3-17-877/48 - Korrakaitse - Vanglad - Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

4.Tartu Halduskohus rahuldas 16.05.2018. a otsusega kaebuse osaliselt ja tühistas Viru Vangla 22.02.2017. a käskkirja resolutsiooni p-i 2 (karistuse määramine Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumise eest). Halduskohus märkis, et vaidlustatud käskkirjaga on kaebajale määratud kaks distsiplinaarkaristust kahe erineva distsiplinaarsüüteo eest. Kummagi distsiplinaarkaristuse õiguspärasus ei sõltu teise määratud karistuse õiguspärasusest. VangS § 67 p 1 rikkumise osas ei ole pooltel vaidlust selles, et kaebaja jättis täitmata vanglaametniku korralduse tõsta teler lauale. Kaebaja peab selle teo eest määratud karistust õigusvastaseks seetõttu, et tema hinnangul oli tal õigus jätta antud korraldus täitmata. Halduskohus viitas Riigikohtu praktikale, mille kohaselt saab korralduse täitmata jätmine kinnipeetava poolt olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele. Kaebaja tugineb sellele, et teler ei kuulunud talle ja seetõttu ei olnud tal õigust telerit puutuda. Halduskohus ei nõustunud sellega, et kaebajale antud korraldus oleks kohustanud kaebajat toime panema õigusrikkumist ja see oli ilmselge. Kaebaja viitab kodukorra p-le 8.2.2, mille järgi kinnipeetaval on keelatud kasutada teiste isikute asju. Halduskohus leidis, et see säte ei keela kinnipeetaval tegutsemast vanglaametniku korraldusel. Halduskohus asus seisukohale, et kui kaebaja arvates oli talle antud korraldus õigusvastane, siis oleks tulnud tal korraldus täita ning esitada oma vastuväited pärast seda. Seega on vastustaja õigesti leidnud, et kaebaja on pannud toime distsiplinaarsüüteo. Kodukorra punkti 1.12.8 rikkumise ehk ebaviisaka käitumise osas märkis halduskohus, et tal puudub võimalus täpselt kindlaks teha, millise lause kaebaja valvurile ütles. Valvuri ettekande kohaselt olid kaebaja sõnad „kui ta ükskord välja saab, siis tuleb minu koju ja näitab, kuidas lappe liigutatakse“. Ettekande kohaselt ei tundnud valvur ennast kaebaja sõnadest ohustatuna ega solvatuna. Kaebaja väitel ta sellist sõnastust ei kasutanud, vaid küsis valvurilt, mida valvur tunneks, kui kaebaja tema kodus nii käituks. Kaebaja väidet ei ole võimalik tõendada. Halduskohtu hinnangul ei ole olukorras, kus asja lahendamine sõltub sõnastuse nüanssidest, sündmus toimus ligikaudu aasta ja neli kuud varem ning objektiivseid tõendeid (näiteks helisalvestis) toimunu kohta ei ole, võimalik ka täiendavate tõendite kogumine. Halduskohus ei pidanud faktiliste asjaolude tuvastamiseks piisavaks üksnes valvuri ettekannet, kuna vangla keskkonnast tulenevalt ei saa kummagi poole puhul inimlikel põhjustel eeldada täielikku objektiivsust. Halduskohus asus seisukohale, et olenemata sellest, milliseid sõnu kaebaja täpselt

10.Kaebaja arvates asus halduskohus otsuses ebaõigele seisukohale, et tal oli kohustus kambris televiisor ümber paigutada. A. Sagadi arvates oleks valvur pidanud kõigepealt küsima, kellele televiisor kuulub, sest kaebajal ei ole õigust võõraid esemeid puudutada. Vanglaametniku korraldus oli õigusvastane, mistõttu ei olnud kaebajal kohustust seda täita ja halduskohus oleks pidanud tühistama Viru Vangla 22.02.2017. a käskkirja nr 6-3/186-1 tervikuna. Ringkonnakohus A. Sagadi seisukohaga ei nõustu ja leiab, et halduskohus jättis õigesti vaidlusaluse haldusakti tühistamata osas, mis puudutas VangS § 67 p 1 rikkumist. Nimetatud rikkumine seisnes selles, et A. Sagadi ei täitnud 23.01.2017 valvuri korraldust asetada kambris raamatuhunniku otsas olev teler lauale. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud vaidlust selle üle, et kaebaja jättis 23.01.2017 täitmata vanglaametniku korralduse tõsta teler raamatute otsast lauale. Kaebaja leidis, et tal oli õigus jätta korraldus täitmata. Kehtiva kohtupraktika kohaselt saab korralduse täitmata jätmine kinnipeetava poolt olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt. näiteks Riigikohtu lahendid haldusasjades nr 3-3-2-1-15 ja nr 3-3-1-103-06). HMS § 63 lg 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan või haldusakti adressaat, seda ei ole andnud pädev haldusorgan, see kohustab toime panema õigusrikkumise, sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kaebaja tugines väitele, et vaidlusalune teler ei kuulunud talle ja seetõttu ei olnud tal õigust telerit puutuda ning korraldust täita. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et selline kaebaja põhjendus korralduse mittetäitmiseks saaks HMS § 63 lg-s 2 sätestatud haldusakti tühisuse alustest olla seotud selle alusega, et haldusakt kohustab toime panema õigusrikkumise. Ringkonnakohus, nagu ka halduskohus, ei nõustu aga sellega, et kaebajale sellises olukorras antud korraldus kohustas teda toime panema õigusrikkumise ja see, et tegemist oleks olnud õigusrikkumisega, oli ilmselge. Kaebaja viide vangla kodukorra p-le 8.2.2, mille järgi kinnipeetaval on keelatud kasutada teiste isikute asju, ei muuda talle 23.01.2017 antud korraldust veel õigusvastaseks ega tühiseks, sest säte reguleerib kinnipeetava enda otsustusõiguse alusel toimuvat tegevust, mitte aga kinnipeetava tegutsemist vanglaametniku korraldusel. Halduskohus on samuti põhjendatult viidanud sellele, et asja kasutamise all mõistetakse siiski üldiselt asja kasulike omaduste tarbimist ning teleri paigutamine kambris teise kohta vanglaametniku korraldusel ei ole võõra asja kasutamine. Kuna korralduse täitmata jätmine ei olnud õigustatud, siis leidis vangla

11.Viru Vangla apellatsioonkaebuses leitakse, et halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui sedastas vaidlustatud otsuses, et kaebaja ei pannud toime 22.02.2017. a käskkirja resolutsiooni p-s 2 nimetatud distsiplinaarsüütegu. Vastustaja ei nõustu halduskohtu käsitlusega ähvardava väljendi olemuse kohta ning leiab, et verbaalsele ähvardusele annab veenvuse situatsioon, olustik, ähvardaja hoiak või kõnemaneer, mis ei pruugi kajastuda siis, kui verbaalne ähvardus kirja panna. Ringkonnakohus vangla seisukohaga ei nõustu ja leiab, et halduskohus tühistas õigesti vaidlusaluse haldusakti osas, mis puudutas A. Sagadi poolt vangla kodukorra p 1.12.8 väidetavat rikkumist. Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 kohaselt oli kinnipeetaval keelatud käituda ebaviisakalt ning kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid või žargooni. Vastustaja heitis kaebajale ette kodukorra punkti 1.12.8 rikkumist ehk ebaviisakat käitumist, mis seisnes selles, et kaebaja kasutas vangla arvates suhtlemisel vanglaametnikuga ähvardavat väljendit. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud kaebaja 23.01.2017 hommikuse loenduse ajal rahul valvuri käitumisega, kuna valvur lükkas jalaga kambri põrandal olevat eset, mis vastustaja sõnul oli põrandalapp, kaebaja sõnul aga käterätik. Käskkirja kohaselt ütles A. Sagadi sellepeale valvurile, et: „kui ta ükskord välja saab, siis ta näitab valvurile, kuidas lappe liigutatakse“. Halduskohus märkis samas oma otsuses õigesti, et tal puudub võimalus kindlaks teha, millise lause kaebaja valvurile täpselt ütles. Valvur F. Müüri 23.01.2017. a ettekande järgi olid kaebaja sõnad: „kui ta ükskord välja saab, siis tuleb minu koju ja näitab kuidas lappe liigutatakse“. Kaebaja väitis, et sellist sõnastust ta ei kasutanud, vaid küsis valvurilt, mida valvur tunneks, kui kaebaja tema kodus nii käituks. Ettekande kohaselt ei tundnud aga valvur ennast kaebaja sõnadest kuidagi ohustatuna ega solvatuna. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et olenemata sellest, milliseid sõnu kaebaja täpselt kasutas, ei saa kaebajale ilmselt ette heita ähvardava väljendi kasutamist vangla kodukorra p 1.12.8 mõttes. Isegi kui kaebaja kasutas valvuri poolt tsiteeritud sõnu, on tegemist liiga ebamäärase väljendiga, et pidada seda ähvarduseks. Halduskohus märkis õigesti, et kinnipeetava kavatsust külastada valvurit ja näidata mingit tegevust ei saa alati tõlgendada ähvardusena, seda enam, et valvur seda ise ähvarduse või solvanguna ei tajunud. Isegi vaidlusaluses käskkirjas on märgitud, et kui valvur oleks tundnud end ohustatuna, siis oleks vastustajal olnud põhjust algatada kinnipeetava suhtes kriminaalmenetlus. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei sisalda kaebaja sõnad endas selget viidet sellele, et kaebajal oleks olnud kavas tekitada valvurile mingil moel kahju ja kaebaja enda väitel tema poolt kasutatud sõnadest ei ole ka kuidagi võimalik välja lugeda seda, nagu oleks kaebaja valvurit ähvardanud. Võimaliku etteheite esitamine küsimusena, kas teine isik oma kodus toimiks nii või kas talle meeldiks, kui tema kodus ka nii käitutakse, on tavasuhtluses samuti levinud ning seda ei peeta ähvardavaks või selgelt ebaviisakaks käitumiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ebaviisakas käitumine distsiplinaarsüüteona peab ületama teatava intensiivsuse taseme ning see, et kaebaja oleks ilmselt saanud käituda ka teisiti, ei tähenda veel, et kaebaja on valvuri tegevusele reageerides kindlasti pannud toime distsiplinaarsüüteo.