Ander Sagadi kaebus Viru Vangla 22.02.2017.a käskkirja nr 6-3/186-1 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Ander Sagadi Vastustaja Viru Vangla, esindaja Agu Rillo
Resolutsioon
1.Mitte lubada kaebajal täiendada kaebust 18. ja 22.04.2018.a avaldustes nimetatud tuvastamisnõuetega.
2.Rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada Viru Vangla 22.02.2017.a käskkirja nr 6-3/186-1 resolutsiooni punkt 2 (karistuse määramine Viru Vangla kodukorra punkti 1.12.8 rikkumise eest).
3.Jätta menetluskulud võrdsetes osades kaebaja ja vastustaja kanda.
4.Mõista Viru Vanglalt Ander Sagadi kasuks välja menetluskulud 7,50 eurot.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.06.2018. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Viru Vangla tunnistas 22.02.2017.a käskkirja nr 6-3/186-1 (tl 7-8, edaspidi vaidlustatud käskkiri) resolutsiooni punktis 1 kinnipeetav Ander Sagadi süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumises ning karistas teda kuueks ööpäevaks kartserisse paigutamisega 6-kuulise katseajaga. Kaebajale heideti ette seda, et 23.01.2017 ei täitnud ta valvuri korraldust asetada raamatute hunniku otsas olev teler lauale.
Käskkirja resolutsiooni punktis 2 tunnistati Ander Sagadi süüdi Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumises ning karistati teda kaheks ööpäevaks kartserisse paigutamisega 6-kuulise katseajaga. Kaebajale heideti ette seda, et 23.01.2017 kasutas ta valvuri suhtes ähvardavat väljendit ehk ütles valvurile, et kui ta ükskord välja saab, siis ta näitab valvurile, kuidas lappe liigutatakse. Käskkirja põhjendustes on muuhulgas öeldud, et vanglal puudub põhjus kahelda valvuri ettekande usaldusväärsuses. Kodukord keelab kinnipeetaval kasutada ähvardavaid väljendeid. Kaebaja väljendatud plaan ametnikku külastada ja näidata mingit tegevust on ähvardav väljend. Ähvardavate väljendite kasutamine on ebaviisakas käitumine ja läheb vastuollu normaalse ühiskonna reeglitega.
2.Ander Sagadi esitas 13.03.2017 Viru Vanglale vaide nr 6-12/72-1 (tl 9-10) otsuse punktis 1 nimetatud käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla jättis 25.04.2017 vaideotsusega nr 6-12/72-2 (tl 25-26) vaide rahuldamata. Vaie lahendati pärast seda, kui kaebaja oli kohtusse pöördunud. Viru Vangla selgitas kohtule (tl 24), et vangla ületas ekslikult vaide läbivaatamise tähtaega ja ei teadnud, et kaebaja on juba kohtusse pöördunud.
3.Ander Sagadi esitas 19.04.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. 18.06.2017, 13.03.2018, 18.04.2018 ja 22.04.2018 esitas kaebaja täiendavad seisukohad. Kaebaja viitas kaebuses otsuse punktis 2 nimetatud vaidele. Kaebaja hinnangul vangla süstemaatiliselt lavastab teda kompromiteerivaid situatsioone ja distsiplinaarmenetlusi ning tõlgendab seadusi oma suva järgi. Vaidlustatud käskkiri on õigusvastane järgmistel põhjustel: - kaebajat ei kuulatud ära. Kaebaja soovis anda selgitusi isiklikult vangla direktorile, kuna ametnike tegevus on ebaseaduslik ja meelevaldne, kuid kaebajale öeldi ära (tl 11). Kaebaja kirjutas 03.02.2017 taotluse, et soovib selgitusi anda, kuid vaatamata lubadusele ei tulnud kontaktisik sellele järele. 21.02 tutvustati kaebajat protokolliga ja tema sooviga anda selgitusi ei arvestatud; - kaebaja nõustub sellega, et ta ei täitnud korraldust asetada teler lauale. Kuid teler ei kuulunud kaebajale. Kaaskinnipeetavale kuuluvaid asju on kaebajal keelatud kasutada. Kaebaja oleks rikkunud kodukorra punkti 8.2.2. Seetõttu oli kaebajale antud korraldus ebaseaduslik ja kaebaja ei pidanud seda täitma; - ebaseadusliku korralduse täitmata jätmine ei saa ohustada vangla julgeolekut, seega langeb ära alus karistamiseks; - lähtuda ei saa sellest, et ametnikul on alati õigus; - puudus vajadus lükata põrandal olevat lappi jalaga. Lugupidav oleks olnud soovida, et lapp ukse eest ära võetaks. Tegemist ei olnud põrandalapiga, vaid märja rätikuga, mille kaebaja asetab ööseks sundventilaatori alla, et kambris oleks niiskem; - kaebaja ei öelnud valvurile seda, mida talle ette heidetakse. Kaebaja vaatas nõutult pealt valvuri tegevust ja küsis inimlikult, mida tema tunneks, kui kaebaja valvuri kodus niimoodi käituks. Seda ei saanud tõlgendada solvangu või ähvardusena.
18.ja 22.04.2018 esitatud avaldustes soovis kaebaja, et kohus kuulutaks distsiplinaarmenetluse menetlemise ja algatamise aktid seadustühiseks ning tema kohta koostatud ettekande ja ametnike käitumine õigusvastaseks. Kaebaja soovis ka seda, et ametnikud võetakse vastutusele.
4.Vastustaja palus oma 07.07.2017.a vastuses kaebusele jätta kaebuse rahuldamata. 02.05.2018 esitas vastustaja täiendava seisukoha. Vastustaja viitas ka vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse põhjendustele. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja keeldus valvuri korraldust täitmast. See, et teler kuulus kaaskinnipeetavale, ei andnud kaebajale alust korralduse täitmisest keelduda. Valvuri korralduse täitmisel ei oleks realiseerunud ükski kodukorra punktis 8.2.2 märgitud juhtum. Korraldus ei olnud ilmselgelt tühine, samuti mitte ebaseaduslik. Ei vangistust reguleerivad õigusaktid ega ühiskonna üldised normid ei välista, et üks isik peab vajadusel liigutama teisele isikule kuuluvaid asju, kui see on talle jõukohane. Vaidlust ei ole ka selles, et kui valvur sisenes loenduseks kaebaja kambrisse, oli kambri ukse juures maas riidest ese (ei ole tähtis, kas see oli põrandalapp või kaebaja kirjeldatud muu ese), mida valvur liigutas. Vaidluse all on küsimus, millised olid kaebaja poolt valvurile öeldud sõnad ning kas kaebaja poolt öeldut võiks käsitleda ebaviisakuse või ähvardusena. Vastustajal puudub põhjus kahelda ametniku aususes ja ettekandes kirjeldatu õigsuses. Kaebaja hilisemad teistsugused väljaütlemised on käsitletavad kaebajapoolse eneseõigustusena ning soovina vabaneda vastutusest. Kaebaja pidi olema teadlik, et loenduse ajaks tuleb kamber korrastada. Sõltuvalt intonatsioonist ei saa välistada isegi kaebaja enda väidetava lause ebaviisakat ning ähvardavat tooni. Tõendina tuleb aluseks võtta ametniku ettekandes kirjeldatu ning sellega on kaebaja ebaviisakas käitumine tõendatud. Vanglateenistuja eetikakoodeks näeb ette, et vangidega suheldakse ainult ametialase ülesande täitmise raames ning vanglateenistuja suhtleb vangidega viisakalt ja abivalmilt, aga mitte semutsedes. Samasugust käitumist oodatakse ka kinnipeetavatelt. Kõik küsimused, mis on kaheti mõistetavad (näiteks kaebaja „inimlik küsimus“ võib olla tajutav ähvardusena), on suhtlemisel ametniku ja kinnipeetava vahel keelatud. Kaebajal oli võimalik anda oma selgitus kontaktisikule hommikuse loenduse ajal. Kui kontaktisik ei osale loendusel, siis praktika alusel on kinnipeetaval võimalik anda oma pöördumine valvurile, kes edastab selle kontaktisikule. Igal nädalal on inspektor-kontaktisikul vastuvõtt. Kaebajal oli ligi 3 nädala jooksul võimalus oma selgitus kontaktisikule üle anda. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi ja karistused määrati õiguspäraselt. Järgitud on vormi- ja menetlusnõudeid. Määratud karistused ei ole ebaproportsionaalsed, arvestades, et kaebajal olid eelnevad kehtivad karistused samaliigiliste rikkumiste eest (tl 54). Karistused määrati katseajaga ning 07.07.2017.a seisuga ei ole neid täitmisele pööratud. Kohtu seisukoht
5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks HKMS kohaselt lubatav. Kohus ei luba täiendada kaebust 18. ja 22.04.2018.a avaldustes esitatud tuvastamisnõuetega, kuna kaebus ei oleks muudetud kujul lubatav. Kaebaja soovib distsiplinaarmenetluse käigus tehtud menetlustoimingute õigusvastasuse tuvastamist. Need toimingud ei riku eraldi võetuna kaebaja õigusi, seega ei saa neid vaidlustada iseseisvate nõuetega (HKMS § 45 lg 3). Kohus hindab vaidlustatud käskkirja tühistamise nõude lahendamise käigus ka neid menetlustoiminguid, mille õigusvastasusele kaebaja on tuginenud. Vanglaametnike vastutusele võtmise otsustamine ei ole halduskohtu pädevuses.
6.Vaidlustatud käskkiri anti 22.02.2017. VangS § 65 lg 5 alusel kustub distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates, see tähtaeg on praeguseks möödunud. Samas on kaebaja tuginenud sellele, et talle on enne vaidlustatud käskkirjaga määratud karistuste kustumist määratud uusi distsiplinaarkaristusi ning vastustaja tugines seejuures vaidlustatud käskkirja kehtivusele. Kaebaja on hilisemad karistused vaidlustanud (kohtuasi 3-18-58) ja nende karistuste õiguspärasus võib sõltuda vaidlustatud käskkirja kehtivusest. Seetõttu leiab kohus, et kaebaja tühistamisnõue on endiselt lubatav.
7.VangS § 63 lg 1 sätestab, et vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Viru Vangla kodukorra (edaspidi kodukord) punkti 1.12.8 kuni 12.06.2017 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval keelatud käituda ebaviisakalt ning kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid või žargooni. Alates 13.06.2017 on see säte sõnastatud nii, et keelatud on käituda ebaviisakalt ning kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid
8.Vaidlustatud käskkirjaga määrati kaebajale kaks distsiplinaarkaristust kahe erineva distsiplinaarsüüteo eest. Kummagi distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasus ei sõltu teise karistuse määramise õiguspärasusest ning kohus käsitleb neid kahe eraldi karistusena. VangS § 67 p 1 rikkumine
9.Pooltel ei ole vaidlust selles, et kaebaja jättis täitmata vanglaametniku korralduse tõsta teler lauale. Kaebaja peab talle selle teo eest määratud karistust õigusvastaseks seetõttu, et tema hinnangul oli tal õigus jätta antud korraldus täitmata. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et korralduse täitmata jätmine kinnipeetava poolt saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (Riigikohtu lahendid 3-3-2-1-15, 3-3-1-103-06).
10.HMS § 63 lg 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan või haldusakti adressaat, seda ei ole andnud pädev haldusorgan, see kohustab toime panema õigusrikkumise, sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kaebaja tugineb sellele, et vaidlusalune teler ei kuulunud talle ja seetõttu ei olnud tal õigust telerit puutuda. HMS § 63 lg 2 sätestatud haldusakti tühisuse alustest on see põhjendus ühildatav tingimusega, et haldusakt kohustab toime panema õigusrikkumise. Muud selles sättes toodud alused kõne alla ei tule.
11.Kohus ei nõustu sellega, et kaebajale antud korraldus kohustas teda toime panema õigusrikkumise ja see oli ilmselge.
Kaebaja viitab kodukorra punktile 8.2.2, mille järgi kinnipeetaval on keelatud kasutada teiste isikute asju. Kuid esiteks reguleerib see säte kinnipeetava otsustusõiguse alusel toimuvat tegevust, mitte aga kinnipeetava tegutsemist vanglaametniku korraldusel. Teiseks mõistetakse asja kasutamise all üldiselt asja kasulike omaduste tarbimist ning teleri paigutamine teise kohta vanglaametniku korraldusel ei ole asja kasutamine. Kui teleri omanikul oli vastuväiteid tema asja ümberpaigutamisele, siis vastustav teleri liigutamise eest oli korralduse andja ehk vanglaametnik, mitte kaebaja. Seejuures ei puutu asjasse, kas konkreetne korraldus või selle täitmata jätmine ohustas vangla julgeolekut. Vangla julgeolekut tagab just reegel, et kinnipeetaval tuleb vastu vaidlemata täita talle antud korraldused. Kui kaebaja leidis, et talle antud korraldus oli õigusvastane, siis oleks tal tulnud korraldus täita ning esitada oma vastuväited pärast seda.
12.Kuna korralduse täitmata jätmine ei olnud õigustatud, siis on vastustaja õigesti leidnud, et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo. Kodukorra punkti 1.12.8 rikkumine
13.Vastustaja heidab kaebajale ette kodukorra punkti 1.12.8 rikkumist ehk ebaviisakat käitumist. Vastustaja hinnangul oli kaebaja käitumine ebaviisakas seetõttu, et kaebaja kasutas suhtlemisel vanglaametnikuga ähvardavat väljendit. Vastustaja ei ole tuginenud sellele, et kaebaja oleks rikkunud sotsiaalseid käitumisreegleid (viisakusnorme) sõna või teoga mingil muul viisil. Pooled on ühel meelel selles, et kaebaja ei olnud rahul valvuri käitumisega, kuna valvur lükkas jalaga põrandal olevat eset, mis vastustaja sõnul oli põrandalapp, kaebaja sõnul aga käterätik, mis asetati ööseks põrandale õhu niisutamise eesmärgil. Praeguses asjas ei ole vaidluse esemeks valvuri käitumine, samuti mitte see, kas kaebajal oli õigus vaidlusalust eset põrandale asetada ja kas ta oleks pidanud selle enne loenduse toimumist ära korjama. Vaidluse lahendamiseks tuleb kindlaks teha, kas kaebaja kasutas ähvardavat väljendit. See küsimus jaguneb kaheks - esiteks faktiline asjaolu ehk millised sõnad kaebaja valvurile ütles ja teiseks õiguslik küsimus, kas need sõnad kujutasid endast ähvardavat väljendit kodukorra punkti 1.12.8 tähenduses.
14.Kohtul puudub võimalus kindlaks teha, täpselt millise lause kaebaja valvurile ütles. Vastustaja on esitanud kohtule valvur Fredi Müüri 23.01.2017.a ettekande (tl 55). Selle järgi olid kaebaja sõnad „kui ta ükskord välja saab, siis tuleb minu koju ja näitab kuidas lappe liigutatakse“. Ettekande kohaselt ei tundnud Fredi Müür ennast kaebaja sõnadest ohustatuna ega solvatuna. Kaebaja väitel ta sellist sõnastust ei kasutanud, vaid küsis valvurilt, mida valvur tunneks, kui kaebaja tema kodus nii käituks. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma väite tõendamiseks. Samas on raske ette kujutada, milliseid tõendeid oleks kaebajal võimalik olnud esitada. Kohtu hinnangul ei ole olukorras, kus asja lahendamine sõltub sõnastuse nüanssidest, sündmus toimus 23.01.2017 ehk ligikaudu aasta ja neli kuud tagasi ning objektiivseid tõendeid (näiteks helisalvestist) toimunu kohta ei ole, võimalik ka täiendavate tõendite kogumine. Kohus on varem lähtunud eeldusest, et kui ainsaks tõendiks toimunu kohta on vanglaametnike seletused, siis tuleb eeldada nende õigsust. Kohus on hakanud sellise eelduse õigsuses kahtlema, kuna on esinenud juhtum, kus kahe vanglaametniku allkirjaga ettekandes olid faktilised asjaolud kajastatud valesti. Vangla on keskkond, kus konfliktid on kerged tekkima
ning selles olukorras ei saa kummagi poole puhul inimlikel põhjustel eeldada täielikku objektiivsust. Seetõttu ei pea kohus faktiliste asjaolude tuvastamiseks piisavaks üksnes valvuri ettekannet. Kokkuvõttes lähtub kohus sellest, et kaebaja väljendas valvurile öeldud sõnades oma pahameelt valvuri käitumise üle ning kasutas seejuures väljendit, mis mingis kontekstis nimetas valvuri kodu.
15.Olenemata sellest, milliseid sõnu kaebaja täpselt kasutas, ei saa kaebajale kohtu hinnangul ette heita ähvardava väljendi kasutamist. Isegi kui kaebaja kasutas valvuri tsiteeritud sõnu, on tegemist liiga ebamäärase väljendiga, et pidada seda ähvarduseks. Kohus ei nõustu vastustaja hinnanguga, et kinnipeetava kavatsust külastada valvurit ja näidata mingit tegevust saab alati tõlgendada ähvardusena. Karistusõiguses mõistetakse ähvarduse all kahju tekitamise kavatsuse teadvustamist, mis on suunatud teises inimeses hirmutunde tekitamisele. Ähvardamisega võib tegemist olla ka siis, kui kavandatavat tegu sõnaselgelt välja ei öelda. Kuid kahju tekitamise võimalus peab olema väljendatud. Näitena sellisest ähvardusest tuuakse väljend „teil on põhjust mind väga karta ja rahule ma teid ei jäta“ (Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostanud Jaan Sootak ja Priit Pikamäe. Kirjastus Juura 2015. Lk 382). Puudub põhjus sisustada ähvardamise mõistet vangistusõiguses oluliselt teisiti. Nii on seda mõistnud ka vastustaja - vaidlustatud käskkirjas on öeldud, et kui valvur oleks tundnud end ohustatuna, siis oleks vastustajal olnud põhjust algatada kriminaalmenetlus. Kohus mõistab seda nii, et sel juhul oleks kaebaja tegu täitnud karistusseadustiku § 120 lg 1 ehk ähvardamise koosseisu - tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Viimase elemendi puudumisele vastustaja viitaski.
16.Valvuri tsiteeritud kaebaja sõnad ei sisalda endas viidet sellele, et kaebajal oleks kavas tekitada valvurile mingil moel kahju. Vastustaja ei ole tõendanud muid kaebaja käitumise tunnuseid, näiteks hääletoon või kehaasend, millest oleks võinud koosmõjus öeldud sõnadega sellist kavatsust välja lugeda. Ka valvur ei tajunud kaebaja sõnu ähvardavatena. Kaebaja väidetud sõnastusest ei ole hoopiski võimalik välja lugeda seda, nagu oleks kaebaja valvurit ähvardanud. Etteheite vormistamine küsimusena, kas teine isik oma kodus toimiks nii või kas talle meeldiks, kui tema kodus nii käitutakse, on tavasuhtluses väga levinud ning seda ei peeta reeglina ähvardavaks või ebaviisakaks.
17.Kaebaja esitas kohtule 03.10.2016 vastustajale esitatud avalduse ja viis 31.10.2016 vastustajale esitatud avaldust. Kaebaja esitas need, iseloomustamaks üldisi suhteid tema ja vastustaja vahel. Kohtu hinnangul näitavad need avaldused, et kaebaja on väga sihikindel oma seisukoha kaitsmisel (kaebaja on kirjutanud kokku 6 avaldust 11 leheküljel seoses ühekordse juhtumiga, kus tal paluti pärast tablettide võtmist avada suu) ja talle ei ole omane vaadelda olukorda erapooletult või vastaspoole positsioonilt. Kuid avaldused ei näita, et kaebajale oleks omane kasutada otseseid või kaudseid ähvardusi teiste isikute suhtes.
18.Kui kaebaja ei kasutanud ähvardavat väljendit, siis ei saa teda praeguse kohtuasja asjaoludel süüdistada ebaviisakas käitumises. Vastustaja ei ole välja toonud muid põhjuseid, miks oleks kaebaja käitumist pidanud kvalifitseerima kui ebaviisakat kodukorra punkti 1.12.8 tähenduses, ka kohtule ei ole need äratuntavad.
19.Kohtu hinnangul peab ebaviisakas käitumine distsiplinaarsüüteona ületama teatava intensiivsuse taseme. Ka praeguse kohtuasja asjaoludel võib arutleda selle üle, kas kaebaja toimis õigesti, kui ta üldse sõnaliselt reageeris valvuri tegevusele, isegi kui ta ei olnud sellega rahul. See, et kaebaja oleks saanud käituda teisiti, ei tähenda aga veel seda, et kaebaja on toime pannud distsiplinaarsüüteo. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kinnipeetavatele saab laiendada kohustusi, mille vanglaametnikud on võtnud endale eetikakoodeksiga. Kaebaja muud väited, asja lahendamine
20.Õige ei ole kaebaja väide, et teda ei kuulatud distsiplinaarmenetluses ära. Kaebaja koostas 03.02.2017 avalduse, mille vastustaja võttis vastu 21.02.2017 (tl 56). Selles ütleb kaebaja, et selgitusi on ta valmis andma üksnes suuliselt vangla direktorile. See näitab, et kaebaja oli teadlik oma õigusest anda selgitusi ja tal oli selleks võimalus. Kaebajal puudub õigus nõuda, et tema selgitused peab ära kuulama konkreetne ametnik. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebajal oli võimalus anda soovi korral vastustajale üle kirjalikud selgitused ning ei korda neid otsuses.
21.Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebaja väited ei anna alust pidada vanglaametniku korralduse täitmata jätmise eest kaebajale määratud distsiplinaarkaristust õigusvastaseks. Kaebaja ei ole aga rikkunud kodukorra punkti 1.12.8. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt ning tühistab vaidlustatud käskkirja selles osas, millega kaebajale määrati distsiplinaarkaristus kodukorra punkti 1.12.8 rikkumise eest. Menetluskulud
22.HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Praeguses kohtuasjas ei lahendanud kohus rahalisi nõudeid, seetõttu ei saa kaebuse rahuldamise ulatust täpselt määrata. Kohtu hinnangul tuleb menetluskulud jätta poolte kanda võrdsetes osades.
23.HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja teatas vastuses kaebusele, et tal ei ole kulusid, mille väljanõudmist kaebajalt ta taotleks. Kaebaja on oma menetluskuluna välja toonud tasutud riigilõivu 15 eurot (tl 42), sellest poole mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja. Kaebaja on teatanud, et soovib menetluskulude tasumist tema vanglasisesele isikukontole (tl 66).
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.