku pensioniõigusliku staaži ja kindlustusosakute summa alusel või 30-aastase pensioniõigusliku staaži alusel. Pensioni suuruse arvutamisel võeti aluseks suurem pensionistaažidest. Kuni 25.06.2016 maksti kaebajale töövõimetuspensioni 30-aastase pensioniõigusliku staaži alusel. Pensioniikka jõudes määrati kaebajale vanaduspension. Vanaduspension koosneb kolmest osast: baasosast, staažiosast ja kindlustusosast. Kaebaja vanaduspensioni suuruseks saadi 293,6679 (baasosa 153,3035, pensioniõigusliku staaži osa 23 x 5,514 ning kindlustusosa 2,456 x 5,514). Arvestades, et töövõimetuspensioni summa, mida kaebajale enne vanaduspensionile jäämist maksti (318,72 eurot), osutus suuremaks, kui talle arvestatud vanaduspensioni summa, maksti kaebajale vanaduspensioni varem makstud töövõimetuspensioni suuruses. Säilitatud pensionisumma indekseeriti 01.04.2017 ja pensioni suuruseks kujunes 334,91 eurot. 01.01.2018 jõustus RPKS § 24 lg 11 p 11, millest tulenevalt tekkis isikul, kellele oli RPKS alusel määratud vanaduspension, õigus pensionilisale ühe pensioni aastahinde suuruses iga
2(6)
3-18-109 lapse kohta, kes on sündinud enne 01.01.2013 ning keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat. Kaebajal on õigus pensionilisale kahe lapse eest. Vaidlustatud otsusega arvestati kaebaja tegeliku staaži alusel arvestatud vanaduspensionile juurde pensionilisa kahe lapse eest ja tema pensionistaaži alusel makstava pensioni suuruseks tuli 320,2386 eurot. Seega oleks tema vanaduspension koos laste eest juurde määratava pensionilisaga olnud jätkuvalt väiksem talle makstavast säilitatud pensionist (334,91 eurot). Seepärast jätkati kaebajale säilitatud pensioni maksmist. RPKS v.r § 19 lg 3 ja RPKS § 24 lg 11 koosmõjust tulenevalt ei näe RPKS ette pensionilisa maksmist säilitatud pensioni puhul. Pensionilisa arvutatakse ja makstakse üksnes isiku tegeliku pensionistaaži alusel arvutatud pensioni puhul.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 02.10.2018 otsusega kaebuse, tühistas SKA 09.01.2018 otsuse nr 376105 ning kohustas SKA-d võtma arvesse ja maksma kaebajale pensionilisa kahe lapse kasvatamise eest tagasiulatuvalt alates 01.01.2018. RPKS § 24 lg 11, mille alusel tekkis võimalus arvestada vanaduspensionile juurde laste kasvatamise eest pensionilisa, jõustus algses redaktsioonis 01.01.2013. Sätte kohaselt tuli pensionilisa arvestada juurde nii vanaduspensionile, töövõimetuspensionile kui toitjakaotuspensionile. Kuna pensionilisa laste kasvatamise eest nähti ette RPKS v.r § 18 lg 1 p 1 alusel määratud töövõimetuspensioni puhul, kaebajale maksti töövõimetuspensioni aga RPKS v.r § 18 lg 1 p 2 alusel, ei arvestatud kaebajale määratud töövõimetuspensionile juurde lisa laste kasvatamise eest. Kaebajal tekkis õigus pensionilisale vanaduspensioniikka jõudmisel, s.o 26.06.2016. Arvestades, et kaebaja reaalset tööstaaži arvesse võttes olnuks tema vanaduspension senisest töövõimetuspensioni summast väiksem, maksti kaebajale vanaduspensioni varasemalt saadud pensioni summa suuruses (RPKS v.r § 19 lg-d 2 ja 3). Sisuliselt tähendab see seda, et kaebajale säilitati sama suur pensionisumma teist liiki pensioni (vanaduspensioni) määramisel (nn säilitatud pension). Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja nn säilitatud pensionile oleks alates 26.06.2016 arvestatud juurde pensionilisa laste kasvatamise eest. Samuti ei ilmne asja materjalidest, et laste kasvatamise eest oleks kaebajale arvestatud juurde pensioniõiguslikku staaži. Õige pole vastustaja seisukoht, et RPKS kehtivast redaktsioonist tulenevalt ei saa pensionilisa laste kasvatamise eest juurde arvestada nn säilitatud pensioni puhul. RPKS § 24 lg 1 1 näeb ette kõnealuse pensionilisa saamise õiguse RPKS alusel määratud vanaduspensionile ja RPKS § 21 lg 1 p 1 alusel arvutatud toitjakaotuspensionile. RPKS § 24 lg 11 kohaselt on seega vanaduspensioni korral õigus pensionilisale kõigil neil isikutel, kellele on RPKS alusel määratud vanaduspension ja kelle puhul on täidetud vähemalt üks RPKS § 24 lg 11 p-des 1, 11 või 2 nimetatud tingimus. RPKS § 24 lg 11 ei erista pensionilisa saamise õigust sõltuvalt sellest, mil viisil on vanaduspensioni summa kujunenud või millises summas isikule vanaduspensioni makstakse. Kaebajale on RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspension määratud RPKS §-de 36-38 ja 60 alusel. Seadusest ei tulene, et nn säilitatud pensioni tuleks käsitada mingi muu pensionina, kui seda on vanaduspension. Seega, kuna kaebaja saab RPKS alusel määratud vanaduspensioni, on tal õigus pensionilisale laste kasvatamise eest, olgugi, et selle summa on suurem, kui võimaldaks tema tegelik tööstaaž.
5.Sotsiaalkindlustusamet palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 02.10.2018 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited. Kohus on otsuses leidnud, et kaebajal tekkis õigus pensionilisale juba alates vanaduspensioni määramisest 26.06.2016. Kuigi kohus ei teinud perioodi 26.02.2016-31.12.2017 osas otsust, tuleb siiski märkida, et kohtu eeltoodud seisukoht ei ole õige. Kogumispensionide seaduse, riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sellega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse (jõust 01.01.2013) § 2 p-dega 4 ja 5 täiendati RPKS v.r §-i 24 lg-ga 11, mis nägi ette pensionilisa maksmise laste kasvatamise eest. Samal ajal jõustus ka RPKS v.r § 24 lg 5, mille kohaselt pensionilisa ei maksta, kui sama lapse kohta on arvestatud RPKS § 28 lg 2 p 12 alusel pensioniõiguslikku staaži. Kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka oli arvatud kahe lapse kasvatamise eest kokku neli aastat. Seega puudus tal õigus pensionilisale RPKS v.r § 24 lg 11 p-de 1 ja 2 alusel. RPKS § 24 lg 11 p 11 jõustus 01.01.2018, kuid nimetatud säte oli vastu võetud, presidendi otsusega välja kuulutatud ja Riigi Teatajas ilmunud 2012. aastal ning sätte teksti ei ole alates selle vastu võtmisest muudetud. Kogumispensionide seaduse, riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sellega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu SE 213 seletuskiri selgitas p 11 osas järgnevat: „Isiku personaalseid töötamise andmeid arvestatakse vanaduspensioni suuruse arvutamisel, aga ka sellise töövõimetus- ja toitjakaotuspensioni suuruse arvutamisel, kui ei kasutata eelnimetatud kokkuleppelist 30-aastast pensioniõiguslikku staaži. Nagu eelpool märgitud, rahvapensioni puhul isiklikke töötamise andmeid ei arvestata. Seetõttu arvestatakse pensionilisa juurde vanaduspensionile, RPKS § 18 lõike 1 punkti 1 alusel arvutatud töövõimetuspensionile ja RPKS § 21 lõike 1 punkti 1 alusel arvutatud toitjakaotuspensionile. Vanaduspensioni puhul arvestatakse pensionilisa juurde nii ennetähtaegsele kui ka edasilükatud vanaduspensionile. Samuti arvestatakse pensionilisa juurde soodustingimustel vanaduspensionile (puudega lapse või kolme, nelja, viie ja enama lapse kasvatamise eest ja hüpofüsaarse kääbuskasvuga isiku soodustingimustel vanaduspensionile). Kokkuvõtvalt, pensionilisa määratakse isikule, kelle pensioni suuruse arvutamine toimub isiku enda või toitja isikliku pensionistaaži ja arvestatud/makstud sotsiaalmaksu alusel arvestatud aastakoefitsentide kaudu“. Kuna RPKS § 24 lg 11 p 11 sõnastust ei ole pärast selle vastu võtmist muudetud, siis väljendavad seletuskirjas toodud seisukohad seadusandja tahet ja kehtivad ka tänasel päeval. Kohtu tõlgendus, et RPKS § 24 lg 11 ei erista pensionilisa saamise õigust sõltuvalt sellest, mil viisil on vanaduspensioni summa kujunenud või millises summas on isikule vanaduspensioni makstakse, ei ole kooskõlas RPKS § 24 lg 11 sätestamise eesmärgiga tasandada olukorda, kus vanemaid koheldi sõltuvalt lapse sünniajast erinevalt. Eelnõu SE 213 seletuskirjast nähtub: „Praegune seadusandlus ei võimalda arvestada 1991. aastal ja hiljem sündinud lapse vanemale täiendavat kaheaastast pensioniõiguslikku staaži. Eelnõuga muudetakse olukorda ning antakse nendele vanematele õigus saada pensionilisa kahe aastahinde vääringus alates 2013. aastast. Alates 2015. aastast tagatakse ühele vanematest, kelle laps on sündinud enne 2013. aastat, täiendav pensionilisa ühe aastahinde väärtuses. Seega tasandab 2013. aastast makstav pensionilisa olukorda, kus vanemaid koheldi sõltuvalt lapse sünniajast erinevalt. /---/ Erinevuste vältimiseks ja ühetaoliste tingimuste kehtestamiseks rakendatakse alates 2013. aastast kahe aastahinde suuruse pensionilisa maksmist 31.12.1980-31.12.2012 sündinud laste kasvatamise eest. Lisaks eeltoodule makstakse 1. jaanuarist 2015. a veel täiendavat pensionilisa ühe aasta väärtuses kõikide laste eest, kes on sündinud enne 2013. aastat. Seega 4(6)
3-18-109 hakatakse ühele vanemale maksma pensionilisa, mille suuruseks on kokku kolm aastahinnet. /---/ Eeltoodu kaudu väärtustab riik vanemaid pensionikindlustuses ühetaolisel alusel, kuivõrd võrdsustab erinevate põlvkondade panused laste kasvatamisel“. Kohtu tõlgenduse tulemusena tekiks taas olukord, kus pensionilisa maksmine on sisuliselt seatud sõltuvusse laste sünniajast. Nt võtame 2 isikut, kellele makstakse nn säilitatud vanaduspensioni. Ühe laps on sündinud aastal 1988 ja teisel 1995. Esimesel arvatakse lapse kasvatamise eest kaks aastat pensioniõigusliku staaži hulk (pensioniõiguslikku staaži arvestatakse kuni 31.12.1998 ja selleks ajaks on ta 1988. aastal sündinud last 8 aastat kasvatanud). Teisel aga on õigus pensionilisale kahe pensioni aastahinde suuruses, sest ta pole enne 01.01.1999 last 8 aastat kasvatanud ja tema osas rakendub RPKS § 24 lg 11 p 1. Esimesel isikul suureneb seoses lapse kasvatamisega tema tegelik pensioniõiguslik staaž kahe aasta võrra, kuid ei suurene makstav nn säilitatud vanaduspension. Teisele isikule makstakse pensionilisa lisaks nn säilitatud pensionile, mille tulemusena suureneb talle makstav nn säilitatud vanaduspension kahe pensioni aastahinde suuruses summas. Ilmselgelt ei ole selline nn säilitatud pensioni suuruse laste sünniajast sõltuvusse seadmine olnud seadusandja eesmärgiks.
6.XX palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja on jätnud arvestamata RPKS § 24 lg 11 p 11, mis näeb ette, et määratud vanaduspensionile arvestatakse juurde täiendava pensionilisa iga lapse kohta, kes on sündinud enne 01.01.2013 ja keda on kasvatatud vähemalt 8 aastat. Kaebaja vastab nendele tingimustele. Vastustaja viited eelnõu seletuskirjale on meelevaldsed. Seletuskirjas toodu ei vasta RPKS § 24 lg 11 p 11 sõnastusele. Seadusandja tahe ei saa olla suunatud sellele, et olles üles kasvatanud 2 last ja sunnitud olema 9 aastat täielikul töövõimetuspensionil (millest 6 aastat raske puudega), mille tõttu pole õnnestunud välja teenida nõutavat pensioniõiguslikku staaži, ei laiene kaebajale seaduses sõnaselgelt väljendatud õigus pensionilisale laste kasvatamise eest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Kaebaja on taotlenud pensionilisa määramist RPKS § 24 lg 11 p 11 alusel alates 01.01.2018. Seega ei hakka ringkonnakohus kontrollima halduskohtu otsuse õigsust osas, mis puudutab halduskohtu seisukohta, et kaebajal tekkis õigus pensionilisale juba 26.06.2016. Vastav arutlus väljub kaebuse piiridest.
9.Vastustaja ei vaidle vastu sellele, et RPKS § 24 lg 11 p 11 on kohaldatav ka kaebaja suhtes, kuid leiab, et pensionilisa ei saa täiendavalt juurde maksta nn säilitatud pensionile. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sellist piirangut RPKS-st ei tulene. Kaebajale on vanaduspension määratud ja välja arvutatud RPKS alusel. Vanaduspensioni suuruse kujunemine ei oma RPKS § 24 lg 11 p 11 kohaldamisel tähtsust. Samuti ei oma selle sätte puhul tähtsust, kas laste eest on arvestatud ka pensioniõiguslikku staaži. RPKS § 24 lg-st 5 tuleneb vastav piirang üksnes § 24 lg 11 p 1 alusel makstavale pensionilisale.
5(6)
3-18-109 Kuni 01.01.2013 polnud laste kasvatamise eest pensionilisa ette nähtud, vaid RPKS v.r § 28 lg 2 p 12 alusel arvestati pensioniõigusliku staaži hulka kaks aastat iga lapse kohta. 01.01.2013 jõustusid RPKS ja kogumispensionide seaduse muudatused ning RPKS-i täiendati laste kasvatamisega seoses § 24 lg 11 p-dega 1 ja 2. Vastustaja poolt viidatud seletuskirja SE 213 kohaselt oli muudatuse eesmärgiks tasandada olukorda, kus vanemaid koheldi sõltuvalt lapse sünniajast erinevalt. Lisaks oli ette nähtud, et 01.01.2015 jõustub § 24 lg 11 p 11, mille osas oli seletuskirjas märgitud, et 2015. a-st makstav täiendav üheaastane pensionilisa näitab riigipoolset lapse kasvatamise väärtustamist pensioni täiendava suurendamise tõttu. Hiljem lükkas Riigikogu RPKS § 24 lg 11 p 11 jõustumise edasi kuni 01.01.2018. Eelnõus oli kõnealuse normi kohta selgituseks öeldud järgmist: „Seega, alates 2015. aastast makstakse vanemale täiendavat pensionilisa ühe aastahinde suuruses. Nimetatud mehhanism on oluline just praegustele pensionäridele, kelle pensioni suuruses on kaks pensioniõigusliku staaži aastat juba arvesse võetud. Nende pension suureneb 2015. aastast veel ühe aastahinde ulatuses. Säte jõustub erinevalt teistest sätetest aastast 2015, kuivõrd selle realiseerimine on seotud mahukate riigieelarveliste kuludega“. RPKS § 24 lg 11 p 11 kehtestamise eesmärgiga ei ole kooskõlas tõlgendus, kus pensionilisa ei arvestata täiendavalt juurde vanaduspensioni määramise otsuses paika pandud pensionisummale, vaid hoopis tegeliku staaži alusel arvestatud pensionile. Laste kasvatamise väärtustamisega pole tegemist juhul, kui laste kasvatamine pensioni suurusele faktilist mõju ei avalda.
10.Vastustaja poolt toodud viited eelnõu SE 213 seletuskirjale ei lükka ringkonnakohtu eeltoodud tõlgendust ümber. Need puudutavad eelkõige 01.01.2013 aset leidnud muudatuste põhjusi, mitte aga 01.01.2015 jõustuma pidanud täiendavat pensionilisa. 2013. a-l toimunud reformid olid ulatuslikumad ning puudutasid muu hulgas kogumispensionide seaduse muutmist ja seeläbi täiendavate riigipoolsete maksete tegemist lapsevanema pensionisambasse. RPKS § 24 lg 11 p 11 eesmärgiks oli aga anda kõigile raha juurde. Seetõttu nähtigi ette selle hilisem jõustumine. Vastustaja poolt esile toodud näide võimalikust isikute ebavõrdsest kohtlemisest ei tohiks RPKS § 24 lg 11 p 11 õigel kohaldamisel aset leida. Nagu eelnevalt öeldud, on selle sätte alusel õigus pensionilisale igal vanaduspensionäril, kellel on lapsed sündinud enne 01.01.2013 ning keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat. Pensionilisa tuleb juurde arvestada tegelikult makstavale pensionile ning tähtsust ei oma, kas lapsi on arvesse võetud pensionistaaži arvutamisel.
11.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.