Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

HaldusasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu halduskolleegium · 28.02.2019

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number: 3-17-1671/26
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 28.02.2019
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 3176

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Maili Lokk ja Madis Ernits 28.02.2019, Tartu 3-17-1671 X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 19.06.2017. a otsuse nr P26-2017-67669 tühistamiseks ja taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

Tartu Halduskohtu 17.11.2017. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant X Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet (SKA) Kaasatud haldusorgan Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1.Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse lisad (2 A4 lehte), 08.04.2018. a avalduse lisad (4 A4 lehte) ja 07.02.2019. a avalduse lisad (8 A4 lehte ja 3 kassatšekki).

2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.11.2017. a otsus muutmata.

3.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud (15 eurot) riigi kanda.

4.Otsuse avaldamisel asendada delikaatsete isikuandmete kaitseks kaebaja nimi otsuse päises tähemärgiga X.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 01.04.2019 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Sarnased lahendid

Sotsiaalõigus

4.SKA jättis 25.07.2017. a vaideotsusega nr 1.1-12.1/300 (tl 8-9) vaide rahuldamata. SKA nimetas vaideotsuses oma tegevuse õiguslike alustena PISTS § 23 lg-t 1 ja §-i 24 ning määruse nr 18 § 4 lg-t 2, § 6 lg 6 p-i 1 ja §-i 8. SKA selgitas, et tuvastab tööealise inimese puude raskusastme, võttes arvesse taotluses sisalduvaid andmeid, arstiõppe läbinud isiku arvamuses valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmetele antud arvväärtusi ja muid asjasse puutuvaid andmeid. Tööealise inimese puhul annab ekspertiisi teostav arst arvamuse isikul piirangute esinemise või puudumise kohta järgmiste valdkondade võtmetegevustes: liikumine, käeline tegevus, suhtlemine, teadvusel püsimine ja enesehooldus, õppimine ja tegevuste elluviimine, muutustega kohanemine ja ohu tajumine, inimestevaheline lävimine ja suhted. Arvesse võetakse ka isiku hinnangut oma tegutsemisvõimele. Ekspertiisi teostav arst hindab antud valdkondi, andes igale valdkonna võtmetegevusele vastava arvväärtuse skaalal: 0 (tegevuspiirang puudub) kuni 4 (täielik piirang). Igas valdkonnas hinnatakse inimese tegutsemisvõimet võtmetegevuste kaupa. Puude raskusastme tuvastamiseks arvutatakse iga valdkonna kohta (v.a suhtlemine) võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine. Puude raskusaste tuvastatakse nimetatud valdkondades esinevate piirangute alusel järgmiselt: 1) kui vähemalt ühes valdkonnas on piirangu aritmeetiline keskmine 2-2,75 (teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas 2,76-3,49), esineb isikul raskusi igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises ning tuvastatakse keskmine puue; 2) kui vähemalt ühes valdkonnas on piirangu aritmeetiline keskmine 2,76-3,49 (teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas 3,5-4), on isiku igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine piiratud ja tuvastatakse raske puue; 3) kui vähemalt ühes valdkonnas (v.a teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkond) on piirangu aritmeetiline keskmine 3,5-4, on isiku igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine täielikult takistatud ja tuvastatakse sügav puue. Kaebajal hinnati liikumise valdkonna võtmetegevus „liikumine eri tasapindadel“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang), võtmetegevus „ohutu ringiliikumine“ arvväärtusega 0 (tegevuspiirang puudub) ning võtmetegevus „seismine ja istumine“ arvväärtusega 0 (tegevuspiirang puudub). Puude raskusastme tuvastamiseks arvutatakse valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine. Kaebajal on liikumise valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine 0,67. Ekspertarvamuse kohaselt esineb isikul mõõdukas liikumispiirang. Selja- ja liigesvalude tõttu on raskendatud pikkade vahemaade läbimine. Vastavalt määruse nr 18 § 6 lg 6 punktile 1 peab liikumise valdkonnas piirangu aritmeetilise keskmise arvväärtus olema vähemalt 2, et oleks näidustatud puude raskusastme tuvastamine (keskmise puude raskusastme tuvastamiseks peab valdkonnas piirangu aritmeetiline keskmine olema vahemikus 2-2,75). Kaebajal on liikumise valdkonna võtmetegevuste sooritamisel

5.Kaebaja esitas 10.08.2017 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 1-3, 11, 1819, 32, 47-48, 83), milles taotles tühistada SKA 19.06.2017. a otsus nr P26-2017-67669 ja kohustada vastustajat taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebajal on 1968. aastal diagnoositud südamereuma. Ta on saanud vabastuse sõjaväest ja talle on määratud III grupi invaliidsus, paranemise prognoosid puuduvad. Ta on korduvalt viibinud ravil Tartu Maarjamõisa kliiniku reumatoloogia osakonnas ning saanud profülaktilist ravi kevad- ja sügisperioodidel linnapolikliinikus. Elu jooksul lisandunud liigesepõletik on muutunud krooniliseks ravi ja ravimite mittesaamise tõttu Tartu Vanglas. Pöördumised Tartu Vangla meditsiiniosakonna perearstide poole on alates 2004. aastast seotud ainult liigeste valu ja tursega ning valudega südame piirkonnas. Veel on leitud neerust tsüst ning valvuri poolt on tekitatud parema käe väikese sõrme luumurd ja randmevigastus. Perearstid ei ole kaebajat puude määramiseks kordagi tervislikule läbivaatusele kutsunud. Võetud vereproov ei ole põletikuliste protsesside puhul kunagi negatiivne olnud ja EKG (mida on kaebaja väitel tehtud vähemalt 40 korda), ei ole kunagi midagi halba näidanud, kuid valud südame piirkonnas ja liigeste vaevused on süvenenud ja saavutanud igapäevase piinava staadiumi. Lisandunud on kaelavalud ja kangus. Liigeste valud raskendavad voodist tõusmist. Tartu Vangla perearstid ei ole esitanud ekspertarst A. Pärlile tegelikke tõele vastavaid andmeid kaebaja tervisliku olukorra kohta, sh koopiat kaebaja meditsiinikaardist ning õigeid diagnoose, millega on rikutud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 42 ja § 6 ning vastavaid võlaõigusseaduse, vangistusseaduse ja riigivastutuse seaduse sätteid. SKA vaideotsusest nähtub, nagu oleks kaebaja pöördunud ainult seljavaludega meditsiiniosakonna poole, mis võis olla 15 aastat tagasi seoses neeruprobleemidega. Kaebuse lisaks olevale koopiale vaidlustatud otsusest (tl 11) on kaebaja märkinud, et andmed on puudulikult esitatud ja tõelist diagnoosi ning tervislikku olukorda on varjatud. Kaebaja eesmärgiks on puude raskusastme tuvastamine, sh teada saada vereproovi korrasolekust ja EKG näitajast. Tekib küsimus, kuidas ja mille alusel otsustati puude raskusastme puudumine. Kuna Tartu Vangla tervishoiutöötajad on esitanud valeinformatsiooni või ebapiisavaid andmeid kaebaja tervisekaardilt, on ekspertarst A. Pärli teinud vale eksperdiotsuse. Ebapiisavate ja valede algandmete põhjal ei olnud võimalik õiglast ekspertotsust teha.

mitmelõikeliste paragrahvidega ning mitte kõik viidatud paragrahvide lõiked ei ole kaebaja suhtes tehtud otsustuse puhul asjakohased (näiteks ei ole kaebaja isikuks, kes taotleks samaaegselt puude raskusastme tuvastamisega ka töövõime hindamist vastavalt PISTS § 23 lg-tele 7 ja 8, § 24 lg-le 4 ja lg 3 p-le 3). Halduskohus ei pidanud eeltoodud põhjendamispuudusi selliseks, mis annaks iseenesest alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58). Vaidlustatud otsuses oli vastustaja ära näidanud otsustamisel aluseks olnud tõendid. Vaideotsuses (tl 8-9) esitas vastustaja täpsemad viited PISTS § 23 lg-le 1 ja määruse nr 18 § 4 lg-le 2 ning selgitas puude raskusastme tuvastamist erinevates valdkondades esinevate piirangute alusel. Kahe otsuse koosmõjus esitas vastustaja piisava põhjenduse ja selgitas otsustuse kujunemist. Kaebaja väitel ei esitanud Tartu Vangla kaebaja terviseseisundit kajastavaid kohaseid andmeid. Halduskohus tugines seejuures järgnevatele sätetele: PISTS § 23 lg-d 2, 3, 6 ja 9 ning määruse nr 18 § 4 lg-d 1, 2, 3, 5 p-d 1, 2 ja 4–7, lg 6 p-d 1-7, lg-d 8 ja 9, § 6 lg-d 6 ja 8. Kokkuvõttes leidis halduskohus, et vastustaja on piirangute hindamisel aritmeetilisele keskmisele tuginedes jõudnud õigele järeldusele, et puude raskusastet ei ole kaebaja puhul alust tuvastada. Halduskohus leidis, et töövõime hindamise/puude raskusastme tuvastamise vormikohane taotlus ei ole oma universaalse olemuse tõttu kõigis elementides sobivaim viis terviseseisundi väljaselgitamiseks vangistuses oleva isiku puhul. Näiteks küsimus „kas suudate õppida selgeks lihtsa tegevuse, näiteks [---] pangaautomaadi kasutamise?“ (p 5.1); „Kas suudate ise kavandada, alustada ja lõpetada igapäevategevusi, näiteks otsustada, millal on vaja minna poodi söögi järele ning poest vajalik söök tuua ja valmistada; või planeerida vaatamiseks telesaade ja seda õigel ajal vaadata?“ (p 5.2) või „Kas saate kodust lahkuda ja minna Teile tuttavatesse kohtadesse?“ (p 6.1). Vangistuses viibiva isiku puhul, kes ei saa ise oma tegevuste ja valikute üle vanglas kehtivate piiratud liikumis- ja tegutsemisvõimaluste tõttu piiramatult otsustada, ei pruugi taolistele küsimustele antud vastused adekvaatselt (ilma konteksti silmas pidamata) kajastada isiku võimeid. Siiski ei ole vormikohases taotluses antud vastuste põhjal kaebaja seisundi hindamine praegusel juhul olnud takistatud ning kaebaja staatus (kinnipeetavana vanglas viibimine) ei ole mõjutanud tema puude raskusastme hindamise taotluse lahendamisel lõppjäreldust. SKA selgituste kohaselt on otsuse tegemisel võetud arvesse kõik tervise infosüsteemis sisalduvad andmed. Ekspertarst dr A. Pärli arvamus on esitatud töövõime hindamise ekspertiisi vormil (tl 57-61). Hoolimata sellisel kujul esitatud arvamuse mõnevõrra raskendatud jälgitavusest kajastab arvamus ekspertarsti hinnangut kõikides hinnatavates valdkondades: liikumine, käeline tegevus, suhtlemine (nägemine, kuulmine ja kõnelemine), teadvusel püsimine ja enesehooldus, õppimine ja tegevuste elluviimine, muutustega kohanemine ja ohu tajumine, inimestevaheline lävimine ja suhtlemine. Arvamusest ilmneb selgelt ekspertarsti hinnang arvandmetena ning viited tervise infosüsteemis esitatud andmetele. Ambulatoorne epikriis nr 6839 (tl 64) kajastab radioloogilise uuringu tulemusi, sh kaebaja nimetatud tsüste neerudel. Ambulatoorne epikriis nr 14144 kajastab visiite perearsti juurde Tartu Vanglas ning läbiviidud uuringuid 2016. ja 2017. aastal (randme ja rindkereuuringud, kõhukoopa sonograafia; tl 63-63p). Epikriisis sisalduvas anamneesis on märgitud, et otsuse nr 1225312 järgi 2015. aastal kaebajal puuet ei tuvastatud. Halduskohus ei pidanud vajalikuks kaebaja tervisekaardi koopia väljanõudmist alates 2004. aastast. Esmalt ei saa andmed alates 2004. aastast olla määravaks puude raskusastme määramisel 2017. aastal. Asja materjalidest ilmneb, et SKA 26.05.2015. a otsuse nr 1225312 kohaselt kaebajal puuet ei esinenud (ambulatoorne epikriis, tl 63). Kaebaja esitas koos kaebusega kohtule 08.07.2017. a vaide SKA otsuse nr 1225312 vaidlustamiseks koos ennistamise taotlusega (tl 10). Halduskohus mõistis seda dokumenti praeguses asjas tõendina, milles kaebaja kirjeldab oma terviseseisundit ja selgitab, miks ta 2015. a SKA otsust õiguspäraseks ei pea.

Kaebaja väide, et SKA vaideotsusest nähtub nagu oleks kaebaja pöördunud ainult seljavaludega meditsiiniosakonna poole, on ekslik. Vastustaja on vaideotsuses märkinud tuginemist järgmistele terviseandmetele: „Objektiivselt: sõrmed on soojad ja turseta, jalgadel liigesed punetuseta ja turseta, kaela liikuvus vaba, perearsti külastused on seotud erinevate paikmete selja- ja liigesevalude tõttu.“ Epikriisis nr 14144 (tl 63-63p) on kajastatud erinevaid probleeme, millega kaebaja pärast eelmist puude raskusastme määramise otsustamist on perearsti poole pöördunud (valu sõrmes, jalas, kaelas, rindkeres), samuti objektiivseid leide ning uuringute tulemusi. Samuti ilmneb epikriisist, et määratud ravi tulemusena on valu taandunud ning seejärel jälle ägenenud. Eelnevalt kirjeldatud andmete ja taotluses märgitu põhjal on ekspertarst teinud järelduse, et tervislikust seisundist tulenevad funktsioonihäired ei põhjusta sellisel määral raskusi igapäevaeluga toimetulekus ja ühiskonnaelus osalemises, et oleks alust puude tuvastamiseks. SKA tugineb puude raskusastme hindamisel tõenditele kogumis, sh taotleja enda poolt taotluses esitatule. Halduskohtu hinnangul ei olnud alust arvata, et tervise infosüsteemis esitatud andmed ei kajastaks otsustamiseks vajalikke andmeid või et Tartu Vangla tervishoiutöötajad varjaksid kaebaja terviseseisundiga seotud andmeid. Ekspertarst oma arvamuses ega SKA vaideotsuses ei eitanud ega jätnud tähelepanuta kaebaja terviseprobleeme ega olemasolevaid raskusi liikumisel. Vaideotsuses on selgitatud, miks kaebaja terviseseisund ei too kaasa puude raskusastme tuvastamist. Epikriisis nr 14144 tehtud kandest ilmneb ka, et kaebaja on arsti poole pöördudes selgitanud, et vajab puude tuvastamist, et pärimisseaduse alusel raha saada. Seega ei tugine kaebaja ise puude raskusastme tuvastamist taotledes üksnes terviseseisundit puudutavatele asjaoludele. Puude raskusaste tuvastatakse PISTS kohaselt tähtajaliselt (tööealisele puudega inimesele kestusega kuni viis aastat, kuid mitte kauemaks kui vanaduspensionieani) ning terviseseisundi muutumise korral saab täiendavate terviseandmete lisandumisel esitada uue taotluse ekspertiisiks. Isiku terviseseisund on ajas muutuv ning muudatused võivad olla ka paremuse poole, st varasemad diagnoosid ei tähenda, et isik ei võiks olla paranenud või et esinevaid probleeme ei saaks leevendada raviga. Samuti paranevad aja jooksul paljude haiguste või terviseprobleemide puhul ravi- ja diagnostikavõimalused. Kaebaja pikka aega tagasi diagnoositud südamehaigus ja varasemas õigusruumis määratud III invaliidsusgrupp ei anna alust kehtiva õiguse järgi puude raskusastme määramiseks. Puue on PISTS § 2 lg-s 1 esitatud määratluse järgi inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS alusel puude raskusastme määramise ja selles seaduses ette nähtud abinõude eesmärk on puuetega inimeste iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja võrdsete võimaluste toetamine ning õppimise ja töötamise soodustamine puudest tingitud lisakulude osalise hüvitamise kaudu (PISTS § 1 lg 2). Puudeks PISTS tähenduses ei saa pidada iga haigusseisundit või isiku subjektiivset tunnet tema terviseseisundi või toimetuleku suhtes. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et puude tuvastamise aluseks on piiranguid põhjustavad püsiseisundid, mida ei ole võimalik kompenseerida ravi või ravimitega. Ka kaebaja ise ei ole kaebuses, muudes menetlusdokumentides ega taotluses SKA-le välja toonud kõrvalise abi vajadust või vajadust abivahendite järele, välja arvatud täpsustus taotluse lk-l 5 (tl 38), kus kaebaja on märkinud, et mõnel hommikul ei suuda ilma kõrvalise isikuta voodist tõusta, kuid samas on märgitud, et lihaste nõrkuse ja valulikkuse tõttu on sunnitud end käte abil voodist üles kergitama. Muudele taotluses esitatud küsimustele erinevates valdkondades vastates kaebaja sellist vajadust esile toonud ei ole.